) § 175 lg 2 p 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 2 p 2 ja lg 5 kohaldamise eeldusteks on: 1) võlgnik on rikkunud
§-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on seisukohal, et võlgnik on rikkunud oma kohustust anda kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ehk rikkunud
Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Kohtul on õigus nõuda aruannet ja dokumente võlgniku varalise olukorra, tulutoova tegevuse või selle otsimise ja oma kohustuste täitmise kohta. Sellest tulenevalt on antud ka menetluse algatamise määruses võlgnikule tähtaeg aruande esitamiseks. Võlgnik esitas ühe aruande 23.10.2018 – pärast esimese aruande esitamise tähtaega (31.05.2018) ja kohtu nõudmisel. Pärast seda ei esitanud võlgnik aruannet ka 31.05.2019, samuti mitte kohtu 29.10.2019 kirjaga antud tähtajaks ega ärakuulamisel antud tähtajaks 31.05.2020. Kuna võlgnik ei ole esitanud nõutud teavet vaatamata kohtu poolt selleks korduvalt tähtaegade andmisele, on võlgniku huvi käesoleva menetluse läbiviimise suhtes küsitav. Teabe andmata jätmine kahjustab ka võlausaldajate huve. Võlgniku poolt menetluse läbiviimisele kaasaaitamine dokumentide esitamise kaudu võimaldaks kontrollida, kas võlausaldajatele mittetasumine on olnud süüline või on võlgnik teinud siiski kõik endast oleneva, et tulu teenida, kuid see pole õnnestunud.
lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohtu hinnangul on võlgnik tegutsenud vähemalt raskelt hooletult. Viimati andis kohus aruande esitamiseks tähtaja 20.02.2020 ja tähtaeg oli rohkem kui kolme kuu pikkune, sellele eelnes ka kirjalikult tähtaja andmine. Võlgnikku on korduvalt hoiatatud, et aruande esitamata jätmisel võib kohus menetluse lõpetada, kuid ka see ei ole võlgnikku motiveerinud oma kohustust täitma. Võlgniku rikkumine on selgelt süüline. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud süüliselt
Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (
MS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus 2 märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad R L kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.