← Eesti

3-18-166/48

Obsah (9)§ 312§ 6§ 22§ 2§ 3§ 31§ 29§ 351§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2020, Tartu Haldusasja number 3-18-166 Haldusasi Kim Järvpõllu kaebus Kastre Vall

) § 2). Korraldus riivaks kaebaja omandiõigust siis, kui tal oleks õiguspärane ootus maatükk erastada. Maa erastamine kaebajale ei ole võimalik ning seega ei ole tal õiguspärast ootust tekkinud. 11.

  1. Kaebaja on taotlenud
  2. mai 2014 avaldusega vastustajalt korralduse esemeks oleva maa erastamist põhjendusega, et kaebaja kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Praegu ei esine

§ 312

lg-s 1 sätestatud kriteeriume, mis võimaldaks kaebajal vaidlusalust maatükki erastada. Maatükk on pindalalt ligikaudu sama suur kaebaja kinnistuga ning sarnaselt iseseisva kasutusvõimalusega, sellele on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Maatükk ei ole tekkinud mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu, vaid sarnaselt kaebaja kinnistuga aianduskooperatiivi Kalda varade erastamise ja kooperatiivi lõpetamise tulemusena. 11.

  1. Kaebajale ei anna maaüksuse erastamise õigust ka sellel paiknevad kaev ja püstkoda. Kaebaja pole esitanud ligi nelja aasta jooksul dokumente enda omandiõiguse kohta ning kaev ja ajutise ehitisena rajatud püstkoda pole sellisteks ehitisteks, mille juurde saab maad erastada. 11.
  2. Menetlus ei puudutada iseenesest naabrite õigusi ega kohustusi. Seda ei muuda ka asjaolu, et kaebaja on naabrina korralduse esemeks olevat kinnistut hooldanud, kasutanud sinna rajatud salvkaevu joogivett ja väljendanud soovi kinnistu erastada või osaleda enampakkumisel. Riigile kuuluva maatüki naabritel ei saa olla õiguspärast ootust, et neil tekiks aja möödudes maatükki kasutades õigus maad erastada. Korraldus ei riiva kaebaja omandi- ega muud kaitstavat õigust. Seega puudub tal kaebeõigus ja menetlus tuleks HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel lõpetada. 11.
  3. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et teda tulnuks menetluses käsitada kolmanda isikuna. 11.
  4. Kastre Vallavalitsus on kontrollinud kolmanda isiku omandiõigust aiamaja vundamendi osas. Esitatud tõendeid arvestades puudus vastustajal kaalumisruum vundamendi omandiõiguse kuuluvuse tõendatuse üle otsustamisel. Samuti ei esinenud ühtegi hoonestusõiguse seadmist keelavat asjaolu. Vastustajal puudus korralduse tegemiseks vajadus saada lisaandmeid, kuna vastustaja oli kaebaja seisukohtadest juba 29.05.2014 alustatud erastamismenetluses kogutud teabe tõttu varasemalt teadlik. 11.
  5. Kaebaja teadis vastustaja korduvatest suulistest selgitustest, et tema erastamistaotluse menetlus viibib seoses õigusjärgsete pärijate kindlakstegemisega. 11.
  6. Korralduse objektiks oleval maatükil asuv aiamaja vundament on rajatis (

§ 6lg 3 ls 4).

Vaidlust ei ole, et kolmas isik on nimetatud aiamaja vundamendi omanik. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud diskretsiooni piire ületamata ja diskretsiooni kuritarvitamata. KOHTU PÕHJENDUSED 12. Kaebaja on vaidlustanud Kastre Vallavalitsuse korralduse (tl 4-4p), millega vastustaja määras Kastre vallas Kitsekülas asuva, kolmanda isiku omandis oleva aiamaja vundamendi (ehitusregistri kood 220834766) ja selle vahetus läheduses paikneva tööriistakuuri, salvkaevu 5

(13)3-18-166 ja suletud siseruumiga puidust püstkoja teenindamiseks vajaliku maa ligikaudseks suuruseks 1900 m² (resolutsiooni p 1); määras moodustatava katastriüksuse lähiaadressiks Kalda väikekoht 7 ja sihtotstarbeks elamumaa (001; E)(punkt 2); ning nõustus hoonestusõiguse seadmisega riigimaale korralduses nimetatud tingimustel 10 aastaks (punkt 3). Sama korralduse neljanda punktiga määras vastustaja, et korraldus jõustub kolmandale isikule teatavaks tegemisest. Viienda punktiga selgitas vastustaja korralduse vaidlustamisvõimalusi.
  1. Tartu Ringkonnakohus ei nõustunud
  2. jaanuari
  3. a otsusega halduskohtu lähenemisega, et kaebajal puudub eelnimetatud korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus. Ringkonnakohus leidis, et korraldus on kohtus vaidlustatav ja halduskohus pidi kontrollima vastavate kaalutluste olemasolu ning põhjendatust. Saates asja lahendamiseks tagasi halduskohtule, rõhutas ringkonnakohus, et halduskohtul tuleb asja uuel arutamisel esmalt kontrollida, kas vaidlusalusel maaüksusel asuv ehitis vastab

nõuetele, ning oluline on välja selgitada, kas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus on õigesti määratud.

  1. Vaidlustatud korraldusega lahendas vastustaja kolmanda isiku
  2. juuli
  3. a avalduse (tl 39) Kastre vallas Kitsekülas, moodustataval Kalda vkt 7 maaüksusel asuvate ehitiste alusele ja nende teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmiseks.
  4. Puudub vaidlus, et kaebaja on vaidlustatud korralduse esemeks oleva maa naaberkinnistu (registriosa nr 1623804), mille koosseisu kuulub maaüksus katastritunnusega 18502:005:0388, kaasomanik. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on väljendanud soovi erastada vaidlustatud korralduse esemeks olevat maad. Kaebaja huvi maa erastamiseks või enampakkumisel omandamiseks ilmneb tema
  5. a esitatud avaldusest (tl 7) ja kohtule esitatud kirjavahetusest kaebaja ja vastustaja (varasemalt Haaslava vald) vahel (tl 10-10p). Kaebaja taotles tema kinnisasjaga (katastritunnus 19502:005:0388) piirneva maaüksuse, mis kujutab endast reformimata riigimaad (Kastre vallas Kitsekülas asuvaks Kalda vkt 7 maaüksus), erastamist ja liitmist kaebaja kinnisasjaga. Kaebaja on rõhutanud, et on koos Kalda vkt 7 teise naaberkinnistu omanikuga hooldanud vkt maad, samuti seda, et sellel maal asub salvkaev, millest tema majapidamine saab vett. Kaebaja on olnud ka arvamusel, et Kalda vkt 7 puhul ei olegi võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnistut (

§ 22lg 12).

  1. Kaebaja
  2. mai
  3. a taotluse osas ei ole kohtule teadaolevalt haldusakti tunnustega kirjalikku dokumenti, millega oleks taotlust lahendatud, sh keeldutud erastamistaotlust rahuldamast. Ka taotletud haldusakti andmata jätmise kohta (sh erastamistaotluse rahuldamisest keeldumisel) tuleb anda haldusakt (HMS § 43 lg 2).Vastustaja märgib
  4. aprilli
  5. a vastuses kaebusele (tl 35-37, p 2.5), et kaebajale on korduvalt selgitatud, et tema taotlus maa erastamiseks jääb rahuldamata. Kastre valla vastusest kaebaja teabenõudele (tl 79) selgub, et Haaslava Vallavalitsuse ehitus- ja maanõunik on sellele taotlusele suuliselt vastanud. Mistahes suulised selgitused ei asenda taotluse lahendamiseks antavat haldusakti. Haldusakti puhul on seadusandja üldreeglina ette näinud kirjaliku vormi nõude (HMS § 55 lg 2). Kohus möönab, et kaebajal on olnud võimalus nõuda taotluse lahendamist kohustamisnõudega või taotleda viivituse õigusvastasuse tuvastamist. Samas nõustub kohus kaebajaga, et tegemist on lahendamata taotlusega ja sellisele arvamusele asus ka Tartu Ringkonnakohus.
  6. Kuna kolmas isik on esitanud avalduse hoonestusõiguse seadmiseks (tl 39), on sama maaüksuse kohta esitatud kaks konkureerivat ja teineteist välistavat taotlust. Riigikohus on leidnud, et mitme esitatud taotluse korral on maareformi läbiviijal kohustus võtta seisukoht ka nende esitatud konkureerivate taotluste osas, mis ei ole leidnud rahuldamist (Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-17-08). Praegusel juhul ei ilmne vaidlustatud korraldusest, et vastustaja oleks otsustamisel arvestanud kaebaja avaldust korraldusega hõlmatud maa erastamise teel omandamiseks ning välja selgitanud ja kaalunud vastavaid asjaolusid. 6

(13)3-18-166 18.

§ 2

kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa (

§ 3lg 1).

Maareformi käigus võidakse seada ehitise omaniku kasuks ka hoonestusõigus või maareformi seaduses sätestatud alustel kasutusvaldus (

§ 3lg 2).

Riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega

§ 31

esimeses lõikes nimetatud maa.

§ 29

ja § 31 lg 1 p 10 kohaselt jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus.

  1. Ringkonnakohus märkis
  2. jaanuari
  3. a otsuses, et maareformi seaduse erinevad meetmed – tagastamine, munitsipaliseerimine, riigi omandisse jätmine, erastamine – on olenevalt konkreetse kaasuse asjaoludest omavahel hierarhilises suhtes. Praegusel juhul konkureerivad taotlus maa erastamiseks taotleja kinnisasjaga liitmiseks ja taotlus hoonestusõiguse seadmiseks, millega kaasneks maa riigi omandisse jätmine. Viidatud praktikat silmas pidades asus ringkonnakohus otsuse p-s 15 seisukohale, et kui kolmandal isikul on õigus hoonestusõiguse seadmisele põhjusel, et vaidlusalusel maaüksusel asub talle kuuluv ehitis, siis tuleb eelisjärjekorras seada hoonestusõigus kolmanda isiku kasuks ja maa riigi omandisse jätta (

§ 29, § 31 lg 1 p 10, § 351).

Kui riik on otsustanud seada maale hoonestusõiguse ja jätta see riigi omandisse, ei ole vastustajal võimalik kaebaja erastamistaotlust rahuldada. Üksnes juhul, kui kolmandal isikul puudub mingil põhjusel õigus hoonestusõiguse seadmiseks ja vaidlusalusele maale ei saa seega hoonestusõigust seada, võib osutuda võimalikuks vaidlusalune maa kehtiva õiguse alusel kaebaja või mõne kolmanda isiku kinnisasja juurde liitmiseks erastada. 20.

§ 351lg 13 ls 1 sätestas vaidlustatud korralduse andmise ajal ning kuni 31.

detsembrini 2017 kehtinud redaktsioonis, et hoonestusõigus seatakse maa asukohajärgse maavanema otsuse alusel. Vabariigi Valitsus on

seaduse § 23 lõike 6 ning § 351 lõigete 11 ja 6 alusel andnud

  1. juuni
  2. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ (edaspidi määrus nr 74). Kuni 31.12.2017 kehtinud määruse nr 74 § 2 ls 1 sätestas, et riiki kinnisasja omanikuna esindab maa asukohajärgne maavanem, kes otsustab hoonestusõiguse seadmise ja määrab hoonestusõiguse tingimused. Alates 01.01.2018 on riigimaale hoonestusõiguse seadmise pädevus samade normide alusel Maa-ametil. Pädevus otsustada maa riigi omandisse jätmist on Vabariigi Valitsuse 03.09.
  3. a määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p 5 alap 7 ja

§ 31lg 1 p 10 alusel samuti Maa-ametil.

21. Määruse nr 74 § 5 järgi on kohaliku omavalitsuse ülesandeks teha hoonestusõiguse seadmiseks vajalikke eeltoiminguid. Määruse nr 74 § 5 lg 2 järgi valla- või linnavalitsus eeltoimingute käigus 1) kontrollib ehitise vastavust maareformi seaduses sätestatud nõuetele, 2) kontrollib ehitise omandiõigust ja kogub selle kohta vajalikud dokumendid, 3) määrab vastavalt määrusele nr 144 kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, 4) selgitab välja ehitise eeldatava püsimise aja ja 5) määrab maaüksusele koha-aadressi ja sihtotstarbe. Määruse nr 74 § 6 lg 1 kohaselt teeb valla- või linnavalitsus otsuse hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse kohta, näidates ära ehitise nimetuse ja selle kasutamise otstarbe ning andmed 7

(13)3-18-166 ehitise omaniku kohta, kirjeldades maaüksusega seotud varasemaid maareformi toiminguid ning määrab 1) ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, 2) maa maksustamishinna, 3) ehitise eeldatava püsimise aja, 4) koha-aadressi, 5) sihtotstarbe ja 6) muud tingimused.
  1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei sisalda enamikku määruse nr 74 § 5 lg-s 2 ja § 6 lg-s 1 loetletud andmetest. Täheldades küll korralduse puudusi ülalnimetatud andmete kajastamisel möönis ringkonnakohus, et korraldus on käsitatav eelhaldusaktina, mis on aluseks katastriüksuse moodustamisele, ning mis mõjub Maa-ametile kohaliku omavalitsuse poolse kinnitusena, et kõik eeltoodud asjaolud on kas kindlaks määratud või kontrollitud ja õiguspärased.
  2. Hoonestusõiguse sisuks on asjaõigusseaduse § 241 lg-st 1 tulenevalt õigus omada ehitist teise isiku maal (praegusel juhul riigimaal). Eelpool viidatud maareformi seaduse ja määruse nr 74 sätete kohaselt saab hoonestusõiguse riigimaale seadmist taotleda vastaval maal asuva ehitise omanik. Määruse nr 74 § 5 lg 2 p 2 järgi kontrollib valla- või linnavalitsus eeltoimingute käigus ehitise omandiõigust ja kogub selle kohta vajalikud dokumendid. Korraldust määruse nr 74 § 5 lg 2 ja § 6 lg 1 valguses analüüsides ilmneb, et korralduses on loetletud maatükil asuvad ehitised ning vundamendi puhul on täpsustatud, et tegemist on aiamaja vundamendiga. Tööriistakuuri ja salvkaevu puhul on nende otstarve olemuslikult arusaadav. Aiamaja vundament on iseseisva muu rajatisena kantud ehitisregistrisse, kust vallasasja omanikuna nähtub praeguse haldusasja kolmas isik P. Mertsina (tl 57-57p).
  3. Vaidlustatud korralduses on ka selgitus selle kohta, miks vastustaja peab P. Mertsinat vundamendi omanikuks. Vastustaja on viidanud Haaslava Vallavalitsuse
  4. septembri
  5. a korraldusele nr 298, millega kinnitati korralduse esemeks oleva Kalda 7 maaüksuse pindala 1882 m² (tl 44). Aianduskooperatiivi „Kalda“
  6. jaanuari
  7. a üldkoosoleku protokolli nr 3 (tl 45-45p) järgi on kooperatiivi liikme Tiit Penderi omandusse antud aiamaja vundament, mille kohta on juulis 1992 vormistatud erastatud vara üleandmise akt nr 7 (tl 46p). Vundamendi olemasolu maatükil Kalda 7 kajastub ka Tartu maakonnas Haaslava vallas aiandusühistu „Kalda“ maaüksuste jaotamise projektplaanil (tl 48-49). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et asjas esitatud pärimisõiguse tunnistus ei tõenda kolmanda isiku omandiõigust vundamendile. Tallinna notar Heli Mõttus poolt 27.09.2017 välja antud pärimistunnistuse nr 2341 (tl 68-68p) järgi on P. Mertsina kõikide Tiit Penderile kuuluvate asjade, esemete, õiguste ja kohustuste pärijaks. Kaebaja on tähelepanu juhtinud kahe erineva pärimis(õiguse) tunnistuse olemasolule, millest esimene (
  8. a) loetleb pärandvaraks oleva vara (erastamisväärtpaberid ja isiklikud esemed) ning sealt ei nähtu muu vara sh praeguse vaidluse seisukohast asjakohase vundamendi olemasolu (tl 56). Vastustaja on kinnitanud (sh korduvalt kohtuistungil), et on lähtunud
  9. a antud pärimistunnistusest, mille kohaselt on kaebaja kogu Tiit Penderi vara pärija. Kohus nõustub kolmanda isikuga, et vaidlust pärimisõiguse tunnistuse õigsuse üle ei ole tõusetunud ja ka kohtul puudub alus selle usaldusväärsuses kahelda.
  10. Kaebaja väitel ei saanud ka aianduskooperatiivi üldkoosoleku otsusest tekkida omandiõigus krundil asuvale vundamendile. Seaduse „Aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta“ (RT 1992, 28, 371) §-de 3 ja 4 kohaselt võis kooperatiivi liikmele (erastamise subjekt) erastada kooperatiivi vara, sh hooneid ja rajatisi. Erastamise subjektiks oleva kooperatiivi liikme kasutuses olnud vara (aiamaja või suvila ja muud hooned ning rajatised) 8
(13)3-18-166 erastati tasuta natuuras eraomandusse andmise teel (§ 5 lg 1). Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, et omandiõigus ei saanud tekkida aianduskooperatiivi otsusest. Sarnaselt kõnealuse vundamendi eraomandisse andmisele anti eraomandisse ka aianduskooperatiivi varaks olnud aiamajad ning muuhulgas ka kaebaja praegusel kinnistul asunud pooleliolev aiamaja (tl 4545p). Aianduskooperatiivi plaanile on erastatud vara üleandmisel märgitud maaüksuse nr 7 puhul vundamendi paiknemine (tl 49). Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja kahtlus vara üleandmise aktis nr 7 nimetatud ja hiljem looduses tuvastatud vundamendi samasuse osas (kaebaja täiendav seisukoht p.2.4.3, tl 77). Kui ka vundamendi asukoht aianduskooperatiivi projektplaanil (tl 48p49) ei lange kokku Maa-ameti kaardiserveri väljavõttel (tl 5) märgituga, ei saa olla kahtlust selles, et vundament pärineb ajast, mil aianduskooperatiivi varad üle anti ja omandiõigus tekkis. Selle seisukoha usutavusele viitavad kaebaja enda väited, et tegemist on vana ja kasutamiskõlbmatu vundamendiga. Vundamendi olemasolu nähtub kaardiserveri väljavõttest (tl 5) ja seda kinnitab paikvaatluse protokoll (tl 40). Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust vundamendi olemasolu üle, kuid kaebaja on erinevalt vastustajast ja kolmandast isikust arvamusel, et vundament pole ehitis ega rajatis, mille puhul saaks hoonestusõigust seada. 26. Vaidlustatud korraldusest ei ilmne, et vastustaja oleks kindlaks teinud ehitise (aiamaja vundament) vastavuse maareformi seaduse nõuetele ning ehitise eeldatava püsimise aja (määruse nr 74 § 5 lg 2 p 4 ja § 6 lg 1 p 3) . Määruse nr 74 § 5 lg 2 p 1 järgi kontrollib valla- või linnavalitsus eeltoimingute käigus ehitise vastavust maareformi seaduses sätestatud nõuetele. Määruse nr 74 § 1 lg 3 järgi seatakse hoonestusõigus

§ 6

lg-s 3 nimetatud hoone või rajatise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada. Valla- või linnavalitsus lõpetab oma otsusega hoonestusõiguse seadmise eeltoimingud ja hoonestusõiguse seadmise menetlust läbi ei viida, kui taotletakse hoonestusõiguse seadmist ehitusloa alusel või kui ehitis ei vasta maareformi seaduses ehitisele sätestatud nõuetele (määruse nr 74 § 6 lg 3). 27. Vastavalt

§ 6

lg-le 3 on ehitis maareformi seaduse tähenduses aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, samuti lõpetamata ehitis. Ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Vastustaja esindaja märkis kohtuistungil (00:45:30), et vundamenti on käsitletud rajatisena. Ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid ja rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi (

§ 6lg 31).

Alates 14. juulist 2017 kehtiv

§ 6

lg 31 näeb ette, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised kõrvaldab omanik määratud tähtpäevaks (

§ 6lg 31).

Tähtpäevaks kõrvaldamata ehitised muutuvad maareformi käigus maatüki oluliseks osaks. 14. juulil 2017 jõustunud

§ 6

lg 31 ei näe varasemaga võrreldes enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Viidatud sätte kohaselt tuleb omanikul sellised ehitised kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks kõrvaldada, vastasel korral muutuvad nad maatüki oluliseks osaks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14. juulist 2017 anda tähtaja üksnes vundamendi säilinud osade kõrvaldamiseks (vt 3-16-579, p 9).

pole ühegi viidatud regulatsiooni ajal võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde (3-15-2561, p 10 ja seal viidatud praktika). Kuna hoonestusõiguse seadmisel tuleb ehitise nõuetekohasuse hindamisel lähtuda ehitise kohta käivatest maareformi 9

(13)3-18-166 seaduse sätetest (

§ 6

lg-d 3 ja 31), ei ole võimalik ka hoonestusõiguse seadmine taoliste ehitiste puhul ja nende juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine. 28. Praegusel juhul ei ole kolmandale isikule antud tähtaegu rajatisena käsitatud vundamendi kordategemiseks või kõrvaldamiseks. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et omaniku kindlakstegemine oli vaevanõudev. Kohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse lahendamisel määrav, miks vastustaja ei ole pikka aega kasutuseta seisnud vundamendi omanikku pidanud vajalikuks üles otsida. Kohus on paikvaatluse protokolli ja muude toimikus olevate tõendite pinnal seisukohal, et kaua aega tagasi rajama asutud ning pooleli jäänud rohtu kasvanud vundamenti ei saa pidada ehitiseks

mõttes. Tegemist ei ole iseseisva tervikliku ehitisega ega isegi mitte poolelioleva aiamajaga. Kohtupraktikas on leitud, et vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist ei saa enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks

§ 6

lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-579, p 15; hiljutine Tartu Halduskohtu

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-19-1781). Kuigi vaidlustatud korraldusega nähakse hoonestusõiguse seadmine ette 10 aastaks, ei ole vaidlustatud korralduses kindlaks teinud ka ehitise eeldatavat püsimise aega, mis oli nõutav vastavalt määruse nr 74 § 5 lg 2 p-le 4 ja § 6 lg 1 p-le
  3. Määruse nr 74 § 6 lg 1 p-s 3 sätestatud nõue määrata ka ehitise eelduslik püsimise aeg viitab samuti sellele, et silmas peetakse ehitisi, mille puhul saab üldse rääkida püsimisest. Praegu kõnealuse vundamendi puhul ei ole selle kriteeriumi sisustamine vundamendi seisundit arvestades kohtu hinnangul võimalik. Vundamenti praegusel juhul ei ole võimalik pidada ehitiseks, millel oleks mingi kasutusotstarve. Kasutusotstarve saaks tekkida alles ehitamisel kehtiva ehitusõiguse nõudeid järgides.
  4. Eelnevat arvestades ei ole kõnealune vundament kohtu hinnangul ehitis, mis vastaks

§ 6lg 3 tunnusetele ja annaks õiguse riigimaale hoonestusõiguse seadmiseks.

  1. Korralduse resolutsiooni p 1 sõnastus („Määrata Kastre vallas Kitsekülas asuva, Piret Mertsina omandis oleva, aiamaja vundamendi (ehitisregistri kood 220834766) ja selle vahetus läheduses paikneva tööriistakuuri, salvkaevu ja suletud siseruumiga puidust püstkoja teenindamiseks vajaliku maa ligikaudseks suuruseks 1900 m2“) on ebaselge selles osas, kas vastustaja on pidanud kolmandat isikut ka tööriistakuuri, salvkaevu ja püstkoja omanikuks või on teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse määramisel neid arvestatud vaid põhjusel, et need asuvad vundamendi vahetus läheduses.
  2. Vaidlust ei ole tööriistakuuri, salvkaevu ja püstkoja olemasolu üle Kalda vkt 7 moodustataval katastriüksusel (vt ka paikvaatluse akt, tl 40; fotod tl 40p-42). Samas ei ole asjas tõendeid nende omandiõiguse kohta. Aianduskooperatiivi vara hulgas, mis ülal viidatud dokumentide järgi kolmanda isiku pärandaja omandusse anti, neid nimetatud pole. Nende ehitiste kohta puuduvad kanded ehitisregistris. Kolmanda isiku taotlusel (tl 55) kasutatud sõnastus „hoonestusõiguse seadmist taotlen mulle omandiõiguse alusel kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajalikule maale. Aiamaja vundament

(220834766), tööriistakuur, salvkaev ja suletud siseruumiga puidust püstkoda)“ ei ole piisav, et käsitada neid kolmandale isikule kuuluvana. Asjas ei ole ka tõendeid, mis kinnitaksid nende kuulumist mõnele teisele isikule, sh kaebajale. 10
(13)3-18-166 Ka kaebaja ei ole suhtluses vastustajaga ega ka kohtumenetluses esitanud salvkaevu ega püstkoja (mida kaebaja nimetab ka püramiidmajaks) kohta omandiõiguse dokumente. Samuti jääb paljasõnaliseks kaebaja väide, et ta on tagajärjetult püüdnud saavutada vastustajalt nende ehitiste registrisse kandmist (seadustamist). Kaebaja väitel andis salvkaevu ja püstkoja talle Kalda vkt 8 kinnistu omandamisel vallasasjadena üle kinnistu eelmine omanik. Samuti märgib kaebaja, et kaev on ehitatud ajal, mil selleks polnud vaja luba, kuid eelmine omanik on vastustajat teavitanud kaevu rajamisest. Ühtegi tõendit selle kohta pole esitatud ei vastustajale ega kohtule. Maa-amet on
  1. märtsi
  2. a dokumendi nr 7-1/18/539-5 (tl 83-84) asunud seisukohale, et tegemist on ehitusõiguseta rajatud ehitistega. Kohtuistungil leidis kinnitust, et nende ehitiste suhtes ei ole alustatud ega läbi viidud ka ehitise peremehetuks tunnistamise menetlust (kohtuistungil 01:45:32).
  3. Praegusel juhul ei ole vastustaja täitnud nende kolme ehitise puhul määruse nt 74 § 5 lg 2 p-s 2 sätestatud nõuet kontrollida ehitise omandiõigust ja koguda selle kohta dokumendid. Lisaks asjaolule, et vaidlustatud korraldus ei sisalda määrusest nr 74 tulenevaid kohustuslikke andmeid, on nende välja selgitamata jätmine viinud sisuliselt õigusvastase haldusakti andmisele. 33.

§ 10

lõige 3 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi ETVMM kord) punktide 6-8 kohaselt nimetab kohaliku omavalitsuse organ vastavalt oma asjaajamise korrale ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku koostamiseks ametniku(d) või organi(d). Vastavad volitused saanud ametnik või organ koostab ETVMM korra punktis 6 nimetatud ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil) selles korras sätestatut arvestades. Kaardil (plaanil) peavad olema märgitud ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, teenindusmaa piirid, ettepaneku koostamise kuupäev ja ettepaneku koostaja allkiri. Vaidlustatud korralduse lisaks olevale asendiplaanile ei ole märgitud ehitisi, milliste teenindamiseks vajaliku maa suurus kindlaks määratakse. 34. Ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise (ETVMM korra punkt 4 alapunkt 2). Eelpool on ilmnenud, et vastustaja ei ole välja selgitanud teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramiseks olulisi asjaolusid – ehitiste omandiõigust ja vastavust

§ 6lg-le 3.

Samuti ei ilmne vaidlustatud korraldusest, et vastustaja oleks selle andmisel arvestanud sama maaüksuse osas esitatud erastamistaotlust (kaebaja

  1. mai
  2. a avaldus) ega asjaolu, et kaebaja kasutab maaüksusel, millele hoonestusõigust soovitakse seada, asuvat kaevu. Eelnevast saab järeldada, et kaebaja huvide arvesse võtmist ega vastandlike huvide kaalumist pole kolmanda isiku taotluse lahendamisel toimunud. Seetõttu ei teki kohtu jaoks veendumust, et maa ligikaudne suurus ja piirid oleks vaidlustatud korraldusega õiguspäraselt määratud. Vastustaja esindajatelt kohtuistungil (00:26:09) saadud teabe kohaselt on Maa-amet algatanud informatiivse iseloomuga toiminguna katastriüksuse moodustamise, olles seisukohal, et kaevu ümbritsev maa on kaevu teenindamiseks vajalik.
  3. Vastustaja on olnud arvamusel, et kaebaja ei olegi kolmandaks isikuks HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, keda oleks tulnud menetlusest teavitada ja menetlusse kaasata. Selle sätte järgi on isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada, kolmandaks isikuks 11

(13)3-18-166 haldusmenetluses. Kaebaja puutumus tema õigustesse saab praegusel juhul tuleneda sellest, et ta on esitanud kõnealuse maa erastamiseks avalduse ja näidanud üles huvi maa erastamiseks või enampakkumisel omandamiseks. Vastustajal on õigus selles, et kinnistu hooldamine ja kasutamine ei anna kaebajale õigust nõuda selle maa erastamist, kuid kaebajal on olnud õigus sellele, et sama maaüksuses kohta konkureerivate avalduste olemasolul, on ta avalduste lahendamise menetlusse kaasatud. Kaebaja huvi vaidlustatud korralduse esemeks oleva maa saatuse kohta tingib ka asjaolu, et ta kasutab sellel maaüksusel paiknevat kaevu. Seega nõustub kohus kaebajaga, et ta on jäetud alusetult menetlusse kaasamata. Seetõttu on jäänud välja selgitamata ka tema seisukohad ja vastuväited, s.t rikutud on tema HMS §-st 40 tulenevat õigust olla ära kuulatud. Tegemist on menetlusliku rikkumisega, mis kohtu hinnangul võis tingida ebaõige otsuse.
  1. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane nii eelpool nimetatud sisulistel põhjustel kui ka menetlusnormi rikkumise tõttu ning tuleb tühistada. Kohus rahuldab kaebuse. MENETLUSKULUD
  2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 108 lg-st 8 tulenevalt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuna praegusel juhul rahuldab kohus kaebuse, tuleb kaebaja menetluskulud välja mõista vastustajalt. Kolmas isik on praeguses asjas menetluses vastustaja poolel, mistõttu jäävad tema menetluskulud HKMS § 108 lg-st 8 tulenevalt tema enda kanda. Samuti kannab enda kulud ise vastustaja. Tartu Ringkonnakohus märkis
  3. jaanuari
  4. a otsuses käesolevas haldusasjas, tuginedes HKMS § 109 lg-le 4 ja § 201 lg-le 2, et kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude jaotuse osas, vaid seda teeb halduskohus uues otsuses.
  5. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kokku 1189 eurot 99 senti järgmiselt: 1)
  6. juuni
  7. a kohtuistungiga seonduvad menetluskulud kokku 360 eurot. Ajakulu õigusabiteenusele on 3 tundi; sellest 50 min kohtuistungiks valmistumine, kohtuistungil osalemine 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamine 10 min. Õigusabiteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 189-192); 2) kulud apellatsioonimenetluses kokku 814,99 eurot. Sellest 15 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 799,99 eurot (sh käibemaks) õigusabi eest. Ajakulu õigusabile on kokku 6 tundi 40 min (haldusasja materjalidega tutvumine 50 min, apellatsioonkaebuse koostamine 4 tundi, seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine 1 h ja 50 min). Õigusabiteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 138p-148); 3) riigilõiv 15 eurot halduskohtule kaebuse esitamise eest (tasumine nähtub kohtute infosüsteemist).
  8. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Põhjendatud kuluks on vaieldamatult kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (kokku 30 eurot). Kohus peab ka menetluskulude taotlustes märgitud õigusabiteenuse mahtu valdavalt põhjendatuks ja vaidluse sisu arvestades mõistlikuks. Kohtupraktikas ja erialakirjanduses on siiski välja kujunenud seisukoht, et põhjendatud kuluks HKMS § 109 lg 6 tähenduses ei ole menetluskulude nimekirja koostamise ja kohtule dokumentide esitamisega 12
(13)3-18-166 seonduvad kulud
  1. Seega ei pea kohus ka käeolevas asjas põhjendatud ajakuluks 10 min halduskohtu menetluses ja 10 min apellatsioonimenetluses menetluskulude nimekirja koostamisele. Põhjendatud ajakuluks kokku on seega 9 tundi 20 min ning väljamõistetavaks õigusabikuluks 1119 eurot 60 senti. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 1149 eurot ja 60 senti. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 1 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2016/6igusabikulude_valjam6istmine_halduskoh tumenetluses_k._vaarmari.pdf, lk
  2. 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.