← Eesti

2-18-7851/42

Obsah (14)§ 657§ 4§ 5§ 230§ 229§ 652§ 232§ 238§ 171§ 174§ 175§ 173§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 24. aprill 2020, Tallinn Tsiviila

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse õiguslikku põhjendust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

  1. Esmalt hindab kolleegium apellatsioonkaebuse väidet olulise menetlusõiguse normi rikkumise kohta, mis seisnes maakohtus tunnistaja J. J üle kuulamata jätmises. 7.
  2. Kostja taotles tunnistaja J. J ülekuulamist
  3. märtsi
  4. a menetlusdokumendis, täiendatud
  5. juuni
  6. a menetlusdokumendiga (tl-d 102-103, 128-129). Maakohus lahendas taotluse
  7. oktoobri
  8. a eelistungil ja rahuldas kostja taotluse. Hageja esindaja vaidles kostja tunnistaja ülekuulamise taotlusele vastu (vt maakohtu
  9. oktoobri
  10. a eelistungi protokoll; tl 133). Maakohtu
  11. jaanuaril
  12. a kohtuistungil kostja loobus tunnistaja J. J ülekuulamise taotlusest. Hageja ei olnud sellega nõus ja avaldas, et hageja taotleb sama tunnistaja ülekuulamist. Maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata (vt maakohtu
  13. jaanuari
  14. a kohtuistungi protokoll; tl-d 142 pöördel-143). 7.
  15. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (

§ 4

lg 2).

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega on tsiviilkohtumenetluses üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise

§-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt

§ 230

lg-le 1 tõendab.

§ 229lg 2 kohaselt on tõendiks mh tunnistaja ütlus.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tunnistaja ülekuulamise taotluse lahendamisel

§-s 242 sätestatut rikkunud. Tegemist oli olukorraga, kus tõendi kogumist taotlenud kostja loobus tõendist enne selle kogumist. Hageja vaidles tõendi kogumise taotlusele vastu, kuid kohtuistungil esitas taotluse, et soovib ise tunnistajat üle kuulata. Maakohus on ekslikult otsuse p-s 69 märkinud, et hageja ei taotlenud tunnistaja ülekuulamist, sest kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus on hageja vastavasisulise taotluse jätnud rahuldamata (tl 143). Maakohus on õigesti jätnud hageja taotluse rahuldamata, sest hageja ei ole välja toonud, mida ta soovib tunnistaja ütlustega

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Eelnevalt ei olnud hageja tunnistaja ülekuulamisega nõus, mistõttu ei olnud tegemist kogutava tõendiga, mida hageja soovis oma väidete tõendamiseks koguda (vrd Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1515, p 15). 8. Tulenevalt

§ 652

lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud apellatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam hagi aegumise küsimuse üle. Maakohus tuvastas, et hageja nõue ei ole aegunud (vt maakohtu otsuse p 46). Uute asjaolude esitamine apellatsioonimenetluses on piiratud. Ringkonnakohus menetleb uut asjaolu üksnes juhul, kui on täidetud

§ 652lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus.

Hageja on apellatsioonkaebuse juurde lisanud dokumendi „tegevuste kronoloogia“. See sisaldab asjaolusid, mida varem ei ole maakohtu menetluses esitatud. Kui hageja leidis, et tegemist on asjaoludega, mis omavad asja lahendamisel tähtsust, pidi ta need esitama maakohtu menetluses. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohtu menetluses oli hagejale asjaolude avaldamine piiratud. Hageja viibis isiklikult kohtuistungitel ning tal oli võimalus korduvalt oma seisukohti avaldada nii kirjalikult kui ka suuliselt. Eeltoodust tulenevalt ei arvesta ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud dokumendis (tegevuste kronoloogia) avaldatud uute asjaoludega (tl-d 165-167). 9. Hageja on kostja vastu esitanud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1). Pooled ei vaidle, et nende vahel oli lepinguline suhe. Maakohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud kasvava metsa raieõiguse müügileping, mille alusel tasus hageja kostjale raieõiguse eest 4000 eurot ning hageja omandas õiguse raiuda 810 tm ulatuses metsa. 5

(8)Maakohus on pidanud pooltevahelist suhet müügilepingulaadseks suhteks. Kuigi tegemist ei ole müügilepinguga, ei anna see alust kahelda maakohtu lõppjärelduse õigsuses, et hageja kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata. Kolleegium muudab maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust sellega, et poolte vahel on sõlmitud kinnisasja rendileping (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-280, p-d 22 ja 23). Raieõiguse võõrandamise lepingu põhisisu on avatud metsaseaduse (MS) § 37 lg-tes 6 ja
  3. Raieõigus annab MS § 37 lg 7 esimese lause järgi õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb MS § 37 lg 7 teise lause järgi õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. Lisaks näevad MS § 37 lg 7 kolmas ja neljas lause ette selle lepingu ülemineku kinnisasja võõrandamisel. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja ning rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti) (VÕS § 339).
  4. Hageja on kostja vastu esitanud täitmise asemel kahju hüvitamise nõude. Kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 alusel peab poolte vahel olema kehtiv võlasuhe, võlgnik peab olema kohustust rikkunud, vastutama selle eest ja võlausaldajale peab olema tekkinud kahju, mis kuulub hüvitamisele. 10.
  5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja takistas hagejal raieõiguse teostamist ning kas hagejal jäi selle tõttu 400 tm puitu saamata. Samuti vaidlevad pooled kahju suuruse üle. 10.
  6. Maakohus leidis, et kostja ei ole lepingut rikkunud ning hagejale ei ole kahju tekkinud. Samuti leidis maakohus, et hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega täitmiseks vastavalt VÕS §-le
  7. Seega on maakohus kontrollinud kõiki kahju hüvitamise eeldusi.
  8. Hageja seostas kostja lepingu rikkumist ennekõike sellega, et kostja pöördumise tõttu peatas Keskkonnainspektsioon kinnistul raie teostamise, kostja pöördus politseisse ja paigaldatud oli silt „Eramaal viibimine keelatud“. Hageja ei nõustunud maakohtu järeldustega, et Keskkonnainspektsiooni tegevus raie peatamisel ei ole omistatav ega ette heidetav kostjale ning pärast peatamist sai hageja raiet jätkata. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud (maakohtu otsuse p-d 58 ja 59). Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, et kostjapoolne raieõiguse teostamise takistamine on tõendamata. Asjaolu, et kostja esindaja pöördus Keskkonnainspektsiooni poole hageja tegevuse kontrollimiseks ja raietegevus ajutiselt peatati, ei ole käsitletav kostjapoolse lepingu rikkumisena (tl-d 122-126). Samuti ei saa kostjapoolseks takistuse tegemiseks pidada seda, kui kostja teatas
  9. septembril 2015 politseile puitmaterjali varastamise kahtlusest (tl 90). Esmalt märgib kolleegium, et VÕS §-st 343 on rendileandjal õigus kontrollida rendilepingu eseme majandamist ja selle korrashoiu tagamist. Hageja pidi raieõiguse teostamisel kinni pidama keskkonnakaitsenõuetest, mille täitmist kontrollib Keskkonnainspektsioon. Nõuete rikkumise korral võis riikliku järelevalvet teostav asutus väärteomenetluse ajaks raie peatada. Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab (VÕS § 101 lg 3). Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et kostja välistas hageja tegevuse oma kinnistul, mistõttu ei saanud hageja raietegevust jätkata. Keskkonnainspektsiooni infopäringu vastuse kohaselt võis raietegevust pärast J. J ja hageja ülekuulamist jätkata, s.o pärast
  10. juunit 2015 (tl 122). Kolleegium märgib, et täiendava tähtaja määramisel kostja rikkumise korral on tähendus vaid siis, kui võlgnik rikkumise eest ka vastutab. Täiendava tähtaja määramine ise 6
(8)õiguskaitsevahend ei ole. Kuna kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal ei ole kostja suhtes õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, siis ei ole tähendust ka täiendava tähtaja määramisel. Need seisukohad tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
  1. Maakohus tuvastas, et osaühingu METSAEKSPERT arvamusest tulenevalt on raiet teostatud lepingus kokkulepitud mahtu ületades, s.o 856 tm, ning raiet alustati pärast
  2. maid 2014 ja lõpetati enne
  3. a juulit (tl-d 71-89). Hageja leiab, et maakohus on õigustamatult omistanud sellises ulatuses raietegevuse hagejale. Kolleegium hageja väitega ei nõustu. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, arved ja fotod (tl-d 8 ja pöördel, 9-15, 32-35, 29-30). Tõendite ebausaldusväärsuse küsimuse tõstatas kostja
  4. novembri
  5. a menetlusdokumendis (tl-d 66-68). Maakohus leidis, et arve nr 5 ja akt on ebausaldusväärsed. Samas on maakohus eeltoodud dokumentaalseid tõendeid koosmõjus teiste tõenditega

§ 232lg-st 1 tulenevalt hinnanud.

Kolleegium peab võimalikuks eeltoodud vastuolu kõrvaldada. Menetluse käigus ei teavitanud maakohus hagejat sellest, et maakohus võib kaaluda hageja esitatud dokumentaalsete tõendite osas

§ 238lg 5 teise lause kohaldamist.

Apellatsioonkaebuses on hageja selgitanud, et tegemist on inimliku eksitusega kuupäevade märkimisel. Kolleegium märgib, et ainuüksi see, et arvel ja aktil võib olla märgitud vale kuupäev, ei tähenda automaatselt, et tõend on ebausaldusväärne (intellektuaalne võltsimine). Küll aga nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et esitatud dokumentaalsed tõendid, sh fotod, ei tõenda hageja väiteid selle kohta, kui palju puitu ta sai raiuda ja ära vedada. Eeltoodud tõendid ei tõenda, et hageja ei saanud 400 tm ulatuses puitu kätte. J. J väärteoasja ülekuulamise protokoll ei tõenda hageja väidet, et laoplatsile jäi 320 tm puitu, mille äravedu kostja takistas (tl-d 125-126). Maakohus on seda tõendit koosmõjus teiste tõenditega hinnanud (vt maakohtu otsuse p 53). Tõendamata on hageja väide, et ta vedas pärast raie ajutist peatamist ära üksnes varem maha raiutud puitu. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud, et tal jäi lepingu rikkumise tõttu saamata 400 tm puitu. Maakohtu seisukohad võimaliku tekkinud kahju suuruse osas tuleb otsusest välja jätta, sest tuvastatud asjaoludel ei ole hagejale kahju tekkinud. 13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata hüvitatavate menetluskulude suurust. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

13.1. Kooskõlas

§ 174

lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostja palub ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludena (lepingulise esindaja kulu) mõista hagejalt enda kasuks välja 1435,50 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja tunnihind 145 eurot (käibemaksuta). Ajakulu oli seotud järgmiste toimingutega: apellatsioonkaebusega tutvumine, selle analüüs ja selgitused kliendile 1 tund; vastuse koostamine 7 tundi ja 15 min. Hageja leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu ei ole põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja tunnihind 145 eurot (käibemaksuta) ei ole kolleegiumi hinnangul arvestades asja mahtu ja keerukust mõistlik. Mõistlikuks saab pidada tunnihinda 120 eurot (käibemaksuta). Samuti vähendab kolleegium ajakulu, sest vastuses apellatsioonkaebusele on kostja esindaja korranud oma varasemas menetluses esitatud seisukohti. Arvestades asja keerukust ja mahtu on

§ 175

lg 1 järgi kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, mille hageja on kohustatud kostjale hüvitama apellatsioonkaebuse vastuse koostamisega seotud toimingute eest, 600 eurot (5 tundi x 120 eurot), millele lisandub käibemaks 120 eurot. Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (

§ 173lg 10). Kostja ei ole palunud 7

(8)kohustada hagejat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (

§ 177lg 4).

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.