← Eesti

2-18-11947/77

Obsah (10)§ 276§ 657§ 654§ 652§ 277§ 230§ 634§ 171§ 178§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-11947 Otsuse tegemise aeg ja koht 05.06.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-To

§ 276

lg 1) või vastavalt

§ 276

lg-le 2 kohustada hagejat esitama esitatud väljavõte apostillitud või legaliseeritud kujul. Taotlus esitati, kuna hageja esitatud likvideerimisaruande väljavõte ja selles kajastatud andmed erinesid kostjate valduses olevast likvideerimisaruandest. Kostjate esitatud täieliku väljavõtte kohaselt jagati Ropexi likviidne vara selliselt, et Ropexi varast arvestati maha Ropexi kohustused ja jagatavaks varaks oli 491 273,40 eurot. Sealjuures ei olnud jagatava vara hulgas laenunõuet võlgniku vastu. Hageja esitatud väljavõte kajastab jagatava varana ka laenunõuet 500 000 eurot. Kui hageja esitatud väljavõte oleks tõene, oleks kogu jagatavaks varaks 891 273,40 eurot, mitte 491 273,40 eurot. Lisaks, hageja esitatud väljavõtte allkirjastas väidetavalt Helsingis 11.05.2017 Ropexi likvideerija Pertti Närhi, kes kinnitas väljavõtte õigsust. Kostjad esitasid eeltoodule vastuväite ja vaidlustasid hageja esitatud dokumendi. Küsimus hageja esitatud dokumendi võltsitusest omab tähendust hageja nõude tunnustamisel võlgniku pankrotimenetluses (PankrS § 106 lg 2).

  1. Maakohus jättis tähelepanuta, et J. J kinnitas kostjate väiteid selle kohta, et Maurelal oli võlgniku osa omandamiseks kokkulepe M. S. Iga, mis omakorda tõendab kostjate väiteid selle kohta, et Maurela tegutses M. S. I eest, nimel ja käsundil tulenevalt erinevatest Soome maksuõiguslikest probleemidest M. S. I jaoks ning M. S. I investeeris võlgniku äritegevusse eeltoodu eest 500 000 eurot. Puudub mistahes muu ratsionaalne põhjus, miks Maurela omandas võlgniku osa kokkuleppel M. S. Iga.
  2. Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme TsÜS § 89 ja VÕS § 164 lg
  4. Kostjad selgitasid, et puidutööstuse turule sisenemiseks ja seal edu saavutamiseks puudusid M. S. Il kontaktid ja teadmised, mistõttu lepiti võlgnike osanikega kokku, et võlgniku äritegevusse investeeritakse 500 000 eurot võlgnikus 40% osaluse omandamise kaudu. Osaluse eest võlgnikus tasus 500 000 eurot M. S. I ainuomandisse kuuluv Ropex. Sealjuures kasutas M. S. I võlgniku osa omandamiseks Maurelat variühinguna ning Maurela juhatuse liiget J. Jt tankistina. Investeering 500 000 eurot aitas võlgnikul koheselt pärast asutamist alustada majandustegevusega. Seda tõendab mh see, et võlgniku äriregistrisse kandmise järgselt sõlmiti koheselt mitmeid kliendilepinguid ning alustati tööd – aega ei kulunud läbirääkimiste pidamisele ja koostööpartnerite usalduse 6

(11)võitmisele, sest kontaktid olid võlgniku osanikel varasemalt olemas ning ühing vajas oma tegevuse edendamiseks investeeringut summas 500 000 eurot. M. S. I omandas variühingu Maurela kaudu võlgnikus kaudse osaluse ning sai 05.01.2015 võlgniku juhatuse liikmeks, millega täitis kõik eeldused puidutööstuse turule sisenemiseks ja tegevuse edendamiseks. Seda, et M. S. I ka käitus võlgniku osanikuna, on kostjad tõendanud – M. S. I otsustas ühingu majandusaasta aruannete kinnitamise, nõudis vastavaid dokumente jne.
  1. Tunnistaja J. J kinnitas kostjate väiteid selle kohta, et Maurelal oli võlgniku osa omandamiseks kokkulepe M. S. Iga. Vastuoluline on maakohtu järeldus, et kuivõrd tegelikuks võlgniku osa omanikuks sai Maurela, mitte M. S. I, siis ei ole tegemist näiliku tehinguga. Eeltoodud kokkulepe tõendab kostjate väiteid selle kohta, et 500 000 eurot kanti võlgniku arvelduskontole võlgniku osa omandamiseks või sissemaksena osakapitali – makse eesmärgiks oli finantseerida võlgniku edasist äritegevust. Just asjaolu, et Maurela sai M. S. Iga kokkuleppel ja tema asemel võlgniku osanikuks olukorras, kus kostjad on kogu menetluse vältel väitnud, et Maurela tegutses võlgniku osanikuna vastavalt M. S. I tahtele ja temalt saadud käsundile (variisikuna J. J isikus), sest M. S. I oli Ropexi kaudu investeerinud võlgniku äritegevusse, tõendab kostjate väiteid laenulepingu näilikkuse kohta.
  2. Eeltoodut tõendavad ka kostjate esitatud väited käenduslepingu ja osanike lepingu tühisuse ja võltsituse kohta ning asjaolu, et laenu saamiseks puudub osanike otsus.
  3. Pooled olid teadlikud, et Ropexil puudub võlgniku vastu nõue. Ropex loobus vabatahtliku likvideerimismenetluse käigus nõudest võlgniku vastu.
  4. 05.08.2019 toimunud istungil selgitas kostjate esindaja seoses Ropexi likvideerimisaruandega, et juhul kui tegemist oleks laenu provisioneerimisega raamatupidamislikus mõttes (mitte nõudest loobumisega vms), s.t et laenu väärtus on allahinnatud nulliks, siis ei oleks loogiline enne võlgniku pankroti väljakuulutamist viidatud provisioneerimist teha.
  5. Ka maakohus nõustus kostjatega selles, et küsitav on Ropexi likvideerimismenetluses laenulepingust tulenevate laekumiste tunnistamist väärtusetuks ajahetkel, mil laenu tagastamise tähtaeg ei olnud veel saabunud ning ka võlgniku suhtes ei olnud pankrotti välja kuulutatud. Asjaolud kogumis kinnitavad laenulepingu fiktiivsust. Pooled ei soovinud kaasa tuua võlgniku kohustust Ropexi ees. M. S. Il Soome Vabariigis lasuvatel maksuõiguslikel kaalutlustel oli vajadus käsitleda 500 000 euro panustamist võlgniku äritegevusse laenusuhtena ning seetõttu vormistati näiliselt laenuleping.
  6. Isegi juhul, kui laenulepingu puhul ei ole tegemist näiliku tehinguga, ei kuulu hagi rahuldamisele, kuivõrd hagejal ei ole võlgniku vastu võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise aja seisuga kehtivat ja sissenõutavaks muutunud nõuet PankrS § 94 lg 1 mõttes. VÕS § 164 lg-st 1 tulenevalt on hageja poolt M. S. Ilt võlgniku vastu nõude omandamise eelduseks, et M. S. Il (mitte Ropexil) oli võlgniku vastu nõue. M. S. I ei ole Ropexi Soomes läbiviidud likvideerimismenetluses nõuet omandanud, mistõttu ei saanud ta kehtivalt nõuet hagejale loovutada.
  7. Maakohus eksis Soome Vabariigi õiguse kohaldamisel M. S. I poolt nõude omandamisel võlgniku vastu Ropexi likvideerimismenetluses. Ropexi osas Soome Vabariigis läbiviidud likvideerimismenetlusele kohaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 7
(11)(EL) 2015/848, 20.05.2015, maksejõuetusmenetluse kohta (määrus), mille artikli 7 kohaselt kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle tagajärgede suhtes selle liikmesriigi õigust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. Kohus tuvastas ja pooltel puudub vaidlus, et Ropex oli Soome Vabariigis asutatud äriühing, mille suhtes algatas Ropexi ainuosanik M. S. I 23.10.2015 vabatahtliku likvideerimismenetluse ning mis likvideeriti ja kustutati 23.08.2016 Soome Vabariigi äriregistrist. Seega tuleb Ropexi likvideerimismenetluse tagajärgede suhtes, sh võlgniku vastu nõude omandamise osas M. S. I poolt, kohaldada Soome Vabariigi õigust. Kohus seda ei teinud.
  1. Kostjate valduses oleva likvideerimisaruande kohaselt märgiti Ropexi nõude väärtuseks võlgniku vastu 0 eurot ning likvideerimismenetluse tulemusena koostatud jaotusplaani kohaselt on võlgnikul vara kokku 1 326 273,40 eurot, millest võlg aktsionärile moodustab 835 000 eurot, mistõttu oli likvideerimismenetluse tagajärjel jagatavaks varaks 491 273,40 eurot. Sealjuures on jaotusplaanis selgelt ära toodud, et M. S. I osa jagatavast varast on 491 273,40 eurot.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei teinud maakohus kindlaks, kas M. S. I on kehtivalt Soome Vabariigi õiguse alusel Ropexi likvideerimismenetluses omandanud Ropexi väidetava nõude võlgniku vastu. Seetõttu leidis kohus ebaõigesti, et hageja omandas kehtivalt M. S. Ilt võlgniku vastu nõude. Vastustaja seisukoht
  3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Kostja 2 apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellandi poolt 28.05.2020 esitatud tõendite vastuvõtmisest ringkonnakohus keeldub. 35. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (

§ 654lg 6).

36.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. 37. Hageja esitas kostjate, kes esitasid võlgniku vastu esitatud nõuete kaitsmisel tema nõudele vastuväite, vastu hagi nõude tunnustamiseks. Apellatsioonkaebuse väidetest tulenevalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all see, kas detsembris 2014 võlgniku kontole kantud ülekantud 500 000 eurot oli tasutud Ropexi ja võlgniku vahel 23.12.2014 sõlmitud laenulepingu täitmiseks või M. S. I maksena võlgniku osa omandamise eest EBPG-lt. Lisaks vaidlustas apellant maakohtu järelduse selle kohta, et M. S. I omandas 8

(11)Ropexilt kehtivalt võlgniku vastu nõude 500 000 eurot. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud seda, et Ropex kandis detsembris 2014 võlgniku pangakontole üle 500 000 eurot ega pankrotimenetluses hageja poolt esitatud nõude suurust. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele ja kontrollib maakohtu otsust apellatsioonkaebuse väidetest lähtuvalt.
  1. Apellant väitis kaebuses, et maakohus jättis tähelepanuta kostjate vastuväite hageja poolt M. S. Ilt nõude omandamisele. Kostjad väitsid, et M. S. I poolt nõude omandamine Ropexi likvideerimismenetluse tulemusena põhines vastuolulistel ja ilmselt võltsitud tõenditel. Apellant pidas silmas hageja ja kostjate poolt esitatud Ropexi likvideerija aruandeid, mis olid erinevad. Vastuolu kõrvaldamiseks palusid kostjad välja nõuda Soome äriregistrist originaaldokumendid, kuid maakohus jättis taotluse osas seisukoha võtmata.
  2. Õige on see, et kohtule on esitatud kaks erinevat dokumenti Ropexi likvideerija PN koostatud 16.05.2016 lõpparuande ja -bilansi kohta:  hageja esitas 11.05.2017 lõppbilansi väljavõtte, mille kohaselt Ropexi vara hulka kuulub laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu summas 500 000 eurot ja likvideeritava äriühingu vara jäetakse osanikule, kelleks on M. S. I (I kd, tl 8, tõlge tl 9);  kostjad esitasid 16.05.2016 lõpparuande ja bilansi, mille kohaselt on laenu tagastamise nõue võlgniku vastu jäetud osa omanikule M. S. Ile ja see on hinnatud väärtusega 0 eurot (I kd, tl 100, tõlge tl 101 pöördel kuni 102).
  3. Maakohus jättis 05.08.2019 kohtuistungil kostjate taotluse Soome registripidajalt originaaldokumentide väljanõudmiseks rahuldamata, selgitades, et kui tõend on mitteusaldusväärne, saab kohus jätta selle arvestamata. Vaidlustatud otsuse kohaselt leidis maakohus, et ka kostjate esitatud Ropexi lõppbilansist tuleneb, et M. S. I on nõude võlgniku vastu omandanud. Ebaõige on apellandi väide, kostjate poolt esitatud Ropexi 16.05.2016 lõppbilansis ei olnud jagatava vara hulgas laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu. Vaatamata sellele, et nõue on bilansis märgitud väärtusega 0 eurot, sisaldub nõue Ropexi vara hulgas ja ka selle vara loetelus, mis jääb M. S. Ile. Kolleegium leiab, et käesolevas vaidluses ei ole oluline mitte see, millise väärtusega on Ropexi likvideerija käsitlenud laenulepingust tulenevat nõuet lõppbilansis, vaid see, et laenulepingust tulenev nõue on Ropexi likvideerimisel jäänud äriühingu ainukesele aktsionärile M. S. Ile. Eeltoodu tõttu polnud vajalik nõuda välja Soome Vabariigi registripidajalt Ropexi lõppbilansi originaali. Maakohus lähtus otsust tehes

§ 277

lg 4 järgi kostjate esitatud lõppbilansist ja jättis hageja esitatud väljavõtte otsuse tegemisel arvestamata.

  1. Kuna M. S. I omandas Ropexi likvideerimisel nõude, siis sai ta selle 17.05.2017 loovutada edasi hagejale (I kd, tl 10). Vaidlust ei ole, et loovutusest on teatatud võlgnikule. 17.05.2017 nõude loovutamise osas vastuväiteid kostjad esitanud ei ole.
  2. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et Ropexi osas Soome Vabariigis läbi viidud likvideerimismenetlusele kohaldub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2015/848, 20.05.2015, maksejõuetusmenetluse kohta, mille artikli 7 kohaselt kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle tagajärgede suhtes selle liikmesriigi õigust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. Kuna 9

(11)Ropexi osas ei toimunud maksejõuetusmenetlust, siis kehtiva õiguse määramisel ei saa lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2015/848, 20.05.2015, maksejõuetusmenetluse kohta. Küll aga on sisuliselt õige see, et Soome Vabariigis registreeritud äriühingu likvideerimisele kohaldub Soome õigus. Vastavalt Soome Vabariigis kehtiva Osakeyhtiölaki V osa
  1. alajaotuse pealkirjaga ühingu likvideerimine (yhtiön purkaminen) § 15 esimesele lõigule on osade omanikul õigus saada järelejäänud äriühingu varast osa vastavalt talle kuulunud osa suurusele (https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2006/20060624#O5L20P17). Seega tuleneb ka Soome seadusest, et Ropexi likvideerimisel koostatud lõppbilansi järgi sai Ropexile kuulunud nõude, mis tulenes võlgnikuga sõlmitud laenulepingust, omanikuks Ropexi ainuosanik M. S. I.
  2. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et laenuleping on kehtiv. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse aluseks olevate asjaolude, s.t lepingupoolte tahteavalduste õigusnäivusele suunatuse, esileUise ja tõendamise kohustus oli käesolevas asjas

§ 230lg 1 järgi kostjatel, kes selle väite esitasid.

44. Apellatsioonkaebuses on kostja 2 korranud maakohtus esitatud kostjate väiteid, millele maakohus on vastanud. Kostjad väitsid, et 23.12.2014 Ropexi ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping ning Maurela ja EBPG vahel samal kuupäeval sõlmitud osa müügileping on näilikud ja tegelikult omandas võlgniku osa M. S. I, kes sõlmis lepingu võlgniku asutaja EBPG-ga selleks, et omandada võlgniku 1000 euro suurune osa (40% osakapitalist) ning Ropexi poolt 500 000 eurot ülekandmine võlgnikule toimus EBPG ja M. S. I vahelise tehingu täitmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjad ei ole tõendanud eelmises lauses toodud väiteid. Maakohus on kohtu ette toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid vaidlustatud otsuses analüüsinud põhjalikult ja teinud õige järelduse. Kolleegiumi arvates ei ole kostjate poolt esiletoodust võimalik järeldada, et võlgniku osakapitalist 40% suuruse osa (1000 eurot) omandamisel M. S. I poolt läbi Maurela tasus M. S. I Ropexi kaudu 500 000 eurot EBPG-le. Kostjate väide, et M. S. Il puudusid kontaktid ja teadmised võlgniku äri ajamiseks, mistõttu oli M. S. I rahaline panus osa omandamisel suurem, on jäänud paljasõnaliseks. Kostjad ei ole täpselt esile toonud ega tõendanud, millised olid võlgniku teiste osade omanike või nendega seotud isikute vastavad kogemused. Arvestades M. S. Ile kuulunud Ropexi poolt võlgnikule antud laenu suurust, on ringkonnakohtu arvates igati mõistetav, et M. S. I oli huvitatud võlgniku majandustegevusest ja selle tulemist. Kuna M. S. Ile kuulunud äriühingule kuuluv Maurela oli võlgniku osa omanik ja M. S. I teine äriühing Ropex oli laenanud võlgnikule 500 000 eurot, siis M. S. I kuulumine võlgniku juhatusse ja huvitumine võlgniku aastaaruannete sisust ei tõenda kostjate poolt väidetud tehingute näilikkust. Samuti ei saa kostjate poolt soovitud järeldust teha sellest, et Maurela asutati samal ajal kui võlgnik. Võlgniku osanike lepingu (I kd, tl 132-137) ning Ropexi, võlgniku, EBPG ja Maurela vahel sõlmitud käenduslepingu (I kd, tl 158-159) osas on maakohus leidnud, et nendes dokumentides olevad ebaõiged kuupäevad on sinna sattunud eksimuse tõttu. Eeltoodu 10

(11)tulenes tunnistaja J. J, kes on neile dokumentidele alla kirjutanud, ütlustest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.
  1. Seega on maakohus õigesti hagi rahuldanud ja tunnustanud hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena.
  2. 27.05.2020 esitatud seisukohtadega koos esitas apellant uued tõendid: 1) Ropexi likvideerija PNi 28.02.2020 e-kirja, milles PNi on andnud kinnituse selle kohta, et ta ei ole allkirjastanud mingeid väljavõtteid Ropexi likvideerimisel koostatud dokumentidest; 2) likvideerijale 11.02.2020 saadetud e-kirja, milles esitatud küsimustele likvideerija vastas. Apellant esitab tõendid

§ 634

lg 2 alusel, kuivõrd apellatsioontähtaja jooksul ei olnud apellandi käsutuses vastavaid tõendeid ning apellant sai need alles 28.02.2020. Apellant on kogu menetluse vältel seadnud kahtluse alla hageja poolt esitatud väljavõtte ehtsuse. Hageja vaidles uute tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna need oleks olnud apellandil võimalik hankida maakohtu menetluse ajal või vähemalt esitada need ringkonnakohtule koheselt pärast tõendi saamist. Kolleegium leiab, et apellandi taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Vastuväite hageja esitatud Ropexi lõppbilansi väljavõtte kohta esitasid kostjad maakohtule 13.11.2018 vastuses hagiavaldusele (I kd, tl 96-99). 05.08.2019 kohtuistungil selgitas maakohus, et kui kohtulahendi tegemisel leiab kohus, et hageja poolt esitatud väljavõte ei ole usaldusväärne, jätab ta tõendiga arvestamata (II kd, tl 9-12) ning jättis rahuldamata kostjate taotluse Soome registripidajalt originaaldokumentide väljanõudmiseks (II kd, tl 9-12). Ringkonnakohtu arvates oli pärast 05.08.2019 toimunud kohtuistungit kostjale 2 kohtu seisukoht teada ja ta oleks hiljemalt apellatsioonkaebuse esitamiseks 03.10.2019 saanud teha järelepärimise Ropexi likvideerijale ja esitada selle koos apellatsioonkaebusega. Seega ei esine

§ 652

lg 3 p 2 järgi mõjuvat põhjust, et 28.05.2020 esitatud uusi tõendeid vastu võtta ja neid otsuse tegemisel arvestada. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis neid apellandile ei tagastata. 47. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 järgi kostja 2 (apellandi) kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus

§ 177lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Usalu Mati Maksing 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.