← Eesti

2-19-16272/17

Obsah (6)§ 131§ 132§ 114§ 218§ 134§ 133

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 5. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-16272

) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2). 2-19-16272 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. OL (võlgnik, avaldaja) esitas 12.09.2019 Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile kaebuse (täiendatud 26.09.2019) kohtutäituri tegevusele täiteasjas nr 031/2014/
  2. Kaebuse kohaselt sai võlgnik Eesti Töötukassalt teada, et kohtutäitur on arestinud tema töövõimetoetuse ning Eesti Töötukassa on 09.09.2019 kandnud kohtutäiturile 42,41 eurot. Kaebaja leidis, et kohtutäituri tegevus on õigusvastane ja palus töövõimetoetuse 42,41 eurot tagastada. Võlgniku sissetulekuks on töövõimetoetus 13,79 eurot päevas ning sotsiaaltoetus. Võlgnik on kohustatud tasuma eluaseme eest üüri 250 eurot ja kommunaalkulud. Samuti peab ta ostma endale toidu, ravimid, isiklikud tarbed, riided jms.
  3. Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet jättis 07.10.2019 otsusega O. L kaebuse rahuldamata. Võlgniku suhtes on 31.01.2014 algatatud täitemenetlus. Kohtutäitur on arestinud võlgniku töövõimetoetuse 04.02.2018 ning muutnud arestimisakti oma 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega Eesti Töötukassale. Eesti Töötukassa on 09.09.2019 kandnud kohtutäituri arestimise akti alusel kohtutäituri ametikontole 42,41 eurot täiteasja nõude katteks. Võlgnikule makstav töövõimetoetus (13,79 eurot päevas) jääb alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära (septembris 2019 on võlgnikule arvestatud töövõimetoetust 31 päeva eest, 31 × 13,79 = 427,49 eurot,
  4. a-l on töötasu alammäär 540 eurot). Võlgniku töövõimetoetuse osast, mis ületab arestimisele mittekuuluvat Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi 215,44 eurot, peab Eesti Töötukassa kinni vastavalt aktile 20% ehk 42,41 eurot. Kohtutäitur tuvastas, et Eesti Töötukassa on kinnipidamisi teinud vastavalt aktis kehtestatud ettekirjutusele ja õiges suuruses. Võlgniku sissetulek ei ole tema esitatud tõendite ja registriandmete alusel muutunud. Sotsiaaltoetus on

§ 131lg 1 p-de 1–3 kohaselt mittearestitav sissetulek.

Kohtutäituri 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akt on kehtiv, selle täitmist ei ole peatatud. 3. O. L esitas 19.10.2019 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur K. Velleti 07.10.2019 otsuse täiteasjas nr 031/2014/65 tühistamiseks. Kohtutäituri otsus on ebaseaduslik, kuna kohtutäitur ei ole hinnanud avaldaja kulusid, samuti seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms). Võlgnik on vastavalt üürilepingule kohustatud maksma eluaseme eest üüri 250 eurot kuus ja kommunaalkulud. Samuti peab ta ostma endale toidu, ravimid, isiklikud tarbed, riided, kingad ja muud isiklikud asjad. Kohtutäitur ei ole analüüsinud, kas sissenõude pööramine on lubatav

§ 131lg 2 järgi ja seda, millises ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata.

Riigikohus on tsiviilasja nr 2-18-4482 p-s 18.3 märkinud, et alates 09.01.2018 tuleb töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada

§ 131

lg-t 2 koos

§ 132lg-ga 12.

Tegelikkusele ei vasta kohtutäituri otsuse põhjendus, et kohtutäitur muutis 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega esialgset arestimise akti. Kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 arestimise akte, millega oleks muudetud kohtutäituri 04.02.2018 arestimise akti, ei ole olemas. Teadetega ei saa tühistada/muuta arestimise akti. Kohtutäitur arvutas ebaõigesti võlgniku sissetuleku. Kohtutäitur võttis aluseks võlgniku sissetuleku 427,49 eurot septembrikuus (septembris 2019 on võlgnikule arvestatud 2

(9)2-19-16272 töövõimetoetust 31 päeva eest, 31×13,79=427,49 eurot). Septembris on aga 30 päeva ja seega võlgniku sissetulek on 413,7 eurot. Kohtutäitur on põhjendamatult leidnud, et kaebuse lahendamisel ei pea töövõimetoetuse kinnipidamise määra kontrollima, kuna on olemas kohtutäituri varem tehtud 04.07.2019 otsus, mis on Harju Maakohtu menetluses (tsiviilasi y-yy-yyyyy) ja mis ei ole jõustunud. 04.07.2019 otsuses toodud faktilised asjaolud on teistsugused, kuna kohtutäitur tegi selle otsuse võlgniku 08.03.2019 kaebuse kohta. 4. Kohtutäitur Katrin Vellet palus jätta kaebuse rahuldamata. Võlgnik ei ole kohtutäiturile esitatud kaebuses taotlenud tema töövõimetoetuse arestimise muutmist või tühistamist, vaid raha tagastamist. Ühtegi tõendit septembrikuu 2019 sissetulekute või kulude kohta ei ole võlgnik kohtutäiturile esitanud. Samuti ei ole võlgnik täiendavalt selgitanud, milles seisneb kohtutäituri tegevuse ebaõigsus. Võlgnik ega tema esindaja ei ilmunud kaebuse arutamisele, et kaebust täiendada või täpsustada. Selle asemel esitas võlgnik kaebuse kohtule. Selline käitumine on pahatahtlik. Õiguslikku alust ei oma võlgniku seisukoht, et olukorras, kus võlgnik taotleb raha tagastamist, peab kohtutäitur otsuses hindama võlgniku kulusid, töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust, töövõimetoetuse arestimise ulatust ning seda, kas pärast raha kinnipidamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega.

§ 114lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse.

Kohtutäitur ei pööra sissenõuet võlgniku sissetulekule iga kuu eraldi ega koosta selle kohta uut iseseisvat arestimisakti, mida oleks võlgnikul võimalik vaidlustada sisuliselt. Igakuiselt toimuvad kinnipidamised eelpool nimetatud töövõimetoetuse arestimisakti alusel ning igakuiselt on võlgnikul võimalik vaidlustada raha kinnipidamist kui täitetoimingut. Töövõimetoetusele sissenõude pööramist ei ole võlgnikul seisuga 12.09.2019 enam võimalik vaidlustada kaebetähtaja möödumise tõttu. Kohtutäitur kontrollis otsuse tegemisel täiendavalt (vaatamata selle, et kaebuses sellist taotlust ei sisaldunud) võlgniku kaebuses kirjeldatud kulusid ning leidis, et need ei oma sellist iseloomu, et nende katmiseks tuleb võlgnikule tagada rohkem vahendeid kasutamiseks, kui seda on seadusega ette nähtud. Samuti hindas kohtutäitur, kas võlgniku töövõimetoetusest kinnipidamise tegemiseks esineb jätkuvalt alus, kas kinnipidamise suurus vastab arestimisaktis sätestatule ja kas pärast raha kinnipidamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete koostamise eesmärk oli viia 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akt kooskõlla seadusemuudatustega. Nimelt jõustus 10.06.2018

muudatus, mille kohaselt suurenes võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluv osa ning 25.01.2019 avaldas Statistikaamet oma kodulehel arvestusliku elatusmiinimumi uue määra. Teated on koostatud Eesti Töötukassale, selgitamaks, kuidas viimane peab tegema uue õiguskorra järgi kinnipidamisi. Muus osas jäi kehtima 04.02.2018 arestimisakt. Teated vastavad vorminõuetele. Kui kohus leiab teisiti, siis märgib kohtutäitur, et vormistamisnõude rikkumine ei too kaasa dokumendi tühisust. Vastavalt Eesti Töötukassa 19.05.2019 otsuse nr TVT/19/024162 p-le 3.1 makstakse töövõimetoetust igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu 10. kuupäevaks taotlusel näidatud viisil. Sellest tulenevalt sai võlgnik septembris 2019 töövõimetoetust eelmise kuu ehk augustikuu 2019 eest. Augustis on 31 päeva. Võlgnikule määratud töövõimetoetuse 3

(9)2-19-16272 suurus oli 13,79 eurot päevas. Seega moodustab võlgniku septembrikuus 2019 väljamaksmisele kuuluv töövõimetoetus 427,49 eurot (31 päeva × 13,79 eurot) ning väär on võlgniku väide, et kohtutäituri 07.10.2019 otsuses sisalduvad töövõimetoetuse suuruse arvutused on ebaõiged. Kohtutäitur ei keeldunud võlgniku majandusliku olukorra hindamisest põhjusel, et selline hinnang on juba varem antud, vaid seetõttu, et võlgniku 12.09.2019 kaebus ei sisalda asjaolusid, mis annaksid aluse asuda võlgniku majanduslikku olukorda teistkordselt hindama – kohtutäiturile teadaolevalt ei ole võlgniku majanduslik olukord muutunud.
  1. Aktiva Finants OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. Võlgnik on igakuiselt esitanud samasisulisi kaebuseid kohtutäiturile ja Harju Maakohtule. Kohtutäituri 04.02.2018 arestimise akt on osaliselt tühistatud 13.06.2018 ja 31.01.2019 aktide alusel. Arestimisakt arvestab kehtiva seaduse ja võlgniku ülalpidamisel oleva isikuga. Kohtutäitur ei ole ületanud diskretsiooni piire. Arestimisakt on kehtiv. Avaldaja on vaidlustanud toimingu, mille alusel on Eesti Töötukassa 09.09.2019 kandnud kohtutäiturile üle töövõimetustoetusest kinni peetud summa. Vastuväited avaldaja majandusliku olukorra hindamisest vms on kohased arestimisakti vaidlustamisel, mitte arestimisakti alusel tehtud toimingu vaidlustamisel. Avaldaja ei ole 12.09.2019 kaebuses vaidlustanud kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teateid ning seega ei saanud kohtutäitur 07.10.2019 otsusega lahendada seda küsimust. Avaldaja ei ole 12.09.2019 kaebuses väitnud, et kohtutäitur arvutas ebaõigesti võlgniku sissetuleku, mistõttu on ka nimetatud väidete osas kohtueelne menetlus läbimata. Ekslik on avaldaja arusaam, nagu peaks kohtutäitur igakuiselt hindama ja analüüsima avaldaja majanduslikku olukorda, avaldaja kulusid, arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust. Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust hinnanud 04.07.2019 otsuses, mis on vaidlustatud maakohtus (tsiviilasi nr 21910606). Kuivõrd 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt on jõus, siis puudus kohtutäituril alus vaidlustatud summa tagastamiseks.
  2. Harju Maakohus jättis 10.12.2019 määrusega O. L kaebuse rahuldamata; menetluskulud täies ulatuses avaldaja kanda; mõistis O. Llt välja menetluskulud summas 190 eurot Aktiva Finants OÜ kasuks; mõistis O. Llt Aktiva Finants OÜ kasuks välja viivise menetluskuludelt (s.o 190 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

§ 218

lg 1 kohaselt ei saa kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata. Kohtutäiturile 12.09.2019 esitatud kaebusest nähtuvalt peab võlgnik õigusvastaseks kohtutäituri tegevust töövõimetoetuse arestimisel summas 42,41 eurot. Kohtutäitur on algatanud O. L suhtes täitemenetluse Harju Maakohtu 16.01.2014 otsuse tsiviilasjas x-xx-xxxxx ja sissenõudja Aktiva Finants OÜ avalduse alusel. Seisuga 21.11.2019 moodustab nõude jääk 50 424,81 eurot. Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega.

§ 114lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse.

12.09.2019 kaebusega ei ole võlgnikul enam võimalik vaidlustada arestimisakti kehtivust. Tsiviilasjas y-yy-yyyyy on pooleli vaidlus arestimisakti kehtivuse üle. 4

(9)2-19-16272

§ 131

lg 2 ja

132 lg 1 kohaldamise eeldusi tuleb hinnata arestimisakti koostamisel. Võlgnik ei ole 12.09.2019 kaebuses esile toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks võlgniku töövõimetoetuse arestimise aluseks olevate asjaolude muutumisele. Kohtutäiturile ei ole esitatud võlgniku poolt ühtegi dokumenti, millest nähtuks võlgniku poolt ka tegelikkuses mingite erikulude kandmine, mis ei ole hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga ja tingiks vajaduse arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks arestimise määra vähendamise kaudu ning oleks aluseks raha tagastamisele. 2 Kuivõrd võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse 12.09.2019, saab vaidlus olla üksnes augustikuu töövõimetoetuses. Augustis 2019 oli 31 päeva, võlgnikule määratud töövõimetoetuse suurus moodustab 13,79 eurot, seega on laekumine septembrikuus 427,49 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituri 07.10.2019 otsus seaduslik, põhjendatud ja ilma arvutusvigadeta. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 jäävad kohtutäituri võimalikud õigusabikulud tema enda kanda. Avaldaja menetluskulud jäävad tulenevalt TsMS § 172 lg-test 1 ja 10 avaldaja kanda. Avaldajalt kuulub puudutatud isiku Aktiva Finants OÜ kasuks väljamõistmisele 190 eurot, millele lisanduvad viivised TsMS § 177 lg 4 alusel. 7. O. L esitas 27.12.2019 määruskaebuse maakohtu määruse peale. Harju Maakohus jättis 30.01.2020 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. O. L palub määruskaebuses tühistada Harju Maakohtu 10.12.2019 määrus ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, leides, et

§ 131lg 2 ja § 132 lg 12 kohaldamise eeldusi tuleb hinnata arestimisakti koostamisel.

Riigikohus on 15.03.2017 otsuses nr 3-2-1-166-16 leidnud, et kohtutäitur peab juhul, kui ilmnevad

§-s 131 märgitud asjaolud, arestimisakti viivituseta täiendama. Maakohus on aga ebaõigel seisukohal, et arestimisakt ei kuulu muutmisele ja alati peab lähtuma arestimisaktist ning mitte arvestama sellega, et võlgniku olukord on muutunud. Kohtutäitur ei ole 04.02.2018 arestimisaktis võlgniku majanduslikku olukorda hinnanud. Kaebaja on kaebuses esile toonud asjaolud, mis viitavad töövõimetoetuse arestimise aluseks olevate asjaolude muutumisele. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et võlgnik ei ole kohtutäiturile esitanud ühtegi tõendit kulude kohta. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et võlgnik pole esitanud kulude loetelu ja kulude suurus on hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga. Näiteks on võlgniku üürikulud 250 eurot kuus, mis on rohkem kui Statistikaameti arvestuslik miinimum. Ebaõiglane on mõista kaebajalt välja Aktiva Finants OÜ kasuks menetluskulud 190 eurot. Kaebaja vaidlustas kohtutäituri, mitte puudutatud isiku tegevust. Kuna kohus tegi määruse Aktiva Finants OÜ kasuks, rahuldades tema taotluse, siis peaks menetluskulud kandma just Aktiva Finants OÜ. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja on 100% töövõimetu, mistõttu on Aktiva Finants OÜ kulude tema kanda jätmine ebaõiglane. Lisaks on Aktiva Finants OÜ esitanud vastuse, mis on täies ulatuses kopeeritud tema teistes kohtuasjades esitatud vastustest. 9. Kohtutäitur Katrin Vellet palub 23.01.2020 ja 27.04.2020 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud avaldaja kanda. 5

(9)2-19-16272 Kaebaja on 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti vaidlustanud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Kaebaja ei ole 12.09.2019 kaebuses toonud esile uusi asjaolusid võrreldes tsiviilasjaga nr y-yyyyyyy. Kui võlgnik oleks toonud esile uusi asjaolusid, millest lähtudes tekiks kohtutäituril kohustus uuesti hinnata sissetuleku arestimise ulatust, oleks kohtutäitur teinud seda oma otsuses

§ 134lg 1 alusel.

Kaebaja ei ole kaebuses kohtutäiturile ega maakohtule toonud välja, millised asjaolud on muutunud. Vaatamata sellele kontrollis kohtutäitur 07.10.2019 otsuse tegemisel täiendavalt, kas kaebuses toodud võlgniku sissetulek on muutunud. Määruskaebuses ei ole kaebaja jätkuvalt selgitanud, millises osas on olukord muutunud ega ole esitanud vastavaid tõendeid. Kaebaja leiab, et kohtutäituri 07.10.2019 otsus on ebaseaduslik, kuna kohtutäitur ei ole hinnanud võlgniku majanduslikku olukorda. Selles osas ei ole võlgnik kohtutäiturile kaebust esitanud ega väitnud seda ka maakohtule kaebust esitades. Seega on kohtueelne menetlus läbimata. Kohtutäitur märgib siiski, et tegemist on paljasõnalise väitega, kuna kohtutäitur hindas võlgniku töövõimetoetusele sissenõude pööramist oma 03.07.2019 ja 04.07.2019 otsustes (tsiviilasjad nr x-xx-xxxxx ja y-yy-yyyyy). Kas otsused on õiguspärased, otsustatakse nimetatud tsiviilasjade raames. Võlgniku 12.09.2019 kaebuses nimetatud kulud on hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga. Arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks peaks esinema seaduslik ja mõistlik alus. Kohtutäitur ei tuvastanud, et täiteasjas esineks seaduslik alus võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks. Kohtutäitur ei nõustu avaldaja menetluskulude nimekirjas Harju Maakohtu 10.12.2019 määrusega tutvumisele kulunud ajaga 1,5 tundi, ning määruskaebuse ettevalmistamisele, põhjendamisele ja koostamisele kulunud ajaga 3 tundi. Arvestades asja keerukust, on põhjendatud ajakuluks vastavalt 0,5 tundi ja 1 tund. 10. Aktiva Finants OÜ palub 21.01.2020 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda ja mõista avaldajalt välja Aktiva Finants OÜ menetluskulud. Ekslik on avaldaja arusaam, nagu peaks kohtutäitur igakuiselt hindama ja analüüsima avaldaja majanduslikku olukorda, avaldaja kulusid, arestimise lubatavust ja arestimise määra põhjendatust. Seda on kohtutäitur teinud 04.07.2019 otsuses, millele on avaldaja esitanud kaebuse (tsiviilasi nr y-yy-yyyyy). Viidatud otsusest nähtub, et võlgniku kulutused on samad ega ole muutunud. Väär on avaldaja väide, et Statistikaameti arvestuslik miinimum ei hõlma avaldaja poolt välja toodud kulusid. Arvestades kinnipeetava summa suurust, mis jääb vahemikku 40–43 eurot, jääb avaldajale kätte üle 380 euro. Lisaks saab avaldaja mittearestitavat sissetulekut sotsiaaltoetuse näol. Kaebus on esitatud septembris 2019, kui töötukassa pidas kinni summa 42,41 eurot. Võlgnik on aga esitanud tõendina üürilepingu kehtivusega kuni 30.04.2019 ja arved. Seega kinnipidamise ajal nimetatud üürileping enam ei kehtinud. Sissenõudja ei nõustu avaldaja seisukohaga, et menetluskulud oleks pidanud jääma isiku kanda, kelle huvides lahend tehti. TsMS § 172 lg-t 1 kohaldatakse vaid juhul, kui on üks menetlusosaline. Juhul kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. 6

(9)2-19-16272 Menetluskulude teiste menetlusosaliste kanda jätmine ei ole põhjendatud, kuna avaldaja on ise oma järjepidevate kaebustega tekitanud pooltele ebamõistlikke kulusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Määruskaebuse rahuldamiseks ja Harju Maakohtu 10.12.2019 määruse muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebuse väidetele leiab ringkonnakohus järgnevat.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt on kohtutäitur K. Vellet avanud täitemenetluse nr 031/2014/65 Harju Maakohtu 16.01.2014 otsuse nr x-xx-xxxxx ja sissenõudja Aktiva Finants OÜ avalduse alusel. Avaldaja töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega vastavalt toimunud seadusemuudatustele.
  3. Avaldaja esitas 12.09.2019 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ning raha tagastamiseks (töövõimetoetus 42,41 eurot). Kohtutäituri 07.10.2019 otsusega täiteasjas nr 031/2014/65 jäeti O. L kaebus Eesti Töötukassa poolt 09.09.2019 kinnipeetud 42,41 euro tagastamiseks rahuldamata.
  4. Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri, sissenõudja ja maakohtu seisukohaga, et eelkõige tuleb

§ 131

lg 2 ja § 132 lg 12 kohaldamise eeldusi hinnata arestimisakti koostamisel, mitte arestimisakti alusel igakordsel summa kinnipidamisel, kui vahepealses ajal ei esita võlgnik uusi tõendeid, mis võiks kaasa tuua arestimisakti muutmise/täiendamise vajaduse. Vastasel juhul koormaks see kohtutäiturit ebaproportsionaalselt ning takistaks täitemenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Igakuised kinnipidamised toimuvad arestimisakti alusel ning igakuiselt on võlgnikul võimalik vaidlustada raha kinnipidamist kui täitetoimingut. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka avaldaja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-21-166-16 ega 2-18-4482, sest ka nendes lahendites on analüüsitud

§ 131

lg 2 ja 132 lg 12 kohaldamist just arestimisakti koostamise kontekstis.

§ 114lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse.

04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akt on tänaseni kehtiv. 15.

§ 134

lg 1 sätestab, et kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur arestimisakti võlgniku või sissenõudja avalduse alusel. Sellise taotluse esitamise eelduseks on sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumine. Isegi kui käsitada võlgniku 12.09.2019 esitatud kaebust arestimisakti muutmise/täiendamise taotlusena (

§ 133

lg 1 teine lause), ei ole avaldaja (peale umbmäärase viite eluaseme üürile 250 eurot kuus, kommunaalkuludele ning toidu, ravimite, riiete jms kuludele) esile toonud, millised on need konkreetsed asjaolud, mis on vahepealsel ajal muutunud ning tingiksid arestimisakti täiendamise. Kuigi vastavat taotlust ei ole esitatud, on kohtutäitur vaidlustatud otsuses täiendavalt kontrollinud, kas võlgniku sissetulek on vahepealsel ajal muutunud ning kas esineb alus arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks. Kohtutäitur oli seisukohal, et võlgnik ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks mingisuguste erikulude kandmine, mis ei ole hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga ning tingiks arestimisele mittekuuluva summa suurendamist arestimise määra vähendamise kaudu 7

(9)2-19-16272 ning oleks aluseks kaebaja taotletud summa tagastamisel. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega. Kohtutäitur on hinnanud võlgniku sissetulekuid, kulusid ja seda, kas pärast kinnipidamise teostamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks.
  1. Maakohus on avaldajale õigesti selgitanud sissetuleku arvutamisega seonduvat (määruse p 11). Määruskaebuses nimetatud osas vastuväiteid esitatud ei ole.
  2. Kuivõrd 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimisakt (tühistatud osaliselt 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete alusel), mille alusel on töövõimetoetusest 09.09.2019 tehtud kinnipidamine, on jõus, siis puudus kohtutäituril alus 42,41 euro tagastamiseks. Kehtiva arestimisakti alusel toimuv kinnipidamine on õiguspärane.
  3. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta avaldaja väited kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete õigusvastasusest. Neid väiteid ei ole kaebuses kohtutäiturile esitatud ning vaidlus nende üle on pooleli tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx.
  4. Maakohus jättis TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel menetluskulud avaldaja kanda. O. L palub määruskaebuses jätta Aktiva Finants OÜ maakohtus tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Seega vaidlustab avaldaja maakohtu menetluskulude jaotust. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult puudutatud isiku 2 menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda, arvestades, et avaldaja põhjustas menetluse, tema avaldus jäeti rahuldamata, ning põhjendamatu menetluse alustamisega tekitas ta teistele menetlusosalistele menetluskulusid. Seega ei muuda ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.
  5. Avaldaja vaidlustab ka Aktiva Finants OÜ menetluskulude kindlaksmääramist. Maakohtus tekkisid puudutatud isikul 2 menetluskulud seoses õigusabiteenuse kasutamisega (tunnihind 95 eurot, õigusabile kulutatud aeg kokku 2 tundi). Maakohus on avaldajalt Aktiva Finants OÜ kasuks välja mõistnud menetluskulu 190 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 175 lg 1 alusel on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19; 03.06.2013 määrus nr 3-2-1-65-13, p 18). Diskretsioonipiiride ületamist praegusel juhul ringkonnakohtule ei nähtu ning ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks menetluskulude kindlaksmääramisel eksinud. Seega määras maakohus Aktiva Finants OÜ esindajakulud kindlaks õigesti.
  6. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (avaldaja) kanda. Määruskaebuse menetlemisega seonduvalt tekkis Aktiva Finants OÜ-l lepingulise esindaja kulu 357,50 eurot (ilma käibemaksuta), mis sisaldab 10.12.2019 kohtumääruse ja määruskaebusega tutvumist ning seisukoha kujundamist (15 min – 27,50 eurot), vastuse koostamist määruskaebusele ja kohtule esitamist (3 tundi – 330 eurot). Aktiva Finants OÜ taotleb TsMS § 177 lg 4 8
(9)2-19-16272 alusel avaldajalt väljamõistetud menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lepingulise esindaja tunnihind oli 110 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda Aktiva Finants OÜ 21.01.2020 menetluskulude nimekiri (dtl 170) küll ülearuseid tegevusi, kuid määruskaebusele vastuse koostamise ja kohtule esitamise ajakulu 3 tundi on üle paisutatud. Määruskaebuse vastuse mahtu ja asja keerukust arvestades peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks nimetatud osas 1,5 tundi. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Kokku moodustab vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tasu 192,50 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.