← Eesti

2-19-5059/29

Obsah (6)§ 652§ 5§ 238§ 438§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuli 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-505

) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 29. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt esitatud täiendavate tõendite osas.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et tegemist ei ole tõenditega, mis oleksid vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Kolleegium leiab, et kostja osanike ja juhatuse liikme vahetumine ei oma hageja töötasu nõude lahendamisel tähtsust. Hageja nõue on suunatud kostja kui juriidilisest isikust tööandja vastu. Samuti ei saa võimalikust kostja osanike ja juhatuse liikme pahatahtlikust käitumisest sõltuda hageja töötasu nõude rahuldamine. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja taotluse rahuldamata ja täiendavad tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt tagastada. 30. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ja hageja saamata jäänud tasu nõue on põhjendatud. Seejuures kohaldas maakohus materiaalõiguse norme õigesti. 31. Samas ei järginud maakohus kõiki menetlusnorme, kuid need rikkumised ei mõjuta lõppjäreldust. Maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks internetis saadaoleva 5

(8)Tsiviilasi nr 2-19-5059 informatsiooni. Kostja väitel ei ole pooled maakohtule tõendit aadressil xxxxxxxxxxx nähtuva kohta esitanud. Kolleegium nõustub sellega. Samuti ei nähtu ühestki poolte esitatud seisukohast, et menetlusosalised oleksid soovinud tõendina kasutada viidatud interneti leheküljel asuvat informatsiooni. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 32-1-57-11, p 40).

§ 5

lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Tegemist on hagimenetlusele omase võistlevuse põhimõtte ühe alusprintsiibiga. Samuti tuleb hagimenetluses arvestada poolte võrdõiguslikkusega, mis tähendab, et kohus peab pooli kohtlema võrdselt ja kohus ei saa ühe poole kasuks tõendeid ise koguda. Tõendi omaalgatuslik kogumine hagimenetluses on nimetatud põhimõtete rikkumine, mis tähendab ühtlasi menetlusõiguse olulist rikkumist. Maakohus on aga vaatamata nimetatud tõendi kasutamisele jõudnud õigele järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ja hagejal on õigus saamata jäänud töötasule. Viited nimetatud internetileheküljele ja sellelt nähtuvale informatsioonile tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Samuti tuleb seoses sellega muuta maakohtu põhjendusi ning asendada need ringkonnakohtu järgnevate põhjendustega.

  1. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja kasutas xxxxxxxxx kostja töövahendeid. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud hageja väitele, et kostja põhitegevusala on xxxxxxxxi pidamine, mis oli avatud iga päev ja kus 5 päeva nädalas kindlatel päevadel hageja xxxxxxx ja xxxxxxx xxxxxxxxil. Kuna kogu kostja äriline kontseptsioon oli üles ehitatud elavale xxxxxxxxle, hageja kasutas kostja töövahendeid ning xxxxxxx kindlatel päevadel, ei ole põhjendatud kostja väide selle kohta, et hageja xxxxxxx ja xxxxxxx xxxxxxxxis omaalgatuslikult. Kolleegium peab põhjendatuks hageja väidet, et vastavalt kostja juhistele oli hagejale määratud, millal xxxxxxx. TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale (vt Riigikohtu 15.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-141-11, p 14). Kolleegiumi hinnangul viitab eeltoodud korraldus tööandja juhtimisele ja tööandja poolt kehtestatud töökorraldusele, mis on omane töölepingule. Olukorras, kus tööandja määrata on xxxxxx arv ja koht, ei ole tegemist võrdsete lepingupartneritega, mis oleks omane võlaõiguslikule lepingule.
  2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on kostjale teinud tööd – xxxxxxxx ja xxxxxx. Samuti ei ole kostja vastuväiteid esitanud hageja väitele, et hageja xxxxxxxxx ja xxxxxxxx. Selliste tööde tegemist võib eeldada üksnes tasu eest. TLS § 1 lg 2 kohaselt juhul kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Hageja kui töötaja võis seega põhjendatult kohtu ette tuua üksnes eeldused, millest saab järeldada töösuhte olemasolu. Vaidluse korral lepingu olemuse üle tuleb kostjal kui väidetaval tööandjal kõigepealt esile tuua, missugune teistsuguse olemusega leping poolte vahel oli sõlmitud ja tõendada seejärel sellise lepingu sõlmimist. Kostja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et hageja tegi tööd mingi muu lepingu alusel. Ainus muu õigussuhe, millele kostja viitas, on juhatuse liikmeks olek. Maakohus on seda väidet arvesse võtnud ja õigesti leidnud, et kostja väited hageja juhatuse liikme staatusele ei välista, et poolte vahel võis olla sõlmitud lisaks ka tööleping. Seejuures leidis maakohus õigesti, et juhatuse liikme kohustuste hulka ei kuulu olemuslikult xxxxxxxx ega xxxxxxxx. Seda isegi olukorras, kus tegemist on xxxxx 6

(8)Tsiviilasi nr 2-19-5059 xxxxxxxxt xxxxxxx xxxxxxxxiga. Ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi veel sellega, et juhatuse liikme kohustuste hulka ei kuulu ka xxxxxx ega xxxxxxxx .
  1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Kostja leiab, et tõendamata on lisaks töölepingu sõlmimisele ka töötasu osas kokkuleppe sõlmimine ning see, et hagejale tasuti osa palgast sularahas. Kõigepealt märgib kolleegium, et hagejale osa töötasust sularahas maksmist ei ole käesolevas asjas vajalik tuvastada, kuna hageja tugineb oma nõudes summale, mis tasuti talle pangaülekandega. Hageja on leidnud, et selles osas oli poolte vahel kokkulepe ja selles ulatuses oleks talle pidanud töötasu maksma. Kostja ei ole maakohtus tuginenud sellele, et poolte vahel ei olnud kokkulepet alates
  3. a detsembrist tasu, summas 740,98 eurot (neto), hagejale maksmise kohta. Kuna poolte vahel on tuvastatud töölepingu sõlmimine, järeldab kolleegium, et pooled pidasid makstava tasu osas silmas hageja töötasu. Kohus lahendab tsiviilasja lähtudes poolte esitatust, mistõttu olukorras, kus kohus tuvastab poolte vahel töösuhte olemasolu ja kostja ei ole esile toonud, kui suur osa sellest võis töölepingu tuvastamise korral olla igakuine juhatuse liikme tasu, ei jää kohtul üle muud võimalust, kui järeldada, et kogu summa (740,98 eurot) on tasutud töölepingu alusel. Seejuures ei oma, nii nagu maakohus õigesti leidis, tähtsust asjaolu, kas teisele juhatuse liikmele oli samuti tehtud ülekandeid selgitusega „palgaleht“ või mitte. Millised suhted teise juhatuse liikme ja kostja vahel olid, ei ole käesoleva asja lahendamisel olulised.
  4. Kostja leiab, et olukorras, kus hageja on ühtlasi ka juhatuse liige ja osanik, on temal esmane tõendamiskoormis, mitte kostjal. Kolleegiumi hinnangul ei muuda hageja kuulumine kostja kui tööandja juhatusse TLS § 1 sätestatud eeldust ega sellest tulenevalt ka tööandja tõendamiskoormust. Töötaja jääb endiselt nõrgemaks pooleks, kelle kaitseks on TLS §-s 1 sätestatud eeldus kehtestatud.
  5. Ehkki õige on kostja väide selle kohta, et ülekannete tegemine selgitusega „palgaleht“ ja töötamise registrisse kandmine ei tõenda töösuhte olemasolu, võivad need asjaolud koosmõjus teiste tõenditega olla siiski töösuhet kinnitavad. Maakohus ei järeldanud üksnes ülekannete tegemisest viidatud selgitusega ja hageja registrisse kandmisest, et hagejaga oli sõlmitud tööleping, vaid võttis need asjaolud arvesse koosmõjus kohtu poolt tuvastatuga, et hageja allus kostja töökorraldusele.
  6. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et maakohus ei ole arvestanud kostja vastuväitega, mille kohaselt ei ole hagejale kunagi makstud puhkusetasu. Maakohtu otsuses (punktis 43) on seda vastuväidet hinnatud ja maakohus leidis õigesti, et puhkusetasu maksmata jätmine ei tõenda töösuhte puudumist.
  7. Samuti on kostja väitel jäetud maakohtu poolt arvestamata, et väidetava töösuhte ajal oli hageja ise kostja juhatuse liige ja omas võimalust tasuda endale töötasu perioodil, mil see jäi väidetavalt aluseta välja maksmata. Kostja väitel ei ole hageja kunagi pöördunud teiste juhatuse liikmete või raamatupidaja poole töötasu nõudega. Kolleegium leiab, et kostja väide ei ole asjakohane. Nii nagu maakohus õigesti leidis, ei omanud asja lahendamisel tähtsust see, kas hageja on juhatuse liige või mitte. Sellest tulenevalt ei pidanud maakohus täiendavalt hindama, kas hageja poolsest võimalusest juhatuse liikmena talle endale tasu maksta, peaks saama järeldada töösuhte puudumist.
  8. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata kostja taotlused kuulata üle tunnistajad AT ja JL. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, et maakohus oleks taotlust rahuldamata jättes rikkunud menetlusnormi ning seda, kuidas 7
(8)Tsiviilasi nr 2-19-5059 taotluse rahuldamine mõjutanuks asja lahendamist.

§ 652

lg 3 p 1 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud kostja taotluse rahuldamata.

§ 238kohaselt saab kohus vastu võtta tõendi, mis on asjakohane.

Antud juhul ei nähtu, et kostja taotlus oleks olnud asjakohane. Kostja ei ole käesolevas asjas esile toonud, milline muu leping poolte vahel sõlmitud oli. Kolleegiumi hinnangul ei piisa kostja taotluse rahuldamiseks sellest, kui kostja soovib üksnes üldsõnaliselt tõendada asjaolu, et töölepingut ei olnud sõlmitud. Milliste konkreetsete töölepingu olemuslike tunnuste puudumist (alluvusvahekord) soovis kostja tunnistajate ütlustega tõendada, ei ole kostja esile toonud. Rahaliste vahendite olemasolul töötasu maksmisest ei saa kostja soovitud asjaolu (töölepingu puudumist) järeldada. Kostja väitest, et hageja oli kostja juhatuse liige, võib kohus järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud ka käsundusleping, kuid sellest ei saa teha järeldust, et välistatud oleks töölepingu olemasolu. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei ole keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes (vt Riigikohtu 11.09.2015 otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-15, p 11). 41. Kostja väitel rikkus maakohus menetlusõigust, kui jättis teavitamata eelmenetluse lõppemisest ning selgitamast kostjale, et kostja peab täiendavalt tõendama, et poolte vahel puudus tööleping. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Maakohus selgitas 03.12.2019 toimunud kohtuistungil kostjale, et tema peab tõendama töölepingu puudumise. Sisuliselt tähendas see seda, et kostja peab tõendama, et poolte vahel oli sõlmitud mingi muu tsiviilõiguslik leping. Kostja oleks saanud seepeale taotleda vajalike tõendite vastuvõtmist. See, et kostja esitas asjakohatud tunnistajate ülekuulamise taotlused, on kostja enda risk. Lisaks märgib kolleegium, et kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (

§ 238lg-d 1–4).

Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1) (vt Riigikohtu 29.04.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2141-15, p 19).

Seega ei pidanud maakohus omal algatusel pakkuma kostjale võimalust täiendavate tõendite esitamiseks. 42. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

43. Kuna maakohus ei ole otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, määrab need kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.