Obsah (8)

§ 651§ 639§ 329§ 657§ 5§ 363§ 442§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-12

§ 651

lg 2 järgi on poolel õigus nõuda ringkonnakohtus aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. 34.

§ 639

lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Kuigi

ei määratle selgelt, millise ajani saab menetlusosaline esitada apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, on Riigikohus leidnud, et arvestades

§ 329

lg-s 1 sätestatud kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited võimalikult varakult 6 ning

§ 651

lg-s 1 sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ja vastustaja hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval. Pärast nende tähtaegade möödumist ei saa apellatsioonimenetluses enam aegumise kohaldamist taotleda (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-136-10, p 15). Seega ei saanud kostja eelnimetatud põhjendustel aegumise kohaldamist ringkonnakohtus enam taotleda ja kostja taotlus jääb hilinenult esitamise tõttu tähelepanuta. 35. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt hagi rahuldama jätmise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab lisaks maakohtu otsusega kostjalt väljamõistetud summadele täiendavalt hageja kasuks välja põhivõla 1408,61 eurot ja viivise 276,56 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Maakohtus ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle: kostja on osutanud hagejale suulise käsunduslepingu alusel võlgade sissenõudmise teenust; teenuse osutamise käigus laekunud raha pidi kostja kandma hagejale üle; hageja pidi sellest rahast kostjale tagasi kandma teenuse tasu ja hüvitama sissenõudmise kulud; viimane arveldus tehti 31.08.2014 seisuga; sissenõudmise kulude suurus on 1020,44 eurot.
2. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kostjale laekus teenuse osutamise käigus 15 876,78 eurot või 14 086,07 eurot, mida kostja ei ole hagejale üle kandnud; kas poolte vahel kokku lepitud tasumäär oli 20% või 30% võlgnikelt saadud rahast; kas Soome kohtutäiturile võlgnik G. Ki poolt K. Ki nõude täitmiseks tasutud summasid, mis kanti kohtutäituri poolt kostja kontole, saab arvestada hageja võlgnike J. J ja K. Ki võla katteks ning kostja on kohustatud need hagejale üle kandma. Samuti on vaidlus selle üle, kas hageja võis nõuda kostjalt viivise tasumist 29.08.2019 kohtuistungil esitatud täiendava viivise arvestuse alusel, s.o perioodi eest pärast 25.03.
3. 38.

§ 5

lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 363

lg-s 1 on sätestatud, et hagejal tuleb hagiavalduses lisaks nõudele (hagi ese) märkida ka hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagi aluse moodustab selliste eluliste asjaolude ja suhete kogum, millega hageja oma nõuet põhjendab. Hagimenetluses on asjaolude kohtu ette toomise kohustus pandud pooltele, kes saavad selle kaudu määrata kindlaks asjaolud, mille põhjal kohus otsuse teeb. Pooled vastutavad lahendi tegemiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise ja tõendamise eest. Samuti peab pool suutma iga tõendi kohta ära näidata, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Kohus ei või ise tõenditest asjaolusid otsida (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-141-13, p 17). 39. Hageja märkis 25.03.2019 haginõude täpsustuses, et tõendite ja menetlusdokumentide järgi on võlgnikelt laekunud 15 743, 11 eurot, kuid ta ei toonud välja asjaolusid ega viidanud tõenditele, mille alusel saaks tema väidet esialgses hagiavalduses märgitust suurema nõude kohta kontrollida (II kd lk 84-86). Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus seega õigesti, et kostjale laekus teenuse osutamise käigus hageja võlgnikelt 14 086,07 eurot, millele hageja tugines esialgses hagiavalduses. 40.

§ 442

lg 8 järgi peab kohus kohtuotsuse põhjendavas osas muu hulgas kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtus hinnangul maakohus eeltoodut ei järginud, kui leidis, et poolte poolt 7 kokku lepitud kostjale makstav tasumäär oli 30%. Maakohus viitas selle järelduse tegemisel üksnes hageja esindaja A. Ki 05.03.2016 e-kirjale ja sellele kostja esindaja poolt saadetud vastusele, leides üldsõnaliselt, et need ei tõenda selgelt kokkuleppe olemasolu ja asjaolusid. Maakohus neid tõendeid ei analüüsinud, samuti jättis kohus hinnangu andmata kostja koostatud aruandele seisuga 31.12.2015, põhjendamata, miks ta selle tõendiga ei arvesta.

1. Hageja 05.03.2016 e-kirjas on palutud teha arveldused 31.12.2015 seisuga ja pakutud välja selle kaks erinevat viisi, millest esimese kohaselt teostab kostja hagejale kõikide saadud rahade ülekanded ja pärast seda teeb hageja tagasimakse, millega maksab kostjale teenuse eest ja hüvitab riigilõivu. Samuti on kirjas juhitud selgelt tähelepanu sellele, et varasemate kokkulepete kohaselt toimus rahade jaotus 70:30, kuid uute kokkulepete kohaselt on see 80:20 (tõlge I kd lk 63 pöördel ja lk 64). Sellele vastas kostja 18.03.2016 e-kirjaga, et ta on nõus teostama arveldused hageja pakutud esimese variandi järgi, andmed numbritega saadab raamatupidamine samal päeval ja lähiajal esitatakse ka aruanne asjade seisust (I kd lk 63). Kostja ei tuginenud oma vastuses sellele, et hageja e-kirjas märgitud 20% suurust tasukokkulepet ei ole pooled sõlminud, kuigi see oleks pidanud olema esimene asi, millele kostja oleks vastu vaielnud, kui sellist kokkulepet ei oleks pooltel olnud.
2. Kostja poolt seisuga 31.12.2015 koostatud aruandes on märgitud võlgnikelt laekunud summad, mis kostja kannab hagejale üle ning summad, mis hageja peab maksma kostjale, sh riigilõivud ja teenuse eest 20% laekumiste summast (II kd lk 69). Sellega on tõendatud, et kostja lähtus oma arvestustes samuti 20% suurusest tasust. Kostja selgitus ringkonnakohtu istungil, et tegemist on tema töötaja NA eksimusega, kes mõistis läbirääkimiste käigus saadud infot ebaõigesti, ei ole eluliselt usutav. Eelmärgitud tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et pooltel oli kokkulepe selle kohta, et kostja tasu suurus on uue kokkuleppe kohaselt alates oktoobrist 2014 20% hageja võlgnikelt laekuvatest summadest.
3. Kostja 30.09.2014 arve, millele kostja oma vastuväidetes tugineb, on märgitud tasu suuruseks 30% ja see sisaldab arvestust kuni 31.08.2014 (I kd lk 32). Nimetatud arve ei tõenda seda, et oktoobris 2014 uut tasukokkulepet ei sõlmitud, kuna see kajastab eelneva perioodi makseid.
4. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et Soomes G. Ki suhtes toimunud täiteasjas (selles oli sissenõudjaks K. K) tehtud maksed, mis kanti kostjale üle Soome kohtutäituri poolt, tuleb lugeda tehtuks J. J ja K. Ki võla katteks, mis neil oli hageja ees. Kostja möönis ringkonnakohtu istungil, et K.K andis Soome kohtutäiturile korralduse kanda G. Kilt laekunud raha üle kostjale. Samas ei osanud kostja selgitada, miks K. K seda tegi, kui tal ei olnud selleks kostja väidete kohaselt mingit põhjust ning kostja ja K. K vahel puudusid igasugused õigussuhted. Ringkonnakohtu hinnangul olukorras, kus kostja ja K. K on omavahel seotud ainult hageja kaudu (K. K on hageja võlgnik ja kostja oli hageja esindaja võla sissenõudmise teenuse osutamisel), siis sai eelnimetatud ülekannete sisuks ja eesmärgiks olla üksnes see, et K. K soovis G. Kilt laekuvate summade arvel tasuda enda ja J. J võla hageja ees.
5. Kostja luges ka ise Soome kohtutäituri poolt üle kantud summasid laekunuks K. Ki ja J. J võlgnevuse katteks, mis nähtub kostja 25.10.2017 menetlusdokumendist (I kd lk 101 pöördel koos lisaga lk 107). Samuti nähtub see kostja 10.11.2015 e-kirjast hagejale, milles on märgitud, et eelnimetatud võlgnike viimane laekumine Soomest oli augustis (II kd lk 72). Asjaolu, et kostja on menetluse käigus oma seisukohta muutnud, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kostja väide, tal on hagejale raha ülekandmiseks vaja K. Ki nõusolekut, on ringkonnakohtu hinnangul otsitud ja kantud soovist vältida oma kohustuste täitmist hageja ees. 8
6. Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja on võlgnike J. J ja K.Ki osas juba kogu võlgnevuse kostjalt kätte saanud. Kostja tugines seda väidet esitades 29.08.2014 kostja poolt hagejale tehtud maksele suurusega 3177,27 eurot, mis sisaldas tema väite kohaselt Soome kohtutäituri laekumiste alusel võlgnik J. J võlgnevuse makset suurusega 2739,61 eurot ja mis on märgitud kostja 30.09.2014 arvele (I kd lk 32). Arve kirjelduse alusel ei saa eeltoodut tõendatuks lugeda.
7. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja tegi hagejale viimase makse 29.08.2014 ja kõigi kuni 31.08.2014 toimunud hageja võlgnike laekumiste eest on hageja kostjale ka tasunud. Seega on nii kostja 30.09.2014 arvel märgitud J. Jlt laekunud 2739,61 eurot kui ka 20.09.2013 kostja poolt üle kantud summast J. J võlg suurusega 880,11 eurot poolte vahel arveldatud. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt summade tasumist, mis laekusid kostjale hageja võlgnikelt pärast 31.08.2014, st alates oktoobrist 2014 ja milliseid ei ole kostja hagejale üle kandnud.
8. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti menetlemata hageja täiendava viivisenõude, mille hageja esitas 29.08.2019 maakohtu istungi protokolli järgi istungil (kohtuotsuses on ekslikult märgitud, et pärast kohtuistungit). 49.

367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Viivisenõude maksmapanekuks kohtu kaudu tuleb tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt määratleda hagi ese ehk väljendada selgelt hageja nõue (

363 lg 1). Seega on tulevikku suunatud viivise väljamõistmise taotluse näol tegemist hagiavalduses esitatava nõudega, mitte hageja menetlusliku taotlusega.

1. Hageja esitas nii hagiavalduses kui ka 25.03.2019 haginõude täpsustuses viivisenõude kindla summana (25.03.2019 seisuga 2272,38 eurot) ja ei esitanud tulevikku suunatud nõuet. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei saa viivist nõuda menetlusliku taotlusega. Hageja leiab apellatsioonkaebuses ekslikult, et tal on õigus nõuda viivist vaikimisi kuni kohase täitmiseni.
2. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul hageja põhinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele järgmise arvestuse alusel: kostja võlgnevusest suurusega 14 086,07 eurot tuleb lahutada kostja tasu 2817,21 eurot (20% 14 086,07 eurost) ja kostja kulud suurusega 1020,44 eurot, mis teeb kokku 10 248,42 eurot. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks täiendavalt põhivõla katteks välja 1408,61 eurot. Hageja põhinõue jääb rahuldamata 1325,63 euro ulatuses.
3. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt alates 11.10.2016 kuni 25.03.2019 suurusega 2012,12 eurot. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja viivise 276,56 eurot. Hageja viivisenõue jääb rahuldamata 260,26 euro ulatuses. 53.

§ 173

lg 5 järgi ei märgita menetluskulude jaotust tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 9