Obsah (5)

§ 274§ 120§ 275§ 81§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 22. juuni 2020 Kohtuasja number 1-19-2550 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Einar Vene Tõlk Alla

) § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. septembri 2019 otsus Apellant Artemi Kurvits Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Artemi Kurvits. Isikukood 36705232752, viibib Viru Vanglas süüdistuses kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liina Pikma kannatanu L.V. i Menetluse vorm suuline, kohtuistung
2. juunil 2020 RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. septembri 2019 otsus täies ulatuses.
5. Lõpetada kriminaalmenetlus Artemi Kurvitsa suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel, kuivõrd süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele.
6. Jätta kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tekkinud 1845,24 eurone riigi õigusabi tasu Eesti Vabariigi kanda.
7. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
8. Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroole vandeadvokaat Ilya Zuevi poolt Artemi Kurvitsale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 194,40 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 PÕHIOSA Menetluse käik
9. Artemi Kurvitsale esitati

§ 274lg 1 järgi süüdistus L.V.

i ähvardamises. Süüdistuse kohaselt ütles Viru Vangla kinnipeetav A. Kurvits

1. juunil 2018 kella 18.22 ajal läbi suletud kambriukse koridoris oma ametikohustusi täitnud valvur L.V. ile, et ta tirib L.V. il kambriukse või toiduluugi avamise korral pea otsast ja lööb L.V. i maha. Tulenevalt A. Kurvitsa ettearvamatust käitumisest ja varasemast vihasest rahulolematusest L.V. i suhtes tekkis viimasel reaalne hirmutunne ja ta kartis ähvarduse täide viimist.
2. Viru Maakohtu
3. septembri 2019 otsusega tunnistati A. Kurvits

§ 274lg 1 järgi süüdi ning teda karistati 1 aasta pikkuse vangistusega.

Maakohtu hinnangul on tegu tõendatud L.V. i ja A.K. i ütluste ning valvekaamera salvestusega. A. Kurvitsa ennast õigustavad ütlused ei vasta tõele. Kohtu meelest oli L.V. il põhjust karta, et A. Kurvits viib oma ähvarduse täide. Seda seepärast, et A. Kurvits oli L.V. it solvanud ebatsensuursete sõnadega juba samal päeval kell 17.10 ja kannatanu teadis, et A. Kurvits kandis karistust tapmise eest.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kurvits, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Lühidalt tõi apellant välja järgmist. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Ta ei ähvardanud L.V. it. Ta vaid väljendas karjudes ja vastu ust koppides oma arvamust L.V. i suhtes. Selle eest teda ka vangla käskkirjaga karistati. Tal olid valud ja ta soovis valuvaigistit. L.V. i valetas. Süüdistuse väited on absurdsed ja sama absurdne on L.V. i kartus väidetavate ähvarduste tõsiseltvõetavuse kohta. Tema kaitsja oli passiivne. Tal ei olnud võimalik end tõhusalt kaitsta: kutsuda omapoolseid tunnistajaid või esitada kirjalikke tõendeid. Vangla kannab ta peale viha, sest ta esitab erinevaid pöördumisi ja kaebusi vanglale ning väljapoole vanglat. Ta ei saa vanglas professionaalset arstiabi.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määrusega jäeti A. Kurvitsa apellatsioon kui ilmselgelt põhjendamatu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Määruse kohaselt kontrollis kohus eelmenetluses apellatsioonis esitatud väiteid menetlusõiguse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Need väited ei leidnud kinnitust. Süüdistatava apellatsioon on tervikuna perspektiivitu: selles esitatud argumendid ei anna alust maakohtu seaduslikku ja põhjendatud otsust tühistada.
5. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid kaebuse nii A. Kurvitsa kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin kui ka A. Kurvitsa teine kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev. Mõlemad kaebajad taotlesid ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja sisuliseks arutamiseks saatmist. Kaitsjate hinnangul ei tohtinud ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata.
6. Riigikohtu
7. jaanuari 2020 määrusega kaebused rahuldati ja apellatsioon saadeti arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu hinnangul ei olnud apellandi väited õiguslikult asjakohatud ja neid ei tohtinud jätta sisuliselt läbi vaatamata.
8. Kohtuistungil jäi A. Kurvits oma apellatsiooni juurde. Seda apellatsiooni toetas ka A. Kurvitsa kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
9. A. Kurvits seab kõigepealt kahtluse alla maakohtu tuvastatud asjaolud: A. Kurvitsa väitel tema L.V. ile süüdistuses märgitut (sellisel kujul) ei öelnud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus 2 tuvastanud süüdistusaktis kirjeldatud sündmuse korrektselt: A. Kurvits karjus
10. juunil 2018 Viru Vanglas suletud kambris olles sellele kambrile koridoris lähenenud kinnipeetavatele kirju jaganud vangivalvur L.V. ile vastu ust pekstes ebatsensuurseid väljendeid ja seda, et ta tõmbab L.V. il kambri avamise korral pea otsast ja lööb ta maha. Eeskätt saab tugineda L.V. i üksikasjalistele ja loogilistele ütlustele. Neid ütlusi toetavad A.K. i väited, mille järgi olevat L.V. i talle helistanud ja väriseva häälega öelnud, et A. Kurvits olevat teda sõimanud ning lubanud tal kambrisse minemise või toiduluugi avamise korral pea otsast tõmmata ja ära tappa. A.K. i ütlused kujutavad endast tõendit KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Pole alust arvata, et L.V. i või A.K. oleks valetanud: neil puudus selleks motiiv. Nende kummagi inimese ütlusi kinnitab kaude ka videosalvestus. Sellelt ilmneb, et kirju laiali jaganud L.V. i küll jäi A. Kurvitsa kambri ees seisma, justkui sooviks ta anda midagi A. Kurvitsa kambrisse (nagu ta eelnevalt ühe teise kambriga teinud oli), ent jättis siiski luugi avamata ja läks kambri juurest minema. On põhjendatud eeldada, et L.V. i jättis luugi lahti tegemata A. Kurvitsa lubaduse tõttu tal pea otsast tõmmata ja ta maha lüüa.
11. Kuivõrd maakohtu otsusele pole midagi ette heita faktiliste asjaolude tuvastamisse puutuvalt, tuleb otsustada, kas korrektne on ka maakohtu õiguslik hinnang, et A. Kurvitsa käitumist saab pidada ähvardamiseks

§ 274

lg 1 tähenduses.

§ 274

lg 1 järgne ähvardamine on vaja sisustada samamoodi, nagu seda tehakse ähvardamisega

§ 120lg 1 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-1008, p 12).

10. Lubadus tõmmata kellelegi pea otsast või lüüa ta maha tuleb pidada tapmisega ähvardamiseks

§ 120lg 1 tähenduses.

11.

§ 120lg 1 kohaselt peab aga olema alust karta ähvarduse täide viimist.

12. Kõigepealt on ähvarduse täide viimise kartusega seoses oluline, kas ja millist tähendust omab ähvarduse ellu viimise sõltuvusse seadmine mingitest tingimustest, st kui ähvardaja lubab tekitada

§ 120

lg-s 1 nimetatud tagajärje üksnes siis, kui ähvarduse adressaat midagi teeb või tegemata jätab. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tohiks kehtida põhimõte, et ähvardaja tingimusele allumine ja seeläbi ähvarduse täide viimisest pääsemine tähendab seda, et polnud alust karta ähvarduse täide viimist. Kui see oleks nii, peaks vastutusest pääsema inimene, kes ütleb kellelegi, et ta peksab tolle vaeseomaks,

1. i)kui too kohe kümmet kükki ei tee – ja kõnetatu teebki peksust pääsemiseks kükid ära –, või
2. ii)kui too ei loobu oma plaanist minna õue punases palitus – ja õue minna soovinu jätab õue minemata või vahetab enne väljumist punase palitu sinise vastu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad sellised teod

§ 120lg 1 järgset karistust.

Seetõttu tuleb koosseisuelementi „alus karta ähvarduse täideviimist“ tõlgendada nii, et muude eelduste täidetuse korral esineb see alus mitte üksnes siis, kui keegi lubab n-ö lihtsalt (tingimusteta) tekitada

§ 120

lg 1 kohase tagajärje, vaid mõnikord ka siis, kui selle tagajärje tekitamine seatakse sõltuvusse ähvardatu käitumisest. Nimelt saab ülal toodud näidete puhul öelda, et ähvardatu tegi või jättis midagi tegemata ähvarduse tõttu – ja et ta nii käitus (st ei jäänud truuks oma esialgsele plaanile), oli tal alust karta ähvarduse täide viimist. Veelgi enam:

§ 120

lg 1 järgne vastutus võib järgneda isegi siis, kui ähvardatu ähvardaja seatud tingimust ei täida: nt kui ülal toodud näidetes jätab isik kükid tegemata või astub uksest välja punase palituga, ent ähvardaja sellest hoolimata oma suhtluspartnerit peksma ei hakka. Nimelt on

§ 120

lg 1 sõnastuse kohaselt oluline üksnes see, kas isikul olla alust karta ähvarduse täide viimist, mitte aga see, kas ähvardus ka tegelikult täide viiakse. Näiteks võib inimene loobuda kükkide tegemisest või väljuda uksest punases palitus seetõttu, et ta peaks kükkide tegemist või uksest väljumata jätmist (või palitu vahetamist) alandavaks – ja ta on nõus pigem peksu kui alanduse talumisega. Ähvardaja omakorda aga:

1. i)ei pruukinudki algusest peale soovida ähvardust ellu viia (vaid üksnes sellist muljet jätta),
2. ii)võis jätta suhtluskaaslase peksmata kellegi kolmanda sekkumise tõttu või iii) võis üllatuda, et ähvardatu n-ö näitas sisu (ehk jättis kükid tegemata või läks uksest välja punast palitut kandes) – ja selline üllatumine võis tingida otsuse jätta suhtluspartner läbi peksmata. Küll aga ei saa rääkida alusest karta ähvarduse täide viimist siis, kui ähvardaja seab ähvarduse ellu viimise sõltuvusse millestki 3 sellisest, mida ähvardatu niikuinii ei soovinud teha või tegemata jätta. Näiteks ütleb üks inimene teisele, et ta peksab tolle vaeseomaks,
3. i)kui too hakkab kõva häälega laulma – tollel teisel aga polnud niikuinii mingit plaani laulma hakata, või
4. ii)kui too jätab oma (auto)raadiost tuleva muusika kella kaheksaks õhtul vaiksemaks keeramata – too teine aga plaanis niikuinii muusika enne kella kaheksat kinni panna. Sellistes olukordades ei saa öelda, et ähvardatul oleks olnud selliselt käitudes, nagu ta niikuinii oli otsustanud käituda, alust karta ähvarduse täideviimist – ja seetõttu pole

§ 120lg 1 objektiivne koosseis täidetud.

Küll võib niisugustes situatsioonides tulla kõne alla vastutus ähvardamise kõlbmatu katse eest (

§ 120

lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 ): seda siis, kui ähvardajal pole vähemalt kaudset tahtlust selle osas, et ähvardatu soovis niikuinii käituda selliselt, nagu tahtis teda mõjutada käituma ähvardaja (ülal toodud näidete puhul: kui ähvardaja lähtus sellest, et ähvardatu soovib kohe laulma hakata või jätkata valju muusika mängimisega ka pärast kella kaheksat).1

1. Eelöeldu tähendab seda, et ähvardamist pole võimalik tuletada sellest, et A. Kurvits seadis oma lubaduse täitmise sõltuvusse sellest, kas L.V. i tema kambrisse läheb või mitte. Nimelt pole asjas kogutud tõendite põhjal alust öelda, et L.V. i soovis A. Kurvitsa kambrisse siseneda: ülejäänud kambrite uksi L.V. i ei avanud, vaid jagas kirju kambriluukide kaudu. Ka ei saa öelda, et A. Kurvits L.V. i sisenemissoovi (vääralt) eeldas.
2. Küll aga saab kolleegiumi hinnangul öelda, et L.V. i jättis A. Kurvitsa ähvardamise tõttu luugi avamata: kui A. Kurvits L.V. it ähvardanud poleks, oleks viimane teinud luugi lahti, et kambrisse kirju anda.
3. Järgnevalt tuleb küsida, kas luugi avamise korral oleks olnud alust karta, et A. Kurvits viib oma ähvarduse täide.
4. Alus karta ähvarduse täide viimist tuleb objektiivses mõttes tuvastada n-ö kahetasandiliselt. Kõigepealt on vaja teha selgeks, kas selline alus esines ähvardatul. Kui ähvardatu ähvardust tõsiselt ei võta, pole mingit põhjust ähvarduse tõsiselt võetavust jaatada (vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.1). Kui aga ähvarduse adressaat ähvarduse ellu viimist tõepoolest pelgama hakkab, ei tähenda see veel, et alust karta ähvarduse täide viimist saab jaatada. Nimelt ei saa kellegi kriminaalvastutus sõltuda üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist: ähvardus peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo-d 3-1-1-59-11, p 9.2 ja 1-19-1849/43, p 24).
5. Kolleegium ei sea kahtluse alla maakohtu L.V. i (ja A.K. i) ütluste alusel tuvastatut, et L.V. i võttis A. Kurvitsa ähvardust tõsiselt ja tundis A. Kurvitsa ees hirmu. Küll aga tuleb eitada ähvarduse reaalsust objektiivse kõrvaltvaataja silmis. Ringkonnakohtu hinnangul on praegune juhtum väga sarnane kriminaalasjaga nr 1-19-1849, kus Riigikohus mõistis õigeks vangi, kes lubas kambris olles toidukausi koridoris viibinud toidujagamist korraldanud valvurile pähe kinni lüüa. Kõrgeim kohus tugines eeskätt sellele, et vang ja valvur olid erinevates ruumides, mistõttu poleks vang saanud valvurile kaussi pähe lüüa. Lisaks leidis Riigikohus, et polnud võimalik öelda, et vang pidas silmas ähvarduse täideviimist millalgi hiljem, et ta soovis kasutada kolmandate isikute abi või et „kausi pähelöömisest“ kõneldes pidas vang silmas tegelikult midagi muud. Kokkuvõtvalt asus ülemkohus seisukohale, et ähvardus oli hinnatav üksnes pahameele väljendemisena toidu jagamise viisi suhtes konkreetsel ajahetkel. Ringkonnakohtu meelest kehtib eelöeldu ka praeguses asjas. Tõsi, kaks erisust on siiski täheldatavad. Esiteks puutuvalt sellesse, mida lubas ähvardaja teha: kui asjas nr 1-19-1849 lubas vang valvurile kausi pähe lüüa, lubas A. Kurvits L.V. il pea otsast tirida ja L.V. i maha lüüa. 1 Olgu märgitud, et nt Saksamaal, Austrias ja Šveitsis on selliste tingimuste seadmisega seoses erikoosseisud, mis näevad ette karistuse nn sundimise eest (vt Saksa karistusseadustiku § 240, Austria karistusseadustiku § 105 ja Šveitsi karistusseadustiku art 181). Sundimiskoosseisud hõlmavad kõigis neis kolmes riigis n-ö tavalise ähvardamise (vt Saksa karistusseadustiku § 241, Austria karistusseadustiku § 107 ja Šveitsi karistusseadustiku art 180), aga lisaks sellele võib endast sundimist kujutada ka leebemat laadi tagajärgedega ähvardamine kui on tarvilik ähvardamiskoosseisude täitmiseks (lisaks on sundimine Saksamaal ähvardamisest rangemalt karistatav). 4 Kriminaalkolleegiumi hinnangul oleks A. Kurvitsa teo (oluliselt) erinevaks pidamine asjas nr 1-191849 juhtunust pelgalt A. Kurvitsa mõneti teistsuguse sõnakasutuse tõttu kunstlik. Ei saa leida, et A. Kurvitsal oleks olnud võimalik tappa L.V. i läbi paarikümne sentimeetrise läbimõõduga luugiava. Niisiis oli A. Kurvitsal tema lubatu täide viimine sama keeruline ja suisa ebareaalne – nagu seda oli oma lubaduse realiseerimine vangi jaoks, kelle tegevust hinnati asjas nr 1-19-
6. Teiseks tuleb küsida, kas mingit tähendust on sellel, et A. Kurvits oli L.V. it juba ca tund varem sõimanud. Ringkonnakohus vastab sellele küsimusele eitavalt. Umbes tunnine vahe ei ole kuigivõrd pikk. Seepärast ei saa selle eelneva sõimamise põhjal teha järeldust, et A. Kurvits oli L.V. i n-ö sihikule võtnud ja et sellest lähtuvalt tuleb öelda, et A. Kurvitsa ähvardused olid suunatud kuhugi (võrdlemisi) kaugesse tulevikku. Tuleb leida hoopiski seda, et A. Kurvits oli tunni eest juhtunust veel „üles köetud“. Pole aga põhjust arvata, et tema viha poleks peagi lahtunud. Seega poleks alust öelda, et A. Kurvitsa öeldut tuleks mõista nii, et ta tapab L.V. i siis, kui too satub millalgi määramatus tulevikus A. Kurvitsa vahetusse mõjusfääri. Seetõttu tuleb tõdeda, et praeguseski asjas väljendas ähvardaja läbi ähvarduse üksnes oma pahameelt konkreetsel ajahetkel. See aga ei täida

§ 120

lg 1 ega sellest tulenevalt ka

§ 274lg 1 objektiivset koosseisu, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada.

18. Ka ei ole alust kvalifitseerida A. Kurvitsa tegu ümber võimuesindaja ähvardamise kõlbmatuks katseks

§ 274lg 1 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1 tähenduses.

Nimelt ei kujutanud A. Kurvits endale vääralt ette asjaolusid, mis oleks objektiivses tähenduses

§ 274lg 1 koosseisu täitnud.

Süüdistatav mõistis juhtunut nii, nagu ülal kirjeldatud. Muu hulgas sai ta aru sellest, et ta ei suuda L.V. it läbi pisikese toiduluugi tappa. 19. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peab A. Kurvitsa õigeks mõistma. Nimelt saab praeguses menetluses tuvastatu põhjal püstitada hüpoteesi, et A. Kurvits vastutab

§ 275lg 1 järgi väärteokorras võimuesindaja solvamise eest: A.

Kurvits n-ö ühe soojaga nii ähvardas L.V. it kui ka karjus L.V. i suunas ebatsensuurseid väljendeid. Seetõttu tuleb kõne alla kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel. Tõsi, kui võimalik väärtegu oleks aegunud, ei saaks kohus kriminaalmenetlust selle sätte alusel lõpetada, vaid peaks teo toime panija õigeks mõistma: vt RKKKo 3-1-1-30-15, p 8 ja RKKKm 3-1-1-89-13, p 15. Üldine aegumistähtaeg on

§ 275

lg 1 puhul tulenevalt

§ 81lg 3 ls-st 1 kaks aastat.

A. Kurvits pani oma teo toime 20. juunil 2018 ehk enam kui kahe aasta eest.

§ 81

lg 7 p 2 kohaselt peatub aga väärteo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, kusjuures väärteomenetlust saab kriminaalmenetluse lõpetamise korral

§ 81

lg 8 ls-st 2 tulenevalt alustada kolme aasta jooksul teo toimepanemisest alates (vt selle kohta täpsemalt RKKKo 3-1-1-50-16). Seepärast lõpetab ringkonnakohus KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 274 lg 1 alusel A. Kurvitsa suhtes kriminaalmenetluse.

1. Eeltoodu tähendab, et ringkonnakohus tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel maakohtu otsuse, sest A. Kurvitsat ei saa kriminaalkorras süüdi mõista ja tarvis on kaaluda ta vastutusele võtmist väärteo toime panemise eest. Järgnevalt tuleb otsustada seda, kas ringkonnakohus saab maakohtu otsuse mingis osas jõusse jätta või on tarvis otsus tühistada täielikult.
2. Ilmselgelt tuleb tühistada karistuse mõistmisse puutuv.
3. Niisamuti pole alust jätta jõusse vahistamisotsustust. Vahistati ju A. Kurvits vangistuse täitmise tagamiseks, ent käesoleva otsuse kohaselt A. Kurvits vangistust kandma hakkama ei pea.
4. Ka asitõendisse puutuva otsustuse ringkonnakohus tühistab. Seda teeb kriminaalkolleegium juba seetõttu, et CD-plaat, mida maakohus pidas asitõendiks, seda tegelikult ei ole. KrMS § 124 lg 1 järgi on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Seega on asitõendi olemuslikuks tunnuseks see, et ta on asendamatu. Asendamatu võib olla ka meediasalvestusega plaat: nt kui selle plaadiga 5 lõigates on tekitatud kellelegi tervisekahjustus (siis on plaat kuriteo toimepanemise vahend), kui sellel leidub nt sõrmejälgi või ilmselt ka siis, kui seda plaati kasutati kuriteo toimepanemiseks sellel olevate failide abil (nt sisaldab plaat piraattarkvara või sellel olevate videote teel pressiti kelleltki midagi välja). Praegu millegi sellisega tegemist pole: viidatud plaat ei ole kuidagi asendamatu, vaid kannab endas faili, mis on sinna salvestatud ühelt teiselt andmekandjalt: vangla kaamerasalvestusi sisaldavalt arvutisüsteemilt. Seega on tegemist andmekandjaga, nagu on andmekandjateks kriminaaltoimikus olevad paberid. Et plaadil oleva teabe tajumine eeldab erinevalt paberitest abivahendi (arvuti) olemasolu, ei muuda plaati asitõenditeks. Seetõttu tuleb plaadiga talitada täpselt nii, nagu paberitega: nad jäävad kriminaalasja materjalide juurde ehk toimiku vahele. Lahendi resolutsioonis pole vaja seda kajastada.
5. Viimaks tuleb kaaluda, kas tühistamata saab jätta maakohtu otsuse seoses menetluskuludega.
6. Menetluskuluks pidas maakohus esiteks 810 eurost sundraha, mille ta A. Kurvitsalt välja mõistis. See otsustus on vaja tühistada. Sundraha saab KrMS § 179 alusel mõista välja vaid süüdimõistva otsuse tegemisel. Ringkonnakohus aga A. Kurvitsa süüdi tunnistamise tühistab.
7. Teiseks tegi maakohus ka otsustuse 1845,24 eurose kaitsjatasu kohta, mis tekkis seoses A. Kurvitsa kaitsmisega kohtueelses menetluses ja maakohtus I. Belugini poolt.
8. See 1845,24 eurot arvati menetluskulude hulka menetluse erinevates faasides. Süüdistusakti pinnalt saab teha järelduse, et 598,56 eurot arvas keegi (ilmselt prokuratuur) kaitsjatasuna menetluskulude hulka kohtueelses menetluses. Maakohus aga luges kaitsjatasu pähe menetluskulude hulka ülejäänud 1246,68 eurot (esiteks saab selle arvu, kui lahutada 1845,24 maha 598,56; teiseks on toimikus kaitsja kohtumenetluses esitatud kolm kulutaotlust: 383,28 eurot (kd 1, tl 20–24), 233,28 eurot (kd 1, tl 32–36) ja 630,12 eurot (kd 1, tl 80–85)). Need otsustused tegi maakohus juba enne kohtuotsuse koostamist: vastavalt
9. mail,
10. juunil ja
11. septembril
12. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ta neid otsustusi revideerida: isegi juhul, kui ringkonnakohus leiaks, et kohtueelne menetleja või maakohus pidas mingit kulu (osaliselt või täielikult) menetluskuluks vääralt, ei saa ta seda ümber otsustada. Esiteks ilmneb ülal öeldust, et summad arvati menetluskulude hulka juba enne kohtuotsuse tegemist, mistõttu ei saa ringkonnakohus neile enam juba formaalselt n-ö ligi: ringkonnakohus saab muuta vaid maakohtu otsuses leitut. Teiseks aga oleks ümber otsustamine probleemne ka sisuliselt: kui ringkonnakohtul selline pädevus oleks, peaksid nt kaitsjad või eksperdid olema valmis maksma neile esialgu eraldatud summasid kuid või isegi aastaid pärast summade saamist (riigile) tagasi. See ei oleks aktsepteeritav: raha saajad ei saaks arvestada sellega, et saadud raha jääb nende omaks. Seetõttu ringkonnakohus üksnes tõdeb, et 1845,24 eurot on loetud juba enne maakohtu otsuse tegemist kaitsjatasuna menetluskulu hulka ja nii see ka jääb.
13. Maakohtu otsustus selle kaitsjatasu A. Kurvitsalt välja mõistmise osas on aga vaja tühistada. Seda seetõttu, et maakohus tugines 1845,24 euro A. Kurvitsalt välja mõistmisel

§ 180

lg-le 1, mille kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Süüdimõistev kohtuotsus aga praegu tühistatakse.

1. Eelnev ei tähenda aga, et ringkonnakohus ei saa selle 1845,24 euroga seoses teha ühtegi otsustust. Nimelt aktualiseerub KrMS § 183 lg 2: „Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega, võib nende menetluskulude kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta otsustamiseks väärteomenetluse lahendis. Kui väärteomenetlus jäetakse alustamata, jäävad menetluskulud riigi kanda.“. Riigikohtu hinnangul peab kriminaalmenetlust väärteomenetluse kasuks lõpetav kohus selle sätte kohaselt otsustama, kas kriminaalmenetluses tekkinud kulud oleksid tekkinud ka väärteomenetluses – või kas nad oleksid tekkinud sellises mahus, nagu nad tekkisid kriminaalmenetluses. Kui kulud oleksid eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses, on kriminaalasja 6 menetleja pädev jätma selle kulu hüvitamise KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel väärteoasja menetleja otsustada. Samas kogu see kulu, mida kriminaalasja menetleja hinnangul sama teo kohta toimetatavas väärteomenetluses eelduslikult tekkinud ei oleks ega tekiks ka edaspidi, tuleb juba kriminaalmenetlust lõpetades jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda, kui just mõnest erinormist ei järeldu teisiti. (RKKKo 4-19-1809/48, p-d 21–22)
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeldada, et väärteomenetluse toimetamise korral ei oleks seoses kaitsjaga tekkinud mingeid kulusid. Kriminaalmenetlusest on kaitsja osavõtt üldjuhul kohustuslik: vt KrMS §
3. Väärteomenetlust saab seevastu vastavalt VTMS §-le 20 ja § 19 lg-le 3 toimetada reeglina ilma kaitsjata – ja ringkonnakohtule teada olevalt ongi kaitsja kaasamine väärteomenetlusse suur erand. Sellest lähtuvalt pole alust eeldada A. Kurvitsa jaoks ebasoodsalt, et ta oleks juhul, kui kriminaalmenetluse asemel oleks hakatud kohe toimetama väärteomenetlust, soovinud kaitsja abi. Ka ei ole kriminaalkolleegiumil mingit konkreetset alust oletada seda, et kulud tekivad tulevases (võimalikus) kriminaalmenetluses. See aga tähendab seda, et 1845,24 eurone kaitsjatasu tuleb jätta riigi kanda.
4. Eelöeldu tähendab, et maakohtu otsus on vaja tühistada täies mahus ja seda kriminaalkolleegium teebki.
5. A. Kurvitsa kaitsja vandeadvokaat I. Zuev esitas taotluse seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga. Kaitsja soovib 388,80 euro hüvitamist (sh käibemaks). Määratud kaitsja tasuks saab KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel pidada üksnes põhjendatud ja vajalikke kulusid. Praeguse asja jaoks oli otsustava tähendusega Riigikohtu lahend nr 1-19-
6. Kaitsja sai sellest lahendist teadlikuks alles ringkonnakohtu istungil, kui kohtukoosseis selle lahendiga seoses küsimusi esitama hakkas. Ehkki alama astme kohtud ei pea Riigikohtu mõnes muus asjas esitatud seisukohti järgima, nad seda reeglina siiski teevad. Nii talitas praegu ka ringkonnakohus: A. Kurvitsa kriminaalvastutus langes ära suuresti tulenevalt Riigikohtu viimati viidatud lahendis öeldust. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul taunitav, et kaitsja end Riigikohtu selle lahendiga kurssi ei viinud ega sellele omal algatusel ei tuginenud – liiatigi pidades silmas, et selle lahendi tegemisest on möödunud mitu kuud. Niisamuti ei esitanud I. Zuev lahendis nr 1-19-1849 välja toodud argumentatsiooni oma mõttetöö viljana. Seepärast polnud kaitsja pakutud õigusabiteenus A. Kurvitsale kvaliteetne ja sellest tulenevalt ei saa öelda, et I. Zuevi taotletav tasu on täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks üksnes poolt taotletavast summast, mistõttu tuleb menetluskulude sekka arvata taotletavast vaid 194,40 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 pärase lahendi, jäävad need 194,40 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7