Obsah (10)

§ 168§ 657§ 428§ 162§ 165§ 169§ 171§ 174§ 179§ 190

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. veebruar 202

) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel kostjate kanda võrdsetes osades ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 4.

1. Maakohus märkis, et tagasivõitmise hagi lahendamise eeldus on kostjate vahelise õigussuhte tuvastamine, mis on võimalik üksnes mõlema kostja suhtes. Kui kostja I vastuväiteid hagile ei ole põhjendatud, saab võtta kostja II õigeksvõtu vastu ning tema vastuväiteid hagile ei pea sisuliselt kontrollima. 4.
2. Maakohus tuvastas, et - maakohtu
3. aprilli 2014 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr x-x-xxxxx mõisteti kostjalt I kummagi hageja kasuks välja elatis (edaspidi: täitedokument); hagejate täitmisavalduse alusel alustas kohtutäitur
4. augustil 2015 kostja I suhtes täitedokumendi sundtäitmiseks täitemenetluse täiteasjas nr 048/2015/1266; kostjad sõlmisid
5. detsembril 2015 hüpoteegilepingu, mille alusel kanti
6. detsembril 2015 kostjale I kuuluvatele kaasomandiosadele kinnistusraamatusse kostja II kasuks ühishüpoteegid summadega 83 000 ja 13 000 eurot. 4.
7. Maakohus kohaldas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 ja § 191 lg 1 p 1 ning leidis, et esinevad eeldused hüpoteegilepinguga antud tagatise tagasivõitmiseks. 4.3.
8. Esiteks on kostja I suhtes algatatud hagejate täitmisavalduse alusel täitemenetlus täitedokumendi sundtäitmiseks. 4.3.
9. Teiseks kahjustab sissenõudjate huve kinnisasja koormamine hüpoteegiga olukorras, kus hüpoteegiga tagatud laenu arvel ei ole toimunud sissenõudjate nõude rahuldamine. Kui kostja I kaasomandiosa on koormatud hüpoteegiga, mida enampakkumise järgselt ei kustutata, siis vähendab see isikute huvi enampakkumisel osalemise vastu. Samuti kajastub hüpoteegiga tagatud nõuete suurus üldjuhul asja väärtuses ja enampakkumisel kujunevas hinnas, kuivõrd asja hindamisel on kohtutäitur kohustatud arvesse võtma hüpoteegiga tagatud täitmata nõudeid. 4.3.
10. Kohtutäituri
11. mai 2016 õiend nr 048/2015/1266 tõendab, et kostja I ei ole hagejate nõuet rahuldanud. Ka kostja I kinnitas, et täitemenetluses ei ole õnnestunud võlgnevust kustutada. Eeltoodust tulenevalt on täidetud tagasivõitmise eeldus, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist. 4.3.
12. Kuivõrd täitemenetlus algatati
13. augustil 2015, hüpoteegileping sõlmiti
14. detsembril 2015 ja hüpoteek kanti kinnistusraamatusse
15. detsembril 2015, siis on täidetud tagasivõitmise eeldus, milleks on tagatise andmine pärast täitemenetluse alustamist. 4.
16. Kostjad ei tõendanud tagasivõitmist välistavaid asjaolusid. Isegi juhul, kui laenulepingute alusel anti raha üle, ei anna see alust jätta hagi rahuldamata. TMS § 191 lg 1 p 1 järgi ei ole tagatise tagasivõitmise eelduseks asjaolu, et tagatud laenu pole laenusaajale üle antud. Laenulepingute järgi pidi kostja I raha saama
17. septembril 2015 ja
18. oktoobril 2015 Hüpoteegileping sõlmiti
19. detsembril
20. Seega toimus tagatise andmine pärast laenusummade kostja I kasutusse andmist. Seega ei saa kostjad esitada tagasivõitmisele vastuväidet TMS § 191 lg 2 järgi. 4.
21. Kuivõrd esinevad eeldused tagatise andmise tagasivõitmiseks, tuleb hüpoteegileping kehtetuks tunnistada. Seetõttu on ühishüpoteekide kanded muutunud ebaõigeks ja kostjaid tuleb kohustada andma nõusolekud ühishüpoteekide kustutamiseks. 4.
22. Menetluskulude jaotamisel märkis maakohus, et kuna kostja II ei võtnud hagi õigeks kohe sellest teadasaamisel ja hagejad ei loobunud kostjalt II menetluskulude nõudmisest, siis puudub alus kohaldada

§ 168lg 6. Menetluskulud jäävad kostjate kanda võrdsetes osades. 3

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata ja kaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus täiendab menetluskulude jaotust otsustusega, et kostjad kannavad oma kulud ise. Kumbki kostja kannab ka oma kaebusega seonduvad kulud erisusega, et kostja II kulusid seoses kostja I kaebusega ei hüvitata.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamise osas. Kostja I väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta. 9.
2. Maakohus leidis õigesti, et hagejad ei tugine tagasivõitmise üldalustele, vaid TMS §-le 191, mistõttu pole vaja mh võlausaldajate huvide kahjustamist tuvastada. Riigikohus on sedastanud, et nt TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis ja TMS § 188 eeldused sel juhul ei kohaldu, sest TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist. Eeldus tuleneb täitemenetluse ebaõnnestumisest, aga selle võib ümber lükata (
3. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2; vt ka
4. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664, p 15 teine lõik). 9.
5. Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt sisaldab TMS § 191 lg 1 p 1 samuti võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seega ei pidanud hagejad tõendama, et tagasivõidetav tehing nende huve kahjustab, vaid kostjatel oli võimalik eeldus ümber lükata, mida nad aga ei teinud.
6. Kostja II kaebus käsitleb väidetava kompromissi kinnitamata jätmist ja menetluskulude osaliselt tema kanda jätmist. Ka selle kaebuse väited pole põhjendatud. 10.
7. Kostja II etteheide kompromissi kinnitamata jätmise osas on ainetu, sest tsiviilasja toimikust ei nähtu poolte allkirjastatud ega ka suulise kompromissi esitamist kohtule.

§ 428

lg 1 p 4 sõnastuse järgi peab kompromissi kinnitamisele eelnema selle sõlmimine, st poolte vastavate tahteavalduste vahetamine. 10.2. Maakohtu otsuse järgi jäid menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda. Maakohus jaotas kulud eelkõige

§ 162

lg 1 ja § 165 lg 1 alusel.

§ 165

lg 1 teine lause võimaldab jaotada kulusid samal poolel osalevate isikute vahel lähtuvalt mh sellest, millises ulatuses pooled vaidluse põhjustasid või menetlust keerukamaks muutsid. Eelnevat kinnitavad ka

§ 169

lg-d 1 ja 3, mis võimaldavad jätta menetluse viibimisest või konkreetsest asjatust menetlustoimingust tingitud täiendavad menetluskulud selle põhjustaja kanda. 4

§ 165

lg 2 sätestab mh, et kaaskostja ei kanna menetluses teise kaaskostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid. See kehtib ka siis, kui kaaskostja menetlustoimingud kehtivad teise kaaskostja suhtes sama seadustiku § 207 lg 3 järgi. 10.

1. Tsiviilasja toimikust nähtub, et mõlemad kostjad põhjustasid nii vaidlust kui ka menetluse viibimist. Kuni maakohtu
2. märtsi 2018 istungini toimus asja sisuline menetlemine eelkõige seetõttu, et kostja II vaidles hagile vastu. Seejärel menetluslik olukord muutus, st vastuväiteid ja taotlusi asus esitama kostja I. Nagu maakohus õigesti märkis vaidlustatud otsuse p-s 5, ei võimaldanud kostja II õigeksvõtt hagi tema suhtes siiski kohe rahuldada. Tervikuna tingis mõlema kostja menetluslik käitumine hagejatel menetluskulude tekkimist. Sellises olukorras on õiglane ja põhjendatud, et kostjad kannavad võrdsetes osades hagejate menetluskulud maakohtus. 10.
3. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et eelnevas kirjeldatud alustel tuleks jaotada ka kostjate menetluskulud maakohtus.

ei reguleeri üheselt, millisel alusel tuleks jaotada kostjate menetluskulud juhul, kui nad ühiselt vaidluse kaotavad, aga on osalenud menetluses eraldi.

§ 165

lg 2 ja § 162 lg 4 mõttest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et õiglane on jätta kostjate menetluskulud sel juhul kummagi kostja enda kanda. Selles osas tuleb maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta täiendada. 11. Kostjate kaebustega seonduvad ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kummagi kostja kanda.

Kostja II huve kostja I kaebus ei puudutanud ning eespool p-des 10.2 ja 10.3 viidatud normidest tulenevalt ei ole kostjal I kohustust hüvitada kostja II võimalikke menetluskulusid. Seevastu kostja II kaebuse põhiväide käsitles kulude jaotamist just kostjate vahel, st kostja I võimalikud kulud kostja II kaebuse menetlemisel on hüvitatavad (vrd Riigikohtu 8. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-14, p 15 teine lõik).

§ 174lg 4 järgi määrab hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus.

12. Lõpuks lahendab ringkonnakohus kostjale I apellatsioonimenetluses antud menetlusabist tuleneva tasumisele kuuluva riigilõivuga seonduva. 12.1.

§ 179

lg 1 ja

§ 190

lg 5 esimese lause järgi tuleb kostjalt I seni tasumata riigilõiv (650 eurot) riigi kasuks välja mõista. Arvestades riigilõivu summat, otsuse jõustumiseks eeldatavasti kuluvat aega ja maakohtu 17. detsembri 2018 määruses kostja I majanduslike võimaluste kohta tuvastatud asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et kostjal I tuleb riigilõiv tasuda ühe maksega 60 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. 12.2.

§ 179

lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus hoiatab kostjat I, et

§ 179

lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi sundtäitmisele saata, kui kostja I talle pandud kohustust kohaselt ei täida. 12.3.

§ 179

lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud ringkonnakohtu lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5