Obsah (4)

§ 22§ 2§ 6§ 25

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-2170 Otsuse kuupäev 11. juuni 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 11. septe

) § 23 lg 6 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse isiku terviseseisundit; tegevusvõimet; kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest; kõrvalabi ja juhendamise vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata; 3 3-19-2170 elukeskkonda; rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi. Kuni 16-aastase lapse puude raskusastme tuvastamisel võetakse aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamus ja vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed (sotsiaalkaitseministri

1. veebruari
2. a määrus nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 5 lg 1). Ekspertarst peab arvamuse andmisel arvestama puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi, vajadusel täpsustama andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt ning andma SKA-le arvamuse puude raskusastet taotleva isiku puude raskusastme kohta (määruse nr 18 § 4 lg-d 2-4). Erinevalt tööealise isiku puude raskusastme määramisest (määrus nr 18 § 6) ei rakendata lapse puude raskusastme määramisel võtmetegevuste raskusastme vastavustabelit ega lähtuta arvväärtustest (vrd määruse nr 18 §-d 5 ja 6, § 4 lg-d 4-9).
3. Halduskohus saab puude raskusastme määramise otsuse õiguspärasuse hindamisel kontrollida üksnes seda, kas SKA on puude raskusastme tuvastamisel järginud menetlusnorme ja lähtunud asjakohastest asjaoludest (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-12-981, p 9). Ka ekspertarsti arvamuse kohtulik kontroll on piiratud. Kohtu pädevuses ei ole arvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsuse kontroll. Kohus saab kontrollida, kas arst on hinnanud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, lähtunud asjakohastest andmetest ning oma arvamust nõuetekohaselt põhjendanud.
6. Haldusakti põhjendamine on oluline tagamaks, et selle adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti (Riigikohtu halduskolleegiumi
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-17-1110, p 18). Arvestades puude raskusastme hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab otsuse põhjendamiseks sellest, kui SKA selgitab otsuses taotluse esitanud isikule, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. Kuigi SKA
9. septembri
10. a otsusest nr P26O-2019-185439 ei nähtu konkreetselt, millistele tervise infosüsteemi andmetele ekspertarst on tuginenud, s.t ei ole viidatud erinevate arstide sissekannetele ja konkreetsetele visiitidele, nähtub otsusest, millistele õigusnormidele otsuse koostamisel tugineti ning milliseid asjaolusid ja erinevate arstide kirjeldatud kaebaja terviseandmeid arvesse võeti. Otsuses on esitatud ka ekspertarsti
11. septembril 2019 koostatud kaebaja terviseseisundi kokkuvõtlik kirjeldus ning selle pinnalt tehtud järeldused. Ühtlasi on SKA kaebajale puude raskusastme tuvastamata jätmist täiendavalt põhjendanud
12. oktoobri
13. a vaideotsuses nr 8-3/26756-2, millest nähtuvad veelgi täpsemalt rakendatud metoodika, SKA järeldused ning andmed, millele otsuse tegemisel tugineti. Samuti kajastub vaideotsuses teise ekspertarsti täiendav arvamus. Seetõttu saab kohtu hinnangul lugeda põhjendamiskohustuse täidetuks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1-3).
14. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust. Kaebaja esitas puude raskusastme tuvastamiseks SKA-le
15. augustil 2019 taotluse, mis sisaldas mh kaebaja hinnangut tema terviseseisundist tingitud kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadusele ning kaebaja elutingimuste ja terviseseisundi kirjeldust (

§ 22lg-d 1 ja 4, sotsiaalkaitseministri 12.

mai

1. a määrus nr 32 „Lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme tuvastamise taotlusele kantavate andmete loetelu“ § 2). Ühtlasi andis kaebaja taotluses nõusoleku tema tervise infosüsteemis olevate andmete kasutamiseks. Kaebaja ärakuulamine toimuski kaebaja taotluses omapoolse hinnangu andmise kaudu. Puude raskusastme tuvastamist reguleerivad õigusaktid ei näe ette taotluse esitaja täiendavat ärakuulamist enne otsuse tegemist, kuivõrd puude raskusastme määramise menetlus on dokumendipõhine. 4 3-19-2170
2. Kaebaja
3. augusti
4. a taotlusest nähtub, et kaebaja hinnangul ei vaja ta terviseseisundist tingitud kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel ja suhtlemisel, kuid vajab logopeedi ja eripedagoogi teenust, et saavutada riiklikus õppekavas ettenähtud õpitulemuste miinimum. Kaebajal on diagnoositud kõne ja keele täpsustamata arenguhäire ning spetsiifiline lugemis-, õigekirja- ja artikulatsioonihäire. Kaebajal on raskusi lugemise ja õigekirjaga (tl-d 30-31). Ekspertarsti
5. septembri
6. a arvamusest nähtub, et arst on kaebaja terviseseisundi hindamisel lähtunud kaebaja taotlusest ning kaebaja kohta tervise infosüsteemis olevatest andmetes (tl 50). Arst on juhindunud taotluse esitamise aasta, s.o
7. a kui ka sellele eelnenud
8. a andmetest (tl-d 37p-43). Kohus on seisukohal, et ekspertarst on võtnud arvamuse andmisel aluseks asjakohased andmed.
9. Kaebaja heidab vastustajale ette, et täiendavalt ei võetud ühendust ühegi kaebaja arstiga. Sellist kohustust ekspertarstil kohtu hinnangul ei olnud. Ekspertarst peab üksnes vajaduse korral täpsustama andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg 3). Arvestades, et tervise infosüsteemis olid vajalikud andmed olemas, sh kaebajale määratud diagnoosid, teostatud uuringud, kaebaja terviseseisundi kokkuvõtlikud kirjeldused ja arstide soovitused, ning et eelkirjeldatud andmed ei ole vastuolus kaebaja
10. augusti
11. a taotluses esitatud andmetega, ei pidanud ekspertarst täiendavalt kaebaja terviseandmeid täpsustama.
12. Vaidlus puudub selles, et kaebajal on varasemalt diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire, spetsiifiline artikulatsioonihäire, spetsiifiline õigekirjahäire ning kõne ja keele täpsustamata arenguhäire. Samuti nähtub materjalidest, et kaebaja vajab tugiteenuseid, sh nt logopeedilist abi, kuid eeltoodu ei tingi puude raskusastme tuvastamist. Puude tuvastamise aluseks ei ole isikule määratud diagnoosid ja teatud toetavate teenuste vajamine, vaid reaalsed piirangud isiku toimetulemisel. 18.

§ 2

lg 11 kohaselt on kuni 16-aastasel lapsel võimalik tuvastada sügav, raske või keskmine puue. Kõige madalama raskusastmega on keskmine puue, mis on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (

§ 2lg 11 p 3).

Ekspertarst pidi hindama, kas kaebaja vajab eakohasest suuremat kõrvalabi või juhendamist söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel või suhtlemisel (

§ 2lg 2 ja § 23 lg 6 p 3).

Ekspertarst asus seisukohale, et kuigi kaebaja kasutab pigem lihtsamaid lausekonstruktsioone, on ta suuliselt esitanud ka pikemaid konstruktsioone ning tema kõne on sidus ja sõnavara eakohane. Kaebaja vaimse tegevuse tase jääb eakohase normi alumisele piirile ning impulsiivsuse tase normi piiridesse. Kuigi kaebaja aktiivsuse tase jääb normist kõrgemaks ja keskendumisvõime normist nõrgemaks, ei nähtu ekspertarsti hinnangul kaebaja terviseandmetest, et tal oleks olulisi käitumishäireid. Kaebajal on õpiraskused eelkõige seoses lugemise ja kirjutamisega, kuid hariduslikud erivajadused tuleb lahendada koostöös haridussüsteemi tugispetsialistidega. Ekspertarst leiab, et kaebaja ei vaja eakohasest suuremat kõrvalabi puuet põhjustavas ulatuses. Ekspertarsti välja toodud põhjendusi ja kaebaja terviseandmeid arvestades ei ole kohtul alust asuda teistsugusele seisukohale. Kohtule ei nähtu, et ekspertarst oleks arvamuse andmisel olulised asjaolud arvestamata jätnud. Ekspertarst on tervise infosüsteemis olevaid andmeid õigesti kasutanud, neid analüüsinud ning oma arvamust põhjendanud. Arsti järeldus on kohtule arusaadav.

1. SKA
2. septembri
3. a otsuse nr P26O-2019-185439 koostamisel aluseks võetud
4. septembri
5. a ekspertarvamuse korrektsust kinnitab ka teine ekspertarst, kes andis oma 5 3-19-2170 arvamuse kaebaja
6. oktoobri
7. a vaide alusel läbi viidud vaidemenetluses (tl-d 51-52). Ekspertarst kinnitab, et
8. septembri
9. a arvamuse andmisel on aluseks võetud tervise infosüsteemi kantud andmed ning et puudub alus kaebajal puude tuvastamiseks, kuna ta ei vaja eakohasest suuremat kõrvalabi puuet põhjustavas ulatuses. Ekspertarst märgib, et lapse õpingutele kaasaaitamine on eakohane kõrvalabi. Ühtlasi on ekspertarst viidanud konkreetsetele tervise infosüsteemis kajastuvatele sissekannetele. Kohtu hinnangul on ka vaidemenetluses antud arvamuses ekspertarst tuginenud asjakohastele andmetele ning on oma seisukohti arusaadavalt põhjendanud, mistõttu puudub kohtul alus ka selle ekspertarvamuse usaldusväärsuses kahelda.
10. SKA on
11. septembri
12. a otsuse nr P26O-2019-185439 tegemisel võtnud arvesse kaebaja
13. augusti
14. a taotluses sisalduvaid andmeid, tervise infosüsteemis sisalduvaid andmeid ning ekspertarsti
15. septembri
16. a arvamust. Vastustaja otsus ei ole meelevaldne. SKA tugineb otsuses asjakohastele kaebaja terviseandmetele ning otsus on kaalutlusvigadeta (HMS § 4 lg 2). Ühtlasi ei ole vastustaja rikkunud menetlusnorme ning puude raskusastme tuvastamise otsuses on märgitud ka määruse nr 18 § 8 lg-s 1 sätestatud andmed. Seega jättis SKA õiguspäraselt kaebajal puude raskusastme tuvastamata. Kohus märgib, et puude raskusastme tuvastamata jätmine ei tähenda, et ta jääb vajalikest teenustest ilma. Vajaduse korral tagatakse kaebajale tasuta tugispetsialistide abi koolis (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lg 2).
17. Kuivõrd kaebajal jäeti õigesti puude raskusaste tuvastamata, puudus alus ka puudega lapse toetuse määramiseks (

§ 6

lg 1) ja puudega isiku kaardi väljastamiseks (

§ 25lg 1).

1. SKA
2. septembri
3. a otsuse nr P26O-2019-185439 õigusvastasust ei tingi ka asjaolu, et kaebajal tuvastati keskmine puude raskusaste
4. a (
5. septembri
6. a otsus nr P26O-2017-124202) ning et vaidlusaluse otsusega puude raskusastet ei tuvastatud. Tegemist on individuaalsete otsustega, mille tegemisel lähtutakse otsuse tegemise ajal tähtsust omavatest aktuaalsetest andmetest, arvestades, et isiku terviseseisund võib ajas muutuda. SKA
7. detsembri
8. a vastusele lisatud ekspertarst-metoodiku selgitusest nähtub, et võrreldes
9. a on kaebaja kõnes ning lugemisoskuses toimunud positiivne areng (tl 53). Eeltoodut kinnitavad ekspertarst-metoodiku viidatud tervise infosüsteemi andmed (vrd tl-d 39 ja 46-47). Seega ei saa kohtu hinnangul pidada vaidlustatud otsust Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 10 ja 13 sätestatud õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega vastuolus olevaks. Otsuse tegemisel on võrreldud 2017-
10. a terviseandmeid ning tuvastatud kaebaja kõnes ja lugemiskiiruses positiivsed muutused.
11. Eeltoodust tulenevalt on SKA
12. septembri
13. a otsus nr P26O-2019-185439 nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane. Seetõttu puudub alus eelnimetatud haldusakti ja SKA
14. oktoobri
15. a vaideotsuse nr 8-3/26756-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks lahendada kaebaja
16. augusti
17. a taotlus uuesti.
18. Lisaks tühistamis- ja kohustamisnõuetele on kaebaja esitanud ka varalise kahju hüvitamise nõude põhjendusel, et kuna SKA ei määranud kaebajale puude raskusastet, pidi ta kandma kulusid seoses logopeedi teenuse kasutamisega. 24.
19. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude 6 3-19-2170 lahendamisel tuleb seega kindlaks teha, kas avalik-õiguslikus suhtes on isiku subjektiivseid õigusi rikutud ja sellega talle kahju tekitatud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Samuti on oluline esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. 24.
20. Kuna kaebajal puude raskusastme tuvastamata jätmine on õiguspärane, s.t puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus, siis on kahju hüvitamise üks imperatiivne eeldus täitmata. 24.
21. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui pidada kaebajal SKA
22. septembri
23. a otsusega nr P26O-2019-185439 puude raskusastme tuvastamata jätmist õigusvastaseks, ei oleks kahju hüvitamise eeldused täidetud. Isegi kui SKA oleks kaebajal keskmise puude raskusastme tuvastanud, ei oleks see tähendanud, et vastustaja oleks pidanud kandma kaebaja
24. oktoobril,
25. oktoobril ja
26. oktoobril 2019 MTÜ-s ProVida Nõustamis- ja rehabilitatsioonikeskuses kasutatud logopeedi teenuse kulusid. Kulude kaebaja eest kandmine ei ole seotud puude raskusastme tuvastamisega, vaid sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisega, mis vormistatakse eraldi otsusega (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 63 lg 1). Vastustaja selgituste kohaselt võttis SKA kaebajalt
27. oktoobri
28. a otsusega nr K00031655 üle sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse kuni
29. oktoobrini 2019 (tl 28). Kuupäevadel, mil kaebaja logopeedi teenust kasutas, eelnimetatud otsus enam ei kehtinud. Asjaolu, et kaebajal oleks puude raskusastme tuvastamisel tekkinud õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmist vastavalt SHS § 59 lg 1 p-le 1 uuesti taotleda, ei tähenda, et riik oleks automaatselt kohustuse üle võtnud. Kaebaja oleks pidanud esitama SKA-le SHS § 61 lg-st 1 lähtudes vastava taotluse ning seejärel oleks SKA pidanud hindama, kas kohustuse ülevõtmine on põhjendatud. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja vastavat taotlust SKA-le esitanud (tl 28p) ning seega ei ole vastustaja teinud ka keelduvat otsust. Samuti, kaebaja on logopeedi teenuseid kasutanud ajal, mil ta teadis, et SKA
30. oktoobri
31. a otsus nr K00031655 tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kohta enam ei kehtinud, ning et tal puudub ka õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmist vastustajalt uuesti taotleda, kuivõrd kaebajal ei tuvastatud SKA
32. septembri
33. a otsusega nr P26O-2019-185439 puude raskusastet. Seega pidi kaebaja teadma, et tal on teenuste kasutamise korral kohustus nende eest ise tasuda, kuid ta otsustas neid siiski kasutada.
34. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
35. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga, sest kohtuotsuses on ulatuslikult kajastatud eriliiki isikuandmeid (terviseandmeid) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 ja isikuandmete kaitse seaduse tähenduses. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 7