← Eesti

3-19-572/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2020, Tallinn Haldusasja numb

) § 15 lg 5 p 4 tähenduses. Tegemist oli ehitisega ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 1 tähenduses. EhS § 3 lg 1 järgi on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud ja sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Ehitusseadustiku seletuskirjas selgitati, et varasemas ehitusseadustikus toodud mõiste osa „kohtkindlalt ühendatud“ oli segadust tekitav ja on seetõttu asendatud selgitusega maapinnale toetuv. Peaasjalikult lähtuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist nr 3-1-1-4406, mille järgi tuleb ehitisena mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades (ehitis on maapinnaga püsivalt ühendatud n-ö raskusjõu mõjul). MTA aktsepteeris aiamaja teisaldamise arvet (maksuotsuses toodud arvutuskäigus on Vaur Grupp OÜ arvet arvesse võetud võõrandamisega otseselt seotud kuluna) ning sellest järeldub, et aiamaja ei olnud kaebaja jaoks omal jõul teisaldatav. Kaebaja esitas 20.11.2018 MTA-le ka kinnistu uue omaniku 14.06.2017 e-kirja, milles paluti aiamaja ära vedada. Seega on aiamaja paiknemist kinnistul kinnitanud ka kinnistu uus omanik. Aiamaja kasutati võsalõikuri jm kinnistute korrashoiuks ja hooldamiseks vajaliku tehnika ja tööriistade hoidmiseks. Aiamaja käis paaril korral kinnistult ära töökojas, et teha selle juures 2

(8)3-19-572 hooldustöid. Seal oli võimalik ka riietuda. Lisaks olid seal väligrill jm tavapäraselt suvitamise juurde kuuluvate tegevuste jaoks vajalikud vahendid, lisaks oli võimalik ööbida. MTA on ebaõigesti leidnud, et kui kinnistul paiknes aiamaja, milles hoiti aiatööriistu, siis ei ole ikkagi tegemist aiamajaga

§ 15lg 5 p 4 tähenduses, millele võõrandamisel rakendub maksuvabastus.

Seadus ei nõua, et aiamajas peab saama elada. Asjaolu, et aiamajas lisaks ööbimisele ka tööriistu hoiti, ei saa olla aluseks maksuvabastust mitte kohaldada. Suvitamise ja ööbimise sageduse mõõtmist seadus ette ei näe. MTA on leidnud, et 25.05.2017 kinnistute müügilepingu p 1.8 kohaselt ei asu lepingu esemeks olevatel kinnistutel ehitisi ning ka ühestki teises sama lepingu punktist ei nähtu, et lepingu esemeks olevatel kinnistutel oleks paiknenud mõni hoone, sh teisaldatav hoone. Kinnistute müügilepingud koostab üldjuhul notar ning kinnistute andmed võetakse sinna kinnistusraamatust ja ehitisregistrist. Kuna tegemist oli kerge konstruktsiooniga ehitisega, ei olnud see ehitisregistrisse kantud.

§ 15

lg 5 p 4 näeb ette võimaluse, et maksuvabastus kohaldub ka vallasasjana kinnistul asuvale aiamajale.

  1. MTA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus. Kuigi kontrollakti pole vormistatud, olid kaebajale menetluse kestel teada kõik maksukontrolli käigus tuvastatud tähendust omavad ja õiguslikud asjaolud. Kaebaja on nende kohta esitanud ka oma arvamuse. Kaebaja pole selgitanud, millised dokumendid või selgitused oleks ta veel esitanud. Maksukontrolli alustati
  2. a tuludeklaratsiooni järelkontrollina ja seda on kaebajale ka selgitatud.

§ 37

lg 1 kohaselt on kasu vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Sama sätte kolmanda lause alusel on maksumaksjal õigus kasust maha arvata vara müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Kui dokumentaalne tõendus puudub, siis maksustamisel tehtud kulutust arvesse võtta ei saa. Dokumentaalseks tõendiks ei saa pidada endise juhatuse liikme (kirjalikku) paljasõnalist selgitust kahe aasta jooksul teostatud tööde väidetava hinna kohta. Kuna dokumentaalsed tõendid puuduvad, ei olnud vajalik ka hindamise läbiviimine.

§ 15

lg 5 p 4 kohaldamise eelduste esinemist või nende puudumist hinnatakse kinnisasja võõrandamise hetke seisuga. Ei nähtu, et kinnistutel oleks paiknenud ehitisi. Isegi kui mingil ajal paiknes kinnistul soojak, ei ole tegemist aiamajaga

§ 15

lg 5 p 4 tähenduses, mida oleks kasutatud aiamajana vähemalt kaks aastat ning mille võõrandamisel rakenduks maksuvabastus. Tallinna Halduskohus on haldusasjades nr 3-16-822 ja 3-18-1010 selgitanud, et

§ 15

lg 5 p-s 4 sätestatud tulumaksuvabastus on mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila (aiamaja, maakodu) näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Sel juhul on aga siiski eelduseks, et isik kasutas müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana (maakoduna, aiamajana) ning seda võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra kui ehituskonstruktsiooni ja ruumijaotuse mõttes (p 18). Isegi kui asuda seisukohale, et kinnistul oli ehitisregistrisse kandmata ehitis, peaks kaebaja tõendama aiamaja või suvila kasutamist sellena kahe aasta jooksul enne müügilepingu sõlmimist. Kaebaja ei ole aga esitanud ühtegi tõendit „putka“ kasutamisest suvila või aiamajana kahe aasta vältel. Väide, et seal hoiti tööriistu ja oli ka võimalik ööbida ja riietuda, ei kinnita hoone kasutamist aiamajana. 4. Tallinna Halduskohtu 18.02.2020 otsusega jäeti A.Oe kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 3

(8)3-19-572 Halduskohus nõustus vaidlustatud maksuotsuse põhjendustega ega korranud neid. Kaebaja suhtes viidi läbi üksikjuhtumi kontroll (maksukorralduse seaduse (MKS) maksuotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsiooni § 59 lg 2), mil kontrollakti koostamine polnud nõutav. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. E-kirjavahetuse käigus on MTA korduvalt viidanud asjakohastele tulumaksuseaduse sätetele ning selgitanud kuludokumentide esitamise vajadust Vanasauna tee 3 asuva kinnistu osas, samuti põhistanud, miks MTA ei pea võimalikuks Vanasauna tee 5 asuva kinnistu võõrandamise osas kohaldada

§ 15lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastust.

Kaebaja sai esitada neis küsimustes oma seisukoha. Kaebaja ei ole osutanud, millised seisukohad või tõendid jäid tal maksumenetluses esitamata maksuhalduri tegevuse tõttu. Selliseid tõendeid ei ole esitatud ka kohtumenetluse käigus. Seda, et maksukontroll hõlmab mõlema kinnistu müügist saadud tulult tulumaksu arvestamise õigsust, selgitas maksuhaldur 11.10.2018 e-kirjas.

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 võimaldavad soetusmaksumusena arvesse võtta vaid dokumentaalselt tõendatud kulusid. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud

§ 36

lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Vara soetamismaksumust tõendavate dokumentide säilitamisel ei ole kindlat tähtaega – soetamismaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olemas olema vara võõrandamise ajal. Kulude tõendamiseks ei ole A.N kinnitus piisav. Maksu määramine hindamise teel ei ole sellisel juhul välistatud (MKS § 94 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-70-08, p 22). Hindamise läbiviimiseks ei olnud aga maksuhaldurile esitatud piisavalt tõendeid. Hindamine eeldab maksukohustuslase poolt ulatuslikku kaasaaitamiskohustuse täitmist (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-31-70-08, p 18). Kui maksukohustuslane soovib, et maksuhaldur määraks hindamise teel varale tehtud parenduste maksumuse, peab ta aitama kaasa asjaolude väljaselgitamisele, muu hulgas esitama kõik võimalikud andmed, mis aitaksid kaasa parenduskulude väljaselgitamisele. Kaebaja ei esitanud maksumenetluses mistahes dokumente (nt tööde loetelu vms) ega arvestusi, mille põhjal oleks maksuhalduril olnud võimalik välja selgitada parenduste maksumus hindamise teel. A.N selgitus on liiga umbmäärane, sest sellest ei nähtu tööde aeg, maht, sisu ega kasutatud materjalid. Kulude tõendamiskoormus lasub eelkõige maksumaksjal ja maksukohustuslane ei saa eeldada hindamise läbi viimist olukorras, kus puudub igasugune täiendav informatsioon väidetavalt teostatud tööde kohta. Kaebajat on maksumenetluse ja kohtumenetluse käigus nõustanud maksuküsimustele spetsialiseerinud vandeadvokaat, mistõttu ei saa selline dokumentide esitamata jätmine olla vabandatav kaebaja väheste õigusteadmistega. MKS § 92 lg-st 4 ja § 102 lg 1 p-st 2 tuleneb, et hilinenult esitatud maksukohustust vähendavat asjaolu või tõendit saab arvestada vaid juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Seetõttu ei saa kohtumenetluses asuda koguma selliseid andmeid. Vanasauna tee 5 ei olnud ehitisregistrisse kantud ühtegi ehitist. Ehitiste olemasolu ei nähtunud ka võõrandamislepingust. Kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud arve ehitussoojaku ära vedamise kohta on maksuhaldur maksuotsuses siiski tulumaksukohustust vähendava kuluna arvesse võtnud.

§ 15lg 5 p-s 4 kehtestatud maksuvabastus on mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult 4

(8)3-19-572 tulumaksu. Suvila või aiamajaga seotud maksuvabastuse sisuks on võimaldada isikul kasutada maksuvabastust ka sellise eluruumi puhul, kus isik alaliselt ei ela, kuid mida isik näiteks suveperioodil võib kasutada ajutiselt eluasemena. Seega on sellise maksusoodustuse oluliseks eelduseks, et isik kasutas müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvila või aiamajana. Ehitise seisukord, konstruktsioon ja ruumijaotus pidid võimaldama ehitist sellisel viisil kasutada. Kaebaja ja kinnistu uue omaniku vahelises kirjavahetuses on kasutatud sõna „putka“ ja selle äravedamise arvel sõna „ehitussoojak“. Kirjavahetuse sisu järgi ei olnud tegemist ehitisega, mis oleks mõeldud kasvõi lühiajaliselt elamuna kasutamiseks ja millel oleks kaebaja ja ka kinnistu uue omaniku jaoks mingilgi moel sellised omadused. Puuduvad andmed veevarustuse, pesemisvõimaluste ja tualeti olemasolu ning toiduvalmistamise võimaluse kohta. Ainuüksi võimalus, et soojakus, kus muidu hoiti aiatööriistu, oli võimalik ööbida, nagu väidab kaebaja, ei tähenda, et selline ehitis oleks käsitatav suvila või aiamajana

§ 15lg 5 p 4 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. A.Oe apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 18.02.2020 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti ja rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Vanasauna tee 3 kinnistu soetusmaksumus tuli määrata hindamise teel ja kasutada selleks A.N suulisi ütlusi, pinnasetööde kohta koostatud projektdokumentatsiooni ja ekspertide hinnanguid tööde maksumuse kohta. Hindamise läbiviimine on maksuhalduri kohustus (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-3-1-60-11, p 44). Riigikohus selgitas, et maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus. Kui hindamist pole alustatud, siis ei saa määrata, kas maksukohustuslane on hindamisele kaasa aidanud või mitte. Kui MTA loeb kahe isiku kinnitused hindamise teel maksu määramiseks ebapiisavaks, peaks MTA seda väga veenvalt põhjendama, mitte neid kinnitusi paljasõnaliselt kõrvale heitma. Kaebaja ei teadnud MTA hinnangut A.N kirjalikule kinnitusele enne maksuotsuse kättesaamist. MTA ei täitnud ses osas selgitamiskohustust. Kaebaja ei osanud seetõttu taotleda hindamise teel maksu määramist, näidata, milliste tõendite alusel tuleks hindamine läbi viia ega täita kaasaaitamiskohustust. Kaebaja ei saanud seetõttu maksuhalduriga koostööd teha. Kaebaja esitas selgituse hindamise võimalikkuse ja kasutatavate tõendite kohta esimeses dokumendis pärast maksuotsuse saamist (kaebuses halduskohtule). Apellant ei esitanud hindamismenetluse jaoks vajalikke tõendeid kohtus, kuna ta arvas, et halduskohus ei vii ise hindamist läbi. Tõendite esitamise vajadust mõistis kaebaja alles halduskohtu istungil. Halduskohus jõudis ekslikule järeldusele ka Vanasauna tee 5 kinnistu võõrandamisest saadud tulu maksustamisel.

§ 15

lg 5 sätestab maksuvabastused kinnisasja, elamuühistu osamaksu või hooneühistu liikmelisuse võõrandamisest saadud kasult. Välja toodud kuuest punktist vaid kaks käsitlevad müüdud kinnisasja kasutamist elukohana. Tegemist on täiesti eraldiseisvate maksuvabastuse alustega, mis ei ole seaduses kuidagi seotud elukohana kasutamisega. 5

(8)3-19-572 Vanasauna tee 5 asus aiamaja. Vaatamata sellele, et aiamaja ei olnud kantud ehitusregistrisse ega notariaalsesse müügilepingusse, oli tegemist ehitisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) mõistes. Kuna tulumaksuseadus ei näe ette suvila ja aiamaja maksuvabastuse puhul kriteeriumina ette kasutamise kohustuslikkust või sagedust, siis pole oluline, kas seal on elatud või pole seal 15 aastat käidud. Kohus ei saa tõlgendada seadusesätet laiendavalt kohustatud isiku kahjuks. Statistikaameti andmetel ei ole veevärki, vesiklosetti, vanni, dušši ning elektrivõi keskkütet ka kõigis püsielukohtades; suvilates või aiamajades on see ilmselgelt harvem. Nende puudumisest ei saa aga järeldada, et tegemist ei ole aiamajaga

§ 15lg 5 p 4 tähenduses.

Kinnistu uue omaniku halvustav kõnekasutus ei ole määrav objekti määratlemisel aiamajana.

  1. MTA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hindamise teel parenduskulude suuruse määramine ei ole võimalik, sest puudub igasugune täiendav informatsioon väidetavalt teostatud tööde kohta. Maksuhalduril ei ole sedavõrd umbmäärase tõendi põhjal võimalik hinnata, kui palju maksid ehitustööd aastatel 2004–
  2. Selliste kulude tõendamise koormus lasub maksukohustuslasel. Vastustaja tutvustas apellandile maksumenetluse ajal läbivalt oma seisukohti. Lõplik seisukoht on esitatud 01.02.2019 e-kirjas, kus on märgitud, et müügitehinguga seotud kulud ja soetusmaksumus tuleb dokumentaalselt tõendada. Ärakuulamisõigus oli tagatud nõuetekohaselt. Maksumenetluses esindas apellanti seejuures vandeadvokaat. Maksuhaldur on apellandilt maksumenetluse kestel küsinud korduvalt täiendavaid selgitusi ja dokumentaalseid tõendeid. Täiendavad tõendid, mis võimaldaksid hindamist läbi viia, puuduvad. Ka apellatsioonkaebuses ei ole apellant selliseid tõendeid esitanud. Glossar Eesti OÜ endise juhatuse liikme ja kaebaja kinnitused ei ole piisavad, et aktsepteerida väidetavate tööde hinda kulude arvesse võtmiseks. Isegi kui Vanasauna tee 5 kinnistul paiknes mingil hetkel soojak, ei ole tegemist aiamajaga

§ 15lg 5 p 4 tähenduses, mida oleks aiamajana kasutatud vähemalt kaks aastat.

Ehitise kasutamine aiamajana on maksusoodustuse saamise eelduseks (vt lahendid haldusasjades nr 316-822 ja 3-18-1010).

§ 15lg 5 p 4 kohaldamine on seetõttu välistatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust.
  2. Apellandi väitel tuli Vanasauna tee 3 kinnistu võõrandamiselt saadud kasu tulumaksuga maksustamisel läbi viia hindamine, sest kaebaja oli maksumenetluses esitanud selgituse parenduskulude tegemise kohta, kuigi arved ja maksedokumendid nende kulude tegemise kohta puudusid (ei olnud säilinud). Parenduskulude tegemist selgitas apellant maksumenetluses 08.02.2019 e-kirjas (dtl 36). Kirjas märgiti, et Vanasauna tee 3 parendustöödega seotud dokumendid ei ole säilinud, kuna töid tehti väga ammu. Glossar Eesti OÜ on praeguseks hetkeks likvideeritud, sellelt äriühingult ei olnud samuti võimalik koopiaid saada, kuid juhatuse liige saab kinnitada, et töid tehti. Säilinud on ka projekt, kuid mitte projekti koostamise jms seotud dokumendid. Kahjuks jäi projekt lõpuni realiseerimata. Väidetavalt parendustöid teinud Glossar Eesti OÜ endine juhatuse liige esitas maksuhaldurile 07.02.2019 kinnituse, et äriühing tegi 2006–2008 kinnistul töid 180 000 krooni eest ning tööd koosnesid ehitusprojekti ettevalmistamisest ning koostamisest, samuti pinnasetöödest ehitamise ettevalmistamisel. Kaebaja selgitas maksumenetluses, et võib vajadusel esitada projekti. 6

(8)3-19-572
  1. Maksuhaldur ei selgitanud nende tõendite esitamise järel, et dokumentaalsed tõendid parendustööde ja nendeks tehtud kulutuste kohta ei ole piisavad. Tõendeid nõuti enne kaebaja e-kirja ja 07.02.2019 kinnituse esitamist ning tõendite esitamise järel tegi maksuhaldur 26.02.2019 maksuotsuse. Varem selgitas maksuhaldur siiski, et vajalik on kuludokumentide esitamine (04.12.2018 korraldus; dtl 78–79). Kuludokumendiks ei saa pidada A.N kinnitust ega kaebaja e-kirja.
  2. Maksukohustuslasele ei ole sellises olukorras alust ette heita kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist. Riigikohtu halduskolleegium selgitas otsuses asjas nr 3-3-1-60-11 (p 42), et maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus. Kui hindamist pole alustatudki, siis ei saa kuidagi määrata, kas maksukohustuslane on hindamisele kaasa aidanud või mitte. Hindamisele kaasaaitamine seisneb eeskätt maksuhalduri poolt nõutud hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamises ja seletuste andmises.
  3. Hindamine on lubatud, kui kirjalikud tõendid vaidlusaluste tehingute kohta on puudulikud, ebapiisavad ja ebausaldusväärsed (samas, p 39). Hindamine eeldab kohtupraktika kohaselt, et maksukohustuslase poolt kulutuste tegemine on piisavalt usutav, kuid ebaselge on nende kulutuste suurus.
  4. Praegusel juhul ei võimalda kaebaja ega A.N selgitused piisavalt veenduda, et kinnistu parendamiseks tegelikult kulutusi üldse tehti. Müügilepingus ei ole ehitusprojekti kohta andmeid esitatud. Maa-ameti geoportaalis olevatelt ortofotodelt nähtub, et kinnistul ei paikne ühtegi ehitist, ka mitte pooleliolevat. Kaebaja väitis küll maksumenetluses projekti olemasolu, kuid pole seda esitanud ka olukorras, kus nii maksuhaldur maksuotsuses kui halduskohus kohtuotsuses seadsid selle olemasolu kahtluse alla. Pinnasetööde tegemiseks väidetavalt tehtud kulutused on sedavõrd ebaselged, et neid ei ole võimalik hindamise teel kuidagi tuvastada. Kuludokumentide puudumise korral peab olema võimalik muude tõendite põhjal veenduda, et maksukohustuslane on maksustamisel maha arvestatava kulutuse tegelikkuses teinud, kuid ebaselge on selle suurus. Hindamise alustamisel peab olema selliste kulutuste tegemine maksukohustuslase poolt eluliselt usutavalt ära näidatud. Kaebaja ja A.N selgitused ei kinnita, et olemas oleks mingeid tõendeid pinnasetööde mahu kohta. Kuna kinnistu on ortofoto kohaselt tasane ja rohtunud, ei ole pinnasetööde tegemises võimalik veenduda ka vaatlusega.
  5. Ringkonnakohus jagab seetõttu halduskohtu seisukohta, et maksuhaldur ei pidanud sellises olukorras hindamist läbi viima ja tulumaksu määramine selle kinnistu võõrandamisel saadud kasult oli õiguspärane.
  6. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all ka Vanasauna tee 5 võõrandamiselt saadud kasu tulumaksuga maksustamine.

§ 15

lg 5 p 4 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, elamuühistu osamaksu või hooneühistu liikmesuse võõrandamisest saadud kasu, kui suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Vaidlusalusel kinnistul ei paiknenud püsivalt ühtegi hoonet. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, et 05.05.2017 paiknes kinnistu lõunanurga lähedal ese, mille pindala on ca 2 m2; aprillis 2016 paiknes seal objekt pindalaga mitte üle 5 m2 ning varasemate ortofotode tegemise ajal (aprill 2015, mai ja juuli 2014, aprill 2013, aprill 2012, juuli 2010, mai 2009 ja mai 2007) ei olnud kinnistul ühtegi hoonet. Ortofotode kvaliteet ei võimalda tuvastada, millise esemega täpselt tegemist oli, kuid selle suurust arvestades ei saa objekti pidada aiamajaks

§ 15lg 5 p 4 tähenduses.

Selle sätte mõte ei ole mistahes ehitisega kinnistu võõrandamisel saadud kasu tulumaksust vabastamine. Kui võimaldada väiksemaid kergesti teisaldatavaid hooneid sõltumata nende kasutusotstarbest 7

(8)3-19-572 ja suurusest pidada aiamajaks selle sätte tähenduses, oleks tagajärjeks igale võõrandamiskavatsusega kinnistule sellise ajutise ehitise või soojaku paigutamine ning

§ 15

lg 5 p 4 ei oleks kinnisasjade võõrandamisel enam erand

§ 15lg 1 suhtes.

Aiamajaga kinnistu võõrandamisel kohaldatava maksuvabastuse eelduseks on sätte eesmärki silmas pidades maksuvabastuse erandina ettenägemine neil juhtudel, kus kinnistu omanik on kinnistut pikema aja (kahe aasta) jooksul kasutanud sellise intensiivsusega, et kinnistut saab pidada isiklikus kasutuses olnuks. Suvila või aiamajaga kinnistul on eelduslikult toimunud kui mitte pidev, siis vähemalt hooajaline, kuid sagedane kasutus. Aiamajaks saab küll pidada ka ilma elektrivarustuse, veevärgi või muude mugavusteta hoonet, kuid selle suurus peab võimaldama ehitist kasutada nii, et seal on võimalik hoida igapäevasteks toimetusteks vajalikke asju ja ka kinnistu omanikul endal ehitises lühiajaliselt elada.

  1. Ükski tõend ei kinnita, et kaebaja kasutuses olnud ehitis vastas neile tingimustele. Eelnimetatud ortofotod annavad alust arvata, et sellist ehitist kinnistul ei paiknenud või viidi soojak kinnistule lühemaks ajaks. Kaebaja 08.02.2019 e-kiri (dtl 36) ei tõenda, et ehitis vastas eelkirjeldatud tingimustele. Võsalõikuri, grilli ja muude suvitamiseks vajalike vahendite hoiustamise ning ööbimisvõimaluse olemasolu kohta e-kirjas antud selgitused on paljasõnalised. Puuduvad tõendid ehitise suuruse, kuju jm andmete kohta, mis kaebaja väiteid kinnitaksid. Kaebaja ei ole seega tõendanud, et tulumaks Vanasauna tee 5 kinnistu võõrandamiselt määrati ebaõigesti.
  2. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonimenetluse menetluskulud kaebaja. Kaebaja apellatsioonimenetluse menetluskulud (riigilõiv 292,26 eurot ja esindajatasu 850,50 eurot) jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt apellatsioonimenetluses taotlenud, mistõttu neid kaebajalt välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.