Obsah (8)
§ 100§ 105§ 116§ 101§ 102§ 97§ 108§ 99KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2020, Narva Tsiviilasja number 2-20-3778 Tsiviilasi J B hagi J R vastu
§ 100lg 4).
- Mõista J R alaealise lapse J B kasuks välja elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 06.07.2019 - 29.02.2020 eest, summas kokku 1 372.00 (üks tuhat kolmsada seitsekümmend kaks) eurot. Menetluskulud
- Jätta menetluskulud poolte menetluskulud puuduvad. endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad Kohtuotsus saata pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme 1
(9)kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Viru Maakohtule on 09.03.2020 esitatud J B hagi J R vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja elab isaga, kostja elab lapsest eraldi. Kostja hageja ülalpidamises ei osale. Hageja seaduslik esitaja on palunud kostjal omavahelises suhtluses korduvalt vähemalt miinimummääras lapsele elatist tasuda, kuid seni seda ei ole tehtud. Kostja on aasta jooksul tasunud hageja arvelduskontole vaid 140.00 eurot. Hageja palub seega kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista elatise miinimummääras tagasiulatavalt ühe aasta eest, millest on maha arvutatud kostja poolt tasutud 140.00 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja ülalpidamiseks miinimummääras elatis ei kulu. Arvestades hageja seadusliku esindaja sissetulekut ning kohustuste mahtu, ei ole usutav, et ka tema kulutab lapse peale miinimummääras elatist kuus. Hageja saab ka riigilt toetusi. Hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on 2 last, neist vanem J B elab kostjaga ning õpib Narva Pähklimäe Gümnaasiumi 12 klassis. Vanema lapse kulutusi kannab kostja. Hageja täiendavad seisukohad Arvestades hageja seadusliku esindaja suuri kohustusi, sh kostja ees, siis on selge, et hageja vajadusi on allesjääva summaga väga raske rahuldada. Pealegi on hageja sellises kasvueas, kus tal on küllalt suured toidu jm kulud. Kui hageja seadusliku esindaja teisel, s.o juba täiskasvanuks saanud lapsel, kes elab kostjaga, on elatisraha nõue oma isa vastu, siis on tal õigus seda esitada. Kui ta aga sellise nõude esitab, muutub hageja seadusliku esindaja ja ühtlasi ka hageja olukord veelgi raskemaks. Hageja igakuised keskmised kulud on summas 656.00 eurot. Lisaks tasub hageja seaduslik esindaja vastavalt märtsis 2020 saavutatud kompromissile kostjale kompensatsiooni ühisvara jagamisel hageja seaduslikule esindajale jäänud korteri eest 354.17 eurot kuus (kokku 4 250.00 eurot). Kostja täiendavad seisukohad Kostja töötas varem juuksurina, praegusel ajal on kostja töötu, Eesti Töötukassas arvel. Hageja esitatud kulud on ülepaisutatud ning ei vasta tegelikkusele. Osad välja toodud kulutused (nt koerale ja kassile, valveteenusele) ei ole lapsega seotud. 09.03.2020 avaldatud lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringu kohaselt on miinimumelatis 2019 aasta lõpu seisuga 172.00 eurot. Samuti kuuluks sellest mahaarvamisele peretoetus ning arvestada tuleks ka aega, mil kostja täidab ülalpidamiskohustust vahetult lapsega suhtlemisel. 2
(9)Hageja seadusliku esindaja ning kostja vanem laps elab koos kostjaga alates 2020 aasta veebruari lõpust. Vanem laps J B õppis Pähklimäe Gümnaasiumi 12 klassis kuni juuni
- Kuivõrd kostja kandis veebruari lõpust kuni juunini vanema lapse kulutusi, ei ole põhjendatud kostjalt elatise väljanõudmine alates märtsist kuni juuni
- Kuigi vanem laps on saanud 18-aastaseks, jääb ta samuti kostja ülalpeetavaks, kes valmistub ülikooli sisseastumiseks. Kostja töötab juuksurina, juuksurite keskmine sissetulek on 500.00 eurot kuus. Kostjal isiklik elamispind puudub. Elatise määramisel tuleb lähtuda kohustatud isiku võimalustest. Hageja nõue tagasiulatava elatise väljamõistmiseks ei ole põhjendatutud ega tõendatud. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et J B (hageja) vanemateks on A B (hageja seaduslik esindaja) ja J R (kostja). Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et hageja elab koos isaga, kostja, s.o lapse ema, elab lapsest eraldi. Pooled ei vaidle ka, et kostja ei ole hagejale elatist korrapäraselt tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus kuni tema täisealiseks saamiseni. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu
§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta
§ 100
lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 11).
§ 100
lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.
§ 105
lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, 3
(9)arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (
§ 116lg 1).
Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud
§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.
§ 101
lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Elatise väljamõistmiseks
§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.
Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt
§ 101
lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu
- jaanuari
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud ka, et lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Kostja on leidnud, et hagi ei ole põhjendatud. Hageja ei ole ka oma tegelikke vajadusi põhjendanud ega tõendanud. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
§ 102
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
§ 102
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kostjal on seega seadusest tulenev kohustus hagejale elatist maksta. Kui vanem on
§ 102
lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
§ 101
lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks võib
§ 102
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Esiteks märgib kohus järgmist. Rahvastikuregistrist nähtub, et hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on lisaks hagejale veel üks laps J B (isikukood XXX), kes sai täisealiseks 08.06.2019. J B õppis kuni juuni 2020 gümnaasiumi 12 klassis (dtl 70). Pooltel selles osas vaidlus puudub. Pooled ei vaidle ka, et J B on elanud kostjaga ning on olnud kostja ülalpidamisel alates käesoleva aasta veebruari lõpust. Kostja on seisukohal, et kuivõrd veebruari lõpust alates kandis ta vanema lapse 4
(9)kulutusi, ei ole põhjendatud temalt hageja kasuks elatise väljanõudmine alates märtsist kuni juuni 2020. Kohus selgitab, et
§ 97
p 2 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni. Kohus selgitab ka, et erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Vaatamata sellele seega, et hageja seadusliku esindaja ja kostja teise lapse (J B) puhul on tegemist täisealise lapsega, kelle puhul ei saa erinevalt alaealisest lapsest automaatselt eeldada, et ta on abivajav ning et ta ei suuda enda vajaduste rahuldamiseks endale sissetulekut hankida ning vaatamata sellele ka, et ta ei ole ei oma vajadusi ja varanduslikku seisundit põhjendanud ega tõendanud ega hageja seaduslikult esindajalt elatist nõudnud, peab kohus käesoleval juhul siiski nõustuma kostjaga, et gümnaasiumi 12 klassis õppides on täisealine laps siiski abivajav ning vajab oma vanemate toetust. Kohus on teinud päringuid registritesse hageja seadusliku esindaja ja kostja täisealise lapse varandusliku seisundi tuvastamiseks. Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub, et J B kinnisvara, sõidukid ja äriregistri kanded puuduvad. Ka TÖR registris J B kohta kanded puuduvad. Kohus leiab seega, et hageja seadusliku esindaja ja kostja teise täiskasvanud lapse J B puhul on samuti tegemist vähemalt kuni gümnaasiumi lõpetamiseni (juuni 2020) abivajava lapsega, kellel on õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamist. Kohus arvestab seega, et hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on üks abivajav alaealine laps, s.o hageja, ning üks täisealine abivajav laps kuni gümnaasiumi lõpetamiseni, s.o juuni 2020. Kostja on tuginenud vastuväidete esitamisel muuhulgas sellele, et ta on töötu, samas ka sellele, et töötab juuksurina, juuksurite keskmine sissetulek on 500.00 eurot kuus. Kostja esitas ka Eesti Töötukassa tõendi, millest nähtub, et ta on töötuna arvele võetud alates 25.03.2020 (dtl 97). Kostja on esitanud ka oma konto väljavõtte, millest nähtub, et sellele tehakse sularaha sissemakseid (30.00-185.00 eurot), kontole on kantud summad eraisikutelt ning raha kostja enda teiselt kontolt (dtl 89-96). Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub, et kostjal kinnisvara, sõiduautod ning äriregistri kanded puuduvad. Kohtule esitatud ning kogutud tõenditest ei nähtu seega, et kostjal oleks püsiv sissetulek töötasu vms näol. Kohtule ei ole samas esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et kostjal puuduvad võimalused töötasu teenimiseks ning sissetulekute saamiseks. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast olenev, et leida vastavat tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kostja puhul on tegemist terve töövõimelise inimesega, kellel tuleb lisaks iseendale ülal pidada ka oma alaealist last ning vähemalt kuni kooli lõpetamiseni ka oma täisealist õppivat last. Kohus, kostja konto väljavõtteid uurides, on seisukohal samas, et eluliselt usutav on, et kostja teenib juuksurina töötades mitteametlikku sissetulekut (mõned eraisikute maksed selgitusega „volosi“ ehk „juuksed“, sularaha sissemaksed), mille suurus on samas kohtu hinnangul tuvastamata. Ka kostja ise on kohtule teatanud, et töötab juuksurina. Kohtule ei ole samas mistahes usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks, kui palju tegelikkuses kostja mitteametlikku tööd teeb ja raha teenib, esitatud. Kostja on kohtule teatanud, et juuksurite palgad on ca 500.00 eurot kuus. Palgad.ee lehelt nähtub aga, et juuksurite keskmine netopalk on 326.00 – 1 518.00 eurot kuus 5
(9)(https://www.palgad.ee/salaryinfo/teenindus/juuksur). Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada ka Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ning reaalset olukorda tööturul, kuid ka sel juhul on kohus seisukohal, et töötasu teenimine vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses töötasus kuus (2020 aastal 584.00 eurot kuus), on hageja puhul tema elukutsest tulenevalt tõenäoline ning võimalik. Kohus lähtub seega sellest, et kostja on praegusel juhul võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus, s.o summas 584.00 eurot. Hageja seisukoht on, et kostja peab temale igal juhul tasuma elatist miinimummääras kuus. Kohus on seisukohal, et ka minimaalsest sissetulekust kuus (584.00 eurot) ei jätkuks hagejale miinimummääras elatise maksmiseks ning kostja enda ülalpidamiseks. Arvestada tuleb ka, et hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on veel üks laps, keda tuli lisaks hagejale vähemalt kuni gümnaasiumi lõpetamiseni samuti ülal pidada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine
§ 102
lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hageja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hageja poolt nõutud elatise summat. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hageja palub kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest miinimummääras, peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka tema isa. Kohus tegi hagejale ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. 07.04.2020 teatas hageja, et tema kulutused kuus on summas 656.00 eurot (tlk 105). Tõendeid selle kohta aga kohtule esitatud ei ole. Kostja on seisukohal, et hageja esitatud kulud on ülepaisutatud ega vasta tegelikkusele, osad kulutused (nt koerale ja kassile, valveteenusele) ei ole ka üldse lapsega seotud. Ka kohus on seisukohal, et hageja osa kuludest ei ole põhjendatud (nt G4S valve summas 27.00 eurot ja loomade kulud 35.00 eurot) ning mõned hageja kulutused on ilmselgelt liialdatud (nt elekter summas 15.00 eurot, XXX (kommunaalkulud) summas 80.00 eurot, riided ja jalatsid kokku summas 120.00 eurot, toit 280.00 eurot). Kohus on seisukohal, et kõik elamispinnaga seotud kulud tuleb jagada vastavalt inimeste arvule, kes korteris elavad. Hageja seadusliku esindaja poolt esitatud tõendist nähtub, et tema sissetulekuks on töötasu Osaühingus W summas 729.01 eurot kuus neto (dtl 62). Lisaks makstakse hageja seaduslikule esindajale auto kompensatsiooni 335.00 eurot ja töövõimetuspensioni 241.00 eurot kuus (dtl 57). Hageja seaduslik esindaja on kohtule teatanud ka, et tema kohustuste suurus kuus on summas 1 662.22 eurot (sh ka hüvitis kostjale ühisvara jagamisel omandi kaotamise eest summas 354.17 eurot kuus, dtl 57). Kohus on teinud päringuid registritesse ning välja selgitanud järgmist. Hageja seaduslikule esindajale kuulub P OÜ (registrikood XXX, registreeritud 12.09.2019, põhitegevusala 6
(9)kaubavedu maanteel), kaks korteriomandit (XXX ja XXX), sõiduauto Fiat Bravo (2008 aasta) ning kaks sõiduautot Opel MOVANO (2006 ja 2008 aasta). Hageja seadusliku esindaja L AS-i konto väljavõttest nähtub, et sellele laekub töötasu ja autokompensatsioon Osaühingult W, Eesti Töötukassa toetus ja peretoetus, kontole on muuhulgas laekunud laenusummad B OÜ-lt ja B AS-ilt, kontolt võetakse suurtes summades sularaha. Hageja seadusliku esindaja AS-i S konto väljavõttest nähtub, et kontole tehakse tihti suurtes summades sularaha sissemakseid, kontolt tasutakse võlausaldajatele laenu- ja muude lepingute alusel. Arvestades seega hageja seadusliku esindaja sissetulekut ning kohustuste mahtu (1 662.22 eurot), leiab kohus, et ka hageja isal ei ole võimalik anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (292.00 eurot). Oma sissetulekust peaks hageja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda kulusid. Arvestades samas, et hageja seaduslikule esindajale kuulub P OÜ (põhitegevusala kaubavedu maanteel) ning kaks kaubikut Opel MOVANO, on kohtu hinnangul eluliselt usutav, et hageja seaduslikul esindajal on ka lisasissetulek P OÜ-st, mille suurus ei ole samas kohtu poolt tuvastatud. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hageja mõlema vanema sissetulekud ja kohustused on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Kohus möönab, et oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine on kohtu hinnangul piirkonna eripära arvestades ilmselgelt keeruline. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Justiitsministeeriumi poolt valminud uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ nähtub, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 13–17 aastase lapse puhul kas 206.00 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 172.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades ka, et hageja seaduslik esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et lapse ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 189.00 eurot kuus (206.00 + 172.00/ 2). Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul lapse igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt lapsele elatist summas 189.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (
§ 116lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (isa) panus ning riiklikud toetused. 7
(9)Arvestades samas, et hageja seadusliku esindaja ja kostja teine laps on elanud kostjaga alates veebruari lõpust ja on olnud sellest ajast alates kuni juuni 2020 vaid kostja ülalpidamisel ning arvestades ka, et eelduslikult on ka vanema lapse kulud olnud gümnaasiumis õppimise ajal samas suuruses nagu hagejal (189.00 eurot kuus), mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 01.07.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus jätab seega hagi osaliselt, s.o kostjalt hageja kasuks elatise alates 09.03.2020 kuni 30.06.2020 väljamõistmiseks, rahuldamata. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja elatise tagasiulatuvalt ühe aasta eest miinimumpalga ulatuses, millest on maha arvutatud 140.00 eurot.
§ 108
järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi
§ 99
mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit
§ 102ja § 105 lg 3 mõttes.
Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et mõlemad lapsed elasid kuni veebruari lõpuni hageja seadusliku esindajaga ning olid vaid tema ülalpidamisel. Toimiku materjalidest nähtub ka, et 06.07.2019 on hageja seaduslik esindaja mõlema lapse ülalpidamiseks kostjalt elatist palunud (dtl 15). Kostja ei ole seejärel lastele elatist tasuma asunud. Kohus on seisukohal, et tagasiulatuva elatise nõudmine on seega põhjendatud. Samas ei ole kohtu hinnangul põhjendatud nõuda kostjalt elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist, kuna puuduvad tõendid, et hageja oleks kostjalt enne 06.07.2019 elatist nõudnud. Kuna hageja ei ole avaldanud, et tema kulud olid enne hagi esitamist teistsugused kui hagis märgitud, ning pooled ei ole teatanud, et hageja vanemate varaline seis oli enne hagi esitamist teistsugune, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis tagasiulatuvalt perioodi alates 06.07.2019 kuni 29.02.2020 eest (ajani, mil mõlemad lapsed elasid hageja seadusliku esindajaga), summas kokku 1 372.00 eurot (189.00 eurot * 8 kuud – 140.00 eurot). Kohus on seisukohal, et nimetud summas tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei pane kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav, kuna kostja hageja vanemana pidi olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ning kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult. Arvestada tuleb ka, et hageja seaduslik esindaja on kuni käesoleva aasta veebruari lõpuni kasvatanud ning ülal pidanud mõlemaid lapsi üksi. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled 8
(9)menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 9
(9)