KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 3. juuli 2020 Tsiviilasja number 2-19-120105 Tsiv

) §-de 164 ja 167 alusel võlgniku ja esialgse kreeditori vahelisest tehingust tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuete ja nõudeid tõendavate dokumentidega Securitatemile; hageja ei tõendanud, et Securitatem nõude hagejale tagasi loovutas. APELLATSIOONKAEBUS

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja mh järgnevale: - - maakohus ei viinud eelmenetlust läbi piisava põhjalikkusega ega täitnud selgitamiskohustust. Pooltel oli vaidlus nõudeõiguse loovutamise küsimuses, mistõttu maakohus pidanuks selgitama tõendamiskoormist. Hageja ei pidanud vajalikuks täiendavate tõendite esitamist, sest maakohtule esitatud edasivolitamise õigusega esindusvolikirjast nähtuvalt tegutses Securitatem käsunduslepingu alusel ja hageja nimel; kostja ei tõendanud ega ka väitnud, et hageja oleks teda nõude loovutamisest kunagi teavitanud. Kostjaga suhtles võlanõude teemal vaid Securitatem. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et asjas esitatud tõendite järgi saab tuvastada nõude loovutamise Securitatemile. Maakohtu otsus on kirjeldatud asjaolu tuvastamise osas põhjendamata ega viita ühelegi asjakohasele tõendile, mis on TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 oluline rikkumine. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1.

§ 164

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164lg 2 järgi astub loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiline õiguslik 3

§ 170

käsitleb nõude loovutamisest võlgnikule teatamist ja näeb ette põhimõtteliselt kaks võimalust, kuidas saab suhtes võlgnikuga tugineda nõude loovutamisele. Esiteks on võimalik, et senine võlausaldaja teatab loovutamisest võlgnikule – sel juhul loetakse, et loovutamine on tema suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei kehti. Teise võimalusena saab võlausaldaja anda nõude loovutamise kohta välja dokumendi, mille uus võlausaldaja esitab võlgnikule. Võlgniku huvide kaitseks on ilmne, et nõude loovutamisest ei saa teatada pelgalt uue võlausaldaja avaldusega, millele ei ole lisatud

§ 170teises lauses nimetatud loovutusdokumenti.

7.3. Eelmistest alapunktidest tuleneb, et kostja pidi nõude loovutamise vastuväite edukuseks tooma esile ja tõendama vähemalt ühe

§-s 170 kirjeldatud võimalusele vastavad asjaolud: hageja teate loovutamise kohta või Securitatemi teate koos loovutusdokumendiga. Neist kumbagi kostja esile ei toonud ega tõendanud. Maakohus tuvastas nõude loovutamise ekslikult ainult Securitatemi nõudekirjade ja neis sisalduva viite põhjal võimalikule loovutamislepingule. Ilma loovutamisdokumenti esitamata saanuks loovutamisest teatada esialge võlausaldaja ehk hageja, aga sellisele teatele kostja ei tugine ja maakohus seda ei tuvastanud. 7.

1. Nõude loovutamist ei saa lugeda tõendatuks ka seeläbi, et hageja esitas kohtumenetluses nõudekirjad. Hageja menetluslikust käitumisest ja sisulistest väidetest on selgelt aru saada, et ta ei ole nõude loovutamise väitega nõustunud. Seega puuduvad tõendid loovutamise kohta.
2. Maakohus ei lahendanud vaidlust sisuliselt, vaid jättis hagi rahuldamata üksnes põhjendusega, et hageja on nõude loovutanud. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustunud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus leiab, et sellest sättest järeldub mh, et kui maakohus on ekslikult jätnud vaidluse sisuliselt lahendamata, siis ei saa ringkonnakohus seda ise teha, vaid asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kostja soovib jätkuvalt tugineda nõude loovutamise vastuväitele, siis tuleb maakohtul anda pooltele võimalus esitada selle kohta täiendavaid seisukohti lähtudes käesoleva otsuse õiguslikest põhjendustest.
3. Eeltoodust tulenevalt on asja lahendamisel maakohtus oluliselt rikutud menetlusõigust ja ekslikult kohaldatud materiaalõigust. Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vrd Riigikohtu
4. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik).
5. TsMS § 173 lg 3 järgi määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 4