Obsah (4)

§ 175§ 173§ 176§ 2

K O H TU MÄ Ä RU S Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-12-11325 Tsiviilas

) §-s 173 nimetatud kohustusi. Kohus ei tuvastanud

§ 175lg-s 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Võlgnik on menetluse kestel täitnud

§ 173

lg-s 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevuse või selle otsimisega. Võlgnik on töötanud osalise tööajaga OÜ-s XX (detsemberist 2015 kuni oktoobrini 2016), OÜ-s XX (novembrist 2016 kuni aprillini 2017) ning XX OÜ-s (maist 2018 kuni oktoobrini 2018). Töölepingud on lõpetatud tähtaja möödumisel või võlgniku tervisliku seisundi tõttu. Võlgnik oli alates 20. jaanuarist 2017 osalise töövõimega ja alates 20. jaanuarist 2019 puuduva töövõimega. Seega tegi võlgnik tööd, mida tema tervislik seisund võimaldas. 3 Võlgnik on kohtule

§ 173

lg 2 kohaselt andnud teavet oma tegevusest ja sissetulekutest piisaval määral ning puuduvad andmed, et ta varjanuks oma vara. Avalikest vararegistritest ei nähtu, et võlgnik oleks menetluse kestel omandanud registrisse kantavat vara. Võlgnik ei ole teinud menetluse kestel võlausaldajatele vabatahtlikke eraldisi. Võlgniku sissetulekule ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega anda pankrotiseaduse järgi üle usaldusisikule võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Võlgnikul oli menetluse esimeses pooles ka alaealine ülalpeetav. Olukorras, kus võlgnikul on jagunud vahendeid üksnes oma esmavajaduste rahuldamiseks ja tervislikust seisundist tingitud kulude katmiseks, ei saa käsitada võlausaldajatele eraldiste tegemata jätmist võlgniku kohustuste süülise rikkumisena. Täitemenetluse registrist ei nähtu, et võlgniku suhtes viidaks läbi uusi täitemenetlusi, ning kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks võtnud uusi üle jõu käivaid kohustusi. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Võlausaldaja I esitas 23. aprillil 2020 määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, millega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning võlgnik vabastati täitmata jäänud kohustustest. Tühistatud osas palub võlausaldaja I teha uue määruse, millega jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks ning menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Samuti palub võlausaldaja I tagastada määruskaebuse rahuldamise korral riigilõiv 50 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et võlgnik on pahatahtlikult teinud kahele võlausaldajale väljamaksed, mis ei ole kooskõlas

§-s 2 sätestatud kollektiivsuse põhimõttega. Sellega on maakohus rikkunud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi ja tõendite kogumise kohustust. Võlgnik on menetluse kestel esitanud väga üldiseid ja väheinformatiivseid aruandeid, rikkudes sellega

§ 173g-st 2 tulenevat kohustust.

Vaidlustatud maakohtu määrusega on kahjustatud võlausaldaja I huve.

1. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta menetluskulud võlausaldaja I kanda. Võlgniku hinnangul ei ole praeguses asjas menetlusosaliste huve oluliselt riivatud. Kohatu on määruskaebuses esitatud väide, et võlgnik on võlausaldajaid kohelnud ebavõrdselt. Segadus võlausaldajatele tehtavate väljamaksete osas oli tingitud asjaolust, et võlausaldajate esindajad pidevalt muutusid. Võlgnikul puudus teadmine, millisele arvelduskontole ja millise selgitusega pidi ta väljamakse tegema. Võlgnik sai võlausaldajalt I vastavad andmed ülekande teostamiseks. Võlgnik on kohtule esitanud nõuetekohased aruanded ning neid vajadusel täiendanud või täpsustanud.
2. Võlausaldaja II ja võlausaldaja III on seisukohal, et määruskaebus on põhjendatud.
3. Võlausaldaja IV kohtule seisukohta määruskaebuse osas ei esitanud.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
5. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb täpsustada, märkides, milliste pankrotivõlausaldajate nõuded pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel võlgniku vastu lõpevad. Muus osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 muudab ringkonnakohus osaliselt määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
6. Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et võlgnik tuleb vabastada pankrotimenetluses täitamata jäänud kohustustest (maakohtu määruse resolutsiooni p 1). Samuti on kohus märkinud, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe mh lapsele elatise maksmise kohustus. Maakohus ei ole aga määruse resolutsioonis märkinud, milliste võlausaldajate nõuete täitmisest kohus võlgniku vabastas. 12.
7. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt nt Riigikohtu
8. novembri
9. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-34-15, p 24;
10. mai
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Samuti on Riigikohus selgitanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt Riigikohtu
12. jaanuari
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Sellest tulenevalt peab kohus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh, milliste pankrotivõlausaldajate nõuded millises ulatuses võlgniku vastu lõpevad. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb vastavalt eelmärgitule täpsustada. 12.
14. Maakohus on tuvastanud, et võlausaldaja IV esitatud nõue on lapse elatisega seotud nõude, mis võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe (

§ 176lg 2).

Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalidest muid nõudeid, mis pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjel ei lõppeks. 12.

1. Eelmärgitust tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 täpsustada, märkides, et võlgnik tuleb vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud järgmistest kohustusest: võlausaldaja I nõue 1393 eurot 74 senti, võlausaldaja II nõue 10 864 eurot 30 senti ja võlausaldaja III nõue 4794 eurot 97 senti. Võlgniku kohustustest vabastamisel ei lõpe võlausaldaja IV kui lapse elatise nõue võlgniku vastu.
2. Maakohus on vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 10 märkinud, et võlgnik ei ole menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid teinud. Ringkonnakohus on aga käesoleva tsiviilasja materjalide alusel tuvastanud, et võlgnik tegi
3. veebruaril 2017 võlausaldajale I väljamakse 5 eurot 25 senti (III kd, tl 36). Võlgnik on kohustustest vabastamise taotluses väitnud, et on tasunud vastavalt proportsioonile ka võlausaldajale IV (III kd, tl 22). Ringkonnakohus tuvastas, et võlgnik on tasunud võlausaldajale IV 120 eurot
4. oktoobril 2014 selgitusega "XX ülalpidamisraha" (II kd, tl 85), 30 eurot
5. aprillil 2015 selgitusega "lapse raha" (II kd, tl 95), 100 eurot
6. mail 2015 selgitusega "lapse raha" (II kd, tl 95). Asja materjalidest nähtuvalt on võlausaldajal IV võlgniku vastu lapse – XX (sündinud XXXXXX) – ülalpidamiskohustuse nõue. 5 Vaatamata sellele, et võlgnik tegi väljamakseid üksnes osadele võlausaldajatele, ei anna see ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul alust jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

§ 175lg 2 p 2 alusel vabastamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole võlgnik selliste väljamaksete tegemisel kohustusi oluliselt ja süüliselt rikkunud (vt täiendavalt käesoleva määruse põhjendusi allpool). Vastavas osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi seega muuta.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Need maakohtu järeldused on vaidlustatud määruses nõuetekohaselt (TsMS § 465 lg 2 p 8) põhjendatud.
2. Võlausaldaja I ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamine (

§ 175

lg 1) on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Maakohus on andnud hinnangu menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (

§ 173

) ning tuvastanud, et puuduvad alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks (

§ 175lg 2).

1. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 16.
2. Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisega kahjustanud võlausaldajate huve ning rikkunud

§ 173lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praeguses asjas võlausaldaja I sellised väited alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata. 16.2. Ringkonnakohus märgib, et

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasja nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

§ 175

lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et: võlgnik on

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud; võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Seega peavad kõik nimetatud eeldused esinema kumulatiivselt. 16.1.1. Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et olukorras, kus võlgnik teeb väljamakseid vaid osadele võlausaldajatele, võib võlgnik kahjustada sellega teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus tuvastas eespool, et võlgnik on teinud kahele võlausaldajale neljast väljamakseid. Samas on tasutud summad olnud marginaalsed, 6 mida on määruskaebuses möönnud ka võlausaldaja I. Võlausaldajale I on tehtud väljamakse 5 eurot 25 senti ning võlausaldajale IV 250 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgnik ei ole selliste väljamaksetega rikkunud

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt kohustusi ning kahjustanud võlausaldajate huvisid sellisel määral, mis tooks kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgniku käitumises puuduvad raskelt süülise käitumise tunnused. 16.1.

1. Võlausaldajale IV tehtud väljamaksete selgituste põhjal võib eeldada, et võlgnik täitis talle maksete tegemisel alaealise lapse ülalpidamiskohustust (perekonnaseaduse § 96 ja § 101 lg 1, igakuine elatis ühele lapsele oli
2. a-l 177 eurot 50 senti ja
3. al 195 eurot). 16.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, nagu oleks võlgnik rikkunud

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustust, kuna on menetluse kestel esitanud väga üldiseid ning väheinformatiivseid aruandeid. Lisaks ei ole võlausaldaja I määruskaebuses välja toonud, kuidas see tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise. 16.2.

1. Maakohus kohustas võlgnikku
2. juuni 2014 määrusega esitama iga kuue kuu järel kohtule aruande, mis pidi sisaldama vähemalt teavet võlgniku mõistlikult tulutoova tegevuse, sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku arvelduskontode väljavõtet ja andmeid väljamaksete kohta võlausaldajatele (II kd, tl 61). Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik kohtule esitanud nõutud aruanded koos arvelduskontode väljavõtetega
3. detsembril 2014 (II kd, tl-d 79–86),
4. mail 2015 (II kd, tl-d 90–96),
5. detsembril 2015 (II kd, tl-d 107– 110),
6. mail 2016 (II kd, tl-d 119–125),
7. detsembril 2016 (II kd, tl-d 129– 134),
8. mail 2017 (II kd, tl-d 140– 144),
9. detsembril 2017 (II kd, tl-d 149– 153),
10. mail 2018 (II kd, tl-d 159–163),
11. detsembril 2018 (II kd, tl-d 172– 180) ja
12. mail 2019 (II kd, tl-d 195–198). Võlgnik on eeltoodud aruannetes märkinud andmed töötamise, töö otsimise, sissetulekute ja vara kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on teavitanud oma tegevusest ja sissetulekutest piisaval määral. Pealegi puuduvad andmed, et võlgnik varjanuks oma vara. Olukorras, kust esitatud aruanded on puudustega, on kohtul võimalus paluda võlgnikul neid täpsustada, mida on maakohus praegusel juhul vajadusel ka teinud. 16.2.
13. Eelmärgitu põhjal leiab ringkonnakohus, et võlgnik ei ole

§ 173lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust rikkunud.

16.3. Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks ei anna ka alust määruskaebuse väide, et vaidlustatud kohtumäärus rikub võlausaldaja I huve selle tõttu, et

§ 176

lg-st 1 tulenevalt lõpeb pankrotivõlausaldaja nõue võlgniku vastu.

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Seega on võlgniku huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Siiski ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest 7 vabastamise menetluse eesmärk) eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lgd 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et praeguses asjas ei ole tuvastatud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks (

§ 175lg 2).

1. Eelmärgitust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata.
2. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda, Kuna maakohus kulude jaotust ei otsustanud ega sellest tulenevalt ka kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, ei saa kulusid rahaliselt kindlaks määrata ka ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruste jõustumist kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).
3. Samuti ei ole põhjendatud võlausaldaja I taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel. Taotlus jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 8