← Eesti

2-19-13596/12

Obsah (4)§ 33§ 32§ 64§ 21

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-19-13596 Otsuse tegemise aeg ja koht 05.06.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-To

) § 33 lg 1 koostoimes

§-ga 64. Kohus selgitas, et tulenevalt

§ 33

lg 1 sõnastusest on kohtul võimalik otsust tehes ja võõrandamisnõude põhjendatust hinnates lähtuda üksnes võõrandamisnõude aluseks olevatest asjaoludest, s.t asjaoludest, mis on võõrandamisnõudes välja toodud. Võõrandamisnõude esitamise eeldused on sätestatud

§ 32

lg-s 2, mille kohaselt võib võõrandamisnõude eelkõige esitada, kui korteriomanik on korduvalt jätnud täitmata

§-s 31 sätestatud kohustused, on vähemalt kuue kuu majandamiskulude tasumisega viivitanud üle kolme kuu või häirib oma tegevusega oluliselt teiste korteriomandite teostamist. 9. Maakohtu hinnangul ei nähtu hagiavalduses viidatud 08.02.2019 võõrandamisnõudest, s.o korteriomanike otsusest ühtegi asjaolu, millel võõrandamisnõue põhineb. Tulenevalt 3

(6)

§ 33

lg 1 sõnastusest ei ole kohtul võimalik võõrandamisnõude põhjendatust hinnates lähtuda muudest asjaoludest või dokumentidest (korteriomanike otsuse eelnõu vms), kui võõrandamisnõude aluseks olevaid asjaolusid ei ole võõrandamisnõudes endas ära toodud. Kuivõrd antud juhul ei ole võõrandamisnõudes viidatud ühelegi asjaolule, mis on võõrandamisnõude alus, ei ole kohtul koostoimes

§ 33lg 1 teise lausega võimalik võõrandamisnõude põhjendatust kaaluda.

Kohus asus seisukohale, et kuna kostjale ei ole esitatud võõrandamisnõuet, millest nähtuks võõrandamise aluseks olevad asjaolud, ei ole täidetud TsMS § 33 lg-s 1 sätestatud eeldused kostja kohustamiseks korteriomandi võõrandamiseks, mistõttu jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
  2. Nõude materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 32

ja

§ 33lg 1 annab nõudele protsessuaalse aluse.

Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et hageja ei ole võõrandamisnõude aluseid kostjale ega kohtule esile toonud. Võõrandamise nõue koos materiaalõiguslike põhjendustega sisaldub korteriomanike otsuses, mis on eelnõuna saadetud 29.01.2019 häälte andmiseks kõigile korteriomanikele (sh kostjale). Korteriomanikud võtsid eelnõu otsusena vastu ja hääletamise tulemusi kajastab hääletusprotokoll. Otsus (võõrandamisnõue) on vastustajale saadetud 08.02.

  1. Vaidlustatud otsusest järeldub, et maakohus pidas võõrandamisnõudeks üksnes hääletusprotokolli ja andis sellele korteriomanike otsuse ees ülimusliku tähenduse. Selline järeldus ei põhine seadusel. Hääletusprotokollil ei ole iseseisvat tähendust. Korteriomanike otsusena (võõrandamisnõudena) ei saa käsitada mitte hääletusprotokolli, vaid korteriomanikele saadetud eelnõud, mis on korteriomanikelt poolthäälte saamisega otsusena vastu võetud. Hääletusprotokollil on üksnes hääletamise tulemusi kajastav tähendus. Seadusest ei tulene kohustus korrata hääletusprotokollis otsuse põhistusi.
  2. Hageja tugines hagi esitamisel asjaolule, et kostjale saadeti 08.02.2019 korteriomanike otsus, mitte hääletusprotokoll. Maakohtul puudus õigus jätta korteriomanike otsus esile toodud asjaoluna hindamata. Üllatav on maakohtu järeldus, et otsusena vastu võetud eelnõu on maakohtu hinnangul üksnes muu dokument, mille sisu ei pea kohus hindama. Maakohus ei viidanud, millisel seadusel põhineb kohtu seisukoht, et hääletusprotokolli tuleb kanda vastuvõetud otsuse põhjendused.
  3. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust (§ 442 lg 8), jättes hageja poolt esiletoodud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid täielikult hindamata. Maakohus jättis lahendamata esitatud taotluse võtta tõendina tsiviilasja 2-16-15682 toimiku materjalid, millega rikkus TsMS §-s 442 lg 5 sätestatut. Maakohus lahendas asja lubamatu pealiskaudsusega, jättes kontrollimata ja hindamata sisuliselt kõik kohtule esitatud asjaolud. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja Harju Maakohtu 27.02.2020 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu kaebuse põhjendustest olenemata, mistõttu ei tule küsida ka vastustaja seisukohta. Asi tuleb saata täies ulatuses 4

(6)läbivaatamiseks esimese astme kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Ringkonnakohus lahendab asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal TsMS § 646 korras. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 15.

§ 32

lg 1 kohaselt, kui korteriomanik on korduvalt rikkunud oma kohustusi teise korteriomaniku või korteriühistu suhtes ja kui korteriomanikud ei pea enam võimalikuks tema kuulumist korteriomanike hulka, võivad nad nõuda, et ta oma korteriomandi võõrandab. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võõrandamisnõude eelkõige esitada, kui korteriomanik: 1) on korduvalt jätnud täitmata

§-s 31 sätestatud kohustused; 2) on vähemalt kuue kuu majandamiskulude tasumisega viivitanud üle kolme kuu või 3) häirib oma tegevusega oluliselt teiste korteriomandite teostamist.

§ 33

lg 1 kohaselt, kui kohustust rikkunud korteriomanik ei ole korteriomandit võõrandanud hiljemalt kolme kuu möödumisel nõude esitamisest, otsustab võõrandamise kohus vähemalt ühe korteriomaniku või korteriühistu hagi alusel. Otsust tehes lähtub kohus võõrandamisnõude aluseks olevatest asjaoludest.

§ 64

kohaselt kohaldatakse

1.–

  1. ja
  2. peatüki sätteid ka vallasasjana tsiviilkäibes olevale eluruumile ja mitteeluruumile.
  3. Hageja palus hagiavalduses kohustada kostjat võõrandama Tallinnas, TTTTTTTTTT x ehitises asuv korter nr 3 ja määrata kindlaks, kui kostja kolme kuu jooksul ise korterit ei võõranda, kohtuotsuse täitmise viisina korteri nr x võõrandamine täitemenetluses avalikul enampakkumisel. Hageja tõi esile, et 08.02.2019 otsusega esitasid korteriomanikud kostjale nõude korteri võõrandamiseks. Hageja selgitas, et otsus võeti vastu ilma koosolekut kokku kutsumata (

§ 21

). 29.01.2019 saadeti korterite omanikele otsuse eelnõu (dtl-d 117–118), mis sisaldas põhistust ja resolutsiooni, ja määrati tähtaeg vastamiseks, ning 08.02.2019 koostati hääletusprotokoll, kus oli üksnes otsuse resolutsioon (dtl 97). Hageja viitas hagiavalduses mitmetele kostjapoolsetele korduvatele rikkumistele, mis hageja hinnangul andsid aluse korteri võõrandamise nõude esitamiseks ja mis olid kajastatud 29.01.2019 otsuse eelnõus. 17. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole esitanud kostjale ega kohtule võõrandamisnõuet, millest nähtuks võõrandamise aluseks olevad asjaolud. Iseenesest on õige, et kohtul ei ole tulenevalt

§ 33

lg 1 sõnastusest võimalik võõrandamisnõude põhjendatust hinnates lähtuda muudest asjaoludest või dokumentidest, kui võõrandamisnõude aluseks olevas otsuses, kuid maakohus asus ekslikult seisukohale, et käesolevas asjas saab vaidluse lahendamisel lähtuda üksnes 08.02.2019 dokumendist. Vastupidiselt maakohtu seisukohale tuleb kolleegiumi hinnangul 08.02.2019 otsust sisustada otsuse eelnõu kaudu (vt nt Riigikohtu 10.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4121, p 17) ning korteri võõrandamisnõue võib sisalduda ka kahes erinevas dokumendis, s.o korterite omanikele 29.01.2019 saadetud otsuse eelnõus ja hääletuse kohta 08.02.2019 vormistatud dokumendis (vt nt Riigikohtu 18.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-16, p 12). 18. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu korteri võõrandamisnõude aluseks olevate asjaolude tuvastamisele vajalikku tähelepanu pööranud ja on teinud ennatliku kohtulahendi. Maakohtu otsus on seetõttu olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ning 5

(6)eelmenetluse ülesanded täitmata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel käsitada 29.01.2019 ja 08.02.2019 dokumente ühtse otsusena (võõrandamisnõudena) ja hinnata võõrandamisnõude aluseks olevaid asjaolusid ja põhjendatust. Oluliste menetluslike minetuste tõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu otsuse puudulikkuse tõttu võimalik asja ise sisuliselt lahendada, nagu soovis apellatsioonkaebuses apellant, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
  1. Seoses tsiviilasja saatmisega maakohtule uueks menetlemiseks ringkonnakohus apellatsiooniastmes esitatud tõendit vastu ei võta ega hinda. Kui esitatud tõend osutub asjakohaseks tõendiks, saab maakohus selle vastu võtta.
  2. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus ilmselgelt tühistada täies ulatuses ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus ka vastustaja seisukohta küsida.
  3. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.