KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2020.a Tallinnas Tsiviilasja number 2-18-19519 Tsiviilasi Piht

§ 10

lg 1 p 4 ei kohaldu.

§ 41

lg 5 kohaselt, vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus kaubamärgi kaitstavuse küsimuses, võib esitada tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse (TÕAS) § 64 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul hagi teise menetlusosalise vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu või selle puudumise kindlakstegemiseks. TÕAS § 64 lg 1 kohaselt vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus ja kes soovib jätkata vaidlust menetlusosaliste vahel hagimenetluse korras, võib esitada hagi kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjoni otsuse avaldamisest arvates. Apellatsioonikomisjoni otsus nr 1721-o on avaldatud 28.09.2018 TOAK-i veebilehel toak.just.ee ning hageja sai otsuse kätte 02.10.2018. Seega on hagi esitamise tähtajaks 28.12.2018 ning hagi on esitatud tähtaegselt. Hageja ei nõustu TOAK otsusega ning taotleb kohtult kostja kaubamärgi PIHTLA ÕLU õiguskaitset välistava asjaolu kindlakstegemist

§ 10

lg 1 p 4 alusel, kuid arvestades ka TOAK otsuse põhjendusi, siis alternatiivset samuti

§ 9lg 1 p 3 alusel (PIHTLA ÕLU on kirjeldav tähis).

Kostja kaubamärgi registreerimine on vastuolus kaubamärgiseaduse § 10 lg 1 p-ga 4, mille kohaselt õiguskaitset ei saa kaubamärk, mis on identne või eksitavalt sarnane enne taotluse esitamise kuupäeva, rahvusvahelise registreerimise kuupäeva või prioriteedikuupäeva äriregistrisse kantud ärinimega ning vastava ettevõtja tegevusala kuulub samasse valdkonda kauba või teenusega, mille tähistamiseks kaubamärki kasutatakse või kavatsetakse kasutada. Hageja on varasema ärinime Pihtla pruulikoda OÜ omanikuks. Ärinimi on registreeritud 25.02.2016 ning äriühingu põhitegevusalaks on õlletootmine. Hageja ärinimi on Pihtla pruulikoda OÜ ja kostja kaubamärk on PIHTLA ÕLU Vaadeldavad nimed on kokkulangevad sõnalise elemendi PIHTLA osas, kostja kaubamärgis on nimetatud sõnale lisatud kirjeldav sõna ÕLU, hageja ärinimes „pruulikoda“. Pruulikoda tähendab „õlle pruulimise hoone“ (ÕS2013). Seega, kuna „pruulikoda“ on koht, kus pruulitakse „õlut“, siis võib öelda, et „õlu“ ja „pruulikoda“ on semantiliselt sama/seotud tähendusega ning vaadeldavad nimed kokkulangeva nimeosa PIHTLA tõttu eksitavalt sarnased. Hageja äriühingu registreeritud tegevusalaks on alates äriühingu asutamisest 23.02.2016 „õlletootmine“ ning äriühing ka faktiliselt tegeleb õlletootmisega, sh kasutab hageja PIHTLA ÕLU nimetust, mida tõendab lisatud alkoholiregistri väljavõte. Kostja kaubamärk hõlmab samuti õlle ja muud alkoholivabad joogid (s.h alkoholivaba õlle). Hageja leiab, et

§ 10lg 1 p 4 õiguskaitset 2 välistav asjaolu esineb kauba „õlu“ osas.

Kostja on leidnud, et vaidlusaja ärinimi ei anna talle ainuõigust Pihtla nime kasutamiseks ning põhjendab seda väitega, et tegemist on kohanimega (küla nimi, enne haldusreformi ka valla nimi) ning Pihtla küla läbib maantee ning läheduses asum Kaali kraateri nimeline turismiobjekt. Vaidlust ei ole selles, et Pihtla on kohanimi, kuid ilmne on ka see, et tegemist on väikekohaga (nii tänases küla mõistes, kui ka varasemalt haldusreformi eelselt, valla mõistes). Wikipedia andmetel elas Pihtla külas 01.01.2014 seisuga 110 inimest. Ka enne haldusreformi, mille käigus kadus Pihtla vald, siis endise valla territooriumil elas 01.01.2017 andmetel 1382 inimest. Wikipedia mainib seoses Pihtlaga vallamaja, poodi, spordiväljakut, raamatukogu endist hoonet, dekoratiivset veskit, punalehist pööki ja tamme. Wikipedia vaikib Pihtla õlleköögi, kui ka üldise õletootmise traditsiooni ja kultuuri osas. Kohanime kaitstavus kaubamärgina või siis ka kohanime kaitstavus ärinime koosseisus ei ole võrdelises seoses palja faktituvastusega kas taoline kohanimi on olemas ja kas keegi võiks sellest teadlik olla. Kohanime mitte-kaitstavuse tuvastamiseks on vaja leida, et tegemist on Eestis tuntud kohanimega ning lisaks ka üldiselt tuntud asjakohaste kaupade (antud juhul „õlu“) päritolukohana ja mainekas. Kohanime maine peab aga olema miskit üldisemat, kui ühe või kahe ettevõtte faktiline tegevus sellises asukohas. Selline maine on olemas ilmselt Xxxxl, kui kohanimel, sest käibes on tuntud nimetus Xxxx õlu, kuid sellist kohanimest sõltuvat mainet ei ole Pihtla külal. Ainuüksi sellest, et tegemist on kohanimega või tarbijale tuntud kohanimega, ei tulene veel, et esineb õiguskaitset välistav asjaolu.

§ 9

lg 1 p 3 kaubamärgina registreerimise keeld ei laiene mitte igasugustele geograafilistele nimetustele, vaid ainult neile, mille puhul koht on tarbijatele tuntud asjakohaste teenuste poolest või on mõistlik eeldada, et tarbijate jaoks võib selline seos koha ja kaupade või teenuste vahel tekkida tulevikus ning mis seetõttu kajastavad tarbija jaoks kaupade ja teenuste võimalikku kvaliteeti ja muid omadusi ning mõjutavad erineval moel tarbijate eelistusi. Eeltoodu tähendab sisuliselt, et PIHTLA peaks tarbijale seostuma, kui õlle päritolukoht, kusjuures mitte lihtsalt vastavate kaupade tootmiskoht, vaid seostuma ka geograafilisest päritolust tuleneva erilise mainega. Eesti kaubamärgiõigust tuleb tõlgendada vastavalt Euroopa Kohtu, Euroopa Üldkohtu ning Eesti kohtute lahenditele. Euroopa Kohus on geograafilise nimetuse kaitstavuse küsimust kaalunud otsuses C-108/97-C-109/97 Chiemsee ja leidnud, et kolmandate isikute õigus näidata oma kaupade ja teenuste geograafilist päritolu ei ole vastuolus ega piira geograafiliste nimetuste registreerimist kaubamärgina. Kohtu tõlgenduse kohaselt ei tähenda igaühe õigus näidata oma kaupade ja teenuste geograafilist päritolu õigust kasutada geograafilist nimetust kaubamärgina. Kolmandatel isikutel on vaid õigus kasutada geograafilisi nimetusi kirjeldavas funktsioonis ja sedagi kooskõlas heade äritavadega. Kohtu tõlgendusest on ilmne, et ei saa eksisteerida mingit üldist ettevõtjate avalikku huvi kõikvõimalike geograafiliste tähiste registreerimisest keeldumiseks, sest kohanime registreerimine kaubamärgina ei takista selle kasutamist kirjeldaval eesmärgil. Geograafilise nimetuse registreerimine kaubamärgina ei piira kolmandate isikute õigust kasutada seda oma kauba geograafilise päritolu kirjeldamiseks ja ei saa seega ka olla selliseks avalikuks huviks, mille johtuvalt saaks keelduda kaubamärki registreerimast. Avalik huvi, millest lähtuvalt kaubamärgi registreerimisest tuleb keelduda, esineb vaid nende geograafiliste nimetuste puhul, mis tarbija jaoks kajastavad kaupade ja teenuste võimalikku kvaliteeti ja muid omadusi ning mõjutavad erineval moel tarbijate eelistusi. Ka Eesti kohtud võtnud on omaks sama lähenemise geograafiliste kohanimede registreerimisel kaubamärgina (VERGI). Arvestades, et Eesti kaubamärgiseaduse § 9 lg 1 p 3 põhineb Euroopa kaubamärgidirektiivil ning selle sätted on analoogsed Ühenduse kaubamärgimääruse omadega, seega puudub igasugune põhjendus, miks Eesti Patendiamet peaks antud küsimuses kohaldama teistsugust registreerimispraktikat, kui EUIPO, eriti kuna see tuleneb selgest ning üheselt mõistetavast kohtupraktikast. Kostja viitas TOAK menetluses Pihtla küla läheduses asuvale Kaali kraatrile, kui tuntud kohale ja turismiobjektile, kuid märkimisväärselt on Patendiamet otsustanud registreerida kaubamärgid KAALI ÕLU (M201700711), KAALI TRAHTER (M201700712) ja KAALI PAGAR (M201700713). 3 Seega, kui PIHTLA on tuntud ennekõike selle pärast, et seal läheduses asub Kaali kraater, siis kuidas saab olla, et KAALI kohanimega kaubamärgid on registreeritavad, kuid PIHTLA mitte? Lähtudes eeltoodust on hageja arvamusel, et hageja ärinimi Pihtla pruulikoda OÜ omab kaitset sõnalisele osale PIHTLA ning kuna see esineb täielikult kostja kaubamärgitaotluses, siis on kostja kaubamärgi registreerimine vastuolus kaubamärgiseaduse § 10 lg 1 p 4 sätestatuga. Hageja esitas alternatiivne nõue. Juhul, kui kauba „õlu“ osas kohus asub seisukohale, et PIHTLA kohanimena ei ole kaitstav, siis hageja leiab, et kostja kaubamärgi suhtes esinevad õiguskaitset välistavad asjaolud

§ 9

lg 1 p 3 alusel – PIHTLA ÕLU kirjeldab kaupade tootmise ja päritolu kohta ja liiki (õlu, mis pärineb Pihtla külast) ning PIHTLA ÕLU on seetõttu kirjeldav tähis, mida kaubamärgina kaitsta ei ole võimalik. Kaupade „alkoholivabad joogid; joogivalmistusained“ osas leiab hageja, et kaubamärk on kirjeldav (Pihtlast pärit alkoholivabad joogid (nt õlu) ja joogivalmistusained (nt õlle valmistamise ained). Hageja palub tuvastada kaubamärgi PIHTLA ÕLU (taotluse nr M201600451) suhtes

§ 10

lg 1 p 4, alternatiivselt

§ 9

lg 1 p 3 tuleneva õiguskaitset välistava asjaolu esinemine ja jätta menetluskulud kostja kanda. KOSTJA SEISUKOHT Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt OÜ Taako kasutab kaubamärki PIHTLA ÕLU oma valmistatud õlle tähistamiseks juba

1. aastast. Kostja on Eesti vanim väikepruulikoda, mida tuntakse ka „Pihtla õlleköögi“ nime all. PIHTLA ÕLU on taotleja tootevalikus heleda Xxxx taluõlle tüüpi pastöriseerimata ja filtreerimata õlle nimi, mida taotleja valmistab oma asutamisest alates. Samuti kasutab taotleja tähist Pihtla oma teiste õllede tähistamisel koos vastava õlle nimega (nt Pihtla Ingveriõlu). Seega, lisaks konkreetse õlle nimele, on tähis PIHTLA kasutusel kostja kaubamärgina ka kõikide teiste taotleja valmistatud õlledel. Taotleja asutamisest alates järjepidevalt toodetud „Pihtla õlu“ kanti alkoholiregistrisse 14.04.
2. Samal aastal sai taotleja aktsiisilao tegevusloa, Veterinaar- ja Toiduameti tunnistuse ning alkoholi jae- ja hulgimüügi load. Tulenevalt piirangutest alkoholi valmistamist ja müüki käsitlevates õigusaktides, oli taotleja pikka aega ainus Xxxx ametlik õlletootja. Sel ajal ei eristanud õigusaktid väiketootjaid suurtootjatest. Eesti väikeõlletootjate arvukuse kasv sai võimalikuks alles pärast
3. aastal jõustunud seadusemuudatusi. Kostja kui Eesti vanima väikepruulikoja asutaja A V on väga hästi kursis väikeõlletootjate probleemidega ning ta on järjepidevalt töötanud väikepruulijate tegevuse regulatsiooni mõistlikumaks muutmise nimel. Muu hulgas on A V andnud suure panuse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduses väikeõlletootja mõiste sisseviimisse ning väiketootjal pädeva mõõtja tunnistuse nõude kaotamisse. Aastast 2012 kehtivad muudatused tegid lihtsamaks Eesti väiketootjate tegevuse, võimaldades nende toodete laiemat turustamist ning soodustades uute väikepruulijate teket. Väikeõlletootjate arvukuse tõusu Eestis seostatakse just nende seadusemuudatustega. Kevadel 2016 sai kostja oma üllatuseks teada, et on tekkinud äriühing Pihtla pruulikoda OÜ (hageja), mis kanti äriregistrisse 25.02.
4. Kostja sai samal ajal teada, et hageja on esitanud 05.03.2016 Patendiametile taotluse registreerida tähis PIHTLA ÕLU. See on identne OÜ Taako poolt pikaajaliselt kasutatud ja tuntud kaubamärgiga PIHTLA ÕLU. Et mitte kaotada oma kaubamärgi kasutamise õigust, esitas OÜ Taako 13.05.2016 kaubamärgitaotluse PIHTLA ÕLU registreerimiseks. Kostja esitas Patendiameti menetluse käigus hulgaliselt materjale ja asjaolusid oma kaubamärgi PIHTLA ÕLU kasutamise ja tuntuse kohta. Patendiamet leidis nimetatud tõendite põhjal, et kaubamärk PIHTLA ÕLU on omandanud kasutamise läbi eristusvõime, st tähist PIHTLA ÕLU tuntakse ja seostatakse kostjaga ja tema toodetega. Tööstusomandi apellatsioonikomisjon kinnitas oma 28.09.2018 otsuses nr 1721-o, et kostja poolt esitatud asjaolude ja tõendite alusel oleks kaubamärgi PIHTLA ÕLU üldtuntuks tunnistamine perspektiivikas. Seega on õige ja seaduslik Patendiameti otsus registreerida kaubamärk PIHTLA ÕLU kostja nimele. 4 Hagi on esitatud pahauskselt. Hageja eesmärgiks antud vaidluses on jätta kostja ilma tema poolt kasutusele võetud ja pikaajaliselt kasutatud kaubamärgist PIHTLA ÕLU. Seda kinnitab, et alates hageja äriregistrisse kandmisest on hageja juhatuse liige A V aktiivselt takistanud kostja igapäevast majandustegevust. Kaubamärgivaidluse tausta selgitamiseks annab kostja ülevaate hageja toimingutest kostja vastu. Seda lisaks PIHTLA ÕLU kaubamärgitaotluse esitamisele ja vaidlustusavalduste esitamisele. Nimelt: - Vaidlustaja on 12.07.2017 registreerinud alkoholiregistris Taako OÜ toote nimega identse PIHTLA ÕLU nimelise toote; - A V on registreerinud äriühingud Pihtla Õlu OÜ (02.06.2016) ning Pihtla Õlleköök OÜ (24.10.2017). - Pihtla Õlleköök OÜ asutamise ajendiks on vaidlustaja pahatahtlik kaebus Maanteeametile, et Maanteeamet kohustaks OÜ-d Taako eemaldama OÜ Taako tegevuskohale „Pihtla Õlleköök“ viitava maanteesildi, kuna ärinimest varasemal kostja sildil on selle ärinimega identne nimetus. Sealjuures registreeris A V äriühingu Pihtla Õlleköök OÜ mõned päevad enne Maanteeametile kirjaliku kaebuse esitamist. - Taako OÜ kasutab oma tegevuses kodulehte aadressil www.pihtlapruul.ee, mis on hageja ärinimest varasem. Hageja on registreerinud hilisema sarnase domeeninime pihtlapruulikoda.ee. Samuti on vaidlustaja registreerinud pihtlaõlu.ee domeeninime, mis on identne Taako OÜ kasutuselevõetud kaubamärgiga PIHTLA ÕLU. Ülaltoodud hageja tegevused, sh käesoleva vaidluse algatamine, on ilmselgelt suunatud OÜ Taako äritegevuse häirimisele, turul segaduse tekitamisele ning OÜ Taako kaubamärgi PIHTLA ÕLU maine ja pikaajalise tegevuse käigus saavutatud tuntuse ärakasutamisele. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt ei ole lubatud teostada oma õigust selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hageja sisuliselt kuritarvitab oma ärinime, et takistada kostjal oma kaubamärgile õiguskaitse saamist. Hageja leiab, et Patendiameti ja Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsused on vastuolus

§ 10

lg 1 p-ga 4, kuna vaidlustaja ärinimi Pihtla pruulikoda OÜ oli registreeritud 25.02.2016, so formaalselt enne taotleja kaubamärgi PIHTLA ÕLU taotluse esitamise kuupäeva 13.05.2016. Vaidlustaja seisukoht on väär. Puudub alus

§ 10

lg 1 p 4 kohaldamiseks, sest vaidlustaja ärinimi ei anna talle ainuõigust sõna „Pihtla“ kasutamiseks. Ärinimes Pihtla pruulikoda OÜ näitab sõna „Pihtla“ kohanime. Seda kinnitab hageja oma hagiavalduses ning samuti on hageja äriregistris registreeritud asukoht Pihtla külas, Saare maakonnas. Kostja nõustub tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuses toodud põhjendusega: „Antud juhul koosneb vaidlustaja ärinimi kohanimest Pihtla ning tegevust kirjeldavast sõnast pruulikoda. Sisuliselt on tegemist kirjeldava nimega, millest võib järeldada, et äriühing tegutseb Pihtlas õlletootjana.“ Kohanime sisaldumisest ärinimes ei tulene hagejale mingeid õigusi, et keelata kostja kaubamärgi PIHTLA ÕLU registreerimist. Seda enam, et ka taotleja tegutseb Pihtla külas ning kasutab PIHTLA ÕLU kaubamärki juba alates

1. aastast. Ärinime õiguskaitse sisu ei ole otseselt samastatav kaubamärgi õiguskaitsega. Seega on antud vaidluses asjakohatud kõik vaidlustaja seisukohad ja viited kohtupraktikale, mis käsitlevad kohanime sisaldavate kaubamärkide õiguskaitset. Arvestades ärinime ja kaubamärgi erinevaid ülesandeid on Riigikohus leidnud, et ainuüksi kaubamärgina kaitstud tähise olemasolu ärinimes ei tähenda automaatselt kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumist. Analoogia korras kehtib sama põhimõte järelikult ka teistpidi, kui ärinimes sisalduvat tähist kasutatakse kaubamärgis. See tähendab, et üksnes sama tähise sisaldumisest kaubamärgis või ärinimes ei saa automaatselt järeldada õiguste rikkumist, vaid Riigikohtu ja Euroopa Kohtu praktika valguses tuleb arvestada kaubamärgi ja ärinime kasutamise eesmärki ja kõiki vaidlusega seonduvaid asjaolusid. Antud juhul on kostja tõendanud, et kasutab tähist PIHTLA ÕLU oma kaupade eristamiseks, so kaubamärgi funktsioonis. Patendiamet tuvastas kaubamärgi ekspertiisis, et asjaomane avalikkus tunneb seda tähist kostja kaubamärgina. Vaidlustaja seevastu ei ole tõendanud, et ta oma ärinime 5 Pihtla pruulikoda OÜ üldse tegelikult toodetel kasutas enne taotleja kaubamärgitaotluse kuupäeva 13.05.
2. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta üldse oleks toodetega seoses oma ärinime kasutanud. See kinnitab, et taotlejal puudub üldse igasugune tõsiseltvõetav toodete tähistamine ja turustamine selle ärinime all. Seega ei ole vaidlustaja ärinime tegelikult kasutatud toodetega seoses, rääkimata sellisest kasutamisest, mis võiks asjaomases avalikkuses luua seose toodete ja ärinime vahel. Seega on põhjendamatud hageja väited, et tema ärinimi omab kaitset sõnalisele osale (kohanimele) PIHTLA. Puudub igasugune alus kohaldada kaubamärkide õiguskaitsega seonduvat Euroopa ja Eesti kohtupraktikat hageja ärinimele. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et Patendiameti otsus kaubamärgi PIHTLA ÕLU registreerimiseks kostja nimele on seaduslik, õige ja õiglane, mis kinnistab kostja pikaajalise töö tulemusena tuntud nimetuse PIHTLA ÕLU kostja toodetega. Hageja on esitanud alternatiivse nõude

§ 9lg 1 p 3 alusel.

Hageja leiab, et PIHTLA ÕLU on kirjeldav tähis, kuna näitab kaupade tootmise ja päritolu kohta ja liiki. Hageja alternatiivne nõue on alusetu.

§ 9

lg 2 järgi ei kohaldata sama paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatut taotluse esitamise kuupäevaks kasutamise tulemusena eristusvõime omandanud kaubamärgi ja üldtuntud kaubamärgi puhul. Patendiamet leidis ekspertiisis arvukate tõendite põhjal, et kaubamärk PIHTLA ÕLU on omandanud kasutamise läbi eristusvõime, st tähist PIHTLA ÕLU tuntakse ja seostatakse kostjaga ja tema toodetega. Seda kinnitab ka Eesti Väikepruulijate Liidu (EVPL) kinnituskiri, mille allkirjastanud liidu juhatuse liikmed kinnitavad, et EVPL on veendunud, et väikeõlletootjad Eestis tunnevad väga hästi „Pihtla õlu“ kaubamärki ja seostavad seda OÜga Taako ja selle asutaja pruulmeister A Vga. Hagi alternatiivse nõude esitamisega üritab hageja sisuliselt saavutada Patendiameti ja Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuste tühistamist, et kostja ei saaks registreerida oma pikaajaliselt kasutatud kaubamärki PIHTLA ÕLU. Samal ajal pole hageja millegagi põhjendanud ega selgitanud, milles seisneb Patendiameti otsuse ebaõigsus sisuliselt. Patendiamet rajas kaubamärgi registreerimisotsuse kostja esitatud asjaoludele ja tõenditele, mis kinnitasid kaubamärgi PIHTLA ÕLU seostamist taotlejaga ja pikaajalise kasutamise läbi omandatud tuntust enne hageja ärinime registreerimist. Hageja pole maininud ega kritiseerinud ühtegi Patendiameti toimikus olevat tõendit, mille alusel amet ekspertiisi läbi viis ja registreerimisotsuse tegi. Seega on hagiavalduse alternatiivne nõue olulisel määral põhjendamata ning puuduvad alused selle rahuldamiseks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on tuvastanud alljärgnevad õiguslikku tähendust omavad asjaolud: • Kostja (Taako OÜ) esitas 13.05.2016 kaubamärgitaotluse nr M201600451 PIHTLA ÕLU klassi 32: õlu, alkoholivabad joogid; joogivalmistusained osas. • Eesti Patendiamet otsustas kaubamärgi registreerida. • Hageja vaidlustas 01.08.2017 kostja kaubamärgi Justiitsministeeriumi Tööstusomandi apellatsioonkomisjonis (TOAK), kes jättis oma 28.09.2029 otsusega nr 1721-o hageja vaidlustusavalduse rahuldamata.

§ 41

lg 5 kohaselt võib vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsus kaubamärgi kaitstatavuse küsimuses, esitada TÕAS § 64 lg-s 1 6 sätestatud tähtaja jooksul hagi teise menetlusosalise vastu kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu või selle puudumise kindlakstegemiseks. TÕAS § 64 lg 1 sätestab vastava hagi esitamise tähtajaks kolm kuud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse avaldamisest arvates. Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon avalikustas otsuse 28.09.2018 ja hagi on esitatud kohtule 28.12.2018. Hageja palub tuvastada, et kostja kaubamärgi „PIHTLA ÕLU“ osas, mille registreerimist enda nimele kostja taotleb, esinevad

§ 10

lg 1 p-4 ja alternatiivselt § 9 lg 1 p-s 3 toodud kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud. Seega tuleb kohtul hinnata käesolevas asjas küsimust, kas kostja poolt kaubamärgitaotluse nr M201501082 Patendiametile esitamise ajal, so 13.05.2016 seisuga, esinesid kaubamärgiseaduses sätestatud kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud.

§ 10

lg 1 p 4 kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mis on identne või eksitavalt sarnane enne taotluse esitamise kuupäeva, rahvusvahelise registreerimise kuupäeva või prioriteedikuupäeva äriregistrisse kantud ärinimega ning vastava ettevõtja tegevusala kuulub samasse valdkonda kauba või teenusega, mille tähistamiseks kaubamärki kasutatakse või kavatsetakse kasutada. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kohtul suhtelist õiguskaitset välistava asjaolu tuvastamisel esmalt hinnata, kas taotletava kaubamärgi ja ärinime vahel esineb eksitav sarnasus või kas on tegemist identsete tähistega. Järgmiseks hindab kohus, kas tegevusalad, mille kohta on hageja suhtes äriregistrisse tehtud kanne, kuuluvad samasse valdkonda kaupade ja teenustega, mille tähistamiseks kauvamärki kasutatakse või soovitakse kasutada. Seejärel kohus analüüsib, kas sama tähise sisaldumine kaubamärgis või ärinimes saab endaga kaasa tuua ärinime omanike õiguste rikkumise. Hageja ärinimeks on Pihtla Pruulikoda OÜ. Ärinimi on registreeritud 25.02.2016 ning äriühingu põhitegevusalaks on õlletootmine. Kostja on esitas Patendiametile taotluse registreerida kaubamärk PIHTLA ÕLU. Hageja ärinimi ja kostja kaubamärk on kokkulangevad sõnalise elemendi PIHTLA osas, hageja ärinimele on lisatud kirjeldav sõna „pruulikoda“ ja kostja kaubamärgile on lisatud kirjeldav sõna ÕLU. ÕS2013 kohaselt sõna pruulikoda tähendab „õlle pruulimise hoone“( I kd lk 21). Seega kuna „pruulikoda“ on koht, kus pruulitakse „õlut,“, siis sõnad „pruulikoda“ ja „õlu“ on semantiliselt sarnase tähendusega ja omavahel tihedalt seotud. Seega on kostja kaubamärk PIHTLA ÕLU sarnane hageja ärinimega Pihtla Pruulikoda OÜ. Hageja tegevusalaks on registreeritud alates asutamisest 23.02.2016 „õlletootmine“ ning hageja faktiliselt tegeleb ka õlle tootmisega, mida tõendab alkoholiregistri väljavõte (I kd lk 10.). Hagi esitamise ajal oli kostja kaubamärkregistreeritud klassi 32: õlu; alkoholivabad joogid; joogivalmistusained (I kd lk 14). Menetluse kestel on kostja muutnud oma registreeringut ja kaubamärk PIHTLA ÕLU on registreeritud klassis 32: käsitööõlu. Kohus leiab, et hageja tegevusala „õlletootmine“ kuulub samasse valdkonda kaubamärgiga kaitstava klassi 32 tootega õlu/käsitööõlu. Seega kostja kaubamärk on sarnane hageja ärinimega, mis on kantud äriregistrisse enne kostja poolt kaubamärgitaotluse esitamist ning kaitstavad kaubad ja äriühingu tegevusalad kattuvad. Järgnevalt kohus analüüsib, kas sama tähise sisaldumine kaubamärgis või ärinimes saab endaga kaasa tuua ärinime omaniku õiguste rikkumise, mis annab aluse tähise kaubamärgis kasutamiseks keelamiseks. Riigikohus 25.02.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14 punktis 19 on viidetega Euroopa Kohtu praktikale selgitatud ärinime ja kaubamärgi erinevust järgnevalt: Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nt Euroopa Kohtu

1. mai
2. a otsust kohtuasjas C104/01, Libertel Groep BV vs. Benelux-Merkenbureau; Euroopa Kohtu
3. novembri
4. a otsus kohtuasjas C-206/01, Arsenal Football Club plc vs. Matthew Reed, p-d 48–50). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste 7 eristamine (vt Euroopa Kohtu
5. novembri
6. a otsus kohtuasjas C-23/01, Robelco NV vs. Robeco Groep NV, p 34; Euroopa Kohtu
7. novembri
8. a otsus kohtuasjas C-245/02, Anheuser-Busch, Inc. vs. Budĕjovický Budvar, národní podnik, p 64; Euroopa Kohtu
9. septembri
10. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 21). Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses (vt Euroopa Kohtu
11. septembri
12. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 21). Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise (vt Euroopa Kohtu
13. septembri
14. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 22; Euroopa Kohtu
15. novembri
16. a otsus kohtuasjas C-206/01, Arsenal Football Club plc vs. Matthew Reed, p 41; Euroopa Kohtu
17. jaanuari
18. a otsus kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel (Euroopa Kohtu
19. septembri
20. a otsus kohtuasjas C-17/06, Céline SARL vs. Céline SA, p 23). Riigikohus leidis, et ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada

§ 14

lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes

§ 57

lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid. Kohus nõustub kostjaga, et analoogia korras kehtib sama põhimõte järelikult ka teistpidi, kuid ärinimes sisalduvat tähist kasutatakse kaubamärgis. See tähendab, et üksnes sama tähise sisaldumises kaubamärgis või ärinimes ei saa automaatselt järeldada õiguste rikkumist, vaid Riigikohutu ja Euroopa Kohtu praktika valguses tuleb arvestada kaubamärgi ja ärinime kasutamise eesmärki ja kõiki vaidlusega seonduvaid asjaolusid. Vaidlust ei ole selle üle, et Pihtla on kohanimi. Vaidlust pole ka selle üle, et tegemist on väikekohaga. Wikipedia andmetel elas Pihtla külas 01.01.2014 seisuga 110 inimest ( I kd lk 23). Ka enne haldusreformi, mille käigus kadus Pihtla vald, siis endise valla territooriumil elas 01.01.2017 andmetel 1382 inimest (I kd k lk 24). Kohus leiab, et hageja ärinimi koosneb kohanimest Pihtla ja tegevust kirjeldavast sõnast pruulikoda ning tegemist on sisuliselt kirjeldava nimega, millest võib järeldada, et äriühing tegutseb Pihtlas õlletootjana. Kostja väitel kasutab ta tähist PIHTLA ÕLU oma kaupade eristamiseks so kaubamärgi funktsioonis. Samas kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks oma ärinime Pihtla Pruulikoda OÜ üldse tegelikult toodetel kasutanud enne kostja poolt kaubamärgitaotluse esitamist 13.05.2016 ega ka hiljem. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks üldse selle ärinime all oma tooteid tähistanud ja turustanud, mis võiks asjaomases avalikkuses luua seose toodete ja ärinime vahel. Seega on põhjendamatud hageja väited, et tema ärinimi omab kaitset sõnalisele osale (kohanimele) Pihtla. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ärinimes sisalduv kohanimi Pihtla ei anna hagejale ainuõigust sõna Pihtla kasutamiseks ja õigust keelata sõna Pihtla kasutamine hiljem registreerimiseks esitatud kaubamärgi registreerimisel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tuleb jätta rahuldamata hageja nõue tuvastada kaubamärgiseaduse § 10 lg 1 p 4 toodud kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude esinemine kaubamärgi „PIHTLA ÕLU“ osas, mille registreerimist kostja Taako OÜ enda nimele taotleb (registreerimistaotlus nr M220600451). 8 Hageja on esitanud alternatiivse nõude

§ 9lg 1 p 3 alusel.

Hageja leiab, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et PIHTLA kohanimena ei ole kaitstav ning ei tuvasta kostja kaubamärgi suhtes õiguskaitset välistavaid asjaolusid

§ 10

lg 1 p 4 alusel, siis hageja taotleb, et kohus tuvastaks, et kostja kaubamärgi suhtes esinevad õiguskaitset välistavad asjaolud

§ 9

lg 1 p 3 alusel – PIHTLA ÕLU kirjeldab kaupade tootmise ja päritolu kohta ja liiki (õlu, mis pärineb Pihtla külast) ning PIHTLA ÕLU on seetõttu kirjeldav tähis, mida kaubamärgina kaitsta ei ole võimalik. Kostja leiab, et hageja alternatiivne nõue on alusetu.

§ 9

lg 1 p 3 sätestab, et õiguskaitset ei saa tähis, mis koosneb üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade võid teenuste teisi omadusi näitavatest tähistest. Vaidlust pole selle üle, et kaubamärk PIHTLA ÕLU koosneb kohanimest „Pihtla“ (küla Saare maakonna, Xxxx vallas, enne omavalitsuste haldusreformi 2017.a Pihtla vallas) ja kauba liiki näitavast sõnast „õlu“. Seega on kaubamärk PIHTLA ÕLU kirjeldav tähis, mis näitab kauba tootmise geograafilise päritolu kohta ja kauba liiki, mida

§ 9lg 1 p 3 kohaselt kaubamärgina kaitsta pole võimalik.

Kostja leiab, et

§ 9

lg 1 p 3 kohaldamiseks pole alust

§ 9

lg 2 sätestatu tõttu, mille kohaselt taotluse esitamise kuupäevaks kasutamise tulemusena eristusvõime omandanud kaubamärgi ja üldtuntud kaubamärgi puhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 24 sätestatut. Kostja väitel on kaubamärk PIHTLA ÕLU

1. a)pikaajalise kasutamise tulemusena omandanud eristusvõime ja
2. b)tegemist on üldtuntud kaubamärgiga. Seega tuleb kohtul alljärgnevalt analüüsida kas kaubamärk PIHTLA ÕLU on läbi kasutamise omandanud eristusvõime 13.05.2016 seisuga. Euroopa Üldkohtu praktika kohaselt eeldab kaubamärgi kasutamise käigus omandanud eristusvõime tuvastamine seda, et tänu kaubamärgile identifitseerib vähemalt teatav märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest asjaomased kaubad või teenused konkreetselt ettevõtjalt pärinevana. Siiski ei või kasutamise käigus omandatud eristusvõime tingimuse täitmist tõendavad asjaolud põhineda üksnes üldisel või abstraktsel teabel. Arvestada tuleb selliste teguritega nagu kaubamärgi turuosa, kaubamärgi kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus, ettevõtja poolt kaubamärgi tutvustamiseks tehtud investeeringute maht, suhteline osa asjaomasest avalikkusest, kes kaubamärgi põhjal identifitseerivad kaupa ühelt kindlalt ettevõtjalt pärinevana ning kaubandus- ja tööstuskodade ja teiste erialaliitude seisukohad (vt Euroopa Üldkohtu 14.12.2017 otsus kohtuasjas T-304/16 punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti tuleb kohtupraktika kohaselt hinnata kaubamärgi eristusvõimet, sealhulgas kasutamise käigus omandatud eristusvõimet, lähtuvalt kaupadest või teenustest, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse või mille jaoks see on registreeritud, võttes arvesse seda, kuidas asjaomast liiki kaupade või teenuste keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, eeldatavalt seda kaubamärki tajub. Sellega seoses tuleb eristusvõime omandamist kasutamise käigus tõendada „kaubamärgi kaubamärgina kasutamise“ tõendamise kaudu, (Ibid punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikast nähtub samuti, et ainuüksi asjaolu, et tähist on liidu territooriumil teatavat aega kasutatud, on ebapiisav selle tõendamiseks, et avalikkus, kellele asjaomased kaubad või teenused on suunatud, tajub tähist kui kaubandusliku päritolu tähist (Ibid punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelpool viidatud põhimõtetest lähtuvalt oli kostjal kohustus tõendada kuupäeva 13.05.2016 seisuga: 1. Tähise „Pihtla õlu“ all turustatud toodete turuosa asjaomaste toodete (õlu) sektoris; 2. Tähise „Pihtla õlu“ kaubamärgina kasutamise intensiivsust, geograafilist ulatust ja kestust; 3. Tähise „Pihtla õlu“ kaubamärgina tutvustamiseks tehtud investeeringute mahtu; 4. Asjaolu, kui suur osa asjaomasest avalikkusest, so Eesti keskmisest tarbijaskonnast identifitseerivad tähise 9 „Pihtla õlu“ põhjal õlu kostjalt pärinevana, so ei taju seda pelgalt asjaomase toote geograafilisele päritolule viitava tähisena. Kohus leiab, et kostja poolt esitatud tõenditega ei ole leidnut tõendamist, et kaubamärk PIHTLA ÕLU oleks omandanud 13.05.2016 seisuga eristusvõime ja saavutanud üldtuntuse

§ 9lg 2 tähenduses.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kostja kogu tootmismaht

1. aastal oli ca 12 000 liitrit (I kd lk 191-191 pöördel). Samast tõendist nähtub täiendavalt, et Saksamaa importveini vedavasse veoauto koormasse mahub kuni 25 000 liitrit veini. Seega kostja aastane tootmismaht oli 2012 aastal väiksem kui pool ühe veoauto täiskoorem. Samal aastal on kostja tõdenud, et kakskümmend tootjat nagu mina kes toodavad kuni 20 tonni õlut aastas, moodustavad umbes 0,3% Eesti õlleturust. 2014 aastal oli kostja toodangu (õlu) kogumaht umbes 20 000 liitrit aastas (I kd lk 207-207 pöördel). Seega oli kostja aastane toodang ka 2014.a. aastal väiksem kui ühe veoauto täiskoorem. Tootmismahu suuruse arvutamisel tuleb täiendavalt arvestada asjaoluga, et tegemist kostja kogu tootmismahuga, mis sisaldab kõiki kostja selleaegseid tooteid.
2. aastal tootis kostja järgmisi tooteid: „Pihtla õlu“ 1l plastikpudelis, Pihtla taluõlu vaadis, Tume taluõlu vaadis, Tume taluõlu 1l plastikpudelis ning käsitööõlled Kolm Venda, Viljapuna, Ingveriõlu ja Porter klaaspudelites ( II kd lk 11). Kostja esitatud materjalidest ei nähtu, kui suure osa tootmismahust moodustab kostja taluõlu, mida müüakse 1l plastikpudelites ning mille etiketil kasutatakse tähist „Pihtla õlu“.
3. aastal on kostja kinnitanud, et müüb oma koduõlut/taluõlut enamasti vaatidest (I kd lk 211 ). Kohtule esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel toodeti Eestis
4. aastal kokku 139,8 miljonit liitrit õlut (II kd lk 22). Seega moodustab kostja aastane kogutoodang 20 000 liitrit vaid 0,014% kogu Eesti õlletoodangust. Kostja väidab, et on tootnud oma taluõlut alates
5. aastast. Siiski ei nähtu esitatud materjalidest, et kostja oleks kasutanud tähist „Pihtla õlu“ alates
6. aastast kaubamärgifunktsioonis, so suunatuna avalikkusele eesmärgiga eristada oma tooteid teiste turuosaliste samaliigilistest toodetest. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, kuidas kostja nimetatud ajal oma toodangut pakendas/turustas ja kas seejuures kasutati toodangu äriliseks identifitseerimiseks ka mõnda tähist või kaubamärki. Tõenditest nähtuvalt kanti toode „Pihtla õlu“ alkoholiregistrisse 14.04.2005 (I kd 49). Kostja poolt väljastatud arvetest nähtuvalt on kostja alates 07.04.2005 tarninud väikestes kogustes (üldjuhul ca 5-30 liitrit korraga) toodet „Xxxx taluõlu Pihtla õlu“. Arvete järjekorranumbritest nähtuvalt on kostja esitanud ajavahemikul 07.04.2005-29.11.2014, so ca 9 aasta jooksul ca 100 arvet aastas, so alla 10 arve kuus, kusjuures asjaomased arved kajastavad ka kostja teiste toodete müüki, so ei puuduta ainult „Xxxx taluõlut Pihtla õlu“ ( I kd lk129-159) ja ajavahemikus 08.10.2015-28.04.2016 on kotja esitanud esitatud 155 arvet, so ca 25 arvet kuus ( I kd lk 160- 185). Arvetest nähtuvalt on kostja 1l plastikpudelitesse villitud taluõlut müüdud üksikjuhtudel ja väga väikestes kogustes (keskmiselt 12 pudelit korraga). Arvetest ei nähtu asjaolu, et kostja oleks oma tooteid turustanud valdavale enamusele Eesti õllemüüjatest või –tarbijatest. Kostja esitatud arvetest nähtub, et
7. aastal müüdi kostja toodangut püsivalt viies Xxxx toitlustuskohas ja kahes Tallinna baaris;
8. aastal müüdi kostja toodangut püsivalt seitsmes Xxxx toitlustuskohas. Kostja poolt esitatud arvetest nähtuvalt on kostja koguklientuur aastatel 2005-2016, so 11 aasta vältel, koosnenud 34-st ettevõtjast Xxxxl ja Muhust, Tallinnast

§ 9lg 2 tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastab, et kaubamärgi PIHTLA ÕLU (taotluse nr M201600451) suhtes esineb

§ 9lg 1 p 3 tuleneva õiguskaitset välistava asjaolu. Menetluskulude jaotus Ts

MS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumises alates TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 11