Obsah (6)

§ 46§ 71§ 43§ 151§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-1206 Otsuse kuupäev 26. juuni 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi HH kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2019.a

) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 46

lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Vastustaja väitel edastati 15.05.2017.a ettekirjutus kaebajale samal päeval e-posti teel ning mahaarvamisi peretoetusest on tehtud alates 01.06.

1. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Kaebus kohtule või vaie haldusorganile oleks seega tulnud esitada hiljemalt 14.06.
2. Varaseima vastuväitena ettekirjutusele toob kaebaja esile 02.10.2018 sotsiaalministrile saadetud avalduse (tl 31-32). 3 8.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel ei puutu asjasse see, kas kaebaja teadis, et ta saab vaidlusalust toetust alusetult või kas vastustajal oli võimalus kaebajat sellest teavitada ja lahendust otsida. Tähendust omab see, et kaebaja teadis otsusest nõuda temalt toetus tagasi ning tal oli võimalus see otsus vaidlustada. Kaebaja ei ole välja toonud põhjusi, mis takistasid tal esitada vaie või kaebus ligikaudu ühe aasta ning nelja ja poole kuu jooksul arvates 15.05.2017.a ettekirjutusest teadasaamisest. Kohus ei nõustu kaebajaga, et riigi vastu suunatud kaebuse tagasilükkamine kaebetähtaja ületamise tõttu oleks lubamatu. Kui nii, siis puuduks üldse vajadus sätestada halduskohtumenetluse seadustikus kaebetähtaegu. 9. Kuna kaebaja ületas 15.05.2017.a ettekirjutuse tühistamise nõude esitamisel kaebetähtaega ja kohus seda ei ennista, siis tuleb menetlus selles nõudes lõpetada. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg 1 p 2 ei ole menetluse lõpetamise korral lubatud uue kaebuse esitamine samas nõudes ja alusel. 29.05.2019.a ettekirjutus nr 10.4-4/98462-1

1. Vastustaja otsustas 29.05.2019.a ettekirjutuse resolutsioonis tunnistada 15.05.2017.a ettekirjutuse osaliselt kehtetuks, muuta tagasinõude perioodi ja tagasi nõutava summa suurust ning jätkata nõude tasaarvestamist. Vastustaja selgitas, et kehtima jäid 15.05.2017.a ettekirjutuse põhjendused. Õiguskirjanduses mõistetakse haldusakti osalise kehtetuks tunnistamise all seda, kui haldusakt jääb tervikuna jõusse, kuid osa tema regulatiivsusest kaotab kehtivuse (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli kirjastus
2. Lk 375). 15.05.2017 ja 29.05.2019.a ettekirjutuste võrdlemine näitab, et nendes reguleeritud küsimused kattuvad mõlema haldusaktiga on vastustaja otsustanud toetuse tagasinõudmise, määranud tagasinõude perioodi ja kogusumma ning nõude tasaarvestamise. Kohtu hinnangul on 15.05.2017.a ettekirjutuse regulatiivne osa ehk ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused täielikult asendatud 29.05.2019.a ettekirjutuses kaebajale pandud kohustustega. See tähendab, et 29.05.2019.a ettekirjutusega on 15.05.2017.a ettekirjutus edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Haldusakti põhjendused ei oma regulatiivset tähendust ja võivad sisalduda ka muus dokumendis kui haldusaktis endas (HMS § 56 lg 1). Lisaks on 29.05.2019.a ettekirjutus vormistatud tervikliku haldusaktina ning sisaldab kõiki olulisi faktilisi ja õiguslikke põhjendusi. Kuigi 15.05.2017.a ettekirjutus on edasiulatuvalt täielikult kehtetuks tunnistatud, ei muuda see asjaolu, et seda tehti menetluse uuendamise ja selle käigus haldusakti osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise vajaduse hindamise käigus. Algsest haldusmenetlusest „üle kandunuks“ saab pidada 15.05.2017.a ettekirjutuse tegemise aega. Kui vastustaja 29.05.2019.a ettekirjutuse tegemisel hindas tagasinõude tähtaegsust, siis tuli hinnata küsimust, kas tagasinõude esitamine oli tähtaegne 15.05.2017.a seisuga. Tagasinõude tähtaegsuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et esimest ettekirjutust praeguseks täielikult asendav haldusakt anti 29.05.
4. Tähendust ei oma see, kas vastustaja tõlgendas kaebaja taotlust õigesti menetluse uuendamise taotlusena või oleks seda tulnud mõista vaidena. Sellest ei muutu asjaolu, et vastustaja andis välja 15.05.2017.a ettekirjutust asendava uue ettekirjutuse. Taotluse tõlgendamine menetluse uuendamise taotlusena oli kaebajale soodsam, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75 järgi on vaide esitamise tähtaeg 30 päeva sellest, kui isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama ning HMS § 34 lg 3 järgi menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud 4 tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. See tähendab, et kui kaebaja esitas 15.05.2017.a ettekirjutusele vaide 02.10.2018, siis ei olnud vastustajal enam mingit võimalust vaide esitamise tähtaega ennistada ja vaiet sisuliselt lahendada.
5. Kui vastustaja tegi menetluse uuendamise tulemusena 29.05.2019 ettekirjutuse, millega pani kaebajale kohustuse maksta tagasi 01.06.2007 - 31.05.2014 talle makstud üksikvanema toetus kogusummas 1611,12 eurot, siis avanes kaebajal ka võimalus see haldusakt vaidlustada. Seejuures sai kaebaja tugineda sellele, et vastustaja on ületanud tagasinõude esitamise tähtaega.
6. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lg 1 sätestab, et hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses aegumistähtaegade kohta sätestatut. Riigikohus on olnud seisukohal, et kui sotsiaalvaldkonna õigusaktid ei sätesta teistsuguseid aegumistähtaegu, on kohaldatav TsÜS alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Pooled ei ole teistsuguseid seisukohti esitanud. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Praeguses vaidluses ei ole kohaldatav TsÜS § 151 lg 1 teine lause, mis ütleb, et õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Õiguse rikkumise all on selles sättes mõeldud võlaõigusseaduse
7. peatüki
8. jao „Hüvitamine õiguse rikkumise korral“ sätteid, sh § 1037 lg 1, mille järgi õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Need sätted toetuse alusetu saamise olukorras kohaldatavad ei ole.
9. Vastustaja tõlgendab TsÜS § 151 lg 1 nii, et alates sellest, kui vastustaja sai teada (või pidi teada saama), et kaebaja ei ole üksikvanem, oli tal kolm aastat aega toetuse tagasinõude esitamiseks ning tagasi saab nõuda kümne aasta jooksul välja makstud toetuse. Nii on seda sätet tõlgendanud ka halduskohtud (näiteks Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjas 3-17-1465). Tsiviilasjade kohtupraktikas mõistetakse TsÜS § 151 lg 1 teisiti: alusetu rikastumise nõude aegumise algusajaks loetakse aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, s.t rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Näiteks kui hageja andis enda arvates kostjale laenu ja kandis selle üle kostja kontole, kuid hiljem selgus, et laenusuhet poolte vahel ei olnud, siis sai hageja rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada hetkel, kui ta tegi kostjale raha ülekanded (Riigikohtu lahendid 3-2-1-180-14 p 12, 3-2-1-162-13 p 43). Kohtu hinnangul tuleb tsiviilasjades välja kujunenud arusaama alusetu rikastumise nõuete aegumistähtaja algamisest kohaldada ka praeguses vaidluses. Kui seadusandja on valinud võimaluse mitte sätestada tagasinõude tähtaegu SÜS-is, vaid viidata eraõiguse valdkonda kuuluvale seadusele, siis tuleb kinni pidada ka viidatud sätte kohaldamisel eraõiguses kujunenud praktikast. Puudub põhjendus tõlgendada sätet avalikus õiguses oluliselt teisiti. Praeguses asjas tähendab see, et toetuse iga väljamakse tagasinõudmise tähtaeg algas väljamakse tegemisest, kuna seeläbi oli vastustaja teadlik nii rikastumise toimumisest kui ka rikastuja isikust. Vastustaja ei saanud väljamaksete tegemise ajal küll õiguslikult aru nõude olemasolust ehk sellest, et toetuse maksmise alus on ära langenud, kuid see ei oma määravat tähendust. 5
10. Nii kaebajale kaebetähtaja kehtestamisel kui ka vastustajale tagasinõude esitamise tähtaja kehtestamisel on ühtne eesmärk - tagada stabiilsus ja kindlustada tehtud otsuste püsima jäämine. Ka eraõiguses, kust praegusel juhul pärineb nõude esitamise tähtaeg, on arusaam aegumise eesmärkidest sarnane. Õiguskirjanduses märgitakse, et see tagab muuhulgas võlgnikule käsutusvabaduse, kuna ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimalike kohustuste täitmiseks. Nii väljendab aegumine ka hea usu põhimõtet. Aegumist õigustab ka üldine õigusrahu ja õiguskindluse põhimõte, kuna reaalseid olukordi, mis on püsinud vaidlustamata pikema aja vältel, tuleks sellisena tunnustada ka õiguslikul alusel (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaaanne. Kirjastus Juura
11. Lk 439). Õigusrahu ja õiguskindluse kaitsmise eesmärkidega on paremini kooskõlas tõlgendus, kus alusetult makstud peretoetuse tagasinõudmine on võimalik kolme aasta jooksul väljamakse tegemisest, mitte vea avastamisest. Ühelt poolt on kaalul riigi raha õigus- ja eesmärgipärane kasutamine, mis kahtlemata on oluline. Teiselt poolt tuleb aga küsida, kui pika aja jooksul peab toetuse saaja arvestama võimalusega, et makstud toetus võidakse vea leidmisel temalt tagasi nõuda. Olukord, kus toetuse alusetu maksmise korral saab tagasi nõuda viimase kolme aasta toetuse, tundub mõistlik ja tasakaalustatud. Kümne aasta pikkune tagasinõude periood oleks ebamõistlikult pikk.
12. 29.05.2019.a ettekirjutuses märgitud perioodi ehk 01.06.2007 - 31.05.2014 osas lõppes hiliseima ehk mais 2014 välja makstud toetuse tagasinõudmise tähtaeg mais
13. Vastustaja tegi algse ettekirjutuse 15.05.
14. Olenevalt toetuse väljamaksmise kuupäevast võis tagasinõue olla tähtaegne mais 2014 välja makstud toetuse osas. Varasemate perioodide toetuse tagasinõudmise tähtaeg oli möödunud.
15. Kohus tõstatas asja lahendamise käigus küsimuse, kas toetuse tagasinõudmiseks oleks tulnud üksikvanema lapse toetuse osas tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada ka toetuse määramise kohta antud haldusakt ehk 21.05.2002 tehtud riiklike peretoetuste määramise otsus nr 262 (tl 56). Vastustaja selgitas, et seda tehtud ei ole ja seadus seda ei nõua. Õigusaktid ei ole selles küsimuses üheselt mõistetavad. Ühelt poolt SÜS § 31 lg 1 p 2 sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. SÜS § 19 lg 1 p 2 ja 5 sätestavad hüvitise õiguse lõppemise alusena nii selle, et isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele, kui ka hüvitise andmise otsuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise. 01.06.2002 kuni 31.12.2016 kehtinud riiklike peretoetuste seaduse § 29 lg 4 (hiljem selle p 2) ja alates 01.01.2017 kehtiva perehüvitiste seaduse § 19 lg 4 p 1 nägid sarnaselt ette, et üksikvanema lapse toetuse maksmine lõpetatakse isaduse tuvastamise korral. Sellest võib aru saada nii, et toetuse tagasinõudmiseks piisas, et tehti kindlaks toetuse alusetu maksmine ning toetuse määramise kohta antud haldusakti tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine vajalik ei olnud. Teiselt poolt sätestab SÜS § 22 lg 2, et kui isik rikub kohustust, mille rikkumine on hüvitise saamise õiguse lõppemise aluseks, otsustab hüvitise andja hüvitise andmise lõpetada rikkumise aluseks oleva asjaolu toimumisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellest sättest võiks vastupidi järeldada, et vastustaja oleks pidanud tegema otsuse kaebajale üksikvanema lapse toetuse maksmise lõpetamise (toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise) kohta alates 01.02.
17. Kohus ei võta lõplikku seisukohta küsimuses, kas kaebaja õigust üksikvanema lapse toetusele saab pidada SÜS § 31 lg 1 p 2 tähenduses lõppenuks olukorras, kus haldusakt toetuse määramise kohta oli kehtiv. Olenemata sellest oleks vastustajal tulnud teostada toetuse tagasinõudmise otsustamisel kaalutlusõigust. 6 Vastustaja leidis 29.05.2019.a ettekirjutuses, et kaebajal ei olnud alates 01.02.2004 õigust üksikvanema lapse toetusele, toetust on alates sellest ajast makstud alusetult ja see tuleb tagasi nõuda. See tähendab, et kaebaja seisukohast oli ettekirjutuse mõju samaväärne sellega, kui talle üksikvanema lapse toetuse määramine oleks alates 01.02.2004 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist reguleerivad HMS
18. peatüki
19. jao sätted. S.h sätestavad HMS § 64 lg 2 ja 3, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt ning kaalutlusõiguse teostamisel tuleb muuhulgas arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule ja haldusakti andmisest möödunud aega. Arvestada tuleb ka haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste seost isiku tegevusega.
20. SÜS § 31 lg 3 näeb ette kaks võimalikku tagasinõudest loobumise alust: 1) kui tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused ja 2) muud seaduses sätestatud juhud. Kohtu hinnangul võib muude seaduses sätestatud juhtude all mõista ka seda, kui toetuse tagasinõudmine ei ole täielikult või osaliselt lubatav HMS
21. peatüki
22. jaos ehk haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioonis kehtestatud piirangute tõttu. Puudub igasugune alus kohelda hüvitise tagasinõudmisel isikuid erinevalt tulenevalt sellest, kas õigusaktid näevad selge sõnaga ette või haldusorgan pidas vajalikuks esmalt hüvitise andmise otsuse kehtetuks tunnistada. Seda, et haldusorganite praktika selles küsimuses on erinev, näitab näiteks kohtuasi 3-18-1760, kus samuti SÜS reguleerimisvaldkonda kuuluva puudega tööealise inimese toetuse puhul tunnistati esmalt tagasiulatuvalt kehtetuks toetuse määramise otsused. Praeguses asjas tähendab see, et kaebajale oleks tulnud anda võimalus tõendada oma faktiväiteid, millele ta tugineb - et ta teatas lapse isaduse tuvastamisest kohalikule omavalitsusele ning et ta oli vaidlusalusel perioodil toimetulekutoetuse saaja ja üksikvanema lapse toetuse äralangemisel oleks ta saanud toimetulekutoetust selle võrra rohkem. Kui need väited leidnuks kinnitust, siis oli tegemist asjaoludega, mida tuli toetuse tagasinõudmisel kaaluda.
23. Eeltoodu ei tähenda seda, et kaebaja ei ole oma kohustusi rikkunud. Kaebaja võttis toetuse taotlemisel kohustuse teatada kirjalikult pensioniametile asjaoludest, mis mõjutavad toetuse suurust või selle lõpetamist (tl 54 pöördel). Seda kaebaja teinud ei ole. Ka õiguslike eriteadmisteta isikule pidi olema arusaadav, et üksikvanema lapse toetus ei ole mõeldud lapsele, kellel on olemas mõlemad vanemad. Kuid isiku enda roll õigusvastase olukorra tekkimises on vaid üks asjaolu, mida tuleb arvestada ja kaaluda koos muude tähtsust omavate asjaoludega.
24. Kohus tõstatas asja lahendamise käigus küsimuse, et kui kohus peaks menetluse 15.05.2017.a ettekirjutuse tühistamise nõudes kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetama ja samal ajal rahuldama kaebaja taotluse tühistada 29.05.2019.a ettekirjutus, siis võib tulemus olla vastuolus kaebaja eesmärgiga kohtusse pöördumisel (kaebajale ebasoodsam varasem ettekirjutus jääb kehtima). Vastuseks sellele täpsustas kaebaja oma nõuet nii, et ta taotleb 29.05.2019.a ettekirjutuse tühistamist osaliselt, nii et otsus 15.05.2017.a ettekirjutuse edasiulatuva kehtetuks tunnistamise osas jääb kehtima. Kuna vastustaja ületas tagasinõude esitamise tähtaega ja jättis teostamata kaalutlusõiguse, siis rahuldab kohus eeltoodud täpsustatud nõude ning tühistab 29.05.2019.a ettekirjutuse, välja arvatud 15.05.2017.a ettekirjutuse edasiulatuva kehtetuks tunnistamise osas. Tagasi makstud summade tagastamine
25. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus 7 ei sätesta teisiti. RVastS § 24 lg 1 ja 2 kohaselt otsustab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. Haldusaktis märgitakse ära tagastamise või hüvitamise viis ja ulatus. Taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul nõude tekkimisest arvates. Eeltoodu tähendab, et enne aluseta saadu tagastamist käsitleva nõude lahendamist kohtus peab vastustajal olema võimalus lahendada see küsimus haldusaktiga. Kaebajal tuleb esmalt esitada vastustajale nõue alusetult saadu tagastada. Kohtu poole saab kaebaja vajadusel pöörduda pärast seda, kui vastustaja on kaebaja taotluse lahendanud. Kohus peab pigem usutavaks, et seda ei lähe vaja: puudub põhjus, miks vastustaja peaks jätma tagastamata summad, mille kohta on kohtuotsusega kindlaks tehtud, et ta sai need alusetult. Kohus jätab tagasi makstud summade tagastamise nõude

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

1. Kohus selgitab kaebajale, et kohus lõpetas menetluse 15.05.2017.a ettekirjutuse tühistamise nõudes ning tühistas 29.05.2019.a ettekirjutuse, välja arvatud 15.05.2017.a ettekirjutuse edasiulatuva kehtetuks tunnistamise osas. See tähendab, et 15.05.2017.a ettekirjutus oli kehtiv kuni 28.05.2019 ning perioodil 15.05.2017 kuni 29.05.2019 tasutud summade (tehtud tasaarvestuste) puhul ei saa öelda, et neil õiguslik alus puudus. Kaebaja saab taotleda alates 29.05.2019 tasutud summade, sh tasaarvestuse tegemise teel tasutud summade tagastamist. Mõistlik on enne taotluse esitamist ära oodata käesoleva otsuse jõustumine. Kaebajal tuleb siiski arvestada, et tema nõude tähtaega arvestatakse samamoodi, nagu vastustaja tagasinõude esitamise tähtaega. S.t juunis 2019 tehtud tasaarvestuse puhul tuleb nõue esitada kolme aasta jooksul tasaarvestuse tegemisest. MENETLUSKULUD. SELGITUSED
2. Kaebaja esitas kaebuses kolm nõuet. Neist ühe osas lõpetas kohus menetluse (menetluskulude kandmise kohustus on

§ 108

lg 4 alusel kaebajal), ühe osas rahuldas kaebuse (menetluskulude kandmise kohustus on

§ 108

lg 1 alusel vastustajal) ja ühe osas jättis kaebuse läbi vaatamata (menetluskulude kandmise kohustus on

§ 108lg 4 alusel kaebajal).

Kohus jätab eeltoodut arvestades menetluskulud 2/3 ulatuses kaebaja kanda ja 1/3 ulatuses vastustaja kanda. 25. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on kaebaja tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 11). Kohus mõistab sellest 1/3 ehk 5 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja. 26.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 8