Obsah (4)

§ 120§ 132§ 123§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohus 15. juunil 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-1526 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Tei

) § 132 p-st 1, kohus otsustas:

1. Jätta Mati Murru kaebus rahuldamata ja KKI 19.03.
2. a otsus väärteoasjas nr 940019001265 muutmata.
3. Edastada käesolev kohtuotsus Mati Murrule, tema kaitsjale ja KKI-le. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik
4. 18.02.
5. a koostas KKI keskkonnakaitseinspektor Peeter Jazõkov väärteoprotokolli (tl-d 5760) selle kohta, et: 1 1.1 30.10.
6. a kell 12:32 Mati Murru, naastes kalalaevaga XXX kalapüügiloa XXX alusel Peipsi järvelt kutseliselt kalapüügilt Tartu maakonda Peipsiääre valda Kallaste linna aadressil Tööstuse 1 asuvasse Kallaste paadisadamasse, jättis Keskkonnainspektsioonile esitamata 5,58 kg lutsu, 16,76 kg latika, 1,67 kg haugi, 8,38 kg särje ja 0,7 kg linaski kogused. Sellega Mati Murru rikkus kalapüügiseaduse (KPS) § 61 lg 9 alusel Vabariigi Valitsuse poolt 23.12.
7. a vastu võetud määruse nr 155 ,,Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord” (VV määrus nr 155) § 20 lg 1 p 3, mille järgi kaluri kalapüügiloa alusel Peipsi järvel toimuva kalapüügi kohta esitatakse Keskkonnainspektsioonile vähemalt 1 tund enne püügilt sadamasse või randa saabumist püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides. Eelpool kirjeldatud teo pani Mati Murru toime otsese tahtlusega, kuna eelteates esitas ta ahvena kogused, kuid jättis teadlikult esitamata ülejäänud maale toodava kala kogused. 1.2 30.10.
8. a kell 12:32 Mati Murru, naastes kalalaevaga XXX kalapüügiloa XXX alusel Peipsi järvelt kutseliselt kalapüügilt Tartu maakonda Peipsiääre valda Kallaste linna aadressil Tööstuse 1 asuvasse Kallaste paadisadamasse, jättis Mati Murru rannapüügipäevikusse märkimata 108,32 kg ahvena, 5,58 kg lutsu, 16,76 kg latika, 1,67 kg haugi, 8,38 kg särje ja 0,7 kg linaski kogused. Sellega Mati Murru rikkus KPS § 61 lg 9 alusel vastu võetud VV määruse nr 155 § 16 lg-t 14, mille järgi täidetakse rannapüügipäevikus veerud 7-16 ,,Kalakogused liikide kaupa” enne kala maaletoomist või ümberlaadimist, olenevalt sellest, kumb neist tegevustest toimub esimesena. Eelpool kirjeldatud teo pani Mati Murru toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna kutselise kalurina peab ta teadma kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korda.
9. KKI 19.03.
10. a otsusega väärteoasjas nr 940019001265 (tl-d 18-20) karistati Mati Murrut nende tegude eest KPS § 77 lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut ehk 400 eurot.
11. 03.04.
12. a esitas Mati Murru kaitsja vahendusel maakohtule selle otsuse peale kaebuse (tl-d 2-4). 3.1 Selles väidetakse, et mingit kalapüügieeskirjade rikkumise tahtlust Mati Murrul ei olnud ning temale etteheidetavat väärtegu ta toime ei pannud. Kuna paati mahtus korraga vaid kolm mõrda, siis otsustati sisse pandud mõrrad tuua kaldale kahe sõiduga. Mõrdade paati tõmbamisel sorditi välja kolm kasti ahvenat ja kalakasti jäi muu kala, mida sooviti sortida kaldal olles. Järvelt tulles teatas Mati Murru valvetelefonil 1313, et saabub Kallaste sadamasse ning et paadis on kolm kasti ahvenat ja mõrrad, kus võib olla ka muud sorteerimata kala. Selle info põhjal anti kalurile luba maale tulla. Kolm mõrda jäi järvele ning nende järgi mindi pärast seda, kui esimene saak oli kaldale toodud. Kõik püütud kalad märgiti püügipäevikusse ning need andmed on tõesed. Asjaolu, et järvel sorditi vaid ahvenad ja muu kala sortimine jäeti kaldapealseks tegevuseks, oli tingitud sellest, et kalalaevas polnud selliseks tegevuseks piisavalt ruumi ning muu kala paiknes sügavas kalakotis. Mõrrad tõsteti kaldal maha ning alles seejärel võeti välja kalakotis olevad lutsud, latikad, haugid, särjed ja linaskid ja kajastati püügipäevikus. 3.2 Sellest tulenevalt palub menetlusalune isik KKI 19.03.
13. a otsuse tühistada ja menetluse väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada. Alternatiivselt palub menetlusalune isik tühistada otsus ebaotstarbekuse kaalutlusel.
14. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha (tl-d 62-65), milles ei nõustu kaebusega, vaid palub jätta selle rahuldamata ja KKI 19.03.
15. a otsuse muutmata. 4.1 Väärteomenetluses kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et Mati Murru ei teatanud vähemalt 1 tund enne sadamasse jõudmist kõigi püütud kalade hinnangulisi koguseid, vaid piirdus üksnes 2 ahvena koguse teavitamisega. Seega ei täitnud Mati Murru VV määruse nr 155 § 20 lg 1 p-s 3 kehtestatud andmete esitamise nõuet. 4.2 Tõendid kinnitavad sedagi, et Kallaste sadamasse jõudes ja keskkonnainspektorite poolt kontrolli teostamise ajaks olid Mati Murru rannapüügipäevikus veerud 7-16 täitmata. Asjaolu, et Mati Murru täitis need hiljem, ei tee rikkumist olematuks, sest rannapüügipäeviku vastavad veerud peavad olema täidetud enne kala maale toomist. Järelikult rikkus Mati Murru ka VV määruse nr 155 § 16 lg-t
16. 4.3 Tõele ei vasta, et Mati Murrul puudus igasugune tahtlus kalapüügieeskirjade rikkumiseks, ning KKI otsuses on õigesti avatud isiku tahtlus nii eelteates andmete esitamata jätmise kui rannapüügipäeviku täitmata jätmise osas.
17. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 4 ja 64). Kohtu seisukoht 6.

§ 120

lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi

§ 132

sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on KKI-le kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 7.

§ 123

lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

1. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. Rikkumine VV määruse nr 155 § 20 lg 1 p 3 järgi
2. KPS § 61 lg 1 sätestab, et kutselise kalapüügi loa alusel kala püüdev või veetaimi koguv isik esitab püügi-, kogumis-, ümberlaadimis- või lossimisandmed või muud nende töödega seotud andmed. Sama paragrahvi üheksanda lõike kohaselt kehtestab lõigetes 1 ja 3–7 nimetatud andmete esitamise korra, viisi ja tähtajad, andmete saaja ja vajaduse korral ka esitaja Vabariigi Valitsus oma määrusega. 9.1 KPS § 61 lg 9 alusel kehtestatud VV määruse nr 155 § 20 lg 1 kohaselt esitatakse Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuva kalapüügi kohta Keskkonnainspektsioonile vähemalt 1 tund enne püügilt sadamasse või randa saabumist järgmised andmed: 1) selle kalapüügiloa number, mille alusel püük toimus, ja andmeid edastava kaluri nimi; 2) sadamasse või randa saabumise aeg ja täpne koht; 3) püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides liikide kaupa; 4) kui püügil kasutatakse laeva, siis ka laeva pardanumber. VV määruse nr 155 § 20 lg-tele 2 ja 3 vastavalt esitatakse lg-s 1 nimetatud andmed Keskkonnainspektsioonile kirjalikult faksinumbril (+372) 628 7459, e-posti aadressil 1313@rescue.ee või sama määruse § 11 lg-s 1 nimetatud elektroonilise keskkonna kliendirakenduse kaudu; kui teadet ei ole võimalik kirjalikult esitada, edastatakse lg-s 1 nimetatud andmed Keskkonnainspektsioonile valvetelefonil (+372) 633 1313 või valvetelefoni lühinumbril
3. 3
4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 30.10.
5. a teostas Mati Murru kalapüügiloa XXX alusel Peipsi järvel kalalaevaga XXX kutselist kalapüüki. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kell 12:32 naasis ta sellelt kalapüügilt Tartu maakonda Peipsiääre valda Kallaste linna aadressil Tööstuse 1 asuvasse Kallaste paadisadamasse. Nimetatud asjaolud on üheselt leidnud kinnitust kogumis sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl-d 21-26), väljavõttega kaluripaatide GPS jälgimissüsteemist FleeteCompleete (tl 35), väljaprindiga Mati Murrule Eesti Kalurite Liidu poolt välja antud kutsetunnistusest nr 020399 (tl 41), asitõendi, s.o Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 tehtud helisalvestiste vaatlusprotokolli (tl-d 46-49), tunnistajate A.K. ja I.V. ning menetlusaluse isiku Mati Murru enda ütlustega (vt vastavalt tl-d 50-52, 29-30, 55-56).
6. Väärteoasjas ei vaielda ka selle üle, et kella 12:32 ajal järvelt naastes oli Mati Murrul paadis püügilt eemaldatud kolm avaveemõrda ning püütud kala, täpsemalt 108 kg ahvenat, 5,58 kg lutsu, 16,76 kg latikat, 1,67 kg haugi, 8,38 kg särge ja 0,7 kg linaskit. Need asjaolud on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl-d 21-26) ning sellele lisatud kalade massi mõõtmise protokolliga (tl-d 27-28), samuti aga tunnistaja I.V. ja menetlusaluse isiku Mati Murru ütlustega (vt vastavalt tl-d 29-30 ja 55-56).
7. Keskkonnainspektsiooni poolt kogutud tõendite pinnalt ei jää kahtlust sellestki, et enne seda, kui kalalaev XXX kella 12:32 ajal Peipsilt kaldale tuli, teatas Mati Murru Keskkonnainspektsioonile valvetelefoni lühinumbril 1313 ahvena ligikaudse koguse, kuid teiste püütud kalade, st nende liikide ega ka koguse kohta ta valvetelefonil infot ei andnud. See asjaolu ilmneb kõige selgemalt asitõendi, s.o Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 tehtud helisalvestiste vaatlusprotokollist (tl-d 46-49, täpsemalt tl 48 kella 12:09 ajal tehtud kõne), aga ka sellega riimuvast kalateatest PEIPSI:417656, mis on lisatud tunnistaja I.V. ütlustele (vt tl 31), ning menetlusaluse Mati Murru enda ütlustest (vt tl-d 55-56). Kaebuses esitatud väide, et järvelt tulles teatas Mati Murru valvetelefonil sedagi, et paadis on lisaks ahvenale ka mõrrad, kus võib olla muudki sorteerimata kala, ei vasta tõele ning on ilmselgelt eksitav.
8. Järelikult jättis Mati Murru enne seda, kui ta kella 12:32 ajal Peipsilt naasis, Keskkonnainspektsioonile esitamata andmed 5,58 kg lutsu, 16,76 kg latika, 1,67 kg haugi, 8,38 kg särje ja 0,7 kg linaski kohta.
9. Mati Murru leiab, et ta ei ole püügiandmete esitamise nõudeid rikkunud. Oma ütlustes selgitas ta, et tal oli Peipsis enam mõrdu, kui ta oleks korraga saanud välja tuua. Seepärast tuli järvel käia kaks korda. Esimesel korral võttis ta välja kolm mõrda, kus oli 100 kg ahvenat ja lisaks veel kastijagu sorteerimata kalu: särge, latikat, lutsu, haugu ja linaskit. Kuna ta arvas, et teisest korrast tuleb kalu juurde, siis tahtis ta inspektsioonile anda täpsed kalakogused. Seepärast ta esimesel korral sorteerimata kalade kohta inspektsioonile infot ei andnud, andis üksnes 100 kg ahvena kohta. (Vt Mati Murru ütlused tl 56.) Üldjoontes samad väited on toodud ka tema kaebuses (vt käesoleva kohtuotsuse p 3.1). Ka Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 tehtud helisalvestiste vaatlusprotokollist nähtub, et enne teist korda maale tulemist, s.o kella 16:13 ajal tegi Mati Murru valvetelefoni numbril 1313 uue kõne, kus andis teada kogused ka teiste tema poolt 30.10.
10. a Peipsilt püütud kalade lõikes (vt tl-d 48-49).
11. Seega käib käesolevas väärteoasjas põhivaidlus selle üle, kas Mati Murrul oli kohustus anda Keskkonnainspektsioonile püütud kala kogusest liikide kaupa teada juba esimesel korral sadamasse tulles või võis ta seda teha siis, kui kõik tema mõrrad olid Peipsist välja võetud ning ta 30.10.
12. a lõplikult maale tuli. 4
13. Kohus asub kohtuvälise menetlejaga samasugusele seisukohale, et VV määruse nr 155 § 20 lg 1 p 3 kohustas Mati Murru kogu püütud kalast, seda nii liikide kui hinnanguliste koguste lõikes, teatama igakordsel sadamasse tulekul. Vastasel juhul muutuks kontroll püütud kala liikide või koguse üle keeruliseks ja see omakorda võimaldaks ebaseaduslikku kalandustegevust, nt vahepealsel maaletulekul võiks toimuda deklareerimata jäetud saagi nn kõrvaletoimetamine, ja ühtlasi raskeneks ka järelevalve teostamine kalavarude üle. Ka VV määruse nr 155 § 20 lg 1 p 3 sõnastus ei jäta teistpidist tõlgendusvõimalust, kuna sätestab ühemõtteliselt, et Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel toimuval kalapüügil püütud kala hinnanguline kogus kilogrammides liikide kaupa esitatakse Keskkonnainspektsioonile vähemalt 1 tund enne püügilt sadamasse või randa saabumist. Kui määruse väljaandja tahe oleks ühtinud Mati Murru eeltoodud arusaamaga, siis oleks ta seda õigusakti sõnastuses ka väljendanud ning toonud välja erandi selliste kordade kohta, kus nõudmiste vahel osutub vajalikuks vahepealne maaletulek. Aga nagu öeldud eespool, ei ole see ilmselgelt akti väljaandja tahteks, sest tema tahe on püügitegevuse võimalikult tõhusal määral kontrollimine.
14. Sellega asub kohus seisukohale, et Mati Murru rikkus VV määruse nr 155 § 20 lg 1 p-s 3 toodud andmete esitamise kohustust. Rikkumine VV määruse nr 155 § 16 lg 14 järgi
15. Eespool juba viidatud KPS § 61 lg 9 alusel kehtestatud VV määruse nr 155 § 15 lg 1 sätestab, et kaluri kalapüügiloa omanik või tema esindaja esitab andmed kalapüügi kohta elektroonilise keskkonna veebilehe või kliendirakenduse kaudu või paberdokumendil määruse lisas 5 esitatud vormi kohasel rannapüügipäeviku lehel. VV määruse nr 155 § 16 lg 14 kohaselt täidetakse püügipäevikulehe veerg 4 „Lossimiskoht” ja veerud 7–16 „Kalakogused liikide kaupa” enne kala maaletoomist või ümberlaadimist olenevalt sellest, kumb neist tegevustest toimub esimesena; kui kalapüügil kalalaeva ei kasutatud, täidetakse need veerud viivitamata pärast maaletuleku kohta saabumist.
16. Nagu ülal, ei ole siingi vaidlust selles, et 30.10.
17. a kell 12:32, naastes Peipsi järvelt teostatud kalapüügilt Kallaste paadisadamasse, jättis Mati Murru rannapüügipäevikusse märkimata 108,32 kg ahvena, 5,58 kg lutsu, 16,76 kg latika, 1,67 kg haugi, 8,38 kg särje ja 0,7 kg linaski kogused. See on vastuvaidlematut tõendamist leidnud sündmuskoha vaatlusprotokolli (tld 21-26, foto nr 12) ning tunnistaja I.V.ja menetlusaluse isiku ütlustega (vt vastavalt tl-d 29-30, 55-56).
18. Sarnaselt varem toodule leiab Mati Murru, et ta ei ole püügiandmete esitamise nõudeid rikkunud, sest ta oleks kalakogused püügipäevikusse kandnud pärast seda, kui ka ülejäänud kolm mõrda oleks olnud püügilt eemaldatud (vt tema ütlusi tl 56). Seda seisukohta toetab ka tema püügipäevikulehe ajaliselt varasem sissekanne, mis veerus 6 oli tehtud kohe kõigi kuue, mitte üksnes esimesel korral nõutud kolme mõrra kohta (vt tl lk 26 foto nr 12).
19. Kohus asub siingi kohtuvälise menetlejaga ühesugusele positsioonile ning leiab, et Mati Murru eksis VV määruse nr 155 § 16 lg 14 vastu – ta oleks pidanud andmed kõigi püütud kalaliikide ja nende koguste kohta kandma püügipäevikusse enne igakordset kala maaletoomist, sest ka siin ei jäta määruse sõnastus mitmeti mõistmise võimalust. See ütleb selgelt, et „veerud 7–16 „Kalakogused liikide kaupa” täidetakse enne kala maaletoomist või ümberlaadimist olenevalt sellest, kumb neist tegevustest toimub esimesena“.
20. Järelikult rikkus Mati Murru 30.10.
21. a kell 12:32 kalapüügilt Kallaste paadisadamasse naastes ka VV määruse nr 155 § 16 lg-t
22. 5
23. See ja käesoleva kohtuotsuse p-s 17 märgitu tähendab omakorda, et Mati Murru käitumises olid KPS § 77 lg-s 2 toodud väärteo objektiivsed tunnused.
24. Karistusseadustiku (KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesolevas asjas ei ole kahtlust selles, et Mati Murru teadis, et ta on kutselisel kalapüügil ning et ta teeb seda Peipsi järvel, samuti seda, et ta naaseb nõutud püügiga sadamasse. Ilmselgelt oli ta teadlik ka püütud kala paljuliigilisusest. Pikaaegse kutselise kalurina – tema enda ütluste kohaselt oli ta selleks ajaks kutselise kalurina tegutsenud juba 28 aastat (vt tl 55) – oli ta kahtlemata teadlik ka tema püügi koosseisus olnud kala konkreetsetest liikidest ning nende hinnangulistest kogustest. Lisaks ei ole Mati Murru eitanudki, et ta oli teadlik Keskkonnainspektsiooni valvenumbrile kella 12:09 ajal tehtud kõne sisust, st sellest, et ta andis andmeid üksnes 108 kg ahvenat kohta, samuti sellest, et rannapüügipäevik on püütud kala liikide ja koguste osas täitmata. Seega, ehkki menetlusalune isik väitis, et ta ei pannud rikkumisi toime tahtlikult, ning kohtuväline menetleja oli seisukohal, et VV määruse nr 155 § 16 lg 14 rikkumisel oli Mati Murrul vähemalt kaudne tahtlus, leiab kohus, et subjektiivsest küljest pani Mati Murru mõlemad rikkumised toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 järgi.
25. Kohus ei tuvastanud Mati Murru käitumises kummagi rikkumise puhul õigusvastasust ega süüvõimet välistavaid asjaolusid.
26. Kohus on seisukohal, et Mati Murru käitumises ei ole ka süüd välistavaid asjaolusid. Isegi kui Mati Murru oli teadmises, et ta võib Keskkonnainspektsioonile andmed esitada ja püügipäeviku täita siis, kui kõik mõrrad on püügilt eemaldatud, nagu ta on väitnud oma ütlustes, siis puudub KarS § 39 lg 1 kohaselt isikul süü üksnes siis, kui eksimus enda teo keelatuses on talle vältimatu. Kohus on seisukohal, et Mati Murrule selline eksimus vältimatu aga ei olnud. Tegu on isikuga, kes tegeles spetsiifilises, kalapüügiga seotud valdkonnas. Seejuures tegutses ta kutselise kalurina. Järelikult oli tal kohustus välja selgitada asjassepuutuv seadusandlus (eriregulatsioon) ning selle rakendamispraktika, mis oleks välistanud tal taolise väärarusaama tekkimise. Selgituste küsimiseks oleks saanud ja tulnud suhelda ka vastavate ametkondadega, kes oleks saanud teda nõustada. Seega oli eksimus teo keelatuses välditav ning järelikult ei puudu Mati Murru teos ka süü. 26.2 Pealegi puudub kohtul üleüldse usaldus, et Mati Murru ka ise tõsimeelselt arvas, et võib andmed kalakoguste kohta esitada ja püügipäeviku täita hiljem. Sellise väärarusaama jaoks oli ta juba liialt pikka aega kutselise kalurina tegutsenud ning andmete esitamisega kokku puutunud. Lisaks nähtub Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 tehtud helisalvestiste vaatlusprotokollist, et Peipsile minekul informeeriti Mati Murrut sellest, et teatamiskohustus kehtib igakordselt maale tulles (vt tl 47), samuti see, et Peipsilt esimesel korral naastes andis Mati Murru teada püütud ahvena hinnangulise koguse (vt tl 48). Kui Mati Murru oleks püügiandmete esitamise nõudest saanud aru nii, nagu ta väidab end olevat aru saavat, siis ei oleks ta Keskkonnainspektsioonile edastanud ju ka ahvena hinnangulist kogust.
27. Järelikult esinevad Mati Murru käitumises karistamise alused.
28. Kaebuses taotleti alternatiivselt, et Mati Murrut ei karistataks, vaid et kohus lõpetaks menetluse

§ 30alusel otstarbekuse kaalutlusel.

Kohus sellega ei nõustu.

§ 30

lg 1 järgi võib menetleja väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohus näeb asjas aga piisavat avalikku menetlushuvi, 6 kuna ühiskonnas on järjest enam hakatud pöörama tähelepanu keskkonna jätkusuutlikkusele ning selles kontekstis omab olulist tähtsust ka tugev kontroll kalavarude püügitegevuse üle. Seepärast ei ole otstarbekas ka menetlust lõpetada ja menetlusalusele isikule karistust mitte kohaldada.

1. KPS § 77 lg 2 sätestab, et kutselise kalapüügiga seotud andmete esitamise korra rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja karistas Mati Murrut rahatrahviga 100 trahviühikut ehk 400 eurot, seega oluliselt alla KPS § 77 lg-s 2 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 151,5 trahviühikut. Kohus nõustub sellega.
2. Nimelt on KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisele lausele vastavalt arvestatakse karistuse kohaldamisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
3. Puuduvad tõendid, et menetlusaluse isiku käitumises oleks esinenud KarS § 57 järgseid karistust kergendavaid asjaolusid. Ei ole ka karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s
4. Ehkki Mati Murru süü suurust tõstab tema enda suhtumise intensiivsus teosse, nimelt see, et ta tegutses vähemalt otsese tahtlusega, samuti see, et ta pani toime mitte ühe, vaid kaks rikkumist, kusjuures KPS § 71 lg 1 p 1 kohaselt oli tegu kalapüüginõuete tõsiste rikkumistega, räägib tema kasuks asjaolu, et lõppkokkuvõttes andis ta Keskkonnainspektsioonile kõigist püütud kaladest ja nende kogustest siiski teada (vt tl-d 48-49). Seega võib Mati Murru süü suurust hinnata keskmiseks.
5. Arvestades eelnevat, samas aga sedagi, et karistusregistri kohaselt ei ole Mati Murrut varem karistatud (vt tl 53), leiab kohus, et kohtuväline menetleja on isikule määranud kohase karistuse. Sellise karistusega peaks olema tagatud ka karistuse üldpreventiivsed eesmärgid.
6. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ja KKI 19.03.
7. a otsuse väärteoasjas nr 940019001265 muutmata. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7