Obsah (6)

§ 385§ 199§ 7§ 61§ 208§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 10. august 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-20-4564 (20231600511) Ivi Kesküla

§ 385p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuris alustati 27.02.2020 menetlust KarS § 263 lg 1 p 1 tunnustel menetlust selle kohta, et 22.02.
2. a kella 02:00 paiku Tallinnas aadressil VanaViru 8 asuvad klubis Lounge Deja Vu lõi O.M kannatanut O.B ühe korra rusikaga näkku, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.
3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.
4. a põhistatud määrusega lõpetati O.M suhtes KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetlus, kuivõrd prokuratuur leidis, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 mõttes.

Ringkonnaprokurör jõudis kogutud materjalide pinnalt järeldusele, et O.M tegutses hädakaitse tingimustes KarS § 28 lg 1 mõttes, mistõttu ei ole tema teos teoebaõigus täielikult realiseerunud. Sealjuures ei ületanud ringkonnaprokuröri hinnangul kahtlustatav hädakaitse piire.

1. 04.05.
2. a registreeriti Riigiprokuratuuris O.B esindajate kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.
3. a kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrusele. Kaebuse kohaselt suhtles kannatanu kahtlustatavaga viisakalt seoses arusaamatusega laudade osas ega käitunud viisil, mis oleks võimaldanud kahtlustataval hädakaitse tekkimist. 1 Samuti leiti, kui pidada kahtlustatava rusikahoopi kannatanu näkku hädakaitseks, siis oli tegemist hädakaitsepiiride ületamisega, kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu kannatanu poolset löömist. Kaebuse kohaselt tuleb O.M käitumine kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 või alternatiivselt KarS § 121 lg 1 järgi. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
4. Riigiprokuratuuri
5. juuni
6. a määrusega jäeti O.B esindajate kaebus rahuldamata.
7. Riigiprokuratuur märkis, et kaebuse kohaselt ei ole prokuratuur tõendeid kogumis hinnanud. Kaebuses on tuginetud peaasjalikult videomaterjalile ning selle pinnalt on leitud, et kahtlustatava ja turvamehena ööklubis töötanud tunnistaja ütlused on ebaõiged. Kaebaja leiab, et videosalvestis toetab kannatanu ütlusi. Riigiprokurör, olles tutvunud videosalvestisega leidis, et puudub kindel alus väiteks, et kannatanu ei löönud kahtlustatavat. Videosalvestise põhjal, peale seda, kui kahtlustatav kannatanul turjast haaras, ei ole üheselt selge, kas kannatanu lõi kahtlustatavat ja millisel hetkel täpselt. Eeltoodu tõttu ei saa riigiprokurör nõustuda kaebuses tooduga, et videosalvestiselt nähtuv välistab selle, et kannatanu oleks kahtlustatavat esimesena löönud. Lisaks kinnitavad sellise löögi olemasolu nii kahtlustatava kui ka turvamehena ööklubis töötanud tunnistaja ütlused ning asjaolu, et kahtlustataval tuvastati kohapeal vigastus alumisel huulel. Nimetatud tõendeid kogumis hinnates ei saa tõsikindlalt asuda seisukohale, et kannatanu poolt ei toimunud lööki enne kahtlustatava poolset lööki ja et kahtlustatav ei teostanud oma lööki hädakaitseseisundis. Samuti ei nähtu, et kriminaalasjas oleks võimalik koguda lisatõendeid, mis võimaldaksid tekkinud kahtlusi kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks.

1. Riigiprokurör vastas kaebuses toodud teistele argumentidele järgmist. 6.
2. Kaebuse kohaselt ei teinud kannatanu kahtlustatava suunas kiireid ega äkilisi liigutusi. Riigiprokurör eeltooduga täiel määral ei nõustunud. Videosalvestiselt nähtub kannatanu äkilisi liigutusi ka juba olukorras, kus kahtlustatav veel istub. Samuti ei saa videosalvestiselt nähtuva kannatanu kehakeele põhjal järeldada, et kannatanu pöördus kahtlustatava poole viisakalt. Ka kaebuse sõnastusest nähtub, et kannatanu möönab, et võis kahtlustatava suhtes väljenduda solvavalt või ebaviisakalt. Näiteks kasutatakse kaebuses sõnastust: „Isegi kui kannatanu võis rikkuda mõnda sotsiaalset käitumisreeglit“. 6.
3. Kaebuse kohaselt on välistatud kahtlustatava hädakaitseõiguse tekkimine, kuivõrd kannatanu tegevuses puudus igasugune vastuolu õiguskorraga. Riigiprokurör leidis sealjuures, et samas esineb põhjust arvata, et kannatanu on löönud ka kahtlustatavat, mis nähtub kahtlustatava vigastatud alumisest huulest. Samuti nähtub videosalvestiselt, et kannatanu läks kahtlustatava juurde kahtlustatavat tema kohalt ära ajama ja nagu juba eelnevalt selgitatud, ei teinud kannatanu seda üksnes viisakalt, kuivõrd videosalvestuselt nähtub pigem ähvardav kehakeel kannatanu poolt kahtlustatava suhtes. 6.
4. Asjaolu, et ööklubis on vali muusika ja seetõttu on vaja suhtlemiseks seista vesteldavaga väga lähestikku, on asjakohane, kuid videosalvestiselt nähtub ka see, et mitmed videosalvestisel nähtuvad isikud suhtlevad ka kaugemalt ja rahulikumalt, kui seda tegi kannatanu kahtlustatava suhtes. 6.
5. Kahtlustatava sõnul lõi kannatanu esimesena teda, mistõttu on eksitav kaebuses esitatud väide, et kahtlustatav ei ole oma ütlustes kirjeldanud, et tundis kannatanu tegevuses ohtu tema 2 õigushüvedele. Lisaks kirjeldas kahtlustatav, et kannatanu väljendas ennast kahtlustatava suhtes väga solvavalt. 6.
6. Riigiprokurör märkis, et ettepanek minna õue ei pruugi olla viide sellele, et kahtlustatav soovis vaidlust lahendada vägivaldsel moel. Muuhulgas nähtub videosalvestiselt, et kahtlustatav istub laua taga nii, et ainsal suunal, kuhu kahtlustatav saaks püsti tõusta ja kannatanu poolt tekitatud olukorrast pääseda, seisab kannatanu ees. Seetõttu kahtlustatava poolne ettepanek kuhugi liikuda võib olla ka viis kannatanu poolt tekitatud pingelisest olukorrast pääseda. Teisalt, kui kahtlustatava ettepanekut liikuda õue tuleks käsitleda ettepanekuna lahendada asi vägivaldsel moel, siis olukorras, kus kannatanu sellise ettepanekuga nõustus, võiks olla asjakohane kõneleda ka kannatanu nõusolekust, millisel juhul oleks samuti teo õigusvastasus välistatud. 6.
7. Arvestades, et kannatanu poolne võimalik rünnak on tekitanud kahtlustatavale vigastuse alahuulel, on kahtlustatava poolne löök, mille tagajärjel tekkis kannatanule ülahuule vigastus, proportsionaalne ja sellega ei ole kahtlustatav hädakaitsepiire ületanud. Videosalvestisega tutvununa ei saa küll tõsikindlalt väita, et kannatanu oleks kahtlustatavat löönud, ent ei saa ka tõsikindlalt välistada, et ta seda ei teinud. 6.
8. Kaebuses leitakse, et videosalvestis annab üldjuhul sündmustest parema ülevaate ning vastuolude puhul tuleb tunnistaja ja kahtlustatava ütlusi pidada ebaõigeteks.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Nii ei saa ka üheselt väita, et vastuolu korral videosalvestise ja kahtlustatava ning tunnistaja ütluste vahel tuleb eelistada ilmtingimata videosalvestist.

§ 61

lg 2 kohaselt tuleb tõendeid hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja vaidlustatud määrusest nähtub, et menetleja on seda ka teinud. Kaebuses on aga tuginetud üksnes videosalvestisele ning sellele tuginedes püütud kahtluse alla seada lisaks kahtlustatava ütlustele ka klubis turvamehena töötanud tunnistaja kui objektiivse kõrvalseisja ütlusi. Vaidlustatud määruses on kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused kahtlustatava süüdiolekus piisava põhjalikkusega kirjeldatud, mistõttu ei saa nõustuda kaebuse etteheitega, et prokuratuur ei ole omavahel kõrvutanud tõendeid või ei ole seda teinud piisavalt. 6.

1. Riigiprokurör nõustus kaebajaga selles, et ei ole üheselt selge, mille tagajärjel on tekkinud kahtlustatava alumise huule vigastus ja selle veritsus. Kui see ei ole üheselt selge, ei ole võimalik välistada ka seda, et alumise huule vigastuse ja veritsuse on tekitanud kannatanu poolne löök kahtlustatava suunas. Videosalvestiselt nähtuv ei välista, et rüseluse käigus kannatanu kahtlustatavat lõi. Arvestades, et videosalvestustel ei ole salvestatud kaadrite vahelist ajahetke, aga löök võib toimuda ka kiiresti, jäämata konkreetsel hetkel kaadrisse, siis ei oleks võimalik videosalvestuse põhjal välistada löögi olemasolu. Lisaks nähtub videosalvestuselt, et kannatanu käsi on rüseluse ajal ka kahtlustatava näo juures. Lööki kinnitavad ka kahtlustatava ja tunnistaja ütlused. 6.
2. Kaebuses selgitatakse klubi turvamehena töötanud tunnistaja ebaõigeid ütlusi sellega, et tunnistaja oli kannatanu ja tema abikaasa peale ärritunud, mistõttu ta ei olnud enam võimeline juhtunut objektiivselt vaatlema. Seega on kaebuse kohaselt kannatanu olnud konfliktis lisaks kahtlustatavaga ka klubi turvamehega. Selline asjaolu viitab, et kannatanu ja tema abikaasa võisid olla ööklubis konfliktselt meelestatud, kuivõrd konflikte tekkis nii kahtlustatava kui ka turvamehest tunnistajaga. Seda konteksti arvestades on enam põhjust arvata, et kannatanu võis ka kahtlustatava suhtes provotseerivalt ja konflikti õhutavalt käituda. Ei saa välistada, et turvamehest tunnistaja ei olnud enam kannatanu ja tema abikaasa suhtes objektiivne, kuid ei saa ka välistada, et tema ütlused on siiski objektiivsed ja oluliselt kallutamata. Kõrvaldamata kahtlused tuleb aga

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks. 3 7. Kaebuse kohaselt on O.M toime pannud Kar

S § 263 lg 1 p 1 või KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Eeltoodud põhjenduste kohaselt ei ole riigiprokuröri hinnangul võimalik välistada, et O.M poolne tegu oli toime pandud hädakaitseseisundis. Tekkinud kahtlusi ei ole võimalik kriminaalmenetluses kõrvaldada ning kõrvaldamata kahtlused tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks.

Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuur määrusega on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti ja põhjendatult. MÄÄRUSKAEBUS

1. Riigiprokuratuuri
2. juuni
3. a määrusele esitasid määruskaebuse O.B esindajad, kes taotlevad Riigiprokuratuuri
4. juuni
5. a määruse tühistamist.
6. Kaebuse esitaja leiab, sarnaselt Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, et ka Riigiprokuratuur on kriminaaltoimikus sisalduvaid tõendeid hinnanud ja tõlgendanud valesti ning ekslikult, mis on kaasa toonud materiaalõiguse normi (KarS § 28) ebaõige kohaldamise ning menetlusnormi (

§ 61

lg 1 ja lg 2) rikkumise, mistõttu kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 199lg 1 p 1 alusel ei ole põhjendatud ning Riigiprokuratuuri 02.06.2020.

a määrus tuleb tühistada.

1. Kannatanu ei nõustu Riigiprokuratuuri antud hinnanguga ning jääb seisukohale, et videosalvestisest on selgelt näha, et kannatanu ei teinud kahtlustatava suunas kiireid ega äkilisi liigutusi, mida saaks käsitleda ründena ning mis oleks sedavõrd ohtlikud, et kahtlustatav oleks sunnitud ja õigustatud kasutama hädakaitset. Kuivõrd kahtlustatav keeldus lauda loovutamast, siis esitas kannatanu kahtlustatavale korralekutsuva märkuse, mida ei saa aga käsitleda tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri ületamisena. Isegi, kui kannatanu võis rikkuda mõnda sotsiaalset käitumisreeglit, näiteks viisakusnormi, siis oli hoolimata sellest välistatud kahtlustatava hädakaitseõiguse tekkimine, kuivõrd kannatanu tegevuses puudus igasugune vastuolu õiguskorraga.
2. Kaebuse kohaselt ei nähtu videosalvestisest, et kannatanu tegevus ja liigutused annaks põhjust käsitleda neid õigusvastase ründena. Meesterahvaste omavahelise vestluse ajal ei tekitanud kannatanu kahtlustatava suhtes kordagi füüsilist kontakti. Esimene füüsiline kontakt tekitati kahtlustatava poolt, kui ta ebameeldivalt ning agressiivselt haaras ja tõukas kannatanut turja piirkonnast (vt videosalvestis, kell 02:03:40). Kaebuse kohaselt on selgelt tuvastatav ja jälgitav, et agressiivset lähenemist kannatanu poolt kahtlustatavale enne rusikahoopi tegelikult ei toimunud. Videosalvestisest nähtuva põhjal on võimalik üheselt järeldada, et kannatanu poolt puudus õigusvastane rünne, millega oleks ohustatud kahtlustatava õigushüve, mistõttu on hädakaitse välistatud.
3. Antud juhul ei ole Riigiprokuratuur võtnud arvesse kannatanu poolt 04.05.2020 kaebuses esitatud õiguslikku analüüsi, õigusaktide põhimõtteid ja Riigikohtu praktikat seoses õigusvastase ründe ja hädakaitseõiguse tekkimisega, kui on asunud seisukohale, et mõnda sotsiaalset käitumisreeglit rikkuva teguviisi (viisakus- või moraalinormi) puhul võib olla tegemist õigusvastase ründega, millega näiteks solvataval tekib hädakaitseõigus, praegusel juhul tõukamise ja löömise õigus.
4. Kannatanu ei nõustu ka määruses toodud selgitustega, mille kohaselt ei saa kindlalt väita, et kannatanu ei löönud kahtlustatavat ning et videosalvestiselt nähtuv ei välista, et kannatanu oleks kahtlustatavat esimesena löönud. Kannatanu hinnangul saab videosalvestisest nähtuva põhjal selgelt väita, et kannatanu ei ole kahtlustatavat löönud, või veel vähem, et kannatanu oleks löönud esimesena. Kannatanu hinnangul on siinjuures oluline ka veel märkida, et meesterahvaste omavahelise vestluse ajal hoidis kahtlustatav terve aeg käes kokteiliklaasi 4 ning asetas selle lauale vahetult enne seda kui ta püsti tõusis ja kannatanut jõuliselt tõukas. Eelnevast järeldatuna, kui kannatanu oleks kahtlustatavat esimesena löönud, siis oleks kahtlustatav kokteiliklaasi koheselt lauale asetanud, see oleks tema käest maha kukkunud või kokteiliklaasist oleks jooki maha kukkunud. Videosalvestisest ei nähtu, et ükski eelkirjeldatu oleks juhtunud, mistõttu on ka välistatud, et kannatanu oleks laua juures toimunud vestluse käigus kahtlustatavat löönud. Esimene füüsiline kontakt meesterahvaste vahel tekkis peale seda, kui kahtlustatav püsti tõusis ja kannatanut turja piirkonnast tõukas.
5. Hinnates võimalikust kannatanupoolsest ründest tulenevat ohtu märgitakse kaebuses, et kriminaaltoimiku materjalidest, sh kahtlustatava ütlustest ja sündmuskohale saabunud politseipatrullile antud ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks kahtlustatavat ähvardanud või veel vähem teinud seda vägivallaga. Samuti ei nähtu, et kahtlustatav oleks oma ütlustes kordagi kirjeldanud, et tundis kannatanu tegevuses ohtu tema õigushüvedele (elu, tervis, omand, vabadus jm). Ka videosalvestisest nähtub, et oht kahtlustatava õigushüvedele tegelikkuses puudub. Eelnevgi annab veelkord kinnitust sellele, et õigusvastast rünnet kannatanu poolt kahtlustatava suunal ei olnud ning hädakaitses tegutsemiseks kahtlustataval alus puudus. Küll aga nähtub politsei ettekandest, et kahtlustatav tegi kannatanule ettepaneku minna õue asju klaarima. Kannatanu hinnangul on see endiselt selge viide kahtlustatava tahtele tekkinud vaidlus kannatanuga lahendada vägivaldsel moel. Oluline on ka märkida, et indikaatorvahendiga tuvastati kahtlustataval kõrge joove, s.o 1,65 mg/l, mistõttu on tõenäoline, et kahtlustatav ei suutnud piisavalt ja adekvaatselt hinnata oma käitumist ning selle tagajärgi. Arvestada tuleb siinkohal aga asjaoluga, et vastavalt KarS §-le 36 tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd.
6. Kaebuse kohaselt ei saa kahtlustatava poolt valitud vahendeid (tõukamine, rusikahoop) kaitse teostamiseks videosalvestiselt nähtuva põhjal mitte kuidagi pidada kahtlustatava poolt väidetud ründe ohtlikkusele vastavaks ning kannatanule on ilmselt tekitatud liigset kahju.
7. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.
8. a põhistatud määruses on selgitatud, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et kahtlustatav tegutses enda hinnangul hädakaitse tingimustes. Kahtlustatava ja tunnistaja ütluste kohaselt olevat kannatanu rünnanud esimesena. Põhja Ringkonnaprokuratuur leidis kokkuvõttes, et kogutud tõendite alusel ei saa välistada ega ka kinnitada kannatanu poolset lööki, kuna kannatanu asendist kaamera suhtes ei pruukinud see konkreetselt ka videole jääda. Riigiprokuratuur on 02.06.2020 määruses asunud samale seisukohale. Videosalvestist korduvalt ning tähelepanelikult jälgides võib kaebuse esitaja kohaselt kindla veendumusega väita, et sellest ei nähtu kannatanu poolset löömist, rääkimata sellest, et kannatanu ründas esimene. Arvestades kannatanu ja kahtlustatava kaugust teineteisest ning kannatanu küünarnukkide asendit löögile eelnenud alla 1-minutilise vestluse vältel on füüsiliselt välistatud, et kannatanu kordagi lõi kahtlustatavat. Ka videosalvestise vaatlusprotokollis ei ole kordagi kirjeldatud kannatanu poolset löömist või seda, et kannatanu ründas esimesena. Võttes arvesse videosalvestise väga head kvaliteeti ning kannatanu ja kahtlustatava soodsat asendit kaamera suhtes, siis ei saa olla kahtlust, et ka Riigiprokuratuuri jaoks pidi olema üheselt ja selgelt nähtav, et kannatanu poolselt löömist kõnealuses intsidendis aset ei leidnud.
9. Kahtlustatav on 10.03.2020 ülekuulamise protokollis andnud selgitusi, mille kohaselt tõusis ta püsti ja seejärel lõi kannatanu teda ühe korra käe või rusikaga näkku, suu piirkonda, mistõttu oli tal alumine huul katki. Kahtlustatav selgitas, et peale seda lõi ta kannatanut kergelt rusikaga näkku ning tegi seda enesekaitseks. Sarnased selgitused on kahtlustatav andnud ka vahetult enne selgitusi tajutud asjaolude kohta sündmuskohale saabunud politseipatrullile. Kahtlustatava poolt politseipatrullile antud selgituste kohaselt tõusis ta püsti ning pakkus 5 kannatanule minna õue asju klaarima. Samal ajal hakanud kannatanu teda tõukama ning olevat löönud kahtlustatavat seejärel ühe korra näo piirkonda. Kahtlustatav reageeris ennast kaitsvalt ja lõi vastu. Kõrvutades kahtlustatava ütlused ja politsei ettekande videosalvestisega ning sellest nähtuvaga, on ilmne, et kahtlustatav on andnud politseipatrullile ning uurijale ebatõeseid ütlusi, mis ei vasta sündmuse tegelikele tehioludele.
10. Kuigi politseipatrull tuvastas visuaalsel vaatlusel kahtlustataval alumise huule vigastuse ja selle veritsuse, siis ei ole üheselt selge, mille tagajärjel on see tekkinud. Kuivõrd videosalvestisest ei nähtu kannatanu poolset löömist, siis on välistatud, et alumise huule vigastus on tekkinud kannatanu poolsest löömisest. Äärmisel juhul võis kahtlustatava alumise huule vigastus ja veritsus tekkida lühikese rüseluse käigus, kuid seegi on kaheldava väärtusega, kuna videosalvestisest ei nähtu, et kannatanul oleks olnud otsest füüsilist kontakti kahtlustatava näo piirkonnaga. Samuti ei ole kannatanu hinnangul võimalik välistada asjaolu, et kahtlustataval oli alumise huule vigastus juba enne kõnealust intsidenti. Praegusel juhul puuduvad kriminaaltoimikus kahtlustatava alumise huule vigastustest ka fotod, mis annaksid võimaluse tõsikindlalt väita, et tegemist oli värske haavaga ja et see on tekkinud kõnealuse intsidenti käigus. Siiski, kui pidada võimalikuks, et kahtlustatava alumise huule vigastus ja veritsus on tingitud ikkagi lühikesest rüselemisest, ei ole sellisel juhul tegemist olnud kannatanu poolse tahtlusega KarS § 16 mõttes. Väärib tähelepanu ka asjaolu, et videosalvestisest nähtuvalt on lühikene rüselus tekkinud kahtlustatava poolt kannatanu lükkamisega turja piirkonnast.
11. Tunnistaja on 06.04.2020 tunnistaja ülekuulamise protokollis andnud selgitusi, mille kohaselt kannatanu ägestus kahtlustatava peale ning hakkas kahtlustatavat füüsiliselt ründama, tõugates teda, kuni lõpuks lõi teda rusikaga näo piirkonda, mille peale kahtlustatav vastas samuti löögiga näo piirkonda ning mille tagajärjel kannatanu huul purunes. Tunnistaja selgituse kohaselt proovis kahtlustatav konflikti vältida, ning kahtlustatava jaoks oli rünnak ootamatu. Sarnased selgitused on tunnistaja andnud ka vahetult enne selgitusi tajutud asjaolude kohta sündmuskohale saabunud politseipatrullile. Tunnistaja poolt politseipatrullile antud selgituste kohaselt kannatanu suundus laua juurde, kus istus juba teine seltskond, sh kahtlustatav, ja seejärel küsis midagi kahtlustatavalt. Peale kahtlustatava vastust olevat kannatanu ägestunud ning hakanud füüsiliselt kahtlustatavat ründama, tõugates teda, kuni sai kahtlustatavat ka ühe korra lüüa rusikaga näo piirkonda. Alles selle peale olevat kahtlustatav vastanud samuti löögiga kannatanule näkku, mille tagajärjel tekkis kannatanu ülahuule vigastust. Kõrvutades tunnistaja ütlused ja politsei ettekande videosalvestisega ning sellest nähtuvaga, on ilmne, et tunnistaja on andnud politseipatrullile ning uurijale ebatõeseid ütlusi, mis ei vasta sündmuse tegelikele tehioludele. Tunnistaja subjektiivsed ütlused on otseses vastuolus videosalvestisest objektiivselt nähtuvaga. Kannatanu poolset füüsilist ründamist, tõukamist ning löömist ei ole olnud.
12. Kaebuse kohaselt on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et tunnistaja on pidanud ülekuulamisel vajalikuks lisada, kuidas kannatanu abikaasa olevat olnud väga ülbe, pretensioonikas, ebaviisakas ning ähvardav. Ilmselgelt oli tunnistaja enne kannatanu ja kahtlustatava vahelist konflikti kannatanu ja tema abikaasa peale ärritunud, mistõttu ta ei olnud enam võimeline juhtunut objektiivselt vaatlema. Riigiprokuratuur on tunnistaja enda ütlusi oma suhtumise kohta kannatanusse põhjendamatult eiranud. Videosalvestisest ja tunnistaja enda ütlustest on ilmne, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning on tema emotsioonidest tugevalt kallutatud.
13. Kannatanu ei nõustu ka määruses toodud selgitustega, mille kohaselt ei nähtu, et kriminaalasjas oleks võimalik koguda lisatõendeid, mis võimaldaksid tekkinud kahtlusi, s.o et 6 kannatanu poolt ei toimunud lööki enne kahtlustatava poolset lööki ja et kahtlustatav ei teostanud oma lööki hädakaitseseisundis, kõrvaldada. Määruses on sealjuures viidatud, et kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks.

Kannatanu selgitab, et lisaks eelmainitud tunnistajale viibis sündmuskoha vahetus läheduses ka veel teinegi Deja Vu töötaja, kelle käest oleks saanud tunnistajana võtta intsidendi asjaolude kohta ütluseid. Praegusel juhul ei ole Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur seda paraku teinud. Kannatanu hinnangul aitab aga praegusel juhul ainuüksi videosalvestiselt nähtuv kõrvaldada igasugused kahtlused selle kohta, et kannatanu poolt ei toimunud lööki enne kahtlustatava poolset lööki ja et kahtlustatav ei teostanud oma lööki hädakaitseseisundis.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebuse kohaselt O.M käitumine kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 järgi või alternatiivselt KarS § 121 lg 1 järgi. Kannatanu taotlus täiendavate tõendite kogumiseks
2. 21.07.
3. a edastas kannatanu esindaja ringkonnakohtule taotluse kriminaalasjas täiendavate tõendite kogumiseks. Taotluse kohaselt on kriminaalasjas võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mis annaksid ülevaate toimunud konfliktist. Kannatanu esindaja taotleb kriminaalmenetluses tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks tunnistajatena üle kuulata klubi Lounge Deja Vu töötaja ning mänedžer E.E ning kannatanuga ühes seltskonnas viibinud naisterahvas S.V.V RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 20231600511 materjalide, Põhja Ringkonnaprokuratuuri
5. aprilli
6. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja Riigiprokuratuuri
7. juuni
8. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusega, leiab, et O.B esindajate kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium märgib, et Riigiprokuratuuri
9. juuni
10. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusele esitatud kaebuses kordavad O.B esindajad põhiliselt samu argumente ja seisukohti, millele Riigiprokuratuur on juba ammendavalt vastanud. Kuna ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega igati nõustub ning jagab täielikult Põhja Ringkonnaprokuratuuri
11. aprilli
12. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ning Riigiprokuratuuri
13. juuni
14. a määruses toodud seisukohti kriminaalmenetluse aluse puudumise osas, ei korda ringkonnakohus neid täielikult ja vastab kaebuses toodud seisukohtadele lühidalt järgmist.
15. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et esindaja poolt esitatud taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd see ei ole esitatud kaebetähtaja jooksul. Nimelt nähtub asja materjalidest, et Riigiprokuratuuri
16. juuni
17. a määruse sai kannatanu kätte
18. juunil
19. a, seega viimane kaebuse ja selle täienduste esitamise tähtaeg, tulenevalt

§ 208lg-st 1, oli 06.

juuli

1. Taotlus täiendavate tõendite kogumiseks on esitatud
2. juulil
3. a, seega hilinenult. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes

§ 208

lg-st 3 ja

§ 326lg 2 p-st 1, jätab ringkonnakohus kaitsja poolt 21.

juulil

1. a esitatud taotluse täiendavate tõendite kogumiseks läbi vaatamata. 7 Ringkonnakohus selgitab, et täiendavate tõendite kogumise taotluse läbivaatamata jätmise osas ei kuulu ringkonnakohtu määrus edasikaebamisele, kuivõrd menetlus, millises nimetatud toimingute tegemist taotletakse, on lõpetatud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse esitajad ekslikult märkinud, et videosalvestiselt ei nähtu kannatanupoolset rünnet (ei füüsilist ega verbaalset) kahtlustatava suhtes ning kuivõrd seda videosalvestiselt ei nähtu, seda ei toimunud. Ringkonnakohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et tegemist on tõendist tulenevate asjaolude moonutamisega. Ringkonnakohus, olles tutvunud kõnealuse videosalvestisega, leiab samaselt varasemate menetlejatega, et videosalvestiselt ei ole kannatanu ja kahtlustatava ebasoodsa asukoha/paiknevuse tõttu näha kogu sündmuste käiku. Eeltoodust tulenevalt on nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur täitnud sündmuste käigu hindamisel tekkinud võimalikud lüngad teiste tõenditega, hinnates seega kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu selle paigutuse ning kannatanu ja kahtlustatava asendi tõttu sündmuse kestel kannatanupoolset füüsilist rünnet, ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et seda ei toimunud, kuid teistele tõenditele tuginedes ei ole võimalik tõsikindlalt ka väita, et kannatanu rünnet kahtlustatava suhtes ei toimunud. Siinjuures on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatuteks viited, justkui oleks varasemad menetlejad eelistanud tunnistaja ja kahtlustatava ütlusi kannatanu ütlustele. Määruskaebuses toodud väited tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kohta on ringkonnakohtu hinnangul otsitud. Puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes selle kohta, et kannatanu lõi kahtlustatavat esimesena. Kannatanu esindajad on küll viidanud, et videosalvestiselt kannatanu rünnet kahtlustatava suhtes ei nähtu, kuid siinjuures ei nähtu nimetatud võimalikku rünnet varasemalt mainitud videosalvestise ebasoodsa salvestusnurga tõttu. Kannatanupoolset agressiivset käitumist ning kahtlustatava füüsilist ründamist on kinnitanud nii kahtlustatav kui ka tunnistaja. Lisaks nähtub ringkonnakohtu hinnangul videosalvestiselt kannatanupoolne kahtlustatava piiramine ning kannatanu jätkuv suhtlus kahtlustatavaga ja viimase liikumise takistamine ka seejärel, kui kahtlustatav viitab eemal olevale lauale, milline on vaba. Samuti on vastuolus tõendite hindamise põhimõtetega määruskaebuses toodud väide, justkui annab videosalvestis sündmustest tugevama õigustuse kui tunnistaja ütlus, sest esimene võimaldab sündmusi teatud piirini kõigil asjaosalistel meeleliselt tajuda ning selle tõttu võimalus eksida on väiksem. Kaebuse esitajad on käesolevalt jätnud käsitlemata videosalvestise kui tõendi terviklikkuse, milline kahetsusväärselt ei näita kogu sündmuste käiku selgelt ning üheselt, mistõttu tuleb videosalvestise lüngad täita teiste tõenditega, mida Põhja Ringkonnaprokuratuur menetluse lõpetamise määruses on ka põhjendatult käsitlenud. Lisaks eeltoodule on politseiametnik kirjeldanud kahtlustataval esinenud alahuule haava, milline veritses. Kaebuses toodud väited, justkui ei ole tuvastatud, kas haav oli värske ning kas see tekkis kõnealuse konflikti käigus, kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu kahtlustatava poolset huule puhastamist või valuaistingut, on ringkonnakohtu hinnangul samuti alusetud ning ei lükka ümber asjaolu, et kahtlustataval oli tekkinud veritsev huulevigastus, millise olemasolu on politseiametnik kinnitanud. Samuti on kaebuse esitaja möönnud, et kahtlustatava alahuule vigastus võis tekkida kannatanu ning kahtlustatava rüseluse käigus, seega enne kahtlustatava poolt kannatanu löömist. Eeltoodud asjaolusid nende kogumis hinnates võib ka ringkonnakohtu hinnangul jõuda tõdemuseni, et kannatanu käitus kahtlustatava suhtes agressiivselt, seda nii verbaalselt, mida kinnitavad kahtlustatava ütlused kui ka füüsiliselt, mida kinnitavad kahtlustatava ja tunnisaja ütlused ning kahtlustataval tuvastatud alahuulevigastus. Ainult videosalvestise põhjal ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul võimalik tõsikindlalt väita, et kannatanu oleks kahtlustatavat löönud, ent ei saa ka tõsikindlalt väita, et kannatanu seda ei teinud. 8
3. Ringkonnakohus märgib, et hädakaitse teostamise eelduseks ei ole varasem füüsiline rünne, vaid rünne võib olla ka verbaalne. Kahtlustatav on ütlustes märkinud, et kannatanu käitus väljakutsuvalt ning provotseeris konflikti. Eeltoodut on kinnitanud ka tunnistajana üle kuulatud klubi turvamees, kes lisaks kannatanu agressiivsele meelestatusele märkis, et kannatanu lõi kahtlustatavat esimesena näkku. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses toodud väitega, et õigusvastast rünnet kannatanu poolt kahtlustatava suunal ei olnud ning hädakaitses tegutsemiseks puudus kahtlustatav alus. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebuses märgituga, et kannatanu ei rünnanud kahtlustatava õigushüvesid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et kahtlustatav teostas hädakaitset. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri kohaselt ei saa ka videosalvestisest nähtuva pinnalt järeldada, et kannatanupoolset rünnet ei oleks toimunud, kuivõrd eeltoodut kinnitavad lisaks kahtlustatava ütlustele ka tunnistaja ütlused. Seega on varasemate menetlejate kohaselt tõendeid kogumis hinnates jõutud põhjendatud järeldusele, et O.M võis tegutseda hädakaitses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnevad menetlejad tõendite hindamisel eksinud. Vastuseks määruskaebuses toodule selgitab ringkonnakohus, et hädakaitsega kaitstavateks õigushüvedeks on individuaalhüved (elu, tervis, omand, vabadus jm), kuid siinjuures vajab märkimist ka see, et individuaalhüve korral ei ole oluline, kas õigushüve on karistusõiguslikult kaitstud või mitte. Seega ei ole oluline, kas kahtlustatav oma ütlustes on tunnistanud hirmu oma elule, tervisele või vabadusele, kuivõrd hädakaitset saab teostada ka rünnete puhul, millistel juhtudel ei ole õigushüve karistusõiguslikult kaitstud (au, väärikus, perekonnaelu, intiimelu vms). Siinjuures tuleb hinnata, kas kannatanu poolt kahtlustatava õigushüve kahjustamine on/oli tõenäoline. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et kahtlustatava õigushüve kahjustamine kannatanu poolt oli tõenäoline.
4. Ringkonnakohus leiab samaselt varasemate menetlejatega, et kahtlustatavapoolne kaitsetegevus oli vajalik, sobiv ning säästvaim vahend kannatanupoolse ründe tõrjumiseks ja selle lõpetamiseks ning kahtlustatav ei ületanud hädakaitsepiire. Näkku löömise ja/või verbaalse ründe tõrjumine rusikalöögiga näkku, mille tagajärjeks on kannatanul ülahuule vigastus, ei ole käsitletav hädakaitsepiiride ületamisena.
5. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisel on õigesti kohaldatud materiaal- ja menetlusõiguse norme ja seega puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks.
6. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes

§ 208lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 02.

juuni 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9