(6)Kaitsja leiab, et süüdistatava versioon toimunust toetab tema tegevuse kvalifitseerimist KrS § 117 lg 1 järgi ehk surma põhjustamisena ettevaatamatusest. Nii väitis süüdistatav, et kadunu on olnud talle sõber noorest east, kellega olnud head suhted ja kellega sündmuste eelõhtul pruugiti ühiselt suures koguses alkoholi, peale mida kutsunud tema ise sõbra enda vanaema R.P korterisse edasi jooma ning ööbima. Arusaadavalt olnud mõlemad tugevas joobes sedavõrd, et sihipärane tegevus, liigutused jms oli ehk võisid olla tugevalt häiritud. 02.12.

1. a kohtuistungil esines tunnistajana Lääne Prefektuuri vanempiirivalvur Maaja Siller, kes kinnitas süüdistataval teatud aeg peale juhtunut silmnähtavaid koordinatsioonihäireid (istungi protokoll lk 9). Sündmus, mida kohus on kvalifitseerinud tahtliku tapmisena, toimus kahe hästi suhtleva sõbra ühise massiivse joomingu käigus ning pole ühtegi tõendit kinnitamaks mingit riidu, konflikti vms. Kohus ise möönis, et kriminaalasjas on jäänud tuvastamata, mis põhjusel otsustas süüdistatav R.Mt noaga lüüa. Kaitsja leiab, et sedavõrd raske süüdistuse korral ning arvestades tõendite seisu, on äärmiselt oluline just kuriteo motiiv kui nö kaalukeel vahetegemisel tapmise või surma ettevaatamatu põhjustamise vahel. Kaitsja leiab, et selliselt esineb otsene vastuolu kohtuotsuse loogikas, et ühest küljest põhjust noaga lüüa ei ole küll tuvastatud, aga tahtliku tapmisega on siiski tegu. Kaitsja on samuti seisukohal, et maakohus on tõendite hindamisel olnud põhjendamatult omaloominguline. Nii näiteks on haava asukoha käsitlemisel jõutud järelduseni, et see võib viidata sellele, et R. M käed pidid olema tõstetud kõrgemale, nt püüdis süüdistatavalt nuga käest võtta vms (otsuse lk 5, ülalt 8-9 rida). Kaitsja märgib, et põhjendamatu ja mittejälgitav on maakohtu järeldus miks maakohus ei pea eluliselt usutavaks asjaolu, et R. M koperdades ja kukkudes saaks tekkida sedavõrd sügav haav (otsuse lk 5, ülalt
2. lõik). Kohtu sellised järeldused ei haaku asja materjalidega, eelkõige ekspertiisiaktiga nr 19E-LÄS0012/
3. Kaitsja on seisukohal, et eluliselt usutav on, et sedavõrd raskes joobes, peale mitmeid pudeleid viina ning muid jooke tarbinud sõbrad polnud suutelisedki kohtuotsuses neile omistatud viisil käituma – tahtlikult, sihipäraselt, ennast kaitsval või ka ründaval viisil jne. Kaitsja järeldab, et valiku korral kaudse tahtlusega tapmise või ettevaatamatu surma põhjustamise vahel, oleks arvestades tõendeid läbi elulise usutavuse põhimõtte ja silmas pidades, et lapsepõlvesõbrad olid ennast oma vabal tahtel suutnud viia tugevasse alkoholijoobesse, teo õigusliku hinnanguna usutavam KarS § 117 lg
4. Kaitsja palub tühistada 29.01.
5. a Pärnu Maakohtu otsus Vladimir Plastinini süüditunnistamise ja tema karistamise osas KarS § 113 lg 1 järgi ja teha uus otsus, millega hinnata Vladimir Plastinini käitumine ümber KarS § 117 lg 1 järgi koos karistuse kohaldamisega vastava sanktsiooni piires. PROKURATUURI VASTUS
6. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et arvestades kriminaalmenetluses kogutud tõendeid tuleks V. Plastinini tegevust käsitleda ettevaatamatusest surma põhjustamisena. Ringkonnaprokurör kaitsja seisukohaga ei nõustu ning on arvamusel, et maakohus on V. Plastinini teo õigesti kvalifitseerinud tahtliku kuriteona. Samuti on saanud süüdistatav kohase karistuse toimepandud kuriteo eest. Nagu kaitsja ise apellatsioonis ka välja toob, siis on V. Plastinin läbi menetluse andnud erineva sisuga ütluseid: vahetult pärast sündmust avaldas ta oma naabrile tunnistaja R. V, et oli just sõpra kaenla alla löönud. Sündmuskohale jõudnud patrullpolitseiniku rinnakaamera salvestisest nähtub, et V. Plastinin selgitab, et ta pussitas kedagi. Samas järgnevate ülekuulamiste käigus on V. Plastinini versioon muutunud aina ennast õigustavamaks. Kohtueelses menetluses erines süüdistatava versioon toimunust diametraalselt kohtus kirjeldatuga. Nimelt leidis uurimisasutuses antud ütluste kohaselt sündmus aset köögis, kus süüdistatav seisis laua ääres ning keeras end, sooviga selja tagant midagi võtta. Samal ajal tõusis süüdistatava sõnul R püsti 3

(6)ning vigastas ennast süüdistatava käes oleva noaga. Seega on prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et V. Plastinini versioon toimunust ei ole usutav ning tema väited kukkumisest või kogemata vigastamisest ei ühti teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kaitsja on apellatsioonis avaldanud arvamust, et maakohus ei ole piisavalt käsitlenud kuriteo toimepanemise motiivi, kuna just see asjaolu on oluline tegemaks vahet isiku tahtlikul ja ettevaatamatul käitumisel. Esmalt tuleb nentida, et KarS § 113 puhul ei ole kuriteo toimepanemise motiiv koosseisuline tunnus, mistõttu selle kindlaks tegemata jätmist ei saa õiguslikult kuidagi kohtule ette heita. Prokuratuuri hinnangul on võimalik toimepanijal esinenud tahtluse või ettevaatamatuse kohta järeldusi teha ka konkreetse teo objektiivse avaldumise järgi. Käesolevas kriminaalasjas on kinnitust leidnud, et R. M surma põhjuseks on paremale poole kehatüvele rinna- ja kõhuõõnde tungiv torke- lõikehaav koos alumise õõnesveeni vigastusega südamepauna üleminekult, maksa, parema kopsu ja vahelihase vigastusega. Antud vigastuste tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus ja verisüdame paun, mille tagajärjel kannatanu suri 07.06.2019 kell 02:

1. Lüües aga noaga teist inimest paremale poole kehasse nii, et nuga on praktiliselt täis terapikkuses inimesel kehas, peab igaüks pidama võimalikuks ka võimaliku kõige raskema tagajärje saabumist ning ka möönma seda. Kokkuvõtvalt on prokuratuuri hinnangul Pärnu Maakohtu 29.01.
2. a tehtud kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Ringkonnaprokurör palub jätta V. Plastinini kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 29.01.
3. a otsus kriminaalasjas muutmata RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis ja prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu kuulub kohtuotsus selles osas tühistamisele. Samas kaitsja apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.
5. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et kaitsja apellatsioonis ei vaidlustata faktilisi asjaolusid, et 07.06.
6. a ajavahemikul 00:00 kuni 01:12 Pärnu linnas Mai 19 korteris nr 14 lõi süüdistatav R.Mle noaga paremale poole rindkere piirkonda, parema käe alla, tekitades talle paremasse rinnaõõnde ja kõhuõõnde tungiva torke- lõikehaava paremal pool rindkere külgpinnal koos alumise õõnesveeni vigastusega südamepauna üleminekul, maksa, parema kopsu ja vahelihase vigastusega, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus ja verisüdamepaun, mille tagajärjel kannatanu suri hiljem haiglas. Kaitsja ei nõustu süüdistuse etteheitega, et löök noaga oli süüdistatava poolt tekitatud tahtlikult ning sisuliselt asub seisukohale, et pole välistatud, et süüdistatav koperdas kannatanule noaga otsa. Apellatsiooni argumendiks on samuti asjaolu, et V. Plastininil puudus mistahes põhjus ja motiiv kannatanut tappa, ta ei soovinud seda. Kaitsja leiab, et kuna süüdistatav kannatanut tappa ei soovinud ning V. Plastinin võis komistada ja kukkuda R. M noaga otsa, siis tuleb süüdistata tegevus kvalifitseerida tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu ehk KarS § 117 lg 1 järgi.
7. Kohtukolleegium kaitsja selliste argumendiga ei nõustu ning märgib esmalt, et uuritud tõenditega on üheselt ümber lükatud süüdistatava kaitseversioon sellest, et süüdistatav võis koperdada noaga R. M peale ning tal puudus igasugune motiiv ja tahtlus kannatanut rünnata. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud R.V ütlustest nähtub, et 07.06.2019 öösel ärkas ta oma korteris trepikojast kostuva lärmi, kära peale ning uksekella peale, kui naaber Vladimir Plastinin ja vanaproua R. P palusid kutsuda kiirabi. Naaber V. Plastinin selgitas, et tal oli sõber külas, nad läksid kaklema ja ta 4

(6)lõi noaga sõpra kaenla alla ja palus, et tunnistaja kutsuks ruttu kiirabi, muidu sõber sureb ära (kd 1 lk 100). Patrullpolitseinikuna sündmuskohale saabunud tunnistaja M.S kohtuistungil antud ütluste kohaselt selgitas V. Plastinin talle, et just tema lõi kannatanut noaga ning kutsus neid appi. Väljakutse oli just kakluse peale, mille käigus on kedagi noaga löödud (kd 2 lk 102). Maakohus on sedastanud, et V. Plastinini poolt menetluse erinevatel etappidel antud ütlustes esinevad diametraalsed vastuolud kannatanule surmava vigastuse tekkemehhanismi osas. Maakohus märkis asjakohaselt, et kohtuistungil väitis süüdistatav, et läks noaga tuppa R.M juurde vaatama, kas viimane kööki sööma juba tuleb ja koperdas noaga R.M otsa. Kohtueelses menetluses on süüdistatav väitnud, et tahtis laua ääres omale tomatit lõigata ning selle käigus vigastas end R. M ise. (kd 1 lk 130) Sellest tulenevalt tuleb jätta tõendikogumist kõrvale süüdistatava ütlused osas, mis puudutavad tema komistamist ja kannatanule noaga otsa kukkumist. Uuritud usaldusväärsest tõendikogumist nähtub aga, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis konflikt ja kaklus, mille käigus on süüdistatav R .M noaga kaenla alla löönud. 8. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus süüdistatava teotahtlusega seonduvat. Maakohus on asunud seisukohale, et arvestades löögi intensiivsust, mida kinnitab tuvastatud haava sügavus ja asukoht, peab iga keskmine mõistlik inimene pidama võimalikuks mistahes tagajärje, sh surma, saabumist, seega V. Plastinin pani R.M tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium märgib, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka RKKKo 3-1-1-142-05, p 20). Kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-46-15, p 9 ja RKKKo 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). Käesoleva kriminaalasja õigeks lahendamiseks ja süüdistatava teotahtluse tuvastamiseks on kohtukolleegiumi veendumusel määrava tähtsusega süüdistatava tegevus, mis jääb üksiku noalöögi tekitamise ja kannatanu surma vahele. Nähtuvalt uuritud tõenditest pärast kannatanule üksiku eluohtliku noalöögi tekitamist, andis süüdistatav noa ära vanaema R.P, kes üritas R.Ml verejooksu peatada. Veendunud, et verejooksu peatamine ei õnnestu, pöördusid süüdistatav ja tunnistaja R. P naaber R.V poole palvega kutsuda kanntanule kiirabi ja politsei seletusega, et toimus kaklus, mille käigus lõi süüdistatav kannatanut noaga kaenla alla. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellise tegevuse näol on tegemist tähtsa teojärgse kriteeriumiga, mis näitab selgelt, et süüdistatav soovis ära hoida süüteo tagajärje. Maakohus on aga põhjendamatult jätnud süüdistatava tegevuse tagajärje ärahoidmisel vajaliku tähelepanuta. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kannatanu surm saabus talle tekitatud noalöögi tagajärjel 07.06.2019 kell 02:05 Pärnu Haiglas. Uuritud tõenditest nähtub, et kannatanu R. M oli peale noalöögi tekitamist võimeline mõnda aega iseseisvalt liikuma ja rääkima, seega oli süüdistataval adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure. Sellest tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et süüdistatav tekitas kannatanule tahtlikult eluohtliku noavigastuse, kuid tagajärje suhtes oli kergemeelne. Selliselt pani V. Plastinin toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega on põhjustatud kannatanu surm, mis on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. (vt nt. 3-1-1-79-15) 5

(6)Kohtukolleegium leiab, et maakohus kohaldas süüdistatava tegevuse subjektiivse koosseisu tuvastamisel ebaõigesti materiaalõigust ning kohtuotsus kuulub süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas tühistamisele ja kaitsja apellatsioon osalisele rahuldamisele. 9. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas vaid võimalikult muutuva kvalifikatsiooni kontekstis. Ühtegi täiendavat argumenti karistuse kergendamise põhjendamiseks kaitsja esitatud apellatsioonis välja ei too. Kohtukolleegium esmalt märgib, et