← Eesti

2-19-112471/37

Obsah (16)§ 372§ 631§ 657§ 652§ 75§ 423§ 484§ 442§ 238§ 236§ 651§ 634§ 171§ 174§ 176§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-112471 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Pa

) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Kohtualluvuse määramisel tuleb praegusel juhul kohaldada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

  1. detsembri
  2. a määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus). Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Kostja on Soomes elanud ja töötanud rohkem kui aasta. Kohus on käesoleva tsiviilasja materjalid kostjale kätte toimetanud tema elukohta Soomes. Samuti on hageja teadlik, et kostja elab alaliselt Soomes, kuid on sellele vaatamata märkinud kostja elukohaks XXX linnas oleva aadressi. Kostja alalist elamist Soomes tõendab ka Soomes sõlmitud tööleping ning üürileping. Hagi tuleb lahendada Soome kohtus. 2.
  3. Alternatiivselt leidis kostja, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja väidetud viisil laenulepingut poolte vahel ei sõlmitud. Tegelikkuses oli hageja seaduslik esindaja M. Matson laenusaajaks ning kostja laenuandjaks. Laen summas 5000 eurot anti
  4. a aprillis sularahas. Kuivõrd laenusaaja ei soovinud laenu tagastada eraisikuna, tagastas M. Matson kogu laenu talle kuuluva äriühingu – hageja – kaudu
  5. märtsil
  6. Hagis esitatud väidetega üritab hageja kostja arvelt rikastuda, kuid hageja väited on tõendamata. M. Matson oli kostjale kuuluva äriühingu OÜ FLOPPERY raamatupidaja ning tal oli selle tõttu ligipääs ühingu kõikidele dokumentidele ning pangakontole. Hageja poolt kohtumenetluses esitatud arvel on maksjaks märgitud kostja, kuid tegelikkuses on koostatud sama kuupäevaga ja sama numbriga ka arved, millel on maksjaks märgitud OÜ FLOPPERY. Seetõttu on osaliselt õige hageja väide, et OÜ FLOPPERY tasus intressiarve kostja eest ning seda just seetõttu, et arve oli esitatud OÜle FLOPPERY. M. Matson hageja seadusliku esindajana esitas seega ise arve ning kostjale kuuluv äriühing tasus selle heauskselt. M. Matson kasutas hageja seadusliku esindajana ära oma kutsealasest tegevusest tulenevat usaldusseisundit. 3

(11)Lisaks ei ole kostja hinnangul eluliselt usutav, et hageja viivitas enne arvete esitamist täpselt ühe aasta. Nimetatu tõendab, et tegelikult laenulepingut hageja väidetud kujul ei sõlmitud. Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, võib lepingut muuta või lõpetada VÕS § 13 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Kostjaga aga VÕS § 13 lg-s 1 sätestatud tingimustel kokkulepet sõlmitud ei olnud. MENETLUSE KÄIK
  1. Tartu Maakohus jättis
  2. oktoobri
  3. a määrusega kostja taotlused hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning jätkas asjas menetlust. Maakohus leidis, et kostja elukoht on Eestis XXX linnas (aadressil XXXXXXX). Seda kinnitavad nii rahvastikuregistri kanded kui ka kostja enda menetlusdokumentides (
  4. juunil
  5. a maksekäsu kiirmenetluse vastuväites ja
  6. juuli
  7. a määruskaebuses) esitatud andmed. Seega allub hagi nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste kohtuvalluvuse reeglite järgi Tartu Maakohtule. Kohus märkis, et käesoleval juhul on Eesti kohus ainus kohus, mille alluvust välistada ei saa. Kõigi teiste riikide kohtute puhul tuleks õiget kohtualluvust just selles riigis asuda tõendama. MAAKOHTU LAHEND
  8. Tartu Maakohus rahuldas
  9. aprilli
  10. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5000 eurot ja laenuintressi 1320 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 1890 eurot. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus luges dokumentaalsete tõendite ja hageja seadusliku esindaja M. Matsoni vande all andud seletuse põhjal tõendatuks, et hageja kontolt
  11. märtsil 2016 kostjale üle kantud rahasumma 5000 eurot on kantud laenuna, st võlasuhte alusel, mille järgi on raha saajal ehk laenusaajal kohustus sama rahasumma tagasi maksta. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad hageja seadusliku esindaja seletusi laenulepingu sõlmimise kohta ja hagis esitatud väiteid selle kohta, et kostja ei maksnud aastase tähtaja lõpus laenu tagasi ja hageja esitas intressiarve. Kostja poolt esitatud versioon laenu andmise kohta temalt M. Matsonile ei olnud kohtu hinnangul piisavalt tõendatud ega ka eluliselt usutav. Siiski leidis kohus, et pooltel puudus kokkulepe laenu tagastamise tähtaja osas ning laenuleping oli sõlmitud määramata tähtajaks. Laenuleping on üles öeldud VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud korras. Laenulepingu ülesütlemisest teatas hageja kostjale
  12. novembril 4
(11)2018 saadetud kirjas, milles määras laenu lõpliku tagastamistähtaja, s.o
  1. märts
  2. See laenulepinguga seotud tahteavaldus on hageja poolt saajale (kostjale) mõistlikul viisil edastatud ning saaja mõjusfääri saabunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2). Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, millal kostja tahteavaldusega tutvus. Kostja ei ole laenulepingut täitnud ning ei ole tasunud ka intressi (v.a
  3. aprillil 2017). Hageja on teatanud kostjale laenu lõpliku tagastamistähtaja e-posti teel. Seega ei esine ülesütlemist välistavaid asjaolusid ning leping on kehtivalt üles öeldud. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi ning mõistis hageja kasuks välja põhinõude 5000 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Pooled on kokku leppinud intressi 1% kuus (12% aastas). Kohus leidis, et hageja on märkinud laenuintressi arvestamise algusaja ebaõigesti. Laenulepingu kohaselt algas intressi arvutamine laenusummale laenuvõtja ülekandmisele järgnevast päevast. Laenusumma kanti kostjale üle
  4. märtsil 2016, seega tuleb laenuintressi arvutada alates
  5. märtsist
  6. Lähtudes kohtule esitatud intressiarvetest, on põhjendatud kostjalt hageja kasuks intressi väljamõistmine summas 1320 eurot. Hagi rahuldamise tõttu selle esmasel õiguslikul alusel, ei käsitlenud kohus hagi alternatiivset õiguslikku alust (VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  7. Kostja palub
  8. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, mh menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses läbi vaatamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt menetlusõigust. Maakohus ei ole küsinud kostjalt enne hagiavalduse menetlusse võtmist seisukohta kohtualluvuse kohta, nagu seda oleks pidanud

§ 372lg 3 kohaselt tegema.

Samas on kostja saanud oma seisukoha kohtule esitada pärast maakohtu

  1. augusti
  2. a määrust, milles maakohus kohustas kostjat muu hulgas oma vastuses märkima, kas tal on vastuväiteid sellele, et kohus võttis asja menetlusse. Kostja taotles esitatud seisukohas hagi menetlusse võtmisest keeldumist või läbi vaatamata jätmist. Maakohus on
  3. oktoobril 2019 teinud määruse, millega jättis kostja taotluse hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Seega on kostja teinud maakohtus kõik endast oleneva, et tugineda asjaolule, et Eesti kohus (Tartu maakohus) ei olnud pädev asja lahendama. Eeltoodust lähtuvalt on täidetud

§ 631lg 3 teisest lausest tulenevad eeldused.

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 2 lg 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse ning art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes sama määruse II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Käesolevas asjas on tõendatud, et kostja elukoht on Soomes. Seda kinnitavad järgmised tõendid: 5

(11)kehtiv tööleping (kostja
  1. augusti
  2. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 2); kehtiv üürileping (kostja
  3. augusti
  4. a menetlusdokumendi lisad 3 ja 4). Lisaks on kohtudokumentidest näha, et kostja elukohta (Soomes) on kätte toimetatud ka kõik kohtudokumendid. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht on inimese elu ruumiline keskpunkt. See, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, tuleb selgitada faktiliste asjaolude alusel. Kuna kostjal on sõlmitud kehtiv üürileping ning kehtiv tööleping ja kõik tema olulised isiklikud vallasasjad asuvad Soomes, on tema elukohaks Soome. Varem elas kostja tõepoolest Eestis, kuid elukoht muutus juba enne käesoleva tsiviilasja algust. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostjale toimetati kõik menetlusdokumendid kätte Soomes. Kostja esitas juba maakohtu menetluses kõik tema valduses olevad tõendeid, mis tõendavad, et käesolev vaidlus allub Soome kohtule.
  5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus on
  6. oktoobri
  7. a määruses põhjalikult analüüsinud ning selgitanud kohtualluvuse problemaatikat. Hageja nõustub kõigi selles määruses toodud seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid oma vastuses korrata. Maakohtus toimunud edasises menetluses, s.o pärast
  8. augustil 2019 esitatud menetlusdokumenti, kostja kohtualluvuse küsimusele rohkem tähelepanu ei pööranud. Seetõttu leiab hageja, et kostja menetluslik käitumine ei ole olnud järjekindel ning kostja sisuliselt loobus menetluses kohtualluvuse vaidlustamisest. Apellatsioonkaebuses uuesti väidetavalt ebaõigele kohtualluvusele tuginemine ei vasta

§ 631

lg-st 3 sätestatu mõttele ning tuleb seetõttu jätta ringkonnakohtu poolt tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8.

§ 631

lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (

§ 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuses vaidlustatud üksnes seda, kas asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule ning kas sellest lähtuvalt võis Tartu Maakohus hagi menetleda. 9.

§ 631

lg 3 teises lauses sätestatu kohaselt võib apellatsioonkaebuses mh tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus. Praegusel juhul on kostja asja materjalidest nähtuvalt tuginenud hagile 28. augustil 2019 esitatud vastuses sellele, et maakohus ei tohtinuks hagi menetlusse võtta, kuivõrd asi ei allu Eesti kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tuginenud viidatud asjaolule 6

(11)maakohtus õigeaegselt ning saab seega samale vastuväitele tugineda ka apellatsioonkaebuses.

§ 657

lg 1 p 4 järgi on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada maakohu otsus osaliselt või täielikult ja jätta hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks kostja kohtualluvust puudutavast vastuväitest maakohtu menetluses loobunud. Kostja sellist avaldust asja materjalidest ei nähtu. 10. Samas ei ole apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. 10.1. Põhimõtteliselt peab kohus avalduse saamisel

§ 75

lg 1 kohaselt kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt nt Riigikohtu

  1. septembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15;
  3. novembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13). Samas ei pidanud maakohtul ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul hagi menetlusse võtmisel tekkima kahtlust, kas asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Hagiavaldusest ei nähtunud vaidlusaluse õigussuhte ühtki välismaist elementi ning ka kostja oli nii maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites (dtl 17) kui ka
  5. juulil 2019 maakohtule esitatud määruskaebuses (dtl 39) märkinud enda ainsa elukoha-aadressina XXXXXXX, XXX linn. Eelmärgitut arvestades ei pidanud maakohus küsima kostjalt

§ 372

lg-st 3 lähtudes kohtualluvuse kohta seisukohta ega alluvuse küsimust menetlusse võtmisel eraldi põhjendama. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et kostjalt seisukoha küsimata jätmine enne hagi menetlusse võtmise otsustamist võiks olla menetlusnormi oluline rikkumine. 10.2. Viidatud

§ 75

lg 1 ei välista siiski rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem, pärast avalduse menetlusse võtmist. Juhul kui rahvusvahelise kohtualluvuse puudumine selgub pärast avalduse menetlusse võtmist, saab kohus senise kohtupraktika põhjal jätta avalduse (hagi) läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 13 alusel.

Pädevuse puudumine

§ 423

lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10). Käesolevas asjas ei ole siiski rahvusvahelise kohtualluvuse puudumine selgunud ka pärast avalduse menetlusse võtmist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud
  3. oktoobri
  4. a määruses (dtl-d 82–84) põhjendatult seisukohale, et hagi allub nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste kohtuvalluvuse reeglite järgi Tartu Maakohtule. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 10.2.
  5. Kuivõrd kostja väidab, et tema elukoht on Soomes, on iseenesest ka õige kostja seisukoht, et asja allumine Eesti kohtule rahuvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt tuleb kindlaks teha Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel. Nimetatud määruse art 4 lg 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on (inglise k: persons domiciled) liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse ning art 5 lg 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata 7

(11)üksnes määruse II peatüki
  1. –
  2. jaos sätestatud korras. Ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Hagiavalduses märgitu põhjal võib vähemalt eeldada, et kostja on sõlminud hagis viidatud laenulepingu oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil tarbijana (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 lg 1 lit b või c). Seda arvestades võib Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 5 lg 1 ja art 18 lg 2 järgi kostja vastu hagi esitada vaid tema alalise elukoha riigis. 10.2.
  3. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust rakendades peab kohus määruse 62 lg 1 järgi esmalt oma riigisisest materiaalõigust kohaldades kontrollima, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil. Juhul kui kohus jõuab järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu liikmesriigi territooriumil, siis peab kohus kontrollima, kas viimase alaline elukoht asub mõnes teises liikmesriigis. Selleks kohaldab ta vastavalt nimetatud määruse artikli 62 lõikele 2 selle teise liikmesriigi seadusi (vt samasisulise sätte kohta Brüsseli I määruses (määrus (EÜ) nr 44/2001): Euroopa Kohtu
  4. novembri
  5. a otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p-d 40 ja 41). 10.2.
  6. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtualluvuse kontrollimisel on sarnastel juhtudel oluline kostja alaline elukoht avalduse (hagi) esitamise ajal (vt nt Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17914, p 9 koos selles viidatud praktikaga). Juhul kui kostja elukoht muutub menetluse kestel, ei mõjuta see asja kohtualluvust. TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. 10.2.
  9. Praegusel juhul on maakohus menetlusnorme rikkumata kindlaks teinud, et kostja alaline elukoht nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse kui ka hagiavalduse esitamise ajal oli Eestis. Sellest annavad tunnistust eelkõige rahvastikuregistri kanded ning asjaolu, et ülalviidatud
  10. juuni
  11. a ja
  12. juuli
  13. a menetlusdokumentidest järelduvalt pidas kostja toona ka ise enda elukohaks XXX linna Eestis. Ringkonnakohus lisab, et kostja elukohaandmed rahvastikuregistris on praeguseks küll muudetud Soomes asuvaks aadressiks, kuid vastavad muudatused on tehtud
  14. a mais, st pärast hagi esitamist. 10.2.
  15. Kostja väidetest ja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on asunud
  16. a jaanuaris Soomes tööle ning üürib samast ajast Soomes eluruumi (nende asjaolude tõendamiseks on kostja esitanud töölepingu ja üürilepingu), kuid see ei lükka ringkonnakohtu arvates ümber maakohtu järeldusi, et kostjal oli hagi esitamise ajal Eestis elukoht. Teises riigis tööle asumise faktist üksinda ei saa teha järeldusi elukoha muutmise kohta. Üldiselt teadaolevalt käivad paljud Eestis elavad inimesed Soomes tööl 8
(11)ning üürivad sellega seoses Soomes ka eluruume. Sellest ei pea veel tingimata järeldama Eestis elukoha puudumist. 10.2.6. Toimiku materjalid ei toeta kostja väidet, et kõik kohtu poolt tsiviilasjas saadetud menetlusdokumendid oleks kätte toimetatud Soomes. Valdavalt on menetlusdokumendid kätte toimetatud kostja lepingulisele esindajale E-toimiku infosüsteemi kaudu. Soomes võib olla kostjale kätte toimetatud

§ 484

kohane makseettepanek, kuna asja materjalide hulgas on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

  1. novembri
  2. a määruse (EÜ) nr 1393/2007 (kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000) I lisa kohane tüüpvorm (dtld 13–15). Samas leiab ringkonnakohus, et isegi kui menetlusdokumente kostjale Soomes kätte toimetati, ei saa eelmärgitut arvestades sellest veel järeldada kostjal Eestis elukoha puudumist. 10.2.
  3. Kuivõrd praegusel juhul on kostja alaline elukoht Eestis, puudus maakohtul vajadus kontrollida Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lõike 2 alusel seda, kas kostja alaline elukoht võib olla Soomes. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ringkonnakohus siiski lisab, et otsustamaks selle üle, kas kostja elukoht on Soomes, tuleks kohaldada Soome seadusi. Seetõttu ei ole õiguslikult põhjendatud kostja poolt TsÜS § 14 sätetele tuginedes tehtud järeldus, et kostja elukoht on Soomes.
  4. Kooskõlas

§ 442lg 5 esimese lausega lahendab ringkonnakohus taotluse kostja 15.

juuni

  1. a menetlusdokumendile lisatud dokumentaalse tõendi – ASi SEB Pank
  2. juuni
  3. a vastuse – vastuvõtmiseks.
  4. juuni
  5. a menetlusdokumendis on kostja märkinud, et soovib panga nimetatud vastusega ümber lükata hageja poolt
  6. märtsi
  7. a kohtuistungil esitatud väited, nagu puudunuks hageja seadusjärgsel esindajal M. Matsonil volitused teha erinevaid toiminguid OÜ FLOPPERY nimel. Kostja märgib, et vastuse edastamine panga poolt viibis Eestis kehtinud eriolukorra ja panga ülekoormuse tõttu. Seetõttu ei saanud kostja seda vastust varem ka kohtule esitada. Ringkonnakohus eeldab, et kostja taotleb panga vastuse kui tõendi vastuvõtmist apellatsioonimenetluses (kuigi vastavasisuline selge taotlus
  8. juuni
  9. a menetlusdokumendis puudub). Ringkonnakohus leiab, et kõnealuse tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda.

§ 238

lg 1 esimese lause järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

§ 236

lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole AS-i SEB Pank

  1. juuni
  2. a vastusel kostja poolt esitatud põhjendustel apellatsioonkaebuse õige lahendamise seisukohalt tähtust. Hagimenetlus ringkonnakohtus ei jätku sealt, kus see maakohtus pooleli jäi, vaid ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (

§ 651

lg 1).

§ 652

lg-test 1 ja 5 tulenevalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd 9

(11)puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud selle, et maakohus oleks pidanud menetluses esitatu alusel hageja nõude põhjendatusega seotud asjaolud teisiti tuvastama, mh ei ole palutud hinnata uuesti seda, kas M. Matsonil oli pangaga suhtlemisel volitus teha toiminguid OÜ FLOPPERY nimel. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu ei saa apellant üldjuhul kaebust enam muuta või täiendada (

§ 634lg 1).

Ringkonnakohus ei pea kostja viidatud asjaolu uut tuvastamist ka ise vajalikuks. Eelmärgitut arvestades ei sisalda kõnealune tõend infot asjaolude kohta, mis on apellatsioonimenetluses vaidluse all. Seega ei ole tõend vaidluse lahendamisel kostja esitatud põhjendustel asjakohane. Kuivõrd tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.

  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.
  2. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

14.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 14.

  1. Hageja poolt
  2. juunil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt (dtl 209) on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 300 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: tutvumine apellatsioonkaebusega, konsultatsioon kliendiga, apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse koostamine ja esitamine ringkonnakohtule. Kokku on osutatud hagejale õigusabi 2,5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

14.

  1. Kostja on leiab
  2. juunil 2020 esitatud seisukohas, et hageja poolt vastuse koostamiseks (sh kliendiga konsultatsiooniks) märgitud ajakulu 2,5 tundi ei ole põhjendatud. Kostja hinnangul võib põhjendatuks lugeda kulu 1 tund. 14.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades on hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. 10

(11)Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 14.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 300 eurot (2,5t × 120€) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.

§ 174

lg 10 kohast kinnitust ei ole hageja esitanud, kuid samas ei ole hageja taotlenud menetluskuludelt arvestatud käibemaksu hüvitamist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.