Obsah (6)

§ 5§ 230§ 231§ 459§ 173§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuli 2020, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-3905 Tsiviilasi A K hagi B K vastu elati

) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool 2 hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja B K on hageja A K ja kostja seadusliku esindaja M B ühine alaealine laps. Kostja elab emaga Soomes, hageja elab Eestis. Viru Maakohtu 05.09.2008 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilasjas 2-08-10993 on hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis summas 2 175.00 Eesti krooni kuus, kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o XXX) või lapse vajaduste või vanemate varanduslikku seisundi muutmiseni. Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusest nähtub ka, et igakuine elatusraha ei või olla väiksem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära (tlk 7-9). Hageja palub vähendada kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise summat seoses sellega, et tema ülalpidamisel on veel kaks alaealist last ning tema sissetulekuks on Venemaal saadav töötasu summas 24 000.00 rubla (s.o 312.00 eurot) kuus. Pooled ei vaidle, et hagejal on lisaks kostjale veel kaks alaealist last, s.o A K (isikukood XXX) ja K K (isikukood XXX), lapsed sündisid pärast 05.09.2008 otsuse tegemist (tlk 23). Puudub vaidlus ka, et hageja töötab Venemaal töötasuga 24 000.00 rubla (s.o 312.00 eurot) kuus (tlk 4-5). Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Seega on hagejal seadusest tulenev kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele, s.o kostjale. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei ole kostjale elatist korrapäraselt tasunud. Pooled ei vaidle ka, et hagejal on kostja ees seisuga 01.01.2020 elatise võlgnevus summas 22 248.43 eurot (tlk 18). Hageja leiab, et kostjale miinimummääras elatise tasumisel, on tema teised lapsed varaliselt vähem kindlustatud kui kostja. Hageja on võimeline kulutama iga lapse peale 78.00 eurot kuus. Kohtuistungil teatas hageja, et ta on nõus tasuma hagejale elatist summas 100.00 eurot kuus. Hageja nõude puhul on tegemist

§ 459

lg 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude 3 muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Hagejalt on kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis 05.09.2008 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilasjas 2-08-
2. Tsiviilasjas 2-08-10993 tehtud kohtulahendist ega selle toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud. Seega ei sisalda 05.09.2008 kohtulahend asjaolusid, mis olid otsuse tegemise ajal nõude ning nõude rahuldamise aluseks. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
3. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 12). Seega tuleb praegusel juhul elatise vähendamise nõude lahendamiseks analüüsida, kas kostja igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses on hageja võimeline kostjale elatist tasuma. Kohus on seisukohal, et kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab

§ 459

lg 1 alusel koosmõjus PKS § 102 lg 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja on muuhulgas tuginenud sellele, et tal on lisaks kostjale veel kaks alaealist last, keda tuleb samuti ülal pidada. Kohus on seisukohal, et üksnes lapse sünd ei ole selline asjaolu, mis annab aluse jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud elatise vähendamiseks. Elatise vähendamise otsustamisel tuleb arvestada ka elatise vähendamist taotleva vanema varalist seisundit. Samas ka ainuüksi vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Hageja on tuginenud ka sellele, et tema sissetulekuks on Venemaal saadav töötasu summas 24 000.00 rubla (312.00 eurot) kuus. Muu vara hagejal puudub. Kohus on hageja maksevõime hindamiseks teinud päringuid registritesse ja asutustesse ning tuvastanud järgmist. Hageja on Narva linn, Kangelaste prospekt 51 korteriühistu 4 (registrikood 80180938) juhatuse liige (tlk 70). MTA tõendist nähtub, et hageja on Narva linn, Kangelaste prospekt 51 korteriühistult saanud detsembris 2019 töötasu summas 63.78 (bruto, tlk 86). Swedbank AS-i vastusest nähtub, et hageja omab blokeeritud arvelduskontot XXX, mille jääk on 01.92 eurot, kontol on broneering 01.92 eurot kaardi hooldustasudest, toiminguid viimasel 6 kuul ei ole (tlk 95). Hagejal kinnisvara ja sõidukid puuduvad (tlk 68-69). Esitatud ning kohtu poolt kogutud tõenditest nähtub seega, et hagejal puudub sissetulek ning vara, mille arvelt oleks ta võimeline kostjale elatist miinimummääras kuus tasuma. Samas on kohus seisukohal, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et hagejal puuduvad võimalused tasuvama töö leidmiseks ning oma sissetulekute suurendamiseks. Kohus selgitab taas, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast oleneva, et leida vastavat tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kohus on seisukohal, et hagejal tuleb pingutada ning teha kõik endast olenev, et vähemalt teenida tasu miinimummääras kuus. Hageja puhul on tegemist terve töövõimelise inimesega, kellel tuleb lisaks iseendale ülal pidada ka oma kolme alaealist last. Ka hageja väited, et Venemaal väiksema töötasuga töötamine on tema puhul põhjendatud seetõttu, et vastasel juhul esitatakse koheselt kohtule taotlus juhilubade peatamiseks, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Nimetatud taotluse esitamine sõltub vaid hagejast endast ning on võimalik vaid siis, kui ta kostjale korrapäraselt elatist ei tasu. Hageja on seega kohtu hinnangul võimeline töötama Eestis ning suurema töötasuga. Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada ka Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ning reaalset olukorda tööturul, kuid ka sel juhul on kohus seisukohal, et töötasu teenimine vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses töötasus kuus (2020 aastal 584.00 eurot kuus), on hageja puhul tõenäoline ning võimalik. Hagejal on autojuhi oskused, samas on ta varasemalt töötanud ehitajana. Kohus lähtub seega sellest, et hageja on praegusel juhul võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus, s.o summas 584.00 eurot. Samas on kohus seisukohal, et ka minimaalsest sissetulekust kuus (584.00 eurot) ei jätkuks kostjale miinimummääras elatise maksmiseks ning hageja ja tema teise kahe alaealise lapse ülalpidamiseks. Kohus on seisukohal ka, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu
3. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 11). See tähendab kohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevad rahalised vahendid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. detsembri 2013 otsuse 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb ka, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. 5 Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal seega, et tõendatud on asjaolu, et hagejal puuduvad käesoleval ajal rahalised vahendid ja muu vara igakuise elatise maksmiseks kostjale nõutavas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatav, et hageja ei ole võimeline tasuma temalt kohtulahendi alusel väljamõistetud elatist, mis on 2020 aastal 292.00 eurot kuus, ilma, et saaks kahjustada tema ja tema teiste laste tavaline elulaad. Kohus leiab, et kostjale elatise miinimummääras tasumisel osutuksid hageja teised lapsed praegusel juhul varaliselt vähem kindlustatuks kui kostja. Tuleb arvestada ka, et alaealise lapse ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates hageja varalist seisu ning sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma kostja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja enda teiste alaealiste laste tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada väljamõistetud elatise summat. Kohus tegi kostjale ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. Kostja on kohtule teatanud, et tema kulud on summas 1 075.60 eurot kuus (tlk 103-104, 136). Kostja esitas oma kulutuste tõendamiseks arved, ostutšekid ja maksekorraldused. Kohus on seisukohal, et esitatud tõenditest ei nähtu, kui palju tegelikkuses kostja ülalpidamiseks kuus kulub (v.a trenni ja üürikulu, tlk 146-147). Kohtu hinnangul on ka kostja igakuised kulutused osaliselt ebamõistlikud ja ülepaisutatud ning ei ole ka eluliselt usutavad (s.o nt taskuraha kulud, kulutused hügieenile, riietele jms). Samas on kohus seisukohal, et isegi kui kostja ei ole usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks tema kulutused kuus, esitanud, ei tähenda see, et lapsel kulutusi ei ole või et neid ei peaks igakuiselt kandma. On iseenesest mõistetav, et laps peab kusagil elama ning paratamatult kaasnevad sellega kulud üüri-, elektri-, veetarbimisega jms seonduvalt. Kostja peab ka igapäevaselt sööma, riietuma jne, ka sellega kaasnevad kulud. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hageja peaks tasuma kostjale elatist miinimummääras, peaks sellises ulatuses andma lapsele ülalpidamist ka tema ema. Kohus on palunud kostja seaduslikul esindajal esitada tõendid tema varalise seisundi kohta. Kostja seaduslik esindaja teatas kohtule, et tema sissetulekuks on 662.72 eurot kuus. Muu vara ja sissetulek kostja seaduslikul esindajal puudub. Kostja emal on ka teine laps. Kostja seadusliku esindaja abikaasa kannab kogu pere (sh ka kostja) kulud. Kohtule tõendina esitatud kostja seadusliku esindaja konto väljavõttest nähtub, et tema sissetulekuks on Soomes saadav toetus 662.72 eurot kuus (tlk 170-173). Kohtu päringutest nähtub ka, et kostja seaduslikul esindajal seosed äriühingutega, kinnisvara ja sõidukid puuduvad (tlk 180-183). Arvestades seega, et kostja seadusliku esindaja sissetulekuks on toetus summas 662.72 eurot kuus ning et kostja seaduslikul esindajal on lisaks kostjale veel üks alaealine laps, leiab kohus, et ka kostja emal ei ole võimalik anda kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot kuus). Oma sissetulekust peaks kostja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ning oma teise lapse ülalpidamisega seotud kulusid. 6 Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi 3 2-1-35-17, p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et kostja mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Eeltoodu määrab ka lapse tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on kostja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et lapse ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et hagejalt väljamõistetud elatist tuleb vähendada 120.00 euroni kuus (arvestusega, et hageja on võimeline teenima sissetulekut vähemalt miinimummääras kuus ning sel juhul jääks kõigile hageja lastele kokku 3*120.00 eurot, hagejale endale jääb 224.00 eurot, mis on ca kehtestatud elatusmiinimumi määr). Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga hageja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul kostja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui hageja maksab igakuiselt lapsele elatist summas 120.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Kohus on seisukohal ka, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu 17.05.2011 otsus 3-2-1-33-22, p 20). Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud välja mõista elatist, mille tasumine paneb kohustatud isiku olukorda, kus tal ei ole võimalik toime tulla ning kuhjuva võla tõttu muutub ta ise abivajajaks. Hageja on palunud vähendada elatist selliselt, et elatise suurus oleks 78.00 eurot kuus, seejärel oli ta nõus tasuma kostjale elatist 100.00 eurot kuus. Kohtu hinnangul on hageja eelnevast tulenevalt suuteline maksma kostjale elatist summas 120.00 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusega tsiviilasjas 208-10993 hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõistab A K B K kasuks välja elatise summas 120.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni B K täisealiseks saamiseni. 7 Hageja esitas kohtule maksekorraldused, millest nähtub, et ta on menetluse käigus, s.o 14.05.2020 tasunud kostja ülalpidamiseks elatist summas 120.00 eurot (tlk 90) ning 16.06.2020 summas 80.00 eurot (tlk 141). Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (

§ 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise vähendamist ja kostjal suurendamist.

Menetluskulud

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 8