Kriminaalasi nr. 1-11-2696 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 14.09.2011.a. Tallinnas Kohtunik Aime Ivanson Rahvakohtunikud Malle Mis

§ 175lg 1 p.

9 alusel sundraha – 2,5 palga alammäära – 695,04 eurot 2)

§ 175lg 1 p.

3 alusel 1/2 surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumusest (275.20 eurot) – 137,60 eurot, ½ DNA ekspertiisi maksumusest (3393,71) – 1696,85 eurot, surnu kohtuarstliku täiendekspertiisi maksumus – 68.- eurot, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi maksumus – 351,51 eurot, kokku ekspertiiside eest 2253,96 eurot 3)

§ 175lg 1 p.

4 alusel - määratud kaitsjale määratud tasu – 1529,20 eurot 4)

§ 175lg 1 p.

2 alusel ½ tunnistaja M.Li sõidukuludest (10 eurot) – 5 eurot. Välja mõista I.Hlt riigituludesse: 1) )

§ 175lg 1 p.

9 alusel sundraha – 2,5 palga alammäära – 695,04 eurot 2)

§ 175lg 1 p.

3 alusel 1/2 surnu kohtuarstliku ekspertiisi maksumusest (275.20 eurot) – 137,60 eurot, ½ DNA ekspertiisi maksumusest (3393,71) – 1696,85 eurot, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi maksumus – 351,51 eurot, kokku ekspertiiside eest 2185,96 eurot. 3)

§ 175lg 1 p.

4 alusel määratud kaitsjale määratud tasu 2051,72 eurot 4)

§ 175lg 1 p.

2 alusel ½ tunnistaja M.Li sõidukuludest (10 eurot) – 5 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda Rahandusministeeriumi a/arvele nr. 10220034796011 SEB või 221023778606 Swedbank, viitenumber 2800049777. Kriminaalmenetluse kulud tasuda ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest alates. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse süüdistatava nimi, kriminaalasja kohtunumber 1-11-2696 ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Asitõendid. 1)kaks kööginuga, kilekott, põlenud riidetükk, vateeritud tekk–

§ 126lg 3 p. 4 alusel hävitada; 2)

A.Järvekülg riided (tumesinised dressipüksid, sinakas-roheline kombinesoon „Getago“, sinisevalgekirjud botased „Northbridge“) -

§ 126lg 3 p. 2 alusel tagastada Arto Järvekülg´le; (kui A.Järvekülg neid tagasi ei soovi – hävitada); 3)

I.H riided ( jope „Discovery“, beeži värvi kingad, spordisärk „E-Bound“, beežid sokid, helesinised teksapüksid -

§ 126lg 3 p.

2 alusel tagastada I.Hle (kui I.H neid tagasi ei soovi – hävitada); 4)mobiiltelefon Nokia 1208 (vastutaval hoiul kannatanu isa R.Te käes) –

§ 126lg 3 p.

2 alusel anda R.Tele, 5)kolm CD-plaati salvestustega –

§ 126lg 3 p.

1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. 2 Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse pooltel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistataval ja tema kaitsjal alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Süüdistus Arto Järvekülge süüdistatakse selles, et tema 18.septembri 2010.a. hommikul täpselt tuvastamata ajal ühise joomingu käigus Tallinnas Xxxx eramaja kõrvalhoones koos I.Hga pani toime A.Te (s xxxx) tapmise julmal ja piinaval viisil, mis seisnes selles, et peksis A.Tt pikaajaliselt ja väga paljukordselt nii rusikatega näkku, mille tagajärjel ohver kukkus kui ka seejärel maaslamanud ohvrit pikaajaliselt ja väga paljukordselt jalgadega pähe ja kehasse ning seejärel A.Te peast kinni hoides lõi A.Järvekülg teda korduvalt noaga kaela (kõri) piirkonda (samal ajal hoidis I.H kinni ust, takistades selliselt nii A.Tel põgenemast kui teistel samas majas läheduses viibinud inimestel A.Tt aitamast), kuni ohver sündmuskohal suri – surma põhjuseks oli 3 kaela piirkonna torke-lõikehaava, milliste tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust, samuti tuvastati A.Te surnukehalt arvukaid teisi noavigastusi ning pea kinnine tömp trauma tekitatuna vähemalt 25 löögist pea piirkonda ehk ka eraldivõetuna eluohtlik tervisekahjustus – selliselt käitudes põhjustas A.Järvekülg ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja väljendas põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes, millise käitumisega pani A.Järvekülg toime KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. I.Ht süüdistatakse selles, et tema 18.septembri 2010.a. hommikul täpselt tuvastamata ajal ühise joomingu käigus Tallinnas Xxxx eramaja kõrvalhoones osutas Arto Järvekülg´le füüsilist ja vaimset kaasabi, mis seisnes selles, et samal ajal kui A.Järvekülg peksis A.Tt (s. xxxx) pikaajaliselt ja väga paljukordselt nii rusikatega näkku, mille tagajärjel ohver kukkus kui ka seejärel maaslamanud ohvrit pikaajaliselt ja väga paljukordselt jalgadega pähe ja kehasse (A.Te surnukehal tuvastati pea kinnine tömp trauma tekitatuna vähemalt 25 löögist pea piirkonda ehk ka eraldivõetuna eluohtlik tervisekahjustus), siis samal ajal hoidis I.H kinni elutuba koridorist ja WC-st eraldavaid uksi, takistades selliselt nii A.Tel põgenemast kui teistel samas majas läheduses viibinud inimestel A.Tt aitamast. Seega I.H selliselt käitudes toetas ja aitas A.Järvekülg käitumisele ehk A.Tele eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikule tekitamisele kaasa. Kirjeldatud käitumisega pani I.H toime A.Järvekülg poolt A.Tele peksmisega, s.o. rusikate ja kätega tahtlikult eluohtliku (raske) tervisekahjustuse tekitamisele kaasaaitamise ehk pani toime KarS § 118 p. 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Otsuse põhjendus Arto Järvekülg tunnistas end süüdi A.Te tapmises, kuid mitte sellisel viisil nagu märgitud süüdistuses. Ta tunnistas, et viibis 18.septembri 2010.a. hommikul xxxx tänaval R.K elukohas. Ta läks sinna koos tuttavate I.H ja L.Pga. Enne neid olid seal veel kaks naist, kellest ühe nimi oli A. Tarvitati alkoholi. A oli väga pealetükkiv, tagus rusikaga vastu lauda, kisendas, bravuuritses, tüütas kõiki, kallistas ja musitas Lt. Mingil hetkel läks Järvekülg WC-sse, kuid kohtus elutoa ja koridori ukse vahel Iiga ja Aga. Kõik olid tropis koos ja I ning A tülitsesid ja tõukasid teineteist. A nimetas teda värdjaks, mille peale ta lõi At rusikaga näkku. A taganes ja istus WC poti peale. Tema läks tuppa, tegi suitsu, püüdes rahuneda. Mingil hetkel läks ta vaatama, mis Ast on saanud ja nägi, et too oli WC-s kükakil. A hakkas teda roppude sõnadega sõimama, ründas teda ja edasi algas kähmlus tema ja A vahel. Järvekülg kinnitas kohtus, et kuna A-poolne rünne ja sõimamine oli häiriv, lõi ta At mitu korda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel A kukkus. Peale peksmist läks Järvekülg taas elutuppa rahunema ning kui uuesti koridori läks, lõi A talle maas istudes jalaga kubemesse Siis läks tal silme ees mustaks ja kui pilt uuesti ette tuli, oli tal nuga käes ja ta oli At kolmel korral noaga löönud kaela piirkonda. Seejärel ütles keegi, et lõpetagu jama ära, et koridor on verine ja et koristagu koridor ära. Ta pani A mingi teki peale ja lohistas trepist alla. Seejärel läks koos Ii ja Lga sealt minema L elukohta. 3 I.H ei tunnistanud end süüdi talle esitatud süüdistuses. Ta eitas elutoa ukse kinnihoidmist ja seega ka Arto Järvekülje poolt A.Te peksmisele kaasa aitamist. I.H kinnitas, et nägi, kuidas koridoris Arto Järvekülg ja A.T kaklesid. Kui ta tuppa läks, kuulis ta koridorist vihaste inimeste karjumist. Tegevust ei näinud, sest uks oli vahepealt kinni. Kui ta tahtis alla autosse minna, et helistada, sest telefon oli autos, nägi ta At koridoris pikali maas, Arto seisis kõrval. Peale helistamist majja tagasi minnes nägi WC ja toa ukse ees suurt vereloiku. Ka Arto käed olid verised ja tal oli vist nuga käes. Seda pilti nähes läks ta kohe uuesti välja. I.H sõnul asetsevad WC uks ja elutoa uks nii, et kui WC uks on lahti, siis elutoa ust lahti ei saa või siis peab rakendama suurt jõudu. A.Te tapmine on tõendatud lisaks Arto Järvekülje poolt kuriteo tunnistamist ka sündmuskoha ja laiba vaatlusprotokollidega, millest nähtuvalt oli Xxxx hoone esimesel korrusel trepi juures verine vatitekk, millel A.Te verine surnukeha. Trepil ja teisel korrusel koridoris leiti verejälgi. A.Te surma põhjus oli eksperdiarvamuse kohaselt kolm kaela piirkonna torke-lõikehaava vasakpoolse sisemise kägiveeni ja vasaku unearteri haru vigastusega ning neelu tungivad torkelõikehaavad paremal ja vasakul pool kaelal, vigastuste tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust. A.Te tapmist Arto Järvekülje poolt tõendavad tunnistajate M.Li ja L.P ütlused. M.L ise peksmist ega tapmist pealt ei näinud, sest istus kogu aeg elutoas, kuna Arto ja I ei lubanud A lähedale minna. A.Te surnukeha nägi ta alles siis, kui tal kästi tuua tekk, mille sisse surnukeha pandi ja millega Arto ja I selle alla trepist alla viisid. Sellest, et just Arto Järvejülg A tappis ja kuidas ta seda tegi, teab tunnistaja Arto Järvekülje enda ütlustest. Nimelt kommenteeris Järvekülg hiljem oma tegevust nii, et kuna esimene kamina pealt võetud nuga ei lõiganud, tõi ta köögist teise noa ja lõikas A kaelasooned läbi. L.P ütluste kohaselt oli A seltskonnas küllaltki tüütu, tahtis kogu aeg sõna võtta, rääkis seosetut juttu, segas teiste jutu vahele, prõmmis rusikaga vastu lauda ja kippus teda suudlema. Selline tegevus häiris Iit ja Artot, sest nad võtsid Al kaenla alt kinni ja vedasid ta WC-sse. Peale seda pandi toa uks kinni ja WC-s toimunut ta ei näinud, kuid siiski kuulis umbes viie-kümne minuti jooksul peksmise helisid ja Järvekülge At sõimamas. Ta proovis korduvalt WC juurde pääseda, kuid tal keelati tulla ja ta nägi, et I hoidis toa ust kinni. Kui ta suutis ust niipalju lükata, et see natuke avanes, nägi ta At koridori põrandal lamamas. Lõpuks ütles tunnistaja, et tahab WC-sse minna ja selle peale tehti elutoa uks lahti. A istus siis WC-s poti kõrval maas, ta nägu ja pea olid verised. Tunnistaja püüdis teda lohutada ja pühkis verd näolt, A ei rääkinud midagi, vaid nuuksus. Kaua ta A juures olla ei saanud, sest Arto ja I käskisid tal WC-st välja tulla ja käsutasid A ka püsti. Edasi, olles tagasi elutoas, kuulis ta, et peksmine jätkus ja seda umbes poole tunni jooksul. Lõpuks kui korteri peremees R tema palvel käratas ja käskis ukse avada, tehti uks lahti ja A lamas siis üleni verisena pikali maas. Arto ja I seisid sealsamas. A oli veel elus. Arto võttis noa ja lõikas Al kõri läbi. Kuna A ikka veel korises, ütles Arto, et küll on visa hingega, ei suregi ära ja pani Ale jala kõri peale ning surus mõned sekundid. Kriminaalasjas tehti DNA ekspertiis, mis tuvastas, et Arto Järvekülje vasaku jala spordijalatsi pealselt leitud verekahtlane plekk sisaldas verd, milles eristatav peamine DNA profiil oli kokkulangev A.Te omaga. Rohkem Arto Järvekülje riietelt ja jalatsitelt vereplekke ei leitud. See on seletatav asjaoluga, et ta põletas kaminas peksmise ja tapmise ajal seljas olnud verised riided. Seda fakti tunnistas ta ise ja kinnitasid mõlemad tunnistajad. Seega on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatud Arto Järvekülje poolt A.Te tapmine. Süüdistatava kaitsja vaidlustas kohtuvaidlustes tapmise kvalifikatsiooni, leides, et Arto Järvekülje tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi provotseeritud tapmisena. Oma seisukohta põhjendas kaitsja sellega, et kuigi L.P eitas Arto Järveküljele lähedaseks olemist, võib teda selleks siiski pidada. Arto Järvekülg tunneb L.Put umbes kolm aastat, on korduvalt tema juures külas käinud, koos on käidud Kännu kõrtsis. Seega võib kaitsja arvates eeldada, et tol õhtul pidas A.Järvekülg L.Put enda lähedaseks, keda solvati mõõdutundetu ligitikkumisega ja ebaadekvaatse 4 käitumisega. A.Te käitumine solvas ka A.Järvekülge ennast, näiteks nimetas kannatanu teda värdjaks. Kaitsja leidis, et A.Järvekülg tegutses tol hommikul tugeva hingelise erutuse seisundis, afektiseisund ja sellest johtuv tapmissoov tekkis äkki. Tekkinud hingelise erutuse seisundis oli A.Järvekülje võime oma käitumist juhtida vähenenud ning seetõttu pani ta toime provotseeritud tapmise. Provotseeritud tapmine on tapmise kergem koosseis. See pannakse toime äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja seega eelnevalt tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni ehk tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel. Lähedasteks isikuteks peetakse perekonnaliikmeid, lähisugulasi ja -hõimlasi, aga ka faktilise kooselu pooli. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et L.P ja Arto Järvekülg olid lähedased. Nad ei olnud sugulased ega hõimlased ning neil ei olnud ka faktilist kooselu kunagi olnud. A. Järvekülje kaitsja küsimusele „Kas kellegagi sellest seltskonnast oli Teil lähedasi suhteid?“, vastas tunnistaja L.P eitavalt. Ka A.Järvekülg ei ole kinnitanud nendevahelist faktilist kooselu. Asjaolu, et inimesed tunnevad teineteist mitu aastat ja käivad teineteisel külas, ei tee nendest veel lähedasi inimesi, nad on lihtsalt tuttavad. Seega, isegi kui A.Te poolt L.Pule lähenemiskatsete tegemine ja ligitikkumine, mida tunnistaja ise tõsiselt ja veel vähem solvavalt ei võtnud, A.Järvekülge häirisid, nagu ta on kaitsja küsimusele vastates tunnistanud, ei ole see KarS § 115 koosseisuliseks tunnuseks. Seonduvalt A.Järvekülje enda solvamisega märgib kohus, et sõna „värdjas“, millega süüdistatava sõnade kohaselt A.T teda nimetas, ei olnud tapmise põhjuseks, sest noa haaras A.Järvekülg tema enda sõnul alles peale seda, kui kannatanu oli teda jalaga kubemesse löönud. Peale A.Järvekülje enda ei kinnita ükski muu tõend sellist A.Te tegu A.Järvekülje suhtes. Isegi I.H ütlustest seda välja ei loe, kuigi ta viibis peksmise ajal koridoris. Kohtu arvates ei ole A.Järvekülje ütlused tema kubemesse löömise kohta usutavad ja see tuleneb surnu ekspertiisiaktis oleva arvamuse punktist

1. Ekspert on öelnud, et võttes arvesse tömbi vägivalla toimel tekitatud vigastuste paiknemist, iseloomu ja väljendusastet, on tõenäoline, et need vigastused on tekitatud torkelõikevigastustest varem ja suure tõenäosusega esinesid A.Tl peale kõikide pea piirkonna vigastuste saamist ulatusliku traumaatilise pehmekelmealuse verevalumi foonil tõsised teadvusehäired või teadvusekadu. Ei ole loogiline ja usutav, et läbipekstud teadvusetu või tõsiste teadvusehäiretega kannatanu oleks olnud võimeline jalaga A.Järveküljele kubemesse lööma. Seega ei saa kohus kuidagi uskuda A.Järvekülje ütlusi noa haaramise ja sellega A.Tele kaela piirkonda mitmel korral löömise põhjuse kohta. Lisaks sellele, et puudus kannatanupoolne tapmist provotseeriv tegu, tuleneb A.Järvekülje suhtes läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr. 79 antud arvamusest, et tal ei esinenud kuriteosündmuse ajal ka füsioloogilist afekti või muud emotsionaalset seisundit, mis tema teadvust ja käitumist olulisel määral mõjutas. See tuleneb ka kuriteo tehioludest ja tõenditest. Kuna eksperdiarvamus välistas kohtu arvates kannatanupoolse jalaga löömise kubemesse peksmise lõppfaasis, ei olnud järelikult olemas A.Järvekülje suhtes toimepandud kannatanupoolset vägivallategu, mis vallandanuks tal tugeva hingelise erutuse seisundi. Kannatanupoolne teisi tüütav ja segav käitumine oli vaid peksmise põhjuseks, mis tunnistaja L.Pu ütluste kohaselt kestis umbes poolt tundi. Kohus nõustub prokuröriga selles, et ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud isikutevaheline tüli ja omavaheline ärplemine ning selles osalevate isikute ärritumine ei ole kaugeltki samastatav tugeva hingelise erutuse seisundiga. Kuna ei ole tuvastamist leidnud A.Järvekülje poolt A.Te tapmine äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, ei ole tegemist provotseeritud tapmisega KarS § 115 järgi. A.Järvekülje tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p. 1 järgi. Julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Julm viis võib väljenduda ka näiteks süüdlase ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmistegu. A.Te tapmise 5 julmus väljendus selles, et peale noaga mitmel korral kaela löömist ei surnud A.T koheselt, ta korises ja tunnistaja L.Pu ütluste kohaselt pani A.Järvekülg A.Te suremise kiirendamiseks talle veel jala kõri peale ja surus. Tapmise julmus väljendub ka selles, et eksperdiarvamuse kohaselt olid surnukehal rebimishaavad parema kõrvalesta ülemises kinnituskohas, mis võisid olla tekitatud kõrvalesta jõulisest rebimisest. Ilmselt üritas siis A.Järvekülg kannatanul ka kõrva pea küljest ära rebida. Julma viisil tapmine on ka sellisel juhul, kui tapmistegu ise ei ole piinav, kuid enne seda on ohvrit piinatud. Süüdistava A.Järvekülje ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et enne tapmistegu, s.t. enne noaga kaela löömist peksti A.Tt pika aja jooksul A.Järvekülje poolt. Eksperdiarvamuse kohaselt olid kannatanu peapiirkonnas eluohtlikud vigastused, mis olid põhjustatud korduvatest jõulistest löökidest (vähemalt 25) kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega pea piirkonda. Kannatanul oli ka hulgaliselt mitteeluohtlikke vigastusi üle kogu keha, millised olid samuti tekitatud korduvatest jõulistest löökidest kõvade piiratud pinnaga esemetega. On üldteada, et tugevajõulised löögid rusikaga ja jalgadega tekitavad valu ja kui peksmine kestab pikemat aega, siis on tegemist juba suure valuga, mida võib nimetada ka piinamiseks. Kõikidest loetletud tegudest nagu enne tapmist naisterahva suhtes toime pandud intensiivne jõuline kauakestev peksmine, kõrvalesta jõuline rebimine, peale tapmistegu jalaga kõri peale astumine surma kiirendamiseks, nähtub A.Järvekülje eriline põlgus oma ohvri vastu. Piinav viis iseloomustab tapmistegu ja tapmine on piinav siis, kui põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Tulenevalt eksperdiarvamusest, mille kohaselt esinesid A.Tl suure tõenäosusega peale kõikide pea piirkonna vigastuste saamist ulatusliku traumaatilise pehmekelmealuse verevalumi foonil tõsised teadvusehäired või teadvusekadu, ei ole tõendatud, et kannatanu tundis noalöökide, s.t. tapmise ajal valu. Seega ei ole tõendamist leidnud tapmine piinaval viisil. Tapmise subjektiivne tunnus on A.Järvekülje puhul kavatsetus. A.Te surm oli tema eesmärk, ta soovis seda ja soovis seda toime panna just julmal viisil. Kõik teod, mis kaasnesid tapmisega, olid A.Järvekülje poolt kavatsetult toime pandud. Ta soovis kannatanut peksta, teades et põhjustab sellega talle piinavat valu. Ka kõrile vajutamine oli toimepandud kavatsetult eesmärgiga, et ohver ikka kindlalt ära sureks. Algselt oli süüdistus KarS § 114 p. 1 järgi esitatud ka I.Hle, kuid kohtulikul arutamisel loobus prokurör I.H süüdistusest A.Te tapmises. Tulenevalt sellest tuleb Arto Järvekülje süüdistusest välja jätta tapmise toimepanemine koos I.Hga. I.H ei tunnistanud end süüdi talle esitatud uues süüdistuses – A.Järveküljele füüsilise ja vaimse kaasabi osutamises A.Tele eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise ajal, mis seisnes elutuba koridorist ja WC-st eraldavate uste kinnihoidmises. Kuigi I.H eitas uste kinnihoidmist, on see tõendatud tunnistajate M.Li ja L.Pu ütlustega. Mõlemad tunnistajad on kohtus öelnud, et nad olid ise suures toas, aga I.H hoidis kinni suure toa ja esikuvahelist ust. Tunnistaja L.P püüdis vähemalt kolm-neli korda A.Te peksmise ajal toast väljuda, kuid tal ei lubatud koridori minna ja I.H hoidis ust kinni. Tunnistaja nägi I.Ht koridoris elutoa ust kinni hoidmas ajal, kui ta lükkas ust jõuga, nii et see natuke avanes. Ta nägi sel ajal ka A.Tt koridori põrandal lamamas. I.H kaitsja leidis, et tema kaitsealuse poolt ukse kinni hoidmine ei ole tõendatud, sest L.P ütles, et I.H oli ukse taga, kuid ei ole rääkinud ukse kinni hoidmisest. Kaitsja arvates on võimalik, et I.H toetas ust ja võis uste liikumist tahtmatult takistada. Kui tunnistaja L.P nägi, et uksele kõige lähemal seisis I.H, siis ei tähenda see, et I.H ust kinni hoidis. Lõpuks kui L.P palus luba WC-sse minekuks, siis seda talle ka võimaldati. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest tunnistaja L.P on oma ütlustes sõnaselgelt välja öelnud, et ta mitte ainult ei näinud I.Ht ukse taga seismas, vaid et I.H hoidis ka ust kinni. 6 Pealegi, kui I.H oleks koridoris seistes ainult toetanud elutoa ust, oleks ta L.Pul võimaldanud koridori minna ukse eest ära tulemisega. Kuid tunnistaja ütlustest nähtuvalt püüdis ta mitmel korral ust lahti teha, mis aga ei õnnestunud, sest väljastpoolt hoiti ust kinni ja ukse taga oli I.H. Keegi peale I.H ust hoida ei saanud, sest A.Järvekülg oli ametis A.Te peksmisega ja rohkem inimesi koridoris ei olnud. Kohus peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks. Kui nad ei oleks näinud ja aru saanud I.Ht ust kinni hoidmas, ei oleks nad sellest ka kohtus ülekuulamisel rääkinud. Kui M.L oli I.Hle võõras, siis L.Puga oli ta tuttav ja ei ole usutav, et tunnistaja tema peale teadvalt valeütlusi annab. On ju tunnistaja hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluse andmise eest ja mingit nendevahelist vihavaenu kohtulikul arutamisel ei tuvastatud. Tõepoolest lubas I.H L.Pu lõpuks koridori, kuid seda alles siis, kui too palus luba WC-sse minekuks. See oli siiski vaid ettekääne, sest muidu ei oleks talle ust avatud. Seega loeb kohus tunnistajate ütlustega tõendatuks, et ajal, mil A.Järvekülg peksis koridoris kannatanut, hoidis I.H kinni elutoa ust, et takistada L.Pul koridori pääsemist. Tahtis ju L.P A.Tele appi minna. I.Hle on süüdistuses ette heidetud uste kinnihoidmist, kuid kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud siiski vaid ühe ukse kinnihoidmine. Ei ole tõendamist leidnud ka süüdistuse väide, et uste kinnihoidmisega takistas I.H A.Tel põgenemast. Seda, et A.T oleks üritanud A.Järvekülje käest põgeneda, ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud tõend. Seega on tõendatud vaid ukse kinnihoidmise eesmärgina takistada teistel samas majas viibinud inimestel A.Tt aitamast. Kohus leiab, et I.H tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 p. 1 - § 22 lg 3 järgi kaasaaitamisena A.Tele eluohtiku tervisekahjustuse tekitamisele A.Järvekülg poolt. Kuigi A.Järvekülje tegevus on kvalifitseeritud KarS § 114 p. 1 järgi, tekitas ta tapmisele eelnenud peksmisega A.Tele ka eluohtlikke peavigastusi (surnu ekspertiisiakt nr. 523 arvamuse p. 4), milline süütegu on kvalifitseeritav KarS § 118 p. 1 järgi. Tervisevastane kuritegu on tapmiskoosseisuga hõlmatud ning seda eraldi ei kvalifitseerita. On tuvastatud, et I.H viibis tapmise ajal toas ja sel ajal ta elutoa ust kinni ei hoidnud. Ust hoidis ta kinni ajal, mil A.Järvekülg enne noaga löömist koridoris peksis rusikate ja jalgadega A.Tt, tekitades talle eksperdiarvamuse kohaselt eluohtlikke peavigastusi. Sellepärast ongi tema süütegu kvalifitseeritud kaasaaitamisena KarS §-le 118 p.
2. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Ukse kinnihoidmisega soodustas I.H A.Järvekülje poolt A.Te peksmist, tegi selle võimalikuks, sest L.Pul ei õnnestunud koridori pääseda, et A.Tele appi tulla ja tema peksmist takistada. Kaasaaitamine on tahtlik tegu ja kaasaaitajal peab olema tahtlus ka teo toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. See tähendab, et kaasaaitajal peab olem kahekordne tahtlus. Subjektiivsetelt tunnistelt pani I.H kaasaaitamise toime kavatsetult. Ta hoidis ust kinni eesmärgiga, et A.Järvekülg saaks takistamatult kannatanut peksta. Ta nägi, et A.Järvekülg peksis A.Tt rusikate ja jalgadega pähe ning möönas seega ka saabuvate vigastuste eluohtlikkust, kuna pea on inimese eluliselt tähtis kehaosa. Põhiteo suhtes oli I.Hl seega kaudne tahtlus. Karistuse mõistmine. KarS § 114 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada süü suurust ja vastutust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid. Kohus lähtub vangistuse pikkuse määramisel sanktsiooni keskmisest, mis on 14 aastat, kuna leiab, et A.Järvekülje süü suurus vastab sanktsiooni keskmisele määrale. Kindlasti ei saa karistus olla sanktsiooni miinimumilähedane, arvestades tapmisele eelnenud julma peksmist, arvestades, et kannatanuks oli naisterahvas, kes A.Järveküljele midagi halba ei olnud teinud. Kui kannatanu oma käitumisega tüütas ja häiris, oli temast vabanemiseks muid võimalusi, näiteks lihtsalt korterist välja ajamine või väljatõstmine. A.Järvekülg aga valis kõige karmima, võttis temalt elu. Kuigi kuritegu ei ole provotseeritud tapmine, nõustub kohus prokuröri seisukohaga, et A.T oma hüperaktiivse käitumisega siiski mingil määral soodustas enda suhtes kuriteo toimepanemist ja seda arvestab kohus A.Järvekülje süüd vähendava asjaoluna. Seega ei ole põhjendatud tema karistamine üle sanktsiooni keskmise määra. 7 Oma viimases sõnas A.Järvekülg kahetses toimepandut, mida kohus arvestab karistust kergendava asjaoluna ja mille tõttu kohus vähendab sanktsiooni keskmist karistust ühe aasta võrra. Kuna A.Järvekülg pani kuriteo toime katseajal, tuleb talle mõistetavat karistust suurendada eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse võrra. I.H poolt toimepandud kuriteo sanktsioon on vangistus neljast kuni kaheteistkümne aastani. Karistuse mõistmisel arvestab kohus I.H süüd vähendava asjaoluna seda, et ta ei olnud kuriteo täideviija vaid osavõtja kaasaaitajana. Seega ta ise kannatanu suhtes mingit vägivalda ei tarvitanud. Tegu seisnes vaid ukse kinnihoidmises, millega võeti tunnistajal ära võimalus takistada A.Järvekülje poolt kannatanu peksmist. Kohus leiab, et tegemist on väikese süüga ja kuigi puuduvad karistust kergendavad asjaolud, võib mõista karistuse KarS § 118 alammääras. Nelja-aastane vangistus on täiesti piisav sellise kuriteo eest. Kohus juhindub

§ 306, § 309, 311-313.

Kohtunik Rahvakohtunikud 8