Obsah (4)

§ 227§ 15§ 50§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mail 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-877 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidea

) § 15 lg 1 p 1 nõuet ning pani toime

227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21–40 kilomeetrit tunnis.

1. PPA Lõuna Prefektuuri 17.02.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,20,000573 (tl-d 25-26) karistati Veiko Zujevit

227 lg 2 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut ehk 300 eurot.

§ 227lg 5 alusel võeti talt lisakaristuseks ära juhtimisõigus 1 kuuks.

1. 27.02.
2. a esitas menetlusalune isik Veiko Zujev selle otsuse peale kaebuse maakohtule (tl-d 1-3, 11-13). 3.1 Veiko Zujev ei vaidlusta endale süüksarvatavat tegu. Ta vabandab ja kahetseb seda siiralt. Küll aga leiab ta, et juhtimisõiguse äravõtmine on tema jaoks liiga karm karistus. Tal on esmane juhiluba ning juhtimisõiguse äravõtmine isegi vaid 1 kuuks tähendab tema jaoks juhtimisest mitme kuu pikkust eemalejäämist, kuna tal tuleb uuesti läbida järelkoolitus ja teha eksamid. See kõik kokku halvendab tema majanduslikku seisu. Nimelt peab ta tihti olema tööl juba kella 05.00 ajal. Nii vara ühistransport aga ei sõida. See teeb ta tööandja silmis vähem väärtuslikuks. Lisaks on tal kohustus tasuda elatist. Juhtimisõigust vajab ta ka lapse lasteaeda ja sealt koju transportimiseks, samuti erinevate elukohtade vahel liikumiseks. 3.2 Lisaks palub Veiko Zujev võimalust tasuda trahvisummat osadena.
3. Kohtuväline menetleja esitas maakohtule oma kirjaliku seisukoha (tl-d 21-22), milles ei nõustu otsuse tühistamisega. Tegu ei ole ebaproportsionaalselt range karistusega. Kuna Veiko Zujevi näol on tegu korduva kiiruseületajaga, kelle puhul eelnevad rahatrahvid ei ole mõju avaldanud, siis on eripreventiivsetel kaalutlustest lähtuvalt vajalik kohaldada talle ka juhtimisõiguse äravõtmist. Trahvisumma ositi tasumise osas kohtuväline menetleja oma seisukohta ei väljendanud.
4. Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 2 ja 21 pöördel). Kohtu seisukoht
5. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 2
6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
7. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 9.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h.

§ 15

lg 2 p 1 ja lg 5 järgi võib Maanteeamet või teeomanik olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulavälisel teel

§ 15

lg 1 p-s 1 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 120 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 10.

§ 227sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

Nii tuleneb sealt, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (

§ 227

lg 1), sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni (

§ 227

lg 2), sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni (

§ 227

lg 3) ning sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni (

§ 227lg 4).

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 17.01.
2. a kella 14.25 ajal juhtis Veiko Zujev Tartu maakonnas Tatra-Otepää-Sangaste maantee
3. km-l, s.o asulavälisel teel mootorsõidukit BMW 318i registreerimisnumbriga XXX. See on tõendatud väärteomaterjalide juures oleva videosalvestisega ning ka menetlusalune isik ise ei ole seda asjaolu eitanud (vt tema ütlused tl 24).
4. Nagu märgitud eespool, on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina 90 km/h. Väärteomaterjalidest ei nähtu, et teelõik, kus Veiko Zujev sõidukit juhtis, oleks kuulunud erandkiirusega teelõikude hulk. Seega tuleb asuda seisukohale, te sealgi oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks

§ 15lg 1 p 1 järgne 90 km/h.

13. Videosalvestiselt selgub seegi, et kiirust mõõdeti paigalt ning et Veiko Zujevi sõiduki puhul näitas kiirusemõõtur maksimaalseks lugemiks 123 km/h. Kuna üle 100 km/h liikuva sõiduki paigalt mõõtmisel on kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks +/- 4 km/h (vt

§ 199lõike 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.

a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele” lisa 1), siis järelikult tuleb lõplikuks mõõtmistulemuseks ning ka menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks lugeda mitte vähem kui 119 km/h.

1. Kiirusemõõturiga saadud mõõtmistulemuse usaldusväärsus ei ole kohtu hinnangul kahtluse all, kuna kiirusemõõtmine vastas Vabariigi Valitsuse 16.06.
2. a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Nimelt kinnitab taatlustunnistus, et mõõtmist läbi viinud liikluspolitseinik Anvar Vakk kasutas mõõtmisel taadeldud kiirusemõõturit (vt tl-d 24 ja 28). Seejuures oli Anvar Vakk 15.02.
3. a läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe (vt tl 33) ja oli mõõtjana seega igati pädev.
4. Järelikult on tõendatud, et Veiko Zujev, juhtides mootorsõidukit 119 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 90 km/h, ületas

§ 15

lg 3 1 p 1 rikkudes lubatud sõidukiirust vähemalt 29 km/h võrra ning seega olid tema käitumises

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 16. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 16.1 Ei ole kahtlust selles, et Veiko Zujev teadis, et kõnealusel teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Kohus leiab, et menetlusalune isik teadis ka seda, et ta ületab lubatud sõidukiirust. Sellel viitab tema sõiduki kiirus, mis oli ka pärast võimaliku mõõtmisvea mahaarvamist veel 119 km/h. Kiiruste nii suur vahe, nagu on väärteomenetluses tõendamist leidnud, s.o 29 km/h on sõitjale endale füüsiliselt vältimatult tajutav. Kui Veiko Zujev sellele vaatamata oma sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis või vähemalt möönis sellise kiirusega sõitmist. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

1. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut tuleb selle teo eest karistada.
2. Nagu märgitud,

§ 227

lg-le 2 vastavalt karistatakse sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni.

1. Kohtuväline menetleja määras Veiko Zujevile karistuseks rahatrahvi 75 trahviühikut ehk 300 eurot. Seega karistas ta isikut rahatrahviga üle sanktsioonis ette nähtud keskmise trahvimäära, mis KarS § 47 lg-t 1 arvesse võttes on 51,5 trahviühikut ehk 206 eurot. Lisakaristusena võeti menetlusaluselt isikult ära juhtimisõigus 1 kuuks.
2. Kohus leiab ning seda vastupidiselt kaebuses esitatule, et kohtuväline menetleja ei ole Veiko Zujevit karistanud liiga karmilt.
3. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
4. Veiko Zujev tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus Veiko Zujevi kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mida ta on väljendanud oma ütlustes (tl 24). Kohtul puudub alus väita, et tegu ei ole puhtsüdamliku kahetsusega – Veiko Zujev on seda väljendanud koheselt pärast tegu, kuid on veel üle korranud nii kohtuvälisele menetlejale esitatud vastuväites (vt tl 29) kui kohtule esitatud kaebuseski (vt tl 2). Ka kohtuväline menetleja pidas seda kahetsusavaldust puhtsüdamlikuks (vt tl 25). 22.1 Sellele vaatamata leiab kohus, et Veiko Zujevi süü on üle keskmise. Esiteks suurendab Veiko Zujevi süüd tema enda suhtumise intensiivsus teosse, st see, et ta pani oma teo toime mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, ning sedagi mitte kaudse, vaid vähemalt otsese tahtluse vormis. Teiseks, väärteomaterjalide juures olevalt videosalvestiselt nähtub, et kiiruse ületamise 4 toimus ajal, mil samal teelõigul liikus mitmeid teisigi sõidukeid, lisaks ei olnud tegu sirge, vaid võrdlemisi kurvilise ja ebaühtlase teega. Lisaks on Veiko Zujevi näol tegu isikuga, kel on alles esmane juhiluba ning kelle oskused sõiduki valitsemisel ei ole seetõttu ilmselgelt veel vilunud. Eelnev tähendab, et Veiko Zujevi poolne liiklusreeglite rikkumine kujutas tavapärasest suuremat ohtu mitte ainult temale endale, vaid ka teistele samal ajal samal teelõigul viibinud liiklejatele, ning et seda ei vähendanud oluliselt seegi, et teelõik, millel ta kiirust ületas, kujutas endast asfaltkattega teed, mis oli sel ajal kuiv, ning et tegu oli valge ajaga, mil nähtavus oli hea.
5. Karistusregistri väljatrükist (tl 27) nähtub, et Veiko Zujev pani oma teo toime ajal, mil tal oli juba kaks kehtivat karistust (rahatrahvi) kiiruseületamise eest. Seejuures olid need teod toime pandud viimase 4 kuu jooksul: esimene tegu oli toime pandud 20.09.
6. a ja teine tegu 11.10.
7. a. Seega eripreventiivses mõttes peab Veiko Zujevile käesolevalt mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda oma tegude üle enam järele mõtlema ning mõjutaks teda muutma oma mitteõiguskuulekaid hoiakuid ning liikluskäitumist.
8. Lisaks on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb Veiko Zujevi poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna kiiruseületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. Veiko Zujevi tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei saa sallida.
9. Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud Veiko Zujevit karistada rahatrahviga, mis ulatub üle seaduses ette nähtud keskmise trahvimäära, nagu on toiminud kohtuväline menetleja.
10. Lisakaristusest rääkides, siis selle osas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et juhtimisõigust ei saa ära võtta automaatselt, vaid nagu põhikaristusegi puhul, tuleb siingi lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada, et lisakaristusel on dualistk iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.
11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-17, p 13).
12. Nagu eespool leidis märkimist, on menetlusalune isik varemgi samasuguseid rikkumisi toime pannud. Seega oli 17.01.
13. a toime pandud kiiruseületamise näol tegu mitte pelgalt juhu-, vaid siiski harjumussüüteoga. Veiko Zujev on liikluses käitunud suurt ohtu tekitavalt ning selline käitumine on olnud temale tavapärane. Järelikult võib ta ühiskonnale jätkuvalt olla ohtlik. Rahatrahvid, mida Veiko Zujevile on kohaldatud varasematel kordadel ning mis on ka ära tasutud, ilmselgelt ei ole mõju avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on toiminud õigesti, kui ta on eripreventiivsel eesmärgil kohaldanud Veiko Zujevile lisakaristust ning võtnud talt 1 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.
14. Oma kaebuses on Veiko Zujev välja toonud selle, et tal on esmane juhiluba ning juhtimisõiguse äravõtmine isegi vaid 1 kuuks tähendab tema jaoks juhtimisest mitme kuu pikkust eemalejäämist, kuna tal tuleb uuesti läbida järelkoolitus ja teha eksamid. Veiko Zujev väidab, et see kõik kokku halvendab tema majanduslikku seisu, kuna juhiloa puudumine teeb ta tööandja 5 silmis vähem väärtuslikuks, samas on tal kohustus tasuda elatist. Lisaks vajab ta juhtimisõigust ka lapse lasteaeda ja sealt koju transportimiseks, samuti erinevate elukohtade vahel liikumiseks. 28.1 Kohus möönab, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule teatud ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt. Samas arvestades seda, et varasemad rahatrahvid ei ole Veiko Zujevile mõju avaldanud, siis lisakaristusega kaasnev ebamugavus ehk ongi see hoob, mis paneb teda enam järele mõtlema ning mõjutab teda edaspidiselt liiklusrikkumisi toime mitte panema ning turvaliselt liiklema. Lisaks on põhimõtteliselt võimalik oma elu korraldada ka selliselt, et mingi aja jooksul juhtimisõigust ei ole. Abi saab paluda juhiluba omavatelt sugulastelt, tuttavatelt jne. Kasutada saab ka ühistransporti. Kohus ei kahtle, et ka tööandjaga on siiski võimalik kokku leppida ning sobiv lahendus leida. Tegu on siiski ju sõidukijuhtimiselt ajutise, mitte jäädavalt eemalejäämisega. Sellistele argumentidele üleliia tähtsust omistades ei oleks isikutelt, kes elavad maapiirkondades ning vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik lisakaristusena juhtimisõigust ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks.
15. Eelnevast tulenevalt jätab kohus Veiko Zujevi kaebuse lisakaristuse tühistamise osas rahuldamata.
16. Küll aga väärib kaalumist Veiko Zujevi taotlus rahatrahvi tasumise ajatamise osas. 30.1 KarS § 66 lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada 1 aastat. 30.2 Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et menetlusalune isik töötab osalise tööajaga (vt tl 14). Samal ajal on tal ka üks alaealine laps (vt tl 16), kellele ta maksab igakuist elatist. Eelnevast võib järeldada, et Veiko Zujevile võib temale kohtuvälise menetleja poolt määratud 300 euro suuruse rahatrahvi tasumine ühe korraga olla majanduslikult ülemäära koormav. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et Veiko Zujevil tuleb võimaldada tasuda temale mõistetud rahatrahv ositi 6 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6