Obsah (7)

§ 436§ 230§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144

2-20-541 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 18.juunil 2020, Paide kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-541 Tsiviilasi XX ja YY`u h

§ 436lg 7 kohaselt seotud poolte õiguslike väidetega.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 märkinud, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Lähtuvalt PKS § 99 lg-test 1 ja 2 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
2. Vaidlust ei ole selles, et lapse vanemad elavad eraldi ja hagejate elukohaks on ema elukoht. Seega on kostja laste vanemana kohustatud andma ülalpidamist oma lastele. Alaealine laps omakorda on õigustatud saama oma isalt elatist. PKS § 101 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Pärnu Maakohtu 01.10.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-13550 kinnitati poolte vahel elatise maksmise kompromissleping ZZu elatise maksmises alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Üksnes

§-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt makstava elatise suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Käesoleval juhul on hagejad põhjendanud elatise nõude suurendamist seadusest tuleneva miinimumelatise suurenemisega, samuti elukalliduse tõusuga ning osaliselt ka laste vajaduste kasvuga. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-35-17 (p 34) tulenevalt võib lisaks faktiliste asjaolude muutmisele elatise suuruse muutmise aluseks olla ka ainuüksi see, et muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka laste vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada, mistõttu jätab kohus 3 2-20-541 rahuldamata ka kostja taotlused osade hagejate poolt esitatud tõendite mittearvestamiseks (2.kd tl 9). Käesoleval juhul on hagejad vaatamata sellele, et elatise nõudmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras ei ole vaja laste vajadusi eraldi tõendada, seda teinud (1.kd tl 38-107, 121-172) ning esitanud kokkuvõtvalt arvestuse ühe kuu, so märts 2020 kohta, kust nähtub laste vajaduste suurus ühes kuus, mis kajastab ka laste vajaduste suurenemist. Hagejad on tunnistanud, et kõik kulutused (näit kulutused ravimitele) ei ole kulutused ühes kuus, samas on kõnealuse kuu kulutused eriolukorra tõttu väiksemad nii transpordile kui ka huviringidele/hobidele. Kohus nõustub kostjaga, et kiirlaene ei tohiks võtta kergekäeliselt ning veelgi enam ei ole põhjendatud nende arvestamine vajaduspõhise kuluna laste ülalpidamiseks, samas on hagejate esindaja usutavalt põhjendanud suhteliselt suurt elamiskulu seonduvalt elukoha vahetuse ja elamistingimuste parendamisega, samuti kiirlaenude võtmist. Lastele kogumishoius on vajalik edaspidiseks ning tegemist on kuluga, mis ei ole ilmselgelt vajalik olukorras, kus laste vanematel vastavad rahalised vahendid puuduvad. Kohus nõustub kostjaga, et transpordikuluna ei saa arvestada üksnes kütusekulu, vaid tuleb arvestada ka sõiduki hooldus- ja remondikulu. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et osaliselt võivad hagejate kulutused olla ülepaisutatud ega kooskõlas laste tegelike vajadustega, kuid kuna hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud alamääras, on

§-s 459 sätestatud tingimused elatise muutmiseks on täidetud.

1. Kostja on vastuväitena leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata tema raske majandusliku seisundi tõttu ning on esitanud Eesti Töötukassa tõendi töötuna arvelevõtmise kohta (
2. kd tl 197), samuti sotsiaalkindlustushüvitise määramise otsuse (1.kd tl 198). Kuigi kostja on väitnud, et tema sissetulekuks on ainult töötuskindlustushüvitis, nähtub tema pangakontolt märtsikuus rahaliste vahendite liikumine enam kui 600 euro ulatuses, mida kostja ei ole põhjendanud (1.kd 194-196). Tugineda tuleb antud vaidluse lahendamisel Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-12, millest lähtuvalt on vanemal kohustus nii enda kui ka oma laste ülalpidamiseks hankida vajalikud vahendid. Vanemal on kohustus lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt teenida sissetulekut ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike. Kohustus sissetulekut teenida laieneb mõlemale vanemale ning antud juhul hagejate seaduslik esindaja töötab, et tagada lastele täisväärtuslik elu, kuigi on enda sõnul töövõimetu. Samas kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis takistaks tal töötamast ning jaanuarini 2020 on ta seda ka teinud (1.kd tl 20). Kohus ei saa välja mõista elatist alla miinimummäära üksnes põhjusel, et kostja ei ole leidnud töökohta ja seda seetõttu, et tööturul saadavate töökohtade makstav töötasu ei vasta tema ootustele. Kostja ei ole panustanud laste ülalpidamisse ka muul moel, kuna ta ei ela lastega koos ega osale igapäevaselt nende kasvatamises. Pärast hagiavalduse esitamist, so märts kuni mai ei ole kostja tasunud ka varasema kokkuleppega sõlmitud elatist.
3. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hagejate nõue elatise suurendamiseks alates hagiavalduse esitamisest 13.01.2020 on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 6.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tulenevalt

§ 174

lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hagejate lepingulise esindaja menetluskulu nimekirja kohaselt on hagejad palunud kindlaks määrata ja välja mõista kostjalt hagejate õigusabitasu 260 eurot käibemaksuta, mis hõlmab 4 2-20-541 hagejate poolt omaosalustasuna Eesti Õigusbüroo OÜ-le tasumisele kuuluvat summat.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulu kohtukulu ning vastavalt

§ 144p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud.

Menetlusosalise esindaja kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla eelkõige õigusteenuse osutamise tasu. Kuivõrd kostja ei ole vastu vaielnud hageja lepingulise esindaja kuludele, piirdub kohus selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus hindab hagejate põhjendatud õigusabikuluks 660 eurot (16,5 tundi tunni hinnaga 40 eurot). Kuna hagejad on alaealised, on nad Justiitsministri 05.01.2017 määruse nr 1 „Üldise õigusnõustamise sihtgrupp ja õigusvaldkonnad ning selle nõustamise kättesaadavuse parandamiseks antava toetuse jagamise tingimused ja kord“ alusel kasutanud toetusena antavat riigi õigusabi summas 400 eurot ning ülejäänud osa 260 eurot, so hagejate omaosalise osa (660-400) kuulub kostjalt väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 5