KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht
- aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-13540 Tsiviilasi MT avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks Vaidlustatud määrus Harju Maakohtu
- novembri
- a määrus Kaebuse esitaja ja liik KN määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja MT (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Erika Scholler esindajad ringkonnakohtus Puudutud isik I KN (isikukood xxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Puudutatud isik II KN (isikukood xxxxxxxxxx) Maardu linn (Maardu Linnavalitsuse kaudu) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Jätta Harju Maakohtu
- novembri
- a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13540 muutmata.
- Jätta määruskaebus rahuldamata.
- Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, millised jätta riigi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- MT (avaldaja, ema) esitas
- septembril 2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada ema ja KNe (isa) ühise hooldusõiguse KN (lapse) suhtes ning anda lapse ainuhooldusõigus emale. Avalduse kohaselt lahutati vanemate abielu
- aastal ja laps elab emaga. Lapse isa mõisteti kriminaalasjas nr x-xx-xxxx süüdi seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude toimepanemise eest avaldaja alaealise tütre suhtes. Isa viibib kinnipidamisasutuses alates
- juunist 2016 kuni
- oktoobrini 2021 ning laps ei ole isaga suhelnud.
- Maakohus võttis
- septembri
- a määrusega avalduse menetlusse, määras lapsele riigi õigusabi korras esindaja ja kaasas lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse.
- Lapsele määratud esindaja seisukoha kohaselt tuleb isalt hooldusõigus täielikult ära võtta. Hooldusõigust säilitades kujutab isa selget ohtu lapse kehalisele, vaimsele kui ka hingelisele heaolule. Eestkosteasutus toetas avaldust. Alternatiivselt toetas eestkosteasutus võimalust peatada isa hooldusõigus lapse suhtes kuni hooldusõiguse ennistamiseni. Isa vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ärakuulamisel jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. MAAKOHTU MÄÄRUS
- Harju Maakohus rahuldas
- novembri
- a määrusega avalduse ja lõpetas perekonnaseaduse (PKS) § 137 alusel vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis lapse ainuhooldusõiguse emale. Maakohus jättis rahuldamata lapse esindaja taotluse võtta lapse isalt hooldusõigus täielikult ära. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapse määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Maakohus võttis asja juurde kriminaalasjas nr x-xx-xxxx tehtud Harju Maakohtu
- detsembri
- a ja Tallinna Ringkonnakohtu
- veebruari
- a otsused. Maakohus tuvastas, et isa ei ole lapsega kohtunud alates
- aastast ega täitnud vabatahtlikult lapse ülalpidamiskohustust. Lapse isa ei ole lapse elukorralduses sisuliselt osalenud ning hooldusõiguse lõpetamisega ei muutu isa jaoks midagi. Lapse isa ei ole lapsega suhelnud ega muul viisil kontakti otsinud. Lapse ema kasvatab last üksinda ja on loonud lapse jaoks turvalise ja stabiilse elukeskkonna. Isa ja lapse suhe on katkenud ning isa ei ole lapse hooldusõigust teostanud alates
- aastast. Hooldusõiguse lõpetamine lapse suhtes ja üleandmine avaldajale ei võta lapse isal õigust ja kohustust lapsega suhelda ning kohustust tasuda lapsele ülalpidamist. Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole lapse esindaja taotlus võtta isalt täielikult ära lapse isikuja varahooldusõigus. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt isa last reaalselt ohustab. Maakohus märkis, et kohtule ei ole teada, kas lapse isa ohustab last tulevikus ning kas muud abinõud ei anna tulemusi (PKS § 135 lg 2). Kui tulevikus esinevad alused võtta isalt täielikult ära lapse isiku- ja varahooldusõigus, on lapse emal võimalus pöörduda vastavasisulise avaldusega kohtu poole. MÄÄRUSKAEBUS
- Lapse esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse, ja teha uue määruse, millega võtta isalt lapse hooldusõigus täielikult ära. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult isalt lapse hooldusõiguse täielikult ära võtmata. Praegusel juhul on isa lapse suhtes ohtlik ning seda ohtu ei ole võimalik muul viisil kõrvalda kui PKS § 135 lg-t 2 kohaldades. Maakohus ei olnud PKS § 134 lg 1 kohaselt avaldaja taotlusega seotud. Kriminaalasjas nr x-xx-xxxx tehtud kohtuotsusest tulenevad asjaolud tingivad isalt täieliku hooldusõiguse äravõtmise olenemata sellest, et ta ei pannud süütegusid toime oma lapse suhtes. Tallinna Ringkonnakohus on
- aprilli
- a määruse p-s 17 märkinud, et isa puhul ei ole 2
(4)maandatud oht, et sellised kuriteod võivad korduda. Samuti seda, et isa kantud karistus ei anna alust väita, et ta tegelikkuses oma tegudest aru saab. Arvestada tuleb isa kuritegude toimepanemise viisi, s.o nende toimepanemise perioodi, korduvust ja kannatanu isikut. Eeltoodust saab teha järelduse, et isa on niivõrd ohtlik, et hooldusõigusi säilitades kujutab ta endast selget ohtu lapse kehalisele, vaimsele kui ka hingelisele heaolule. Maakohus ei lähtunud lahendit tehes esmajoones lapse parimatest huvidest ja kohaldas PKS § 123 lg-t 1 valesti. Maakohus märkis et ei tea, kas isa ohustab last tulevikus ning kas muud abinõud ei anna tulemust. Hooldusõigusi ära võttes ei ole vaja oodata, millal isa reaalselt lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu rikub. Piisab sellest, kui on olemas tõsiselt võetav oht selle toimumiseks. Isa on seoses toimepandud kuritegudega isikuks, kellest lähtuv vastav oht on piisavalt reaalne. Maakohtu põhjendused on ka vastuolulised. Sisuliselt on kohus tuvastanud asjaolud, mis tingivad isalt hooldusõiguste täieliku äravõtmise, kuid ekslikult arvanud, et nende alusel saab üksnes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada.
- Ema toetas lapse esindaja määruskaebust.
- Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSE EDASINE KÄIK
- Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse
- detsembri
- a määrusega läbi vaatamata. Riigikohus tühistas
- aprilli
- a määrusega ringkonnakohtu määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 ei pea vajalikuks neid korrata.
- Praeguses asjas esitas lapse ema PKS § 137 lg 1 alusel avalduse lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus on ema avalduse rahuldanud. Lapse esindaja esitas määruskaebuse ning leidis, et maakohus oleks pidanud asjas tuvastatud asjaoludel lapse isalt hooldusõiguse täielikult ära võtma. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas tuvastatud asjaolud ei andnud kohtule alust PKS § 134 lg 1 kohaldamiseks. Maardu linna seisukohast ei nähtu, et nad peavad lapse isa pärast vanglast vabanemist lapse jaoks sedavõrd ohtlikuks, et vajalik oleks isalt hooldusõiguse täielik äravõtmine (tl-d 39-40). Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu
- novembri
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Maakohus ei ole asja lahendamisel diskretsiooni piire ületanud ega rikkunud menetlusõiguse norme. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu
- aprilli
- a määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 15). Seejuures võib kohus vanemalt hooldusõiguse PKS § 135 lg 2 järgi täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada ning vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede (Riigikohtu
- veebruari
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36). 3
(4)Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et isa kujutab oma lapsele tulevikus reaalset ohtu. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt täielikult hooldusõiguse ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tuvastatud asjaoludel ei saa kindlalt väita, et pärast vanglast vabanemist on lapse isa oma lapsele sedavõrd ohtlik, et ilma abinõusid rakendamata tuleb koheselt isalt hooldusõigus lapse suhtes täielikult ära võtta. Enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada.
- Maakohtu määrus ei ole vastuoluline. Maakohus hindas menetlusosaliste väiteid koosmõjus esitatud ja kogutud tõenditega ning leidis, et need annavad aluse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kuid nendel asjaoludel maakohus ei tuvastanud, et last ähvardab reaalne oht, mida saab kõrvaldada üksnes lapse isalt hooldusõiguse täielikult äravõtmisega.
- Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda. Kolleegium ei näe põhjust maakohtu kulude jaotust TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes muuta. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad samuti menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda. Menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramise vajadust ei ole.
- Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
- TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 4
(4)