Obsah (10)

§ 423§ 162§ 177§ 657§ 654§ 442§ 656§ 163§ 137§ 134

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 21.04.2020, Tallinn Tsiviilasj

§ 423lõike 1 punkti 13 alusel.

1. Vaidlust ei ole, et kostja töötas hageja müügikonsultant-klienditeenindajana (liidetud t lk 13-19) ning kohustus järgima tööandja töökorralduse reegleid, ametijuhendit ja teenindusjuhendit (liidetud t lk 20-30, 30-33, 34-43). Ka ei ole vaidlust, et puudus õiguslik alus töötajapoolseks lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lõike 2 punkti 1 alusel alates 10.09.
2. Juhul, kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt ilma, et tal oleks selleks seaduslikku alust, loeb töövaidlusorgan töölepingu lõppenuks korraliselt ajast, mil see oleks lõppenud seaduses sätestatud 30 kalendripäevase etteteatamistähtaja järgimisel. Seda on TVK otsuse tegemisel järginud. Samas tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-14 (punktist 17), et olukorras, kus pärast töötaja töölepingu alusetut erakorralist ülesütlemist on töölepingu erakorraliselt üles öelnud ka tööandja, on oluline kindlaks teha, millal tööandja töölepingu üles ütles. Lõppenud töölepingut ei ole teisel poolel võimalik enam üles öelda juhul, kui tööandja ütles töölepingu üles pärast seda, kui oli möödunud tähtaeg, millest tuleb tööleping lugeda TLS § 85 lõike 4 järgi lõppenuks töötaja korralise ülesütlemisega. Käesoleval juhul on 5 tööandja üles öelnud lepingu 13.09.2017 (liidetud t lk 44-45), s.o enne TLS § 85 lõikes 4 sätestatud tähtaja möödumist, milleks on 06.10.
3. Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt juhul, kui tööandja ütles töölepingu üles enne TLS § 85 lõikes 4 sätestatud tähtaja möödumist ja töötaja on tööandja ülesütlemisavalduse vaidlustanud, tuleb siiski kontrollida ka tööandja ülesütlemise kehtivust. Sellisel juhul kohalduvad mh TLS § 107 lõiked 1 ja
4. Antud tsiviilasjas ei ole töötaja tööandjapoolset töölepingu ülesütlemist vaidlustanud. Seega on töötaja töölepingu ülesütlemisavaldus kehtiv ning 18.07.2016 tööleping kuulub lõpetamisele tööandja ülesütlemise tõttu TLS § 88 lõike 1 punkti 3 alusel etteteatamistähtaega järgimata alates 13.09.
6. TLS § 77 lõike 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppida leppetrahvi töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. Lõikes 2 on sätestatud, et paragrahvis sätestatu ei välista kohustuse rikkumise tõttu tekkinud täiendava kahju hüvitamise nõudmist § 74 lõike 3 alusel osas, mida leppetrahv ei kata.
7. Töölepingu punktis 1.4 on sätestatud, et töötaja teavitab kirjalikult tööandjat töölepingu lõpetamise soovist vähemalt 30 kalendripäeva ette. Vastasel juhul määratakse töötajale leppetrahv summas, mis võrdub tema kahe kuu keskmise töötasuga. Töötaja ei ole tööandjapoolset lepingu ülesütlemist töötaja poolt lepingu rikkumiste tõttu, st mõjuva põhjuseta tööle mitteilmumist 11.09.2017 ja 13.09.2017, vaidlustanud. Samas ei ole vaidlust selles, et töötaja ei tulnud tööle seetõttu, et tema eesmärgiks oli töösuhe lõpetada ning seega on kostja töölt õigusliku aluseta lahkunud. Eeltoodust lähtudes on tööandjal õigus nõuda töötajalt leppetrahvi tasumist viimase kahe kuu keskmise töötasu ulatuses (liidetud t lk 52) summas 1 296.60 eurot. Leppetrahvi suurust ja arvestuslikku õigsust ei ole töötaja vaidlustanud.
8. Lisaks kokkulepitud leppetrahvile on tööandjal õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist TLS § 74 lõike 3 alusel osas, mida leppetrahv ei katnud. Kuna tööandja kahju hüvitamist ei ole nõudnud, jätab kohus tähelepanuta vastaspoole vastuväited nõude tõendamatuse kohta.
9. Vastavalt

§ 162lõikele 1 jäävad menetluskulud kostja kanda.

1. Tööandja menetluskulude nimekirja järgi koosnes tema menetluskulu maakohtus tsiviilasja nr 2-17-17061 puudutavas osas õigusabikulust 6,65h ulatuses tunnihinnaga 90 eurot (14.11.2017 kohtule taotluse koostamine 0,90h; 09.12.2017 määrusega tutvumine 0,25h; 09.05.2018 määrusega tutvumine 0,25h; 29.05.2018 kostja vastuse koostamine 2,50h; 02.07.2018 määrusega tutvumine 0,15h; 23.07.2018 kostja seisukoha koostamine 2h; 11.09.2018 hageja seisukohaga tutvumine 0,25h; 11.09.2018 määrusega tutvumine 0,35h) kokku summas 598.50 eurot (käibemaksuta).
2. Tsiviilasja nr 2-17-17069 puudutavas osas on tööandja õigusabikulu 8,70h, sellest 3,60h (14.11.2017 hagiavalduse koostamine, kohtule esitamine) tunnihinnaga 75 eurot summas 270 eurot ja 5,1h tunnihinnaga 90 eurot (19.12.2017 määrusega tutvumine 0,25h; 09.04.2018 määrusega tutvumine 0,20h; 06.05.2018 kostja vastusega tutvumine ja hageja seisukoha koostamine 1,50h; 02.07.2018 määrusega tutvumine 0,20h; 6 23.07.2018 kostja seisukohaga tutvumine ja hageja seisukoha koostamine 1,70h; 01.10.2018 hageja seisukoha koostamine 1,25h) summas 459 eurot, kokku 729 eurot käibemaksuta.
3. Töötaja kinnitab, et kõik tööandja menetluskulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ning kulud on vajalikud ja põhjendatud ning esitatud käibemaksuta.
4. Töötaja palub kontrollida tööandja menetluskulude nimekirja põhjendatust tervikuna. Töötaja arvates ei saanud 29.05.2018 kostja vastuse koostamisele kuluda üle 45min (kostja märgitud 2,5h). Kohtu hinnangul võib pidada põhjendatuks viidatud ajakulu 2h ulatuses, arvestades, et kostja pidi ka eelnevalt tutvuma ja analüüsima esitatud hagi ja selle lisasid. Töötaja ei nõustu ka 23.07.2018 menetlusdokumendi koostamisele kulunud ajaga 2h, pidades nimetatut samuti põhjendatuks 45min ulatuses. Arvestades 23.07.2018 dokumendi mahtu ja sisu loeb kohus selle toimingu ajakulu põhjendatuks taotletud 2h ulatuses.
5. Kohus, analüüsinud kõigi tööandja menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud toimingute (14.11.2017, 09.12.2017, 09.05.2018, 02.07.2018, 11.09.2018, 11.09.2018) põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et need on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud, s.o kokku 2,15h ulatuses. Seega loeb kohus põhjendatuks ajakuluks 6,15h (liidetud asjas) summas 553,50 eurot.
6. Tsiviilasja nr 2-17-17069 puudutavas osas leiab töötaja, et 14.11.2017 hagiavalduse koostamisele ei saanud kuluda üle 1,15h; 1,5 lk nimetatud 5-leheküljelisest menetlusdokumendist on menetlusosaliste andmete ja TVK menetluse käigu refereerimine. Kohus nõustub, et kõnealuses dokumendis on osa refereering, kuid arvestades esitatud hagi, samuti asjaolu, et tegemist on siiski esmase hagi esitamisega, peab kohus eeltoodud kulu vajalikuks ning põhjendatuks 3,6h ulatuses. Samuti ei nõustu töötaja 06.05.2018 vastusega tutvumise ja seisukoha koostamise 1,5h ajakuluga, pidades põhjendatuks 45min, kuna seisukoht ei ületa 1,5 lk teksti. Kohus nõustub vastuväitega, arvestades sealjuures nii 06.05.2018 dokumendi kui kostja vaid ca 0,5 lk vastust, ei saanud selle tutvumisele ja vastuse koostamisele kuluda rohkem kui 45min. 23.07.2018 toimingutele (töötaja seisukohaga tutvumine ja enda seisukoha koostamine) ei saanud kuluda üle 45min (nimekirjas 1,7h). 1,5 lk tekstis tööandja sisuliselt refereerib Riigikohtu praktikat ja kordab oma varasemaid seisukohti. Arvestades 23.07.2018 dokumendi mahtu ja sisu, samuti töötaja 21.06.2018 seisukohta, loeb kohus viidatud ajakulu põhjendatuks 1h ulatuses. 01.10.2018 dokumendi koostamise ajakulu loeb kohus põhjendatuks 1h ulatuses (nimekirjas 1,25h), arvestades dokumendis sisalduvaid kordusi ja varasemaid seisukohti. Lisaks on põhjendatud (19.12.2017, 09.04.2018 ja 02.07.2018) toimingute kulu kokku 0,65h. Seega loeb kohus liidetud tsiviilasjas nr 2-17-16079 põhjendatuks kokku 3,60h tunnihinnaga 75 eurot summas 270 eurot ja 3,1h tunnihinnaga 90 eurot summas 279 eurot, kokku 549 eurot. Seega kokku summas 1102.50 (553.50+549) eurot.
7. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks menetluskulud summas 1102.50 eurot.
8. Kostja taotlusel ja

§ 177

lõike 4 kohaselt märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. 7 Apellatsioonkaebus

1. 08.07.2019 kaebuses palub töötaja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta tööandja hagi rahuldamata ja menetluskulud nii maa- kui apellatsioonikohtus hageja kanda.
2. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Otsusest ei ole selge, millal sai töötaja kätte TVK 16.10.2017 otsuse ja milliste tõendite alusel kohus selle tuvastas. Kohus ei saa üldsõnaliselt väita vaid, et TVK otsus toimetati töötajale kätte. Apellandile anti riigi õigusabi 12.03.2018 määrusega, kuid e-toimikus puuduvad andmed, et apellandile oleks nimetatud määrus isiklikult kätte toimetatud. Enne õigusabi saamist ei saanud töötaja kohtueelselt ja kohtus oma õigusi kaitsta, kuna tal puudusid õigusalased teadmised.
3. Vastupidiselt maakohtu väidetele otsuse punktides 6.2 ja 7 vaidlustas töötaja tööandja poolt töölepingu ülesütlemise. Töölepingut, mis oli juba töötaja poolt üles öeldud, ei saanud tööandja teistkordselt üles öelda. TVK mõlemas 16.10.2018 otsuses tuvastati tööandja poolt lepingu ülesütlemise tühisus.
4. Tööandjal ei ole õigust saada leppetrahvi töötajalt. Töötaja esitas 02.04.2018 menetlusdokumendis vastuväite, et töölepingu punkt 1.4 (leppetrahvi kokkulepe) on tühine ja apellandi omavoliline töölt lahkumine ei ole tõendatud. Maakohus nende vastuväidete osas seisukohta ei võtnud. Töötaja on seisukohal, et lepingu punkt 1.4 on tühine vastuolu tõttu TLS §-ga 77 koosmõjus § 74 lõikega 3 ja on seetõttu töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe TLS § 2 mõttes, mis on lubamatu. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus rahuldas tööandja nõude leppetrahvi väljamõistmiseks. Tühistatud osas kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada, tehes ise uue otsuse, millega jätab tööandja leppetrahvi nõude rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtuga ega pea vajalikuks põhjendusi korrata (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 35. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lõige 8), kui jättis vastamata kostja väitele leppetrahvi kokkuleppe tühisusest.

02.04.2018 menetlusdokumendis (liidetud t lk 139-140) tõi kostja esile, et nõustub TVK-ga, et töölepingu punkt 1.4 on tühine vastuolu tõttu seadusega. Kolleegium märgib, et kohus peab tehingu tühisuse aluseid kontrollima omal algatusel sõltumata sellest, kas menetlusosaline vastava väite esitas (Riigikohtu lahend nr 2-1618835, punkt 11).

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi väide töölepingu punkti 1.4 tühisusest TLS § 2 alusel vastuolu tõttu TLS § 77 lõikega 1 on põhjendatud. TLS § 2 kohaselt on töölepinguseaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, v.a kui 8 töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on TLS-s ette nähtud. Pooltevahelise töölepingu punktis 1.4 olid pooled leppinud kokku, et töötaja teavitab kirjalikult tööandjat töölepingu lõpetamise soovist vähemalt 30 kalendripäeva ette; vastasel korral määratakse töötajale leppetrahv summas, mis võrdub töötaja 2 kuu keskmise töötasuga (TVK t lk 23). Selliselt sõnastatud kokkuleppe kohaselt saaks leppetrahv olla rakendatav juhul, kui töötaja rikub TLS §-s 98 sätestatud töölepingu korralisest ülesütlemisest etteteatamise 30 kalendripäeva pikkust aega, sest erakorralise ülesütlemise korral oleks selline nõue vastuolus TLS § 98 lõikega 2, mille kohaselt ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest teatud tingimuste esinemisel ette teatama. Samas ei näe TLS ette leppetrahvi kokkuleppe võimalust juhuks, kui töötaja teatab korralisest ülesütlemisest ette vähem kui 30 kalendripäeva. TLS § 77 lõike 1 kohaselt võivad töötaja ja tööandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis leppida kokku leppetrahvi töölepingu töötaja poolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumisel või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. Sellesisulist kokkulepet pooltevahelise lepingu punkt 1.4 ei sisalda. Olukorras, kus töötaja teatab ülesütlemisest vähem ette, kohaldub TLS § 100 lõige 5, mis annab tööandjale õiguse nõuda hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Eeltoodust tulenevalt on lepingu punkt 1.4 TLS § 2 alusel tühine ja sel puuduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõike 1 kohaselt õiguslikud tagajärjed.
2. Järgnevalt vastab kolleegium kaebuse teistele väidetele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole apellandi käsitlus tema poolt TVK otsuse vaidlustamisest (mh TVK otsuse temale kättetoimetamisest) enam asjakohane. Käesoleva töövaidluse lahendamisel omab tähtsust, millal ja millisel alusel pooltevaheline tööleping lõppes. TVK materjalidest nähtuvalt tuvastas komisjon töötaja 05.09.2017 avaldusega töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetas lepingu TLS § 85 lõike 4 alusel alates 06.10.2017 (tvk t lk 92, 99). Lepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva osas vaidlustas lahendid tööandja. Töötaja avalduse töövaidluse hagimenetluse korras läbivaatamiseks jättis maakohus 11.09.2018 määrusega läbi vaatamata (t I kd lk 151-154). Kohtumäärus jõustus. Seega on ka jõustunud TVK otsus töötaja poolt lepingu ülesütlemise tühisuse kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõike 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt kaalus maakohus otsuse tegemisel õigesti töölepingu lõppemist tööandja 13.09.2017 ülesütlemisavalduse alusel. Sisulisi vastuväiteid maakohtu käsitlusele töölepingu lõppemise kohta erakorraliselt alates 13.09.2017 apellatsioonkaebus ei sisalda. Asjaolu, et apellant ise loeb töölepingu lõppenuks korraliselt, ei ole kohtule õiguslikult siduv.
3. Apellant on kaebuse põhjenduste punktis 3 rõhutanud, et vaidlustab maakohtu otsuse täies mahus. Samas ei sisalda kaebus mistahes põhjendusi, mis alusel vaidlustatakse maakohtu resolutsiooni punkti 1, milles kohus jättis ühe tööandja nõuetest läbi vaatamata. Sellest järeldab kolleegium, et apellant maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 ei vaidlusta ja ringkonnakohus seda ei kontrolli (analoogia Riigikohtu otsustusega lahendi nr 3-2-1-126-14 punktis 10). Selliseid rikkumisi, mis annaksid aluse resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks kaebuse põhjendustest olenemata (

§ 656lõiked 1, 4), maakohtu menetluses ei esinenud.

39. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus tööandja hagi ja töötaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning jätab nii maa- kui apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda (

§ 163

lõige 1), v.a apellandile riigi õigusabi korras 9 määratud esindaja kulu, milline jääb Pärnu Maakohtu 12.03.2018 määruse nr 2-1717061 alusel riigi kanda. 40. Kontrollitud maakohtu otsuse sissejuhatav osa ei sisalda tsiviilasja hinda, nagu näeb ette

§ 442lõike 1 punkt 51.

Maakohtu poolt tsiviilasja hinna määramist ei nähtu ka muudest kohtudokumentidest. Seega määrab hinna ringkonnakohus (

§ 137lõige 11).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt muutus asja hind maakohtus, kuna töötaja nõuded jäid menetluse kestel jõustunud määrusega läbivaatamata. Vaidlustatud otsus oli tehtud tööandja nõuete lahendamiseks. Seega tuleb võtta maakohtus hinna, mis pidi olema vaidlustatud otsuse sissejuhatuses märgitud, määramisel aluseks

§ 134lõige 3, millest tulenevalt on tööandja hagi hinnaks 1296.60 eurot.

Kuna töötaja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, on sama ka asja hind apellatsioonimenetluses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu