Obsah (8)

§ 331§ 69§ 56§ 65§ 64§ 74§ 57§ 58

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-19-6076 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Iv

§ 331-2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.

mai 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Veikko Libliku kaitsja adv. Sandra Sepp Süüdistatav Veikko Liblik (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Sandra Sepp Piia Enno Prokurör RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus

1. maist 2020 Veikko Libliku suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1 Harju Maakohtu
2. mai 2020 otsusega tunnistati Veikko Liblik süüdi

§ 331-2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o karistuseks mõisteti 4 kuud 20 päeva vangistust.

§ 69

lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (258 üldkasuliku töö tundi ehk 8 kuud ja 18 päeva vangistust) võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta 1 kuu ja 8 päeva. Karistusaja alguseks loeti reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. V. Liblik mõisteti süüdi selles, et ta rikkus korduvalt talle Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega nr 1-19-9629 kohaldatud keeldu võtta ühendust endise elukaaslase L.U (U), mh elektronposti teel, saates enda elektronposti aadressilt xxx L.U elektronposti aadressile xxx
5. veebruaril 2020 kell 15.02,
6. veebruaril 2020 kell 21.16 ja
7. märtsil 2020 kell 11.26, kell 11.54, kell 12.00, kell 12.22 ning kell 19.09 kokku seitse elektronkirja. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: V. Libliku kaitsja apelleerib kohtuotsuse tervikuna ning taotleb kriminaalasja tagastamist maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellant on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist, kuivõrd maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Kaitsja taotleb uue otsusega V. Liblikule rahalise karistuse või lühema vangistusmäära mõistmist. Apellant on seisukohal, et maakohus on oluliselt kriminaalmenetlusõigust rikkunud, arutades asja ilma kaitsja osavõtuta. KrMS § 339 lg 1 punkti 3 kohaselt on tegemist sellise olulise menetlusliku rikkumisega, mis tingib kohtuotsuse tervikuna tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisu tagasi saatmise. Apellant põhjendab enda seisukohta alljärgnevalt. KrMS § 45 lg 4 p 2 sätestab, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, välja arvatud teise astme kuriteo menetlemisel lühimenetluses, sealhulgas käesoleva seadustiku §-des 233–238 sätestatud korras kiirmenetluse vormis toimetatavas lühimenetluses, kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ja kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusemõistmise huvides vajalik. Seega oli menetlejal, s.o kohtul õigus asja ilma kaitsja osavõtuta arutada, kuid üksnes juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud kaitsja osalemine õigusemõistmise huvides vajalik ning selline hinnang on asjaoludele tuginedes põhjendatud. Apellant on seisukohal, et kohus on eelnimetatu vastu eksinud. Kõiki olulisi asjaolusid, sh süüdistatava varasemat karistatust ning toimikus olevaid või puudu olevaid materjale arvestades pidanuks maakohus jõudma järeldusele, et süüdistatav ei ole võimeline enda õiguste kaitsmise eest ise seisma ning kaitsja osavõtt on õigusemõistmise huvides vältimatult vajalik. Põhjus, miks süüdistatav maakohtus kaitsjast loobus, seisnes asjaolus, et ta tunnistas, et on talle ette heidetava kuriteo toime pannud. Süüdistatav ei väitnud, et tal on endal piisavalt õigusalaseid teadmisi või et ta teaks, milline on menetluslik olukord või tema väljavaated karistuse mõistmise osas. Ka kohus ega prokuratuur ei ole seda süüdistatavale selgitanud. Kohus küll märkis, et „seaduses sätestatud võimalused 2 karistuse mõistmiseks on piiratud“ ning et süüdimõistmise korral „on üsna tõenäoline, et karistuseks saab olema reaalne vangistus“, kuid seda ei saa pidada piisavaks. Kohus ei selgitanud ega kontrollinud kordagi, kas süüdistatav on teadlik sellest, millised seaduses sätestatud võimalused karistuse mõistmiseks käesoleval juhul on. Kohus märkis, et võimalused on piiratud, kuid ei selgitanud, milles need piiratud võimalused seisnevad. Lisaks ei selgitanud kohus, et võimalused on piiratumad just lühimenetluses, kuivõrd nt elektroonilise valve kohaldamiseks vajalikku tõendit toimikus ei ole. Süüdistatav selgitas, et tema hinnangul ei ole reaalne vangistus vajalik, kuid milline oleks alternatiiv vangistusele, süüdistatava ütlustest välja ei tule. Seega pidi kohtule olema äratuntav ja arusaadav, et süüdistatav ei tea, millist alternatiivset karistust oleks reaalse vangistuse asemel võimalik talle üldse mõista. Seetõttu ei saanud ega osanud süüdistatav ka hinnata, kas toimikus olevate materjalide pinnalt on teistsuguse karistuse, s.o rahalise karistuse mõistmine või vangistuse asendamine elektroonilise valvega võimalik. Teisisõnu ei saanud süüdistatav end ise tõhusalt kohtumenetluses kaitsta. Elektroonilise valve kohaldamiseks vajalikku kriminaalhooldaja ettekannet toimikus ei ole, mistõttu lühimenetluses ei olnud maakohtul võimalik süüdistatavat talle vangistuse mõistmisel elektroonilisele valvele allutada. Rahalise karistuse mõistmiseks peaks maakohtul olema veendumus selles, et isikul on võimalik rahalist karistust kanda. Süüdistatav ütles istungil, et tal ei ole töökohta. Tegelikkuses oli ja on süüdistataval jätkuvalt töökoht, kuid kohtuistungi toimumise ajal ei töötanud ta tööandja juures ametlikult. Süüdistatav arvas, et kui ta töötab kellegi juures mitteametlikult (st pole kirjalikku töölepingut ega töötamise registrisse kantud), siis seda töötamisena nö ei arvestata. Samuti ei osanud süüdistatav ise välja tuua, et ta on 3 alaealise lapse ülalpidaja, kes sõltuvad suurel määral süüdistatava poolt makstavast igakuisest elatisest. Tegemist on asjaoluga, mida on varasemas kohtupraktikas isikule karistuse mõistmisel asjakohaseks peetud. Eelnevat ei heasta ka asjaolu, et kohus ütles süüdistatavale, et viimasel on mh õigus lühimenetluse taotlusest loobuda. Olukorras, kus süüdistatavale pole üldse teada, kuidas tema võimalused lühimenetluses karistuse mõistmise osas piiratud on, ei saa mõistlikult eeldada, et süüdistatav oleks osanud seda õigust reaalselt kasutada. Ülaltoodule tuginedes ei ole apellandi hinnangul võimalik asuda seisukohale, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest ei olnud õigusemõistmise huvides vajalik. Kaitsja oleks saanud süüdistatavale selgitada, et kriminaalasja materjalid ei ole mõistetava karistuse kõigi alternatiivide kaalumiseks piisavad ning soovitada süüdistataval lühimenetluse nõusolek tagasi võtta. Samuti oleks kaitsja saanud ise esitada kohtule taotlus kriminaaltoimik KrMS § 238 lg 1 punkti 2 alusel prokuratuurile tagastada. Isegi kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kaitsja menetlusse kaasamata jätmisega ei ole maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud, on maakohus nimetatut teinud asja sisulisel lahendamisel. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kriminaalasja toimiku materjalid ei olnud piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, mistõttu pidanuks maakohus kriminaaltoimiku määrusega KrMS § 238 lg 1 punkti 2 3 alusel prokuratuurile tagastama. Seda tegemata jättes on maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 alusel rikkunud. Kriminaalasja toimikus ei ole kriminaalhooldaja ettekannet süüdistatava elukohas elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta. Samas ei ole elektroonilise valve kohaldamine karistusseadustiku alusel käesoleval juhul välistatud. Seetõttu ei olnud maakohtu käsutuses piisavalt andmeid, otsustamaks süüdistatavale mõistetav karistus ja selle individualiseerimise viisid. Apellandi hinnangul ei ole põhjendatud ka elektroonilise valve a priori kõrvalejätmine. Viimane oleks põhjendatud üksnes juhul, kui süüdistatav oleks kohtuistungil avaldanud, et tema elektroonilise valve kohaldamisega ei nõustu. Sellist avaldust süüdistatav ei teinud. Süüdistataval ei olnud võimalust selles osas üldse kaasa rääkida, kuivõrd süüdistatav ei olnud elektroonilise valve kohaldamise võimalusest teadlik ning kohus sellist võimalust süüdistatavale ei selgitanud ega tema seisukohta ei küsinud. Samas pidi maakohtule olema aru saadav, et süüdistatav ei soovi reaalset vangistust, kuivõrd sellist seisukohta väljendas süüdistatav korduvalt. Ka rahalise karistuse kohaldamise hindamiseks pidanuks maakohus täpsustama süüdistatava majanduslikku olukorda ja asjaolu, kas süüdistataval oleks võimalik rahalist karistust kanda. Apellant kordab, et süüdistatav töötas mitteametlikult kullerina xxx juba
8. mail 2020.a kohtuistungi toimumise ajal ning alates
9. juunist 2020.a on tal ka kehtiv tööleping, koos kandega töötamise registris (lisa 1). Rahalise karistuse kui kergema liigilise karistuse kohaldamise võimalikkust toetab ka asjaolu, et süüdistataval on 3 alaealist last, kelle igapäevane toimetulek sõltub otseselt süüdistatava poolt makstavast elatist (2 alaealise lapse ema kinnistus on lisa 2). Apellant märgib, et lisad on ringkonnakohtule esitatud eesmärgil veenmaks kohtukoosseisu, et täiendavate tõendite kogumine oleks perspektiivikas ning et tegemist poleks menetlusliku ressursi raiskamisega. Siinkohal tugineb apellant Riigikohtu varasemale seisukohale selles, et kui isik on ära näidanud, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks ja tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ning milliste olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile . Tegemist on selliste menetluslike rikkumistega, milliste kõrvaldamine ringkonnakohtus ei ole võimalik. Apellant palub ringkonnakohtul maakohtu kohtuotsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus KrMS § 341 lõike 1 või KrMS § 341 lõike 3 alusel. Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohus ei ole ülaltoodud rikkumisi toime pannud ja ei tühista kohtuotsust tervikuna, palub apellant ringkonnakohtul tühistada kohtuotsus süüdistatavale karistuse mõistmise osas. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole veenvalt põhjendanud kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse kohaldamata jätmist. Samuti ei vasta mõistetud karistus süüdistatava süü suurusele. Esiteks on apellant seisukohal, et maakohtu järeldus selles, et süüdistatavale ei ole põhjendatud kohaldada rahalist karistust, ei ole vastavuses seaduse, käesoleva kaasuse asjaolude ega süüdistatava süü suurusega. Maakohus on mitmed olulised asjaolud arvestamata jätnud, mille tulemusena ei ole maakohtu siseveendumuse 4 kujunemine jälgitav.

§ 56

lg 2 esimese lause kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et „kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.“2 Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavale oleks varasemalt mõistetud rahalist karistust. Selliselt ei ole võimalik sedastada, et kergemaliigilise karistuse kohaldamine oleks end varasema katsetuse käigus ammendanud. Apellandi hinnangul ei ole võimalik rahalise karistuse kohaldamist välistada ka ainuüksi seetõttu, et süüdistatav on käesoleva kuriteo toime pannud üldkasuliku töö tegemise ajal. Nimetatut ei toeta ka kehtiv õigus. Maakohus on märkinud, et tugineb raskema liigilise karistuse mõistmisel mh ka teo toimepanemise asjaoludele, kuid kohtuotsusest ei ole võimalik tuvastada, milliseid konkreetseid asjaolusid maakohus arvestanud on. Selliselt ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ega veenev. Apellant on seisukohal, et süüdistatavale on võimalik ja kohane kohaldada just rahalist karistust, arvestades nii teo asjaolusid, süüdistatava süüd kui ka tema isikut. Kohtuotsuse punktist 23 nähtuvalt on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud sellega, et kohtu hinnangul on süüdistatav saatnud kannatanule rohkelt e-kirju võrdlemisi lühikese perioodi jooksul (ca 1 kuu jooksul) ning et kirjade sisu on muutunud järjest hirmutavaks ja solvavamaks. Tegelikult saatis süüdistatav kannatanule 3 päeva jooksul kokku 7 kirja, milledest viimase sisu oli kannatanu ees enda käitumise ees vabandamine. Seetõttu vaidleb apellant vastu sellele, et edastatud kirju oli palju ja et nende sisu muutus järjest ähvardavamaks või solvamaks. Maakohus on jätnud arvestamata ka selle, miks süüdistatav kannatanule kirju saatis. Nimelt olid süüdistatav ja kannatanu lähisuhtes. Pärast suhte purunemist oli süüdistataval emotsionaalselt väga raske aeg. Süüdistatav ei olnud kannatanust üle saanud hetkel, mil nägi teda uue noormehega. Süüdistatav ei osanud enda emotsioonidega toime tulla teisiti kui kannatanule kirjutades. Mõne aja möödudes sai aga süüdistatav enda tehtud veast aru, vabandas kannatanu ees ning lõpetas talle kirjutamise. Pärast viimast kirja, mille eesmärk oli üksnes kannatanu ees vabandada, ei ole süüdistatav kannatanuga ühendust võtnud. Siinkohal nõustub apellant maakohtuga selles, et e-kirja kirjutamine on võrreldes muude

§-s 331² sätestatud koosseisule vastavate tegudega kannatanu isikuõigusi vähem intensiivselt riivav (kohtuotsuse p 25). Kahetsusväärselt on maakohus aga sellise asjaolu karistuse liigi valimisel tähelepanuta jätnud. Maakohus on jätnud arvestamata ka selle, et kriminaalasja toimikust nähtuvalt (teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, tl 2) on süüdistataval 3 ülalpeetavat. Tegemist on alaealiste lastega, kelle igapäevane toimetulek on vahetult süüdistatavast sõltuv. Olukorras, kus süüdistatav peab minema vanglasse reaalset vangistust kandma, ei ole tal võimalik sissetulekut teenida ega seetõttu ka oma ülalpidamiskohustust täita. Tulemusena kannatavad aga just 3 alaealist last. Apellandi hinnangul saab süüdistatava isiku hindamisel ka eelnimetatud asjaoluga arvestada. Täiendavalt märgib apellant, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole alust ka arvata, et süüdistatav ei tasu temale mõistetavat rahalist karistust ära – karistusregistri väljavõttes nähtub, et süüdistatavale väärtegude toimepanemise eest määratud 5 rahatrahvid on kõik tasutud. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et karistamise eesmärke on võimalik saavutada ka kergemaliigilise karistusega. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Rahalise karistuse mõistmise kasuks räägib ka asjaolu, et süüdistatav täitis temale määratud üldkasuliku töö tunde eeskujulikult. Nimelt on kriminaalhooldaja kinnitanud, et süüdistatav on registreerimistel alati õigel ajal kohal olnud ja üldkasuliku töö tunde täitnud vastavalt ajakavale.

§ 65

lg 2 ja

§ 64

lg 2 alusel viiakse rahaline karistus täide iseseisvalt ning

§ 74

lg 6 kohaselt võib kohus eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse jätta täitmisele pööramata. Apellant on seisukohal, et süüdistatav sobib jätkuvalt kriminaalhooldusele ning üldkasuliku töö tunde sooritama. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada vaid vangistuse mõistmisel, on maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus põhjendamatult range. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et süüdistatava süü teo toime panemisel on keskmine. Isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et süüdistatava süü on keskmine, on põhjendamatu karistuse mõistmine üle sanktsiooni keskmise määra. Apellant rõhutab üksnes, et süüdistatava saadetud kirju ei saa pidada järjest solvavamateks ega ähvardavamateks, kusjuures viimases kirjas süüdistatav vabandas kannatanu ees. Süüdistatav tegutses tekkinud emotsioonide - südamevalu – ajel. Kokku kolmel päeval 7 kirja saatmist ei saa pidada intensiivseks kannatanu õiguste rikkumiseks, kusjuures ekirjade saatmine üleüldiselt on vähese intensiivsusega rikkumine. Seejuures oli kannatanul võimalik süüdistatavaga kontaktis olemine välistada, s.o süüdistatava eposti aadress blokeerida ja/või süüdistatava kirju mitte lugeda, kuid kannatanu ei teinud seda. Ilmselge on aga see, et kannatanu elu ega tervis ei olnud mitte kordagi ohus. Eelnevast tulenevalt on apellant seisukohal, et süüdistatava süüd tuleb pidada keskmisest väiksemaks. Maakohus on põhjendatult arvestanud karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 alusel süüdistatava avaldatud kahetsust.

Samas on maakohus ebaõigesti jätnud

§ 57lg 2 alusel arvestamata selle, et süüdistatav on kannatanu ees vabandanud.

Apellandi hinnangul on kohtule kahetsuse avaldamine ja kannatanu ees vabandamine teineteisest sõltumatud ning eraldi karistust kergendavate asjaoludena arvestatavad. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et karistust raskendava asjaoluna tuleb pidada kuriteo toimepanemist endise elukaaslase suhtes

§ 58punkti 4 alusel.

Viidatud sätte grammatilise tõlgendamisena saab raskendavaks asjaoluks pidada üksnes kuriteo toimepanemist endise või praeguse pereliikme suhtes või isiku suhtes, kes elas teo toime panemise ajal süüdistatavaga koos. Pereliikme all tuleb mõista üksnes isikut, kes on teise isikuga seotud vere (suguluse) või abielu kaudu. Süüdistatav ei ole kannatanu pereliige ega seda olnud. Samuti ei elanud süüdistatav ja kannatanu kuriteo toimepanemise ajal koos. Endise tüdruksõbra või elukaaslase suhtes kuriteo toimepanemine ei ole

§ 58punkti 4 sõnastusest tulenevalt karistust raskendavaks asjaoluks.

Maakohus on materiaalõigust kohaldanud ebaõigesti. Arvestades asjaolu, et süüdistatava süüd tuleb pidada keskmisest väiksemaks, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole ning karistust kergendavaks asjaoluks on nii kahetsus kui ka kannatanu ees vabandamine, tulnuks 6 süüdistatavale mõista karistust alla sanktsiooni keskmist määra. Lisaks eelnevale märgib apellant, et isegi kui süüdistatava süüd pidada keskmiseks ning arvestamisele kuuluvad nii karistust kergendav kui ka raskendav asjaolu, on karistuste mõistmine üle sanktsiooni keskmise määra põhjendamatu. Sellisel juhul pidanuks süüdistatava karistust olema sanktsiooni keskmises määras, mitte sellest kõrgem. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mõistes süüdistatavale karistuse, mis on raskemaliigiline ja üle sanktsiooni keskmise määra. Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 2.juulini
2. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Kohtukolleegium, erinevalt kaitsjast, ei näe maakohtu poolt kriminaalmenetlusnormide olulist ega ka mitteolulist rikkumist ja sellest tulenevalt ei pea põhjendatuks ka taotlust kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja prokuratuurile tagastamiseks. KrMS § 339 lg 1 p 3 rikkumiseks peab kaitsja asjaolu, et maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses ilma kaitsja osavõtuta. Apellant heidab maakohtule ette seda, et maakohus ei teinud järeldust süüdistatava võimetuses enda õiguste kaitsmise eest ise seista ning seetõttu ei järeldanud, et kaitsja osavõtt on vajalik. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellised maakohtule tehtud etteheited põhjendamatud. Maakohus on väga põhjalikult välja selgitanud ja kontrollinud, kas süüdistatav ikka on võimeline ise ennast kaitsma, kas ta saab aru, millised on üldse tema väljavaated eesootava karistuse osas ning kas süüdistataval ei esine selliseid vaimse tervise kõrvalekaldeid, mis nõuaksid kaitsja kohtustulikku osavõttu. Kohtuistungi protokollis on maakohtu asjakohane tegevus ka kajastatud ning selle lugejale ei saa kuidagi tekkida arusaama, et maakohtu hinnang kohustusliku kaitsja osavõtu osas peaks olema maakohtu hinnangust erinev. Maakohus on süüdistatavale üheselt selgitanud, et seaduses sätestatud võimalused karistuse mõistmiseks on piiratud ning et süüdimõistmise korral on üsna tõenäoline, et karistuseks saab olema reaalne vangistus, kuid kaitsja arvates ei ole see piisav, sest kohus ei selgitanud ega kontrollinud kordagi, kas süüdistatav on teadlik sellest, millised seaduses sätestatud võimalused karistuse mõistmiseks käesoleval juhul on. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et süüdistatavale tulnuks selgitada kohtuistungil, miks ei ole seadusest tulenevalt võimalik temale mõistetavat vangistust asendada elektroonilise valvega ja miks ei saa antud juhul mõista süüdistatavale kergemaliigilist seaduses ettenähtud karistust e rahalist karistust. Maakohus on seda vägagi põhjalikult põhjendanud kohtuotsuses. 7 Apellant on seisukohal, et süüdistataval pidanuks olema kaitsja maakohtu istungil, sest kaitsja oleks saanud süüdistatavale selgitada, et kriminaalasja materjalid ei ole mõistetava karistuse kõigi alternatiivide kaalumiseks piisavad ning soovitada süüdistataval lühimenetluse nõusolek tagasi võtta. Samuti oleks kaitsja saanud ise esitada kohtule taotlus kriminaaltoimik KrMS § 238 lg 1 punkti 2 alusel prokuratuurile tagastada. Esiteks peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et seda, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, kontrollib kohus vastavalt KrMS § 238 lg 1 p-le 2 olenemata sellest, kas kohtuistungil osaleb kaitsja või ei osale ja kas kaitsja taotleb sel põhjusel toimiku tagastamist prokuratuurile või mitte. Kui kohus, kes ilma kaitsja taotluseta nõupidamistoas leiab, et kriminaaltoimikus ei ole piisavalt materjale, mis on vajalikud konkreetsete karistusotsustuste tegemiseks, siis tagastabki kohus toimiku prokuratuurile. Käesoleval juhul sellist vajadust ei tekkinud ja maakohtule oli juba kohtuistungi ajaks toimiku materjalide põhjal selge, et mõistetava karistuse osas on otsustusruumi vaid reaalse vangistuse määra küsimuses. Seetõttu ei olnud ka vajadust, et kriminaaltoimik sisaldaks kriminaalhooldaja ettekannet süüdistatava elukohas elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta. Samuti on kohus selgitanud süüdistatavale võimalust loobuda lühimenetlusest ja süüdistatav on jaatanud oma soovi, et kriminaalasi lahendataks lühimenetluses. Kaitsja arusaam sellest, et süüdistataval olid seadusest tulenevalt väljavaated ka mõistetava vangistuse asendamiseks elektroonilise valvega, on paraku väär. Vaidlustatud otsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud ajal, mil süüdistatav kandis eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust e üldkasuliku töö tegemise ajal.

§ 69

lg 7 sätestab, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. See tähendab üheselt, et teistkordselt üldkasuliku tööga isikut karistada ei saa, kui ta selle tegemise ajal uue kuriteo toime paneb. Kui seaduseandja võimaldaks uuesti asendada liitkaristusena mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, ei oleks ta väljendanud tahet obligatoorselt ning ilma igasuguste alternatiivideta tegemata töötundide vangistuseks ümberarvestamiseks. Seega seadusandja on välistanud isikule, kes on pannud ÜKT tundide tegemise ajal uue kuriteo teistkordselt asendada vangistus ÜKT-ga, mis on seaduses ettenähtud vangistuse asendamise võimalike asendusliikide osas ilmselgelt kõige raskem karistus e võrreldes üldkasuliku töö tegemist elektroonilise valve all viibimisega või ravil viibimisega, on üldkasulik töö raskem. Järgnevalt tuleks seaduse loogilise tõlgendamise tulemusel esitada küsimus: kui on keelatud vangistuse asendamine kõige raskema asenduskaristusega, miks peaks olema võimalik asendamine tunduvalt kergemate asenduskaristustega. Järeldus saab olla vaid üks – see on välistatud. Kohtukolleegium rõhutab, et seadusandja on

§ 69

lg 7-ga väljendanud kindlat tahet, et üldkasulik töö on reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus. Arvestades vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud vangistuse määra, on küsimus vangistuse asendamiseks elektroonilise valvega ainetu. Kaitsja heidab maakohtule ka ette, et maakohus ei ole täpsustanud süüdistatava majanduslikku olukorda ja asjaolu, kas süüdistataval oleks võimalik rahalist karistust 8 kanda ning et süüdistatav töötas mitteametlikult kullerina DEIMY OÜ-s juba

1. mail 2020.a kohtuistungi toimumise ajal ning alates
2. juunist 2020.a on tal ka kehtiv tööleping, koos kandega töötamise registris. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada maakohtu otsuses p-s 24 väljendatud seisukohale ja väidab, et maakohus ei ole välistanud rahalise karistuse mõistmist V. Liblikule mitte põhjusel, et süüdistataval ei ole sissetuleku puudumise tõttu võimalik kanda rahalist karistust e et selline karistus ei oleks reaalselt täidetav, vaid seetõttu, et sanktsioonis ettenähtud kergem karistusliik ei ole süü suurust ja süüdistatava isikut arvestades piisav, mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning ei kaitseks ka õiguskorra huvisid. V. Liblik on varasemalt kahel korral mõistetud süüdi lähisuhte vägivallategudes. Tema karistusregistris on muljetavaldav pakett lähisuhtevägivalla kuritegudest. Ta on mõistetud süüdi erinevate elukaaslaste suhtes toimepandud kuritegudes – nii füüsilise vägivalla kasutamises, vägivallaga ähvardamises, ahistavas jälitamises ja lähenemiskeelu rikkumises. Tegemist on süstemaatiliselt oma elukaaslasi terroriseeriva isikuga, keda ei ole mõjutanud varasemalt mõistetud karistused, sh ka lühiajaline vangistuses viibimine. Asjakohatuks peab kohtukolleegium kaitsja etteheiteid kannatanu suunas, et viimane ei välistanud süüdistatavaga kontaktis olemist, s.o ei blokeerinud süüdistatava e-posti aadressi ja/või ei jätnud süüdistatava kirju lugemata. Kaitsja arvates tulnuks seda asjaolu arvestada karistuse mõistmisel. Kohtukolleegium rõhutab, et kannatanu ei pea manipuleerima oma kontodega olukorras, kus süüdistataval on keelatud kohtuotsusega temaga suhelda. Süüdistatava süü seisneb selles, et ta vaatamata kohtuotsusega temale pandud keelule jätkuvalt kannatanule e-kirju saatis. Kas ja miks kannatanu neid luges, ei oma süüküsimuse ja karistuse mõistmise seisukohast tähtsust. Mis aga puudutab neid raskusi, milliseid kaitsja sõnul toob süüdistatavale kaasa reaalne vangistus, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada varasemalt korduvalt väljendatud seisukohta ja seda just tulenevalt apellatsioonis taotletud rahalise karistuse mõistmise ning vangistusmäära vähendamise osas, et adekvaatne ei ole selline karistuspraktika, kui isikut, kes pidevalt paneb toime samalaadseid kuritegusid, koheldakse iga korraga leebemalt. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest loobuda. Selle seisukohaga on nõustunud ka Riigikohus. Oma otsuses 3-1-1-58-13 p-s 10 selgitas Riigikohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Arvestades, et eelmise kohtuotsusega mõisteti V. Liblikule analoogilise kuriteo eest 5kuuline vangistus, siis on vaidlustatud otsusega mõistetud 7-kuuline vangistus selline karistusliik ja –määr, mille puhul on arvestatud Riigikohtu eeltsiteeritud selgitusega. 9 Maakohus on põhjalikult motiveerinud V. Liblikule vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistusliiki ja – määra ja põhjendanud, milliseid kuriteo tehiolusid arvestab süüd suurendavatena. Asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse mõistetud üksikkaristuse kergendamiseks, ei ole ringkonnakohus tuvastanud. Kuidagi ei ole võimalik põhjendada, miks peaks olema vaidlustatud kohtuotsusega mõistetav karistus leebem eelmise kohtuotsusega samalaadse kuriteo eest mõistetud karistusest. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus ka põhjendatult arvestanud karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist endise elukaaslase suhtes (

§ 58p 4).

Kaitsja viitab

§ 58

p 4 sõnastusele ning nendib, et endise elukaaslase või tüdruksõbra suhtes kuriteo toimepanemine ei ole raskendav asjaolu. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles osas. Tõsi on see, et nimetatud seadusesätte sõnastus annab aluse järeldada, et endise elukaaslase ahistamine, ähvardamine jne ei ole karistust raskendav asjaolu. Nimetatud säte teeb vahet süüdlasega koos elava isiku ja pereliikme vahel ja selliselt, et tunnistab raskendavaks asjaoluks küll kuriteo toimepanemise endise või praeguse pereliikme ja süüdlasega koos elava isiku suhtes. Oluline on mõista, kas elukaaslane e partner, kellega ei olda küll ametlikus abielus, on süüdlase pereliige või süüdlasega lihtsalt koos elav isik ja seejärel on ka selge, kas endise elukaaslase suhtes kuriteo toimepanemine on raskendav asjaolu või mitte. EIK on asunud seisukohale, et perekonna määratlemisel on eriti oluline tuvastada, kas inimeste vahel esinevad tihedad isiklikud sidemed (EIKo 13.12.

1. a, asjas Emonet jt vs Šveits, p 33.). Kohtu hinnangul tuleb kaitsta nii „seaduslikku”, perekonnaõiguses tunnustatud pere (nt abielus olevaid isikuid, samas, p 34) , kui ka „seadustamata” perekonda (EIKo 18.12.
2. a, asjas Johnston jt vs Iirimaa, p 55) ehk perekonnaõiguses tunnustamata, aga faktiliselt perena funktsioneerivat kooslust (nt isikute abieluväline kooselu- EIKo 13.12.
3. a, asjas Emonet jt vs Šveits, p 34, samasooliste kooseluEIKo 24.06.
4. a, asjas Schalk ja Kopf vs Austria, p 90-95). Selleks, et inimesed moodustaksid perekonna, peab nende vahel olema rohkemat kui vaid majanduslik liit. Siinjuures võib järeldada, et selleks, et täiskasvanud inimesed, kes ei ole suguluses, moodustaksid perekonna, peab lisaks nende majanduslikule sidemele eksisteerima ka teatud intiimsuhe (Vt nt EIKo 12.05.
5. a, asjas Korlec vs Sloveenia, p 92). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et süüdistatav ja kannatanu olid elukaaslased ja nende vahelised suhted olid ka enamat, kui majanduslik liit e tegemist on endiste pereliikmetega. Siinjuures on oluline osundada ka rahvusvahelistele soovitustele. Istanbuli konventsiooni § 46 kohustab konventsiooniosalisi võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et järgmisi asjaolusid võiks ulatuses, mil need ei ole veel süüteo koosseisu tunnuseks, võtta riigisisese õiguse vastavate sätete kohaselt arvesse raskendavate asjaoludena konventsioonis sätestatud süütegusid puudutavate kohtuotsuste langetamisel: a süütegu pandi toime riigisisese õiguse kohaselt tunnustatud endise või praeguse abikaasa või partneri vastu pereliikme, ohvriga koos elava isiku või isiku poolt, kes kuritarvitas oma võimu. Seletuskirjas selgitatakse, et selles paragrahvis (konventsiooni § 46) mõeldakse fraasi all "partnerid, nii nagu seda 10 sätestab siseriiklik õigus", et minimaalselt peavad olema vastavuses siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustega hõlmatud endised või praegused partnerid, pidades silmas, et just suhtega seostuv lähedus ja usaldus on need, mille tõttu saab siinkohal rääkida raskendavatest asjaoludest. Samuti puudub alus mõistetud liitkaristuse vähendamiseks. Esiteks, eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa täielik liitmine on

§ 65lg 2 alusel kohustuslik.

Teiseks, kohtukolleegium kontrollis ka seda, kas süüdistatav on pärast maakohtu otsust teinud juurde ÜKT tunde, mis oleks aluseks liitkaristuse vähendamiseks eelmise otsusega ära kantud karistuse suurenemise arvelt. Kriminaalhooldaja Liisa Kaju selgitas, et kuna juunikuusse ei ole V. Liblikule ajakava koostatud, siis jääb sooritamata tundide arv samaks, mis oli maakohtu otsuse tegemise seisuga. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava enda kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 13.maist 2020.a V. Libliku suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11