← Eesti

2-19-10444/20

Obsah (5)§ 657§ 442§ 230§ 656§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuli 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-104

) § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ning saata tsiviilasi tühistatud osas

§ 657lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

  1. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus nõuetekohaselt hindamata, kas kostja on võimeline tasuma hagejale elatist suuremas ulatuses kui 180 eurot kuus, arvestades seejuures kostja teise lapse huvisid.
  2. Kohtul tuleb elatise nõuet lahendades analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb kostja varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu 13.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2162343p 13). Riigikohus on lisaks leidnud, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14). Maakohus ei hinnanud otsuses hageja väiteid kostja elustandardi kohta (hobidega tegelemine, elumaja renoveerimine) ning kostja vara müügi võimalikkust ja selle arvelt hagejale suurema kui 180 euro suuruse elatise maksmist. Maakohus rikkus kolleegiumi hinnangul selles osas põhjendamiskohustust (

§ 442lg 8).

Lisaks on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud kostjale vajadust täpsustada, millistest vahenditest on kostja võimaldanud endale hobidega tegelemist ja elumaja renoveerimist ning mille arvelt on kostja suutnud enda pangakontole koguda raha summas 2726 eurot. Ülalpidamisasjas võib kohus

§ 230

lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning

§ 230lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet.

Kolleegium selgitab, et lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 08.04.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11; 28.03.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14). 27. Maakohus tuvastas, et varasemas tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx elatise vähendamise nõude lahendamisel arvestati kostjalt hageja kasuks 111,20 euro suuruse igakuise elatise välja mõistmisel sellega, et kostja ülalpidamisel on ka teine laps. Kostja on käesolevas asjas läbivalt tuginenud sellele, et tema teise lapse heaolu tuleb jätkuvalt arvesse võtta, vastasel korral tekib ebavõrdne olukord. Kolleegium nõustub sellega, et ka käesolevas menetluses on vajalik arvestada kostja teise lapse huvidega. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldusena analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi) (vt Riigikohtu 13.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Kolleegiumi hinnangul kohaldub Riigikohtu eeltoodud seisukoht ka olukorras, kus kohtule on esitatud elatise suurendamise hagi. Seega tuleb kohtul, vaatamata sellele, et varasemas menetluses on kostja teise lapsega arvestatud, elatise suurendamise nõude lahendamisel täiendavalt hinnata seda, kas kostja suudab maksta kõigile lastele elatist 5

(7)Tsiviilasi nr 2-19-10444 võrdväärselt. Ühe lapse kasuks elatise suurendamine ei tohi tuua kaasa olukorda, kus teine laps jääb vähem kindlustatuks.
  1. Maakohus selgitas käesolevas asjas, et kostjal tuleb esile tuua kulud, mida ta kannab seoses teise lapsega. Kostja tõi esile, et ta tasub teisele lapsele elatist 111 eurot kuus. Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16118651, p 17). Kostjal, kui isikul, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb seega teise lapse vajadused ning nende rahuldamise võimalused esile tuua ja vajadusel tõendada. Maakohus selgitas küll õigesti vajadust tuua välja kulutused teisele lapsele, kuid jättis edasiselt kostjale selgitamata, et kostjal on vaja esile tuua ka, millised on kostja teise lapse vajadused ja kostja võimalused nende vajaduste rahuldamiseks.
  2. Riigikohus on leidnud, et kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka teise vanema panust lapse ülalpidamisse (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Seega tuleb käesolevas asjas arvesse võtta kostja teise lapse ema panust lapse vajaduste rahuldamiseks. Need asjaolud tuleb kostjal samuti esile tuua ja vajadusel tõendada (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17). Maakohus on jätnud ka selles osas selgitamiskohustuse täitmata.
  3. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled teise lapsega seonduvate asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada. Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. Ka sellisel juhul kohaldub

§ 230

lg 3, mis võimaldab kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

  1. Kui kostja on esile toonud ja vajadusel tõendanud teise lapse vajadused, enda võimekuse nende vajaduste rahuldamiseks ning teise lapse ema panuse, saab kohus järgnevalt hinnata, kas kostja sissetulek ja varaline olukord võimaldab hagejaga võrdväärset ülalpidamist teisele lapsele anda. Seejuures tuleb arvestada käesolevas asjas maakohtu otsuse jõustunud ulatust 180 eurot kuus. See tähendab, et juhul kui maakohus tuvastab, et kostja majanduslik olukord ei võimalda kostja teist last võrdväärselt hagejaga, 180 eurot ületavas osas hageja kasuks elatise välja mõistmisel, ülal pidada, ei ole kolleegiumi hinnangul 180 ületavas osas hagi võimalik rahuldada.
  2. Kui maakohus tuvastab, et kostja teine laps ei satu hageja elatise suurendamisel ebavõrdsesse olukorda, tuleb maakohtul asja uuel arutamisel arvestada ka kostja vastuväitega selles osas, et hageja kulud ei ole põhjendatud. Kostja tõi maakohtus esile, et hageja kulud on põhjendatud 150 euro ulatuses. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Küll aga tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16118651, p 14). Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus hageja kulude hindamise mittevajalikkuse kohta ebaõige. Kolleegium märgib, et tulenevalt maakohtu otsuse jõustumisest 180 euro osas, ei saa olla enam vaidlust selles, et hageja kulud on põhjendatud antud summa ulatuses, kuid tuvastamaks, kas kostjalt on põhjendatud välja mõista suuremas ulatuses elatis, tuleb hinnata, kas hageja kulud 180 euro ulatuses kuni kahekordse elatise määrani on põhjendatud. 6

(7)Tsiviilasi nr 2-19-10444
  1. Õige on hageja märkus, et maakohus ei ole hinnanud, kuidas mõjutab kostja poolset ülalpidamiskohustuse täitmist kostjal tuvastatud osaline töövõime. Maakohus ei ole selgitanud, milles kostja osaline töövõimetus seisneb. Üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus ei anna alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata elatise alammäära (vt Riigikohtu 12.03.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-119-07, p 12; 11.04.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11; 27.04.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 13).
  2. Maakohtu poolt eeltoodud asjaolude välja selgitamata jätmine võis kolleegiumi hinnangul kaasa tuua ebaõige lahendi hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohtul ei ole endal võimalik sedavõrd ulatuslikke eelmenetluse puudujääke apellatsioonimenetluses kõrvaldada (

§ 656

lg 2 esimene lause), mistõttu tuleb saata asi tagasi maakohtule tühistatud osas asja uueks arutamiseks. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada ka kostja taotlus uute tõendite vastuvõtmiseks. 35.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.