2-20-5358/5

2-20-5358 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5358 Kohtuasi VV avaldus AA vastu ühise hooldusõiguse taastamiseks alaealise lapse KK elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a määrus (avalduse menetlusse võtmisest keeldumine) Kaebuse esitaja ja kaebuse liik VV
4. mai
5. a määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja VV (isikukood xxxxxxxxxx) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
6. Jätta Harju Maakohtu
7. aprilli
8. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
9. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud VVi kanda. Hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. 1 2-20-5358 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. VV (avaldaja, isa) esitas
11. aprillil 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus taastada tema ning AA (ema) ühise hooldusõiguse KK (laps) elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas. Avalduse kohaselt tegi Harju Maakohus
12. mail 2019 tsiviilasjas nr x-xx-xxxx määruse, millega piiras avaldaja hooldusõigust. Kohus lähtus lahendi tegemisel mh kohaliku omavalitsuse ( xxxxxxx Linnavalitsus) väidetest ning seisukohtadest. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas selles tsiviilasjas avaldaja hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas ja andis hooldusõiguse lõpetatud osas üle emale. Ka Tallinna Ringkonnakohus juhindus kohaliku omavalitsuse arvamustest. Kohaliku omavalitsuse poolt esitasid aga arvamusi isikud, kes ei olnud kvalifitseeritud lastekaitsespetsialistid. Neil ei olnud seega õigust arvamust esitada, mistõttu on avaldajalt hooldusõiguse äravõtmine alusetu. Avaldaja hooldusõigus tuleks taastada ka põhjendusel, et lapse heaolu tagamiseks võib kohaldada kõige vähem piiravaid abinõusid.
13. Harju Maakohus jättis
14. aprilli
15. a määrusega avalduse menetlusse võtmata ning menetluskulud avaldaja kanda. Hüvitavaid menetluskulusid ei olnud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel keelduda kohtualluvuse puudumise tõttu. TsMS § 70 lg 4 ning nõukogu
16. novembri
17. a määruse 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (Brüssel II bis määrus), art 8 järgi ei allu asi Eesti kohtutele, sest laps elab alates
18. detsembrist 2019 xxxxxxx. Avaldajal tuleks avaldus esitada xxxxxxxxxx kohtule.
19. Avaldaja esitas
20. mail 2020 määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ning saata asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuginesid kohtud tsiviilasjas nr x-xx-xxxx ebaõigesti kohaliku omavalitsuse arvamustele, millede esitamiseks arvamuse esitajatel õigust ei olnud. Need arvamused esitati enne seda, kui lapse elukohaks sai xxxxxxx (s.t enne
21. a detsembrit). Seega toimusid sündmused, millest tingitult on praegune avaldus esitatud enne lapse elukoha muutumist. Eesti kohtutel oleks kohtualluvus ka TsMS § 72 lg 1 p 2 järgi. Avaldaja ei saa enda õigusi xxxxxx kaitsta, sest nii tema, xxxxxxxx linnavalitsuse töötajad kui ka avaldajaga seotud isikud elavad Eestis ning ei saa eeldada, et nad sõidavad avalduse lahendamiseks xxxxxxxx. Avaldajalt ei saa oodata, et ta kaitseks enda õigusi võõras keskkonnas, keeles ning õigusruumis. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 koosmõjus §-iga 659 jätta muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt kohtumääruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
23. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel keelduda, sest avaldus ei allu Eesti kohtule. Maakohus juhindus seejuures ka õigesti Brüssel II bis määruse artiklist 8, mille kohaselt on vanemliku vastutuse asjades (sh hooldusõiguse) kohtualluvus selle liikmesriigi kohtutel, kus on avalduse esitamise ajal lapse harilik viibimiskoht. Maakohus märkis aga ekslikult, et Brüssel II bis määruse art 8 kohaldamisel tuleb hinnata lapse alalist elukohta. Ringkonnakohus selgitab, et Brüssel II bis määruse eestikeelne tõlge on selles osas ekslik ning artiklis 8 on silmas siiski peetud lapse 2 2-20-5358 harilikku viibimiskohta. Selles osas tuleb kohtumääruse põhjendusi muuta. Ringkonnakohtule nähtub sarnaselt maakohtule, et avalduse esitamise hetke seisuga ei olnud lapse harilik viibimiskoht Eestis. Brüssel II bis määruse preambula punkti 12 kohaselt arvestab Brüssel II bis määruse artiklis 8 sätestatud kohtualluvuse alus esmajoones lapse huve, andes kohtualluvuse selle liikmesriigi kohtutele, mis on lapsele kõige lähemal. Brüssel II bis määruse artiklis 8 sätestatud hariliku viibimiskoha mõisted tuleb tõlgendada autonoomselt ning selle sisustamisel ei saa juhinduda liikmesriigi riigisisesest õigusest (vt ka Euroopa Kohtu
24. aprilli
25. a otsus asjas C-523/07, p 35). Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel arvestada lapse liikmesriigis viibimise kestust, eesmärki ning teisi asjaolusid, sh lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis (samas, p-d 38–41;
26. detsembri
27. a otsus asjas C-497/10 PPU, p 47jj). Rahvastikuregistri andmetel elab laps koos emaga alates xx. xxxxxx xxxx xxxxxxxx. Avaldusega koos esitatud maakohtu
28. mai
29. a ning ringkonnakohtu
30. oktoobri
31. a määrustest tsiviilasjas nr x-xx-xxxx nähtub, et ema eesmärk oli koos lapsega Xxxxxxxxxx kolida, et seal elama hakata ning ema soovis, et laps hakkaks Xxxxxxxxxxs koolis käima (dtl 32–48). Määruskaebuses nõustub avaldaja sisuliselt sellega, et lapse elukoht on tänaseks Xxxxxxxxxx. Eelnevat arvestades tuleneb üheselt, et lapse harilik viibimiskoht ei ole enam Eesti, Xxxxxxxxxx kolimise eesmärk oli seal elama hakata ning sinna püsivamalt jääda. Seega ei allu avaldus Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 järgi Eesti kohtule. Samuti ei esine praegu alust Brüssel II bis määruse art 8 lg-s 2 sätestatud erandite kohaldamiseks.
32. Asjaolu, et lastekaitsespetsialistid esitasid enda arvamused enne seda, kui laps Xxxxxxxxxx kolis, ei anna Eesti kohtutele Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 alusel kohtualluvust. Lapse harilik viibimiskoht ning sellele vastav kohtualluvus tuleb Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 kohaselt kindlaks teha avalduse esitamise hetke seisuga. Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks mh siis, kui kohtule on esitatud menetluse algatamist käsitlev või samaväärne dokument (Brüssel II bis määruse art 16 lg 1 punkt a). Avaldaja esitas
33. aprillil 2020 Harju Maakohtule avalduse hooldusõiguse taastamiseks. Avalduse esitamise hetke seisuga ei elanud laps enam Eestis, mistõttu ei allunud avaldus maakohtule ning selle menetlusse võtmisest tuli keelduda.
34. Avaldaja leiab ekslikult, et Eesti kohtutel võiks kohtualluvus olla TsMS § 72 lg 1 p 2 kohaselt. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Rahvusvahelist kohtualluvust reguleerib praegusel juhul Brüssel II bis määrus. Brüssel II bis määruse art 8 reguleerib ammendavalt vaidlusaluses asjas kohtualluvuse kindlaksmääramise reegleid ning need ei võimalda pöörduda riigisisese õiguse poole. Kohus ei saa Euroopa Liidu õiguse esimuse põhimõttest tulenevalt (vt põhiseaduse § 123) jätta määrust kohaldamata ning tugineda riigisisese kohtualluvuse reeglitele, sh TsMS § 72 lg 1 p-le
36. Kolleegium lisab, et praegusel juhul oleks avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks alust ka TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1, sest avalduses esitatud asjaolude ning väidete õigsust eeldades ei saaks avaldust rahuldada. Avaldaja taotleb hooldusõiguse taastamist, tuginedes asjaolule, et tsiviilasjas nr x-xx-xxxx esitasid kohaliku omavalitsuse poolt arvamusi isikud, kes ei olnud kvalifitseeritud lastekaitsespetsialistid. Ringkonnakohus selgitab, et hooldusõiguse taastamist saab TsMS § 480 lg 1 II lause ning perekonnaseaduse § 123 lg 2 järgi nõuda, kui hooldusõiguse lõpetamise aluseks olevad asjaolud on muutunud ning kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Asjaolu, et arvamuse esitanud kohaliku omavalitsuse töötajad ei olnud kvalifitseeritud lastekaitsespetsialistid, ei ole 3 2-20-5358 muutunud asjaolu, mis oli hooldusõiguse äravõtmise aluseks. Kolleegiumile nähtub pigem, et avaldaja soovib sisuliselt vaidlustada tsiviilasjas nr x-xx-xxxx jõustunud kohtumäärust, mida hooldusõiguse taastamise avalduse esitamise kaudu siiski teha ei saa.
37. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab kohtumääruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
38. Menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. Hüvitavaid menetluskulusid ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin 4