Obsah (5)

§ 371§ 423§ 667§ 67§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Erkki Hirsnik, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-3218 Tsiviilasi Andrei K

§ 371lg 1 p 3 alusel koostoimes TMS § 218 lg-ga 1.

Alternatiivselt palus kohtutäitur jätta kaebus rahuldamata. Kohtutäitur ei ole pädev läbi vaatama võlgniku

1. veebruari 2020 kaebust, sest tegemist on võlgniku kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse edasikaebamisega. Seega tulnuks võlgnikul esitada
2. veebruari 2020 kaebus maakohtule. Kohtutäitur selgitas
3. jaanuari 2020 otsuses lisaks TMS § 218 lg 1 sisule ka TMS § 217 sisu, sest täitur teeb kaebuse läbivaatamisel terve rea täitetoiminguid (nt kutsub menetlusosalised kaebuse läbivaatamisele), mis on TMS § 217 korras vaidlustatavad. Kohtutäituril on TMS §-st 8 tulenev kohustus selgitada menetlusosalistele nende õigusi. TMS § 217 kaebeõiguse selgitamine ei tohiks võlgnikule segadust tekitada, sest otsuses on selgelt eristatud kaebuse kohta tehtud otsuse ja muude täitetoimingute edasikaebamise korrad. Võlgniku vaidlustatud kohtutäituri
4. veebruari 2020 otsus ei ole kaebuse kohta tehtud otsus, vaid tegemist on kohtutäituri poolt täitetoimingu tegemisest keeldumisega. Sellist otsust tulnuks vaidlustada TMS § 217 lg 1 korras esmalt kohtutäiturile kaebuse esitamisega. Seega pole võlgnik pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätetatud kohustuslikust korrast (

§ 371lg 1 p 3).

1. Sissenõudja palus jätta kaebus rahuldamata. Kohtutäitur jättis õigesti
2. veebruari 2020 otsusega võlgniku kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur lahendas
3. jaanuari 2020 otsusega võlgniku
4. märtsi 2019 kaebuse. Võlgnikku esindab juriidilise haridusega isik, kes pidi teadma kohtutäituri otsuse vaidlustamise korda. MAAKOHTU SEISUKOHT
5. Maakohus jättis võlgniku kaebuse kohtutäituri
6. veebruari 2020 otsuse peale

§ 423lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Kohtutäitur jättis

1. veebruari 2020 otsusega võlgniku
2. veebruari 2020 kaebuse läbi vaatamata. Kohtutäitur selgitas samas otsuses võlgnikule, et kaebus tuleb esitada TMS § 217 alusel kohtutäiturile. Võlgnik esitas
3. veebruaril 2020 kaebuse kohtutäituri otsuse peale maakohtusse. Seadusandja on TMS §-des 217 ja 218 ette näinud kohustusliku kohtueelse menetluse kohtutäituri tegevuse või otsuse peale kaebamisel. Maakohus tuvastas, et kohtutäitur on oma TMS § 7 lg-st 2 tulenevad kohustused täitnud ning
4. veebruari 2020 otsuse võlgnikule kätte toimetanud ja edasikaebamise korda selgitanud. Seega ei ole võlgnik pidanud kinni täitemenetluse seadustikus kohtutäituri otsuste peale kaebuse esitamise kohustuslikust kohtuvälisest korrast, kuna ta ei ole kohtutäituri
5. veebruari 2020 otsust kohtuväliselt vaidlustanud. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
6. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Nii kohtutäitur kui ka maakohus on kohaldanud ebaõigesti täitemenetluse seadustiku norme. Kohtutäituri
7. jaanuari 2020 otsusele võis võlgnik esitada kaebuse TMS § 217 lg 1 alusel. Võlgnik 3 ei nõustu, et täitur selgitas vaidlustatavas otsuses edasikaebamise korda. Kohtutäitur viitas nii TMS §-le 217 kui ka §-le
8. 6.Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud. Sissenõudja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja teeb uue määruse, millega jätab võlgniku
10. veebruari 2020 kaebuse kohtutäituri
11. veebruari 2020 otsuse peale rahuldamata (

§ 667lg 2 esimene lause).

1. Võlgnik esitas TMS § 218 lg 1 alusel
2. veebruaril 2020 kaebuse kohtutäituri
3. veebruari 2020 otsusele, millega kohtutäitur jättis võlgniku
4. veebruari 2020 kaebuse kohtutäituri
5. jaanuari 2020 otsuse peale läbi vaatamata. Maakohus jättis võlgniku
6. veebruari 2020 kaebuse

§ 423

lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata leides, et võlgnik ei ole läbinud TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et võlgniku poolt vaidlustatud kohtutäituri
2. veebruari 2020 otsus võlgniku
3. veebruari 2020 kaebuse läbi vaatamata jätmiseks on tehtud menetluslikus olukorras, kus ringkonnakohus on kohustanud kohtutäiturit võlgniku
4. märtsi 2019 esitatud kaebust uuesti läbivaatama. Võlgnik ei nõustu
5. märtsi 2019 kaebuse uuel läbivaatamisel tehtud kohtutäituri
6. jaanuari 2020 otsusega ja sellest on tekkinud võlgniku ja kohtutäituri vahel vaidlus edasise kaebemenetluse üle. Kohtutäitur leiab, et võlgnik pidi
7. jaanuari 2020 kohtutäituri otsuse vaidlustama otse kohtus. Võlgnik on seisukohal, et kaebus tuli ikkagi esmalt esitada TMS § 217 lg 1 alusel kohtutäiturile. Ringkonnakohus märgib, et kohtutäituri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud TMS §-des 217 ja 218 kaheastmelisena eesmärgil anda kohtutäiturile endale võimalus oma toiming või selle tegemisest keeldumine uuesti üle kontrollida ning parandada avastatud viga. Tegemist on kohtusse pöördumisest kiirema ja ökonoomsema õiguskaitsevahendiga, mille käigus on võimalik kaebajale täiendavalt selgitada toimingu tegemise või sellest keeldumise põhjuseid ning kaebaja õigusi ja kohustusi täitemenetluses. Antud juhul on võlgniku kaebus juba kohtueelse kontrolli läbinud ning kohtuliku kontrolli tulemusena saatis kohus võlgniku
8. märtsi 2019 kaebuse kohtutäiturile TMS § 217 lg 1 alusel uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui menetlusosaline (käesoleval juhul võlgnik) ei nõustu kaebuse uuel läbivaatamisel kohtutäituri otsusega, siis on tal õigus vaidlustada see kohtutäituri otsus koheselt kohtus TMS § 218 lg 1 sätestatud korras. Seega on kohtutäitur
9. veebruari 2020 otsuses asunud põhjendatud seisukohale, et tal puudub pädevus vaadata läbi võlgniku
10. veebruari 2020 kaebust kohtutäituri
11. jaanuari 2020 otsusele ja on jätnud õigesti võlgniku
12. veebruari 2020 kaebuse
13. veebruari 2020 otsusega läbi vaatamata.
14. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja kohtutäituriga, et
15. veebruari 2020 otsuse peale ei võinud võlgnik esitada TMS § 218 lg 1 alusel
16. veebruari 2020 kaebust otse maakohtule ning et kaebus tulnuks esitada TMS § 217 lg 1 alusel kõigepealt kohtutäiturile. Kuna tegemist oli kohtutäituri poolt kohtu korraldusel võlgniku
17. märtsi 2019 kaebuse uuel läbivaatamisel tekkinud vaidlusküsimusega, oli võlgnikul õigus pöörduda TMS § 218 lg 1 alusel koheselt kaebusega maakohtu poole. Maakohtu poolne tõlgendus ei tagaks võlgniku kaebuse efektiivset menetlemist ning oleks vastuolus seadusega sätestatud kaebuste lahendamise kaheetapilise korra eesmärkidega, sh kaebuse kiire ja ökonoomse läbivaatamise põhimõttega. 4 Eeltoodu tõttu kuulub maakohtu määrus tühistamisele osas, milles maakohus jättis võlgniku
18. veebruari 2020 kaebuse läbi vaatamata asja kohustusliku kohtuvälise lahendamise korrast mitte kinnipidamise tõttu (

§ 423lg 1 p 1).

1. Kuivõrd maakohus jättis põhjendamatult võlgniku kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul võtta sisuline seisukoht võlgniku
2. veebruari 2020 kaebuse väidete osas, st hinnata kohtutäituri
3. veebruari 2020 otsuse põhjendatust. Käesoleva määruse p-s 9 esitatud põhjendusi arvestades leiab ringkonnakohus, et kohtutäitur jättis vaidlustatud
4. veebruari 2020 otsusega kaebuse õigesti läbi vaatamata põhjusel, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale tulnuks võlgnikul esitada kaebus maakohtule TMS § 218 lg 1 alusel. Võlgniku
5. veebruari 2020 kaebus kohtutäituri
6. veebruari 2020 otsuse peale tuleb jätta rahuldamata.
7. Olukorras, kus võlgnik esitas
8. veebruaril 2020 kaebuse ekslikult kohtutäiturile, on kohtutäituri
9. jaanuari 2020 otsuse peale kaebuse esitamise kümnepäevane tähtaeg käesolevaks ajaks möödunud (TMS § 218 lg 1). Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et kohtutäitur eksitas
10. jaanuari 2020 otsuses võlgnikku edasikaebamise korra osas, mistõttu esitas võlgnik ekslikult kaebuse otse kohtutäiturile.
11. jaanuari 2020 otsuses on kohtutäitur viidanud kaebekorra osas nii TMS §-le 217 kui ka §-le
12. Seega ei olnud kohtutäituri
13. jaanuari 2020 otsus kaebekorra osas üheselt arusaadav. Riigikohtu praktika kohaselt võib eksitamine kaebeõiguse osas olla mõjuv põhjus

§ 67lg 1 alusel kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (Riigikohtu 12.

märtsi 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-13, p 9). 13. Eeltoodule tuginedes rahuldab ringkonnakohus võlgniku määruskaebuse osaliselt. Kuivõrd võlgniku kaebus jääb lõpptulemusena rahuldamata, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud

§ 172lg 1 esimese lause ja lg 10 alusel menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Erkki Hirsnik Kersti Kerstna-Vaks 5