) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.
lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 p-des 1 ja 6, § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku kasuks võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus järgmises: - 05.11.2018 sõlmisid hageja ja OÜ X X laenulepingu nr 05/11/2018, mille kohaselt hageja andis OÜ-le X X laenu summas 3000.00 eurot, millest oli tasaarvestatud maha lepingutasu 100.00 eurot, intressimääraga 3,5% kuus ja viivisemääraga 0,5% päevas (tl 30-35), - 05.11.2018 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 05/11/2018, mille alusel käendas kostja laenulepingust nr 05/11/2018 tulenevaid OÜ X X kohustusi hageja ees, käendaja vastutuse maksimumsummaga 9000.00 eurot (tl 39-41), - hageja kandis OÜ X X arveldusarvele laenusumma 3000.00 eurot, millest oli eelnevalt maha arvestatud laenulepingu tasu 100.00 eurot, so 2900.00 eurot (tl 13), - OÜ X X, X X ja X X ei täitnud kohustusi ja hageja ütles laenulepingu üles 02.07.2019 (tl 43-44), - kostja on tasunud võlgnevuse katteks 850.00 eurot (tl 14). Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. II Kostja on põhivõlgnikuga seisukohal, et käendusleping 4 on tühine, kuna käendajaks on lähedastes isiklikes suhetes olev isik ehk abikaasa, kostja ei saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu, kuna tegemist oli põhivõlgniku äritegevuse finantseerimisega, kostja vastutuse maksimumsumma on kostja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda kostja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita, kostja sissetulek ja kohustused ei vastanud laenulepingu täitmiseks vajalikele tingimustele. Kostja väidab, et kõik eespool nimetatud eeldused olid hagejale lepingu sõlmimisel äratuntavad ning teada, hageja oli teadlik põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast ning oli teadlik, et annab laenu puhtalt omal vastutusel. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväited käenduslepingu tühisuse kohta põhjendatud. Antud juhul on põhivõlgnikuks laenulepingu nr 05/11/2018 kohaselt laenusaaja OÜ X X, seega ei ole põhivõlgniku näol tegemist kostja abikaasaga. Lisaks ei tooks seadusest tulenevalt asjaolu, et käendaja on põhivõlgniku abikaasa, kaasa käenduslepingu tühisust. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et käendusleping on tühine, sest kostja ei saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu, kuna tegemist oli põhivõlgniku äritegevuse finantseerimisega.
lg 1 ja lg 4 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku kasuks võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Käenduslepingu sõlmimise eelduseks ei ole käendaja isikliku kasu saamine käenduslepingust. Lisaks ei olnud kostja kohustatud käenduslepingut sõlmima. Käendusleping on käendaja ja põhivõlgniku vahelisest suhtest sõltumatu ja abstraktne, st käendaja ja põhivõlgniku vahelise sisesuhte olemasolu, kehtivus või selles esinevad puudused ei puuduta reeglina käenduslepingut. Käendaja lubadus käendada põhivõlgniku kohustusi võib tugineda nii teatavale käendaja ja põhivõlgniku vahelisele lepingulisele suhtele kui ka käendaja ja põhivõlgniku vahelisele isiklikule suhtele. Kostja vastuväited osundavad ka tarbijakrediidilepingu sätetest tulenevale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele laenuandja poolt. Vastavalt
lg-le 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tulenevalt
lg 1 on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega puudutab vastutustundliku laenamise põhimõte laenulepingut, mitte käenduslepingut. Põhivõlgniku näol on tegemist äriühinguga, seega ei saa antud juhul olla tegemist tarbijakrediidilepinguga. Lisaks on Riigikohus tsiviilasjades nr 3-2-1-157-14, 3-2-1-156-15 ja 3-2-1-30-16 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõttest ei tulene krediidiandja jaoks kohustust hinnata käendaja maksevõimet ja majanduslikku olukorda. Eelnevast tulenevalt ei anna kostja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine alust pidada käenduslepingut tühiseks. Seega ei ole käendusleping tühine põhjusel, et kostja vastutuse maksimumsumma on kostja sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne ning kostja sissetulek ja kohustused ei vastanud laenulepingu täitmiseks vajalikele tingimustele.
kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks
lg 2 kohaselt on see, et käenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine, kuna käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Käendaja sissetulek ja kohusustused ei vastanud laenulepingu täitmiseks vajalikele tingimustele. Antud juhul puudub vaidlus selles, et käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 9000.00 eurot. Käenduslepingus sisaldub kokkulepe käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta, seega on järgitud 5 tarbijakäenduslepingu sõlmimise põhimõtteid ning käendusleping on kehtiv. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja ei ole alates käenduslepingu sõlmimisest kuni hagile vastuse esitamiseni käenduslepingut vaidlustanud ning kostja on laenulepingut nr 05/11/2018 osaliselt täitnud, tasudes hagejale 12.04.2019, 02.07.2019 ja 08.09.2019 makseid kogusummas 850.00 eurot, viitab muuhulgas asjaolule, et kostja tunnustas käenduslepingut. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping nr 05/11/2018 on kehtiv. III Kostja on seisukohal, et hageja ei ole hagiavalduses toodud põhisummast maha arvestatud kostja poolt sooritatud makseid laenulepingu katteks summas 850.00 eurot, mistõttu on arusaamatu hageja 3000.00 euro suurune põhinõue. Hagiavalduse kohaselt arvestas hageja kostja poolt tasutud makseid summas 850.00 eurot hageja ja OÜ X X vahel 06.07.2017 sõlmitud laenulepingu nr 06/07/2017-2 katteks, kuid kostja ei olnud eelnimetatud laenulepingu käendajaks. Hageja korrigeeris 19.02.2020 esitatud hagiavalduse täpsustuses põhi- ja kõrvalnõuete arvestust ning vähendas hageja nõuet kostja vastu vastavalt kostja esitatud vastuväitele. Hageja arvestas kostja poolt 12.04.2019 summas 250.00 eurot, 02.07.2019 summas 300.00 eurot ja 08.09.2019 summas 300.00 eurot tasutud maksed kogusummas 850.00 eurot 05.11.2018 sõlmitud laenulepingust nr 05/11/2018 ja käenduslepingust nr 05/11/2018 tuleneva võlgnevuse (viivise, intressi ja põhivõlgnevuse) katteks. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt esitatud võlgnevuse arvutuskäigule. Laenulepingu p 4.6 kohaselt kui laenusaaja teeb laenuandjale lepingu alusel makseid, siis loetakse nende maksete arvel täidetuks järgmised laenusaaja kohustused sõltumata makse nimetamisest või märgistamisest laenusaaja poolt: esimeses järjekorras viivised; teises järjekorras lepingu või seaduse alusel tasumisele kuuluvad hüvitised ja tasud; kolmandas järjekorras leppetrahvid; neljandas järjekorras intressid alates varem sissenõutavaks muutunud intressidest; viiendas järjekorras laen; kuuendas järjekorras muud summad. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostja poolt tasutud maksete, kogusummas 850.00 eurot, arvestamine laenulepingust nr 05/11/2018 tuleneva võlgnevuse katteks esimeses järjekorras viivise, teises järjekorras intressi ja seejärel põhivõlgnevuse katteks. IV Kostja on seisukohal, et viivise määr 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ning sellist viivise määra ei olnud pooled käenduslepingus kokku leppinud. Käenduslepingu nr 05/11/2018 p 1.1 kohaselt on käendatavat kohustust loov leping 05.11.2018 hageja ja OÜ X X vahel sõlmitud laenuleping nr 05/11/2018 koos selle sõlmimise ajal olemas olnud lisadega. Käendaja vastutab laenulepingust tulenevate OÜ X X kõigi kohustuste (sealhulgas kohustused tagastada laen, tasuda intresse, tasuda kohustuste mittetäitmisest tulenevaid leppetrahve, (trahve ja viivised), hüvitada tasusid ja kulusid ja rahuldada muud laenulepingust tulenevad varalised nõuded, sealhulgas hüvitada kahjud ja sissenõudega seotud kulud) täieliku täitmise eest, samuti käesolevast lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutab kogu laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise eest sõltumata sellest, kas nimetatud laen on lepingu sõlmimise ajaks OÜ-le X X välja makstud või mitte. Eelnevast tulenevalt vastutab kostja viivise maksmise kohustuse täitmise eest, kuna käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja laenulepingust nr 05/11/2018 tuleneva OÜ X 6 X kohustuse eest tasuda kohustuste mittetäitmisest tulenevaid leppetrahve (trahve ja viivised). Laenulepingu nr 05/11/2018 p 1 kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,5% päevas. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisemääraga. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on oluliselt kõrgem
lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Hageja ja OÜ X X sõlmisid laenulepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et antud juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu ka
Hageja on vähendanud viivisenõuet osaliselt vastavalt kostja poolt esitatud vastuväitele, et hageja ei ole arvestanud kostja poolt sooritatud makseid laenulepingu nr 05/11/2018 katteks. Lisaks ei ületa hageja poolt nõutav viivis põhinõuet. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivisearvestusele. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja viivise nõue summas 2073.00 eurot on põhjendatud. V Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping nr 05/11/2018 on kehtiv. Kostja ei ole vaidlustanud laenulepingu nr 05/11/2018 kehtivust ega laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumist põhivõlgniku poolt. Laenulepinguga kohustus hageja andma OÜ-le X X laenu summas 3000.00 eurot ning laenusaaja kohustus tagastama laenu vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Laenulepingu kohaselt leppisid poole kokku intressimääras 3,5% kuus ja viivisemääras 0,5% päevas. Hageja kandis OÜ X X arveldusarvele laenu summas 2900.00 eurot, millest oli maha arvestatud lepingutasu 100.00 eurot. Laenulepingu p 7.1 kohaselt on laenuandjal õigus leping ilma ette teatamata erakorraliselt üles öelda, kui laenusaaja on lepingut oluliselt rikkunud (sh mitteolulise kohustuse korduv või jätkuv rikkumine vaatamata vähemalt 5-päevasele täiendavale tähtajale kohustuse täitmiseks), samuti muudel seaduses sätestatud juhtudel. OÜ X X jättis tasumata maksed vastavalt laenulepingus kokkulepitud maksegraafikule ning rikkus sellega laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust, mistõttu ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles vastavalt laenulepingu p-le 7.1 02.07.2019, mille tulemusel muutus laenu põhiosa jääk sissenõutavaks 03.07.2019. Põhivõlgnikult OÜ-lt X X on võlgnevus välja mõistetud Harju Maakohtu 17.04.2020 tsiviilasjas nr 2-19-17939 tagaseljaotsusega.
Arvestades eeltoodut, rahuldab kohus hagi kostja osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja käenduslepingu nr 05/11/2018 alusel laenulepingust nr 05/11/2018 tuleneva põhivõlgnevuse 2968.93 eurot, intressi 108.75 eurot ja viivise 2073.00 eurot. OÜ X X, X X ja X X vastutavad
lõikest 1 tulenevalt nimetatud kohustuste eest osas, milles need kattuvad, solidaarselt. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse määramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi kostja osas, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist 7 menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 03.06.
Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1270.00 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 8 OÜ X X, X X ja X X vastutavad
lõikest 1 tulenevalt menetluskulude ja menetluskuludelt viivise tasumise kohustuste täitmise eest osas, milles need kattuvad, solidaarselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.