Obsah (4)

§ 201§ 281§ 2172§ 209

1-20-4697 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 22. juuli 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-4697 (17230101306) Kohtunik Julia Katškovskaja V

§ 201

lg 2 p 2 tunnustel selles, et X juhatuse ligie YY, olles võõrandanud osaühingule kuuluvad kinnisasjad, kuritarvitas oma ametikohast tulenevaid õigusi ja omastas müügist saadud raha vähemalt 168 677 euro väärtuses, tekitades X OÜ-le sellega suure varalise kahju. 2. 21. novembril 2017. a-l esitati YY-le kahtlustus

§ 201

lg 2 p 2 tunnustel selles, et tema, müüs X OÜ osanike nõusolekuta kaks korteriomandit väärtuses 327 651 eurot ja omastas seifist raha 5620,20 eurot, kassaraha 340 eurot. Lisaks esitati YY-le kahtlustus

§ 281

lg 1 järgi selles, et tema esitas notarile valeandmed, väites, et temal on kõik õigused müügitehingu teostamiseks, samas varjates asjaolu, et osanikud ei olnud tehinguks nõusolekut andnud. YY end kahtlustatavana ülekuulamisel süüdi ei tunnistanud ja kasutas õigust keelduda ütluste andmisest.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas
2. aprilli
3. a määrusega kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi. Prokuratuur leidis, et analüüsides tehingute jada liinil X OÜ, C OÜ, OÜ O, B OÜ, ei olnud tehingud näilised. Soov jätta korteriomandite eest algusest peale raha maksmata on tõendamata. Kinnistud müüdi lühikese aja jooksul küll edasi, kuid nende lõplikuks omanikuks jäi B OÜ. Tema omandiõigust ei ole tsiviilasjas nr 2-16-6972 pooleliolevas vaidluses tühiseks tunnistatud. 1 1-20-4697 Nii puudub alus väita, et tehingute tegelik eesmärk oleks olnud varjata korteriomandite üleminekut. Pole tuvastatav, et X OÜ ja C OÜ vahel
4. septembril 2015 sõlmitud müügileping olnuks rahatu tehing. Käesolevaks ajaks on võlakohustused AS SEB pank ees täidetud. Pole tuvastatav, et nimetatud müügilepinguga ettenähtud ostuhind oleks tasutud. Samas võis see olla seotud lahendamata tsiviilvaidlusega asjas nr 2-16-6972, mitte müügitehingus osalenud isikute tahtega jätta kohustus täitmata. Väiteid seifist ja kassast raha omastamise kohta luges prokuratuur tõendamatuteks, kuivõrd see põhineb ühe juhatuse liikme arvutustel teise juhatuse liikme vastu. Järgnevalt selgitas prokuratuur, et YY-l ei olnud kohustust saada X OÜ osanike ega nõukogu liikmete nõusolekut, tegemaks tehingut, millega
5. septembril 2015 võõrandas selle äriühingu kaks kinnistut. Ei saa ette heita volituseta tehingu tegemist, müügitehing ei ole ebaseaduslik kui „volituseta tehing“

§ 2172tähenduses.

Seoses kahtlustatava võimaliku hoolsuskohustuse rikkumisega pole alust väita, et kokkulepitud korteriomandi hind erinev oluliselt turuhinnast. Võib pidada KrMS § 7 lg 3 järgi usutavaks, et ostuhinna tasumisega viivitamine tulenes pooleliolevast tsiviilvaidlusest. Kannatanu versioon kuriteo toimepanemisest pole tõendatud. Läbi on viidud kõik vajalikud uurimistoimingud.

§ 281

lg 1 osas leidis prokuratuur, et notariaalselt tõestatud lepingus ei ole mainitud, kas äriühingu osanikke teavitati võõrandamisest või mitte. Müügilepingust ei nähtu, et notarile oleks esitatud mõni vale väide.

1. X OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise
2. mail 2020 Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
3. Riigiprokuratuur jättis
4. juuni
5. a määrusega kaebuse rahuldamata, nõustudes ringkonnaprokuratuuri argumentidega ja märkis täiendavalt järgmist. 5.
6. Riigiprokuratuuris pole vaidlustatud kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 281lg 1 tunnustel.

Müügitehingu tegemine teiste osanike nõusolekuta ei ole arutataval juhul ebaseaduslik. Kaebaja viitab osanike nõusoleku vajadusele, tuginedes Riigikohtu määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-15-

1. Sellest lahendist toob kaebaja välja järelduse, et kui vara kuulub osaühingule, tuleb vara omaniku nõusoleku kindlakstegemisel arvestada, et juriidiline isik ise ei saa millekski nõusolekut anda, vaid temale tuleb omistada inimese antud nõusolek. Selle lahendi seisukohta on kaebaja Riigiprokuratuuri hinnangul käsitlenud liiga kitsalt, arvestamata kriminaalasjade erinevat konteksti ja muu hulgas jättes tähelepanuta sellesama lahendi p-s 9 tsiteeritud äriseadustiku § 181 lg
2. Selle esimene lause määrab, et osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Teisalt on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses refereeritud Riigikohtu
3. veebruari 2018 otsust nr 1-16-4197 HH õigeksmõistmises koos vastavate TsÜS-i ja ÄS-i sätetega ning tuvastatud, et X OÜ-l ei olnud nõukogu. Tehingu tegemise ajal ei olnud YY-le seatud piiranguid juhatuse liikmena tegutsemiseks äriühingu huvide esindamisel. Tehingu tegemise ajal kehtinud põhikirja (
4. mai 2011 redaktsioonis) ei olnud sätestatud YY-l kohustust saada X OÜ osanikelt nõusolek tehingu tegemiseks. Asjaolu, kas teised osanikud tehingute tegemise ajal kinnistu võõrandamisest teadsid või ei teadnud, eeltoodud seisukohta ei väära ega muuda tehinguid kehtetuks. Samale järeldusele jõudis ka Harju Maakohus
5. novembri 2019 otsuses nr 2-16-6972, millega jäeti rahuldamata kõik kaebaja nõuded kõnealuste tehingute tühistamiseks ja omandi tagastamise kohustamiseks. 5.
6. Riigikohus on otsuse nr 1-16-4197 p-s 41 sedastanud, et ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tulenevat piirangut ei saa kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat majanduslike huvide 2 1-20-4697 samasust. Kriminaalmenetluse materjalidest nähtuvalt ei ole välistatud YY ja mõne tehingute teiste osaliste omavaheline tutvus, kuid ainuüksi sellest ei piisa järelduseks, et neil oli tehingute tegemisel ühine majanduslik huvi. Sellise huvi olemasolu kriminaalmenetlusega ei tuvastatud, mistõttu ka selles osas nõustub Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise määruse järeldusega, et mitteümberlükatavalt eksisteerib võimalus, et omavahel tuttavad isikud kasutasid ära (X OÜ) osanike vahel tekkinud tülisid, et parandada oma varalist seisu ning omandada soodsatel tingimustel tüli esemeks oleva äri. Tehingute andmetest nähtuvalt puudub alus väita, et kahtlustatava poolt kokkulepitud hind oleks oluliselt erinenud turuhinnast. Tehingu hindamiseks tavapärasest soodsamana oleks võimalik käsitada võimalust tasuda ostuhinda järelmaksuga, kaebaja heidab ette ka tagatise puudumist. Teisalt ei saa Riigiprokuratuuri hinnangul ümberlükkamatult väita, et kinnistu müügitehingud neil tingimustel olnuksid kaebajale läbinisti ainult kahjulikud ja tehingu teiste osaliste jaoks täiesti kulu- ja riskivabad ning seetõttu olnuks ostuhinna hilisema tasumise võimaldamine olnud igal juhul kohatu. Nimelt tuleb Riigiprokuratuuri hinnangul siinkohal arvestada asjaoluga, et X OÜ sai neil kinnistutel jätkata oma tegevust ja vaatamata omanikuvahetusele nende kulud sellega kaasnevalt ei tõusnud. Teise asjaoluna võib arvestada ka Harju Maakohus
7. novembri 2019 kohtuotsuses nr 2-16-6972 kostja III (D OÜ, endine C OÜ) selgituste osa, et kinnistule jäi jätkuvalt hüpoteek panga kasuks, millega tagatakse panga nõudeid kabeaja vastu ja see on asjaolu, mida arvestatakse kinnisasja soetamisel, antud juhul pigem kaebaja kasuks. 5.
8. Seoses kaebaja väitega, et YY-l olevat kinnistute võõrandamise tehingute eesmärgiks olnud jätta X OÜ ilma nii kinnistutest kui ka nende väidetavast ostuhinnast, nõustub Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatud seisukohaga, et ei ole võimalik teha ühest järeldust, mis olid ostuhinna tegelikud maksmata jätmise põhjused kokkulepitud tähtpäevaks, st 31.12.2018-ks, ning millised olid tehingute osaliste tegelikud kavatsused tehingute tegemise päeva seisuga. See, et järelmaksuga kinnistute müümine ei pruugi vastata tavapärasele äripraktikale, ei võimalda Riigiprokuratuuri hinnangul käesoleval juhul asjaolusid arvestades tõsikindlalt väita, et YY tegevusel ei saanud olla ühtegi muud eesmärki kui ainult kaebajale kahjuliku tehingu tegemine. Nimelt oli osanike vaheliste pingeliste suhete tõttu võimalik eeldada iga tehingu puhul, et see võib kaasa tuua teise poole vaidlustusi ja ka katsed neid tühistada ja tagasi pöörata ning millega võinuks kaasneda saadud ostuhinna kohese tagasimaksmise nõue ja seda samuti osanike vastandumise olukorras. Tsiviilkohtu
9. oktoobri 2019 määruses sedastas kohus viitega
10. septembri 2018 kohtumäärusele, et vastaspooled süüdistavad teineteist kahjulikes tehingutes ja seetõttu määrati neile ühine esindusõigus. Harju Maakohus jättis
11. novembri 2019 otsusega rahuldamata kaebaja nõuded kõnealuste tehingute tühistamiseks ja omandi tagastamise kohustamiseks. (kd 1 tl 128). Muu hulgas leidis kohus, et asjaolu, et kaebajat ei olnud teavitatud tehingutest, ei omanud tehingute tegemise seisukohalt mingit tähtsust ega mõjuta müügilepingute ja asjaõiguslepingute kehtivust. Seega, tehingud ei olnud näilikud ja soov jätta algusest peale korteriomandite eest raha maksmata või et raha jäetakse nõudmata, on tõendamata. Puudub alus väita, et tegemist on tehingutega, mille tegelik eesmärk oli varjata korteriomandite üleminekut. Ka Riigiprokuratuuri hinnangul võib kinnistu järelmaksuga müümine isikutele, keda YY võis varasemast tunda, olla seotud asjaoludega, mis ei pruugi vastata käesolevas kriminaalasjas YYle ette heidetud kuriteokoosseisudele. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
12. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Liskmann_getsu, kes taotleb määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist 3 1-20-4697 kriminaalmenetluse jätkamiseks

§ 201lg 1, lg 2 p 1, § 209 lg 1, § 2172 lg 1 tunnustel.

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. YY võõrandas X OÜ kinnistud omavoliliselt, sisuliselt raha selle eest saamata, ja ei teatanud sellest äriühingu osanikele ega teistele juhatuse liikmetele. Osanikud ei ole otsustanud, et kinnistu tuleb võõrandada. Kinnistud võõrandati seejärel edasi, kuid seda ei saa pidada heauskseks omandamiseks, sest omandajad pidid olema teadlikud, et YY-l puudus osanike nõusolek müügiks. Kaebaja ei nõustu prokuratuuriga, et puudub alus väita, et YY müüs kinnistud ebaseaduslikult. Kaebajale jääb arusaamatuks, millel põhineb prokuratuuri seisukoht, et kinnistu müük oli seaduslik. Prokuratuur viitas, et tehingu tegemise ajal ei kehtinud YY-le piiranguid juhatuse liikmena tegutsemiseks. Prokuratuur on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika, mille kohaselt

§ 201kaitsev vara omaniku õigust vara käsutada (RKKK 3-1-123-14, p 19).

Juriidilise isiku puhul tuleb omistada inimese nõusolek talle (3-1-1-15-14). Osaühingute puhul on oluliste otsuste tegemine osanike, mitte juhatuse liikme pädevuses. Nii tuleb tuvastada, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Prokuratuur pidas äriseadustiku §-st 168 tulenevaid nõudeid formaalseteks. Lisaks heidab kaebaja ette, et kannatanu esindaja kuulati üle ainult ühe korra, vaja oleks üle kuulata veel ZZ, raamatupidajad. Nende käsutuses on video- ja kõnesalvestused, millest nähtub, et tegu on tuttavate isikutega, kes leppisid kokku kinnistu mitmekordse võõrandamise, eesmärgiga välistada selle tagasivõitmine. Samad tõendid olid esitatud Harju Maakohtule tsiviilmenetluses. Kaebaja ei nõustu prokuratuuri hinnanguga tõenditele, et isikutevaheline kokkulepe pole tuvastatav. Tunnistajate ütlused pole usaldusväärsed ja on vastuolus tehingute iseloomuga. Nii selgitab kaebaja, miks ta ei loe usaldusväärseks tunnistaja VV ütlusi. Lisaks selgitab kaebaja, et YY-l oli juhatuse liikmena hoolsus- ja järelevalvekohustus, mida ta jämedalt rikkus. Juhatuse liige pole enam kui 2 aasta jooksul täitnud vara tagastamise kohustust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kaebus jääb rahuldamata.
2. Määruskaebuses kordab kaebaja varasemaid väiteid prokuratuurile. Prokuratuur on kriminaalmenetluse lõpetamise ja kaebuse rahuldamata jätmise määrustes neile igakülgselt vastanud. Nende seisukohtade ülekordamist ringkonnakohus vajalikuks ei pea, vaid kohus vastab kaebuse sisulistele vastuväidetele. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse argumentatsioon taandub jätkuvalt sellele, et YY pani toime omastamise ja kelmuse ja/või usalduse kuritarvitamise, kuna tal puudus X OÜ juhatuse liikmena selle äriühingu kinnistute võõrandamiseks osanike nõusolek. Nii kordab kaebaja, et YY võõrandas kinnistud ebaseaduslikult. Prokuratuur ei ole selle väitega nõustunud, kuna YY-le ei kehtinud müügitehingu tegemisel
3. septembril 2015 äriühingu põhikirjast ega õigusaktidest tulenevaid piiranguid. Määruskaebuses ringkonnakohtule leiab kaebaja, et nimetatud prokuratuuri käsitlus on ekslik: YY-l pidi olema osanike nõusolek ning oma seisukohtade kinnituseks on kaebaja viidanud Riigikohtu lahendi 3-1-1-23-14 p-le 19 ja lahendile 3-1-1-15-
4. 9.

§ 201

lg 1 järgi on omastamine karistatav, kui isiku valduses olev või talle usaldatud vara on pööratud ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks.

§ 2172

lg 1 järgi on karistatav teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine või varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine. Kaebuse viited

§-le 209 ei ole asjakohased. Kaebaja märgib, et „omastamine pandi toime kelmuse teel“ ehk kaebaja tugineb mõlema kuriteokoosseisu puhul samadele faktilistele asjaoludele. Kuivõrd vara oli kannatanu esindaja YY valduses ja tema tegi varakäsutuse, ei saa rääkida

§ 209

lg 1 tähenduses 4 1-20-4697 kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisest. Nii on kaebuse taotlus kriminaalmenetluse jätkamiseks kelmuse tunnustel eos ainetu. Esitatud faktidel on asjakohased

§ 201või § 2172, millest on menetleja kriminaalmenetluses ka lähtunud.

1. Määruskaebuse ainsad sisulised vastuväited prokuratuuri argumentidele on, et kaebuses viidatud Riigikohtu lahenditest tuleneb, et YY-l pidi olema X OÜ kinnistute võõrandamiseks osanike nõusolek. Ringkonnakohus märgib, et kaebuses viidatud Riigikohtu lahend 3-1-1-2314 punkt 19 ei sisalda mitte mingisugust seisukohta selle kohta, et äriühingu juhatuse liige võib teha tehinguid ainult osanike nõusolekul. Kõnealuse lahendi kaebuse viidatud punktis selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, mis tingimustel saab isikule karistusõiguslikult ette heita usalduse kuritarvitamist. Kõrgeim kohus selgitab seal, et omastamine, erinevalt usalduse kuritarvitamisest, ei nõua, et teoga on tekitatud varaline kahju. Riigikohus selgitab seal samuti, et omastamise puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Viidatud lahendi p-s 22 selgitas Riigikohus, et juhtumil, kus süüdistatav müüs juriidilise isiku vara selle juriidilise isiku nõusolekuta, võis tegu olla võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks ebaseadusliku pööramisega. Viidatud lahendis olid asjaolud sellised, et äriühingu juhatus oli otsustanud erakorralisel üldkoosolekul müüa enda vara konkreetse hinnaga konkreetsele isikule, kuid juhatuse liikmest süüdistatav müüs selle vara hoopis teise hinnaga teisele isikule. Niisuguse olukorraga arutataval juhul tegemist ei ole. Ühtlasi, viidatud lahendist ei tulene ühtegi seisukohta selle kohta, et äriühingu juhatuse liige võib teha tehingut ainult osanike nõusolekul.
2. Lisaks on määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendile 3-1-1-15-
3. Ringkonnakohus märgib, et viidatud kohtuasjas käsitles Riigikohus juriidilisest isikust kolmanda isiku vara arestimist ja konfiskeerimist. Kõnealuses lahendis ei selgita kõrgeim kohus midagi selle kohta, et juriidilise isiku juhatuse liige võib teha tehinguid ainult osanike nõusolekul. Viidatud lahendi p-s 9 selgitab Riigikohus, et juriidiline isik saab tegutseda juhatuse liikmete kaudu, ning üldjuhul võib osaühingut esindaja kõikide tehingute tegemisel iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud ühist esindusõigust. Edasi on Riigikohus selgitanud, kuidas juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus kujutab endast äriühingu esindamist ning kuidas see on seosttav kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisega juriidilisest isikust kolmandalt isikult. Kokkuvõttes ei sisalda kumbki määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahend niisugust seisukohta, nagu väidab kaebuse esitaja. Kaebuse viited on eksitavad. Pigem tuleb viimativiidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi p-st 9, et kõrgeim kohus on samuti kinnitanud viidetega äriseadustiku § 181 lg-le 1, et iga juhatuse liige võib üldjuhul esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel, välja arvatud juhul, kui põhikiri sätestab teisiti. Sellele järgnevalt on Riigikohus selgitanud, et osaühingu juhatuse liikme poolt auto üleandmine kujutab endast osaühingu esindamist. Määruskaebuses ei ole viidatud ühelegi muule Riigikohtu lahendile, õigusaktile ega X OÜ põhikirjale, millest nähtuks ka ringkonnakohtule, et YY-le kehtis kõnealuse tehingu tegemise ajal esindusõiguse piirang, mille kohaselt oli tal võimalik tehingut teha ainult osanike nõusolekul. Seega omastamisest arutataval juhul rääkida ei saa (puudub ebaseaduslikkus) ning menetluse jätkamine

§ 201tunnustel ei ole põhjendatud.

12. Usalduse kuritarvitamise koosseis hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist) (3-1-1-63-14, p 14.1). Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja 5 1-20-4697 järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Kuna kriminaalmenetluses ei õnnestunud selgitada, et YY-le oleks kehtinud piirang X OÜ vara käsutamisel, siis ei saa rääkida

§ 2172lg 1 tähenduses vara käsutamise õiguse ebaseaduslikust ärakasutamisest.

Prokuratuur on põhjalikult analüüsinud tõendeid, sh tsiviilasja materjale, mille raames võeti arvesse ka neid tõendeid, mida kaebaja sooviks menetluse jätkumisel kriminaalmenetluses koguda, ning jõudnud järeldusele, et ei saa tõsikindlalt väita, et YY rikkus teise isiku varalisi kohustusi. Kaebaja soovib tunnistaja ZZ uue ülekuulamisega ja firma raamatupidajate tunnistajatena ülekuulamisega kinnitada, et YY müüs kinnistud edasi tuttavatele isikutele, eesmärgiga vältida nende tagasivõitmist. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuur analüüsinud põhjalikult kõnealuste müügitehingute asjaolusid, iseloomu, sh vaadeldnud neid ajas, asetanud tõenditest nähtuva omavahelisse konteksti. On äärmiselt vähetõenäoline, et kaebuses märgitud isikud võiksid objektiivselt tõendada kaebaja soovitud asjaolusid, anda teavet YY ja teiste isikute tegelike motiivide kohta. Neid tõendeid arvestati tsiviilkohtumenetluses, kus kaebaja vastavad hüpoteesid ei saanud kinnitust. Nii ei saa ringkonnakohus väita, et kriminaalmenetlust tuleks jätkata ka seetõttu, et tegemata jäi mõni elementaarne uurimistoiming. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata. 13. Eelnevale tuginedes ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 4. juuni 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 6