KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. märts 2020, Rakvere kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-5377 (18259000235) Kohtunik Tiit Kullerkupp Kohtuistungi se

§ 181

lg 1 alusel jätta kaitsjatasu vandeadvokaadi Ahto Sirendi poolt osutatud õigusabi eest summas 1604,88 eurot riigi kanda.

§ 173

lg 1 p 2, lg 3, 176 lg 1 p 2 alusel välja mõista N Rlt erikuluna sundtoomise kulud summas 24,70 eurot (kakskümmend neli eurot 70 senti) riigituludesse. Sundtoomise kulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank EE502200221014193355 või Luminor Bank EE401700017002872300, viitenumbriga 99920700012340 ning selgitusega: „N R, 1-19-5377, menetluskulude osamakse“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Ahto Sirendi Advokaadibüroo kasuks 384,96 eurot (sh on käibemaks) vandeadvokaadi Ahto Sirendi poolt süüdimõistetu N R kaitsjana riigi õigusabi korras kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o hiljemalt 13.03.

1. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis 27.03.
2. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o hiljemalt 13.04.2020.. Süüdistus N Rt süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem karistatud teise inimese kehalise väärkohtlemise eest, 23.04.2018 kella 10.00 paiku xxxx asuva maja trepikojas sõimas trepikoda koristavat naabrit S Vt ebatsensuursete sõnadega ja tõukas teda sihilikult õlaga, mille tulemusel kukkus S V vastu trepikoja krobelist seina ja tõmbas käed marraskile. Oma sellise tegevusega tekitas N R kannatanule valu ja tervisekahjustuse - marrastused kätel. Seega N R, kahjustades korduvalt oma tegevusega teise inimese tervist ning põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, pani toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tõendid
3. S V kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta elab xxxx N Rga ühes majas ja ühes trepikojas, tema esimesel ja R neljandal korrusel. 23.04.2018 läks ta hommikul trepikotta koristama. Tal oli käes hari, millega pühkis ämblikuvõrke seina ja lae vahel olevast nurgast. Mingit taburetti, millest R räägib, tal kaasas ei olnud. Trepikojas on 3 ust, ta oli kahe ukse vahel, tema ja naabri oma vahel, tema selja taga oli trepp ja ees krobeline sein. Ta seisis seljaga trepi poole ja kuulis, et keegi tuleb ülevalt, kui see isik jõudis juba peaaegu esimese korruseni välja, siis ta sai hääle järgi aru, et tuleb N. N ropendas, et tema segab liikumist ja tolmutab. Nl on koerad, kuid seekord tuli ta trepist alla ilma koerteta. Temast möödudes tõukas N teda õlaga, ta ei saanud aru, miks R nii tegi. Tema ja trepi käsipuude vahel oli pool meetrit kindlasti, mistõttu ta välistab selle, et tegemist oli lihtsalt ettevaatamatu tõukamisega kitsas kohas. Ta saab aru, kui N oleks koperdanud ja kogemata tõuganud, kuid kui inimene tuleb ülevalt, ropendab, et tema tolmutab ja segab tema käimist ja peale seda tõukab. S V selgitab, et tal olid käed harjaga üleval, tõukamise tagajärjel kukkus hari käest ja ta ise libises vastu seina. Sein oli krobeline ja ta sai väga haiget ning käed said ka kuigi palju vigastusi, kätel olid marrastused. Ta kummardas ja tahtis harja üles võtta, kuid N võttis selle endale, hakkas teda ähvardama, lubas politsei välja kutsuda. Ta ei jõudnud Nt harjaga lüüa ega isegi ähvardada, sest N sai ta harja maast enda kätte ja läks üles. S V tunnistab, et „ ausalt ütlen, kui oleks käes, siis oleks virutanud“. Ta läks tuppa ja kutsus politsei. Tema ei teinud midagi sellist, et N oleks pidanud politseid kutsuma. Tulid kaks politseinikku, kuulasid teda, siis politsei märkas, et ta käed on lubjased ja saanud viga. Nad tegid kätest pilti pakkusid teha avaldus. Ta ei tahtnud seda avaldust teha, leidis, et see oli olmesituatsioon ja pole vaja, aga politseinikud soovitasid ja ta tegigi avalduse sama päeva õhtul või järgmisel päeval. Politseinikud kuulasid teda ja läksid seejärel üles N juurde, politseinik tõi tema harja tagasi. Tsiviilhagi ta ei esitanud ja ta ei tahtnud isegi seda avaldust kirjutada, kuid politsei ütles, et tuleb teha, sest käed olid katki ja kes teab, mis süüdistatav edaspidi ette võib võtta. Arstiabi ta ei vajanud, tal oli üks sprei valuvaigisti ja seda pritsis kätele valu vaigistamiseks ja raviks. N R on pärast seda sündmust vaikne, ei tee temast üldse väljagi. Ka varem on teiste naabritega juhtunud, et N tuleb ja sõimab. Temal endal oli ükskord varem ka Rga umbes samasugune olukord. Nl on kaks koera, need teevad trepikotta mustust, teda on häirinud, et peab seda koristama aga sõnavahetust neil Nga sel teemal pole olnud. (kd I, tl 28-29p, 32) 2
4. Tunnistaja L K töötab Rakvere politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna. Tema kohtus antud ütlustest nähtub, et N Rga puutus kokku väljakutse raames oma töös ja see oli 23.04.
5. Väljakutsele läks koos xxxx kadett O Eiga, Väljakutse oli xxxx, trepikojas oli kahe naisterahva vahel olnud sõnelus ja keegi oli kedagi tõuganud. Trepikojas said kokku väljakutse teinud kannatanuga, kes tuli oma korteriuksest välja, nad suhtlesid trepikojas, kus ka konflikt oli olnud. Kannatanu oli endast väljas, tal hääl värises ja käed värisesid. Kannatanu rääkis, et tema tuli trepikoda koristama, tal oli käes hari, ta oli näoga seina poole ja pühkis sellega ülevalt laest ämblikuvõrke, siis tuli ülevalt korruselt süüdistatav ning lükkas teda, ta libises kätega vastu krohvitud-värvitud seina. Süüdistatav võttis talt ära harja ja läks sellega oma tuppa, mingi sõnavahetus oli neil ka olnud. Kannatanul olid kätel pindmised vigastused, verd ei olnud, kannatanu ütles, et tundis valu. Ta fikseeris vigastused, tegi fotoaparaadiga pilti kannatanust ja tema kätest. Kinnitab, et toimikus olevad fotod on tema tehtud, soovitasid kannatanul avaldus teha ja viimane lubas sellega tegeleda. L Ki ütluste kohaselt tuli N R ise alla ja rääkis seal väga emotsionaalselt ja kõvahäälselt. Ütles, et tuli ülevalt korruselt koertega, möödus kannatanu selja tagant, trepikäsipuu ja kannatanu vahelt tahtis alla minna, väitis et ta ei mahtunud mööda, eitas kannatanu tõukamist. R tunnistas, et hari on tema käes, nad läksid koos R korterisse ja said sealt harja kätte. R ütles, et kuna see hari oli olnud kannatanu käes, ülesse suunatud ja ta ei mahtunud mööda, siis ta kartis, et kannatanu lööb teda selle harjaga ja ta võttis selle kannatanul käest ära. N Rl ta mingeid vigastusi ei märganud. Nii kannatanu kui ka süüdistatav olid kained. L Ki ütlustest nähtub, et kuigi R eitas tõukamist, sai ta viimase jutust aru, et R ei mahtunud kannatanust mööda ja oli viimasega siiski kokku põrganud ja kannatanu oli vastu seina libisenud. L K kinnitab, et trepikoda oli piisavalt suur, et kaks inimest saaksid üksteisest mööda minna. Samas arvab, et süüdistatav võis ka koertega tegeledes kogemata kannatanu vastu minna. L K tunnistab, et kuna ta situatsiooni ei näinud, siis ei saa seda hinnata. (kd I, tl 30-31p)
6. Tunnistaja O E õppis 23.04.2018 xxxx ja oli praktikal Rakvere politseijaoskonnas. Tema kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt mäletab ta väljakutsest niipalju, et oli mingi tõukamine trepikojas. Väljakutse teinud vanema naisega kohtusid koridoris, naise kätel olid marrastused, oli olnud mingi tüli harja pärast. Ülevalt naisterahvas rääkis vene keeles ja oli suhteliselt endast väljas aga tema vene keelt ei räägi ja naise jutust midagi aru ei saanud. Nemad soovitasid kannatanul avaldus teha. (kd I, tl 32p-33)
7. Kohus uuris järgnevaid kirjalikke tõendeid: - Politseinik L Ki poolt tehtud fotod – fotodel on vaade S Vle ja tema vasakule käele. Kannatanu randmel on valge lubjasarnase tolm, marrastused nahal. (kd II, tl 1-3); - Asitõendi vaatlusprotokollid koos andmebaasi väljatrükkide ja CD-plaadil olevate salvestistega – vaadeldud on nelja häirekeskuse kõnefaili 23.04.2018 toimunud intsidendi kohta. (kd II, tl 10a-17) Kell 10:16:06 helistab häirekeskusesse S V, kes räägib, et koristas trepikoda, tuli hull naabrinaine, läks mööda ja lükkas niimoodi, et ta pidi maha kukkuma, vigastusi ei saanud. Juba mitu korda on tema peale avaldus kirjutatud. Naabrinaine võttis harja ära käest, läks ülesse. Kunagi ei saa mitte midagi trepikojas teha, alati läheb mööda, ropendab ja kindlasti on vaja midagi niisugust füüsilist teha. Naabrinaise nimi on N. Kell 10:16:18, 10:18:48 ja 10:35:35 helistab häirekeskusesse N R. Esimeses kõnes väidab, et esimesel korrusel elav naabrinaine ründas teda jälle ja peitis ennast tuppa. Ründaja nime ei tea. Tema läks koera otsima ja naabrinaine ründas teda harjaga. See ei ole esimest korda, alati kui ta sellest naisest mööda läheb, lendab too talle peale. Teises kõne teatab, et üks naisterahvas, kes on teda ka varem rünnanud, ründas teda jälle. Naine jooksis oma koju. Vihastab häirekeskuse töötaja peale, kui soovitakse aadressi täpsustada, karjub, et kas olete peast põrunud ja paneb kõne kinni. 3 Kolmandas kõnes ütleb, et kutsus politsei xxxx. Häirekeskuse töötaja ütleb, et politsei juba sõidab sinna. R ütleb, et selline nahaalsus on juba üle igasuguse piiri läinud ja ta tahaks sellele kuidagi punkti panna. Küsib, et kas temal tuleb siis läbi õhu lennata või. - Patrullilehe koopia 23.04.2018 tööl olnud patrulli töö kohta – nähtub, et kella 08.00-20.00 oli tööl patrull L. K ja O. E. 10:20 xxxx – teataja ütleb, et teda lükkas trepikojas naabrinaine korterist xxxx N ja võttis harja ära. Paar minutit hiljem teatab N, et läks koeraga jalutama ja naabrinaine läks talle kallale. Korter xxxx isik S V, ei soovi teha avaldust. Korter xxxx isik N R, väidab, et läheb teeb jaoskonnas avalduse. (kd II, tl 5-6) - Väljatrükk politsei menetlussüsteemist – nähtub, et sündmus registreeritud 23.04.2018 kell 10:
8. Faabula: 23.04.2018 kella 10.30 ajal koristas S V xxxx trepikoda ning korteris nr xxxx elav N R hakkas teda sõimama ja lükkas S V vastu seina, millega tekitas kannatanule tervisekahjustuse – marrastused kätel. Lahenduse kohapeal on kirjas häirekeskusele tehtud kõnede kokkuvõte. (kd II, tl 4) - Karistusregistri väljatrükid N R suhtes – kuriteo toimepanemise hetkel oli tal 1 kehtiv kriminaalkaristus KarS § 121 järgi. Hetkel kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, kuid on 3 kehtivat väärteokaristust, millede eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. (kd II, tl 18-19) - Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 05.06.2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-2012 – nähtub, et N R tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust tingimisi 3 aastase katseajaga. N R oli kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema tungis 05.05.2011 kella 08.00-08.30 paiku xxxx elamu trepikojas kallale E D ja lõi talle rusikaga korduvalt pea piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise peavigastuse. (kd II, tl 20-22) - 24.11.2016 otsus väärteoasjas nr: 2590,15,004367 – nähtub, et 21.10.2015 kell 16.00 solvas N R S Vt avalikus kohas xxxx maja ees ebatsensuursete venekeelsete sõnadega ning ähvardas vene keeles, et „kas sul on eluisu otsas?“ ja „sa veel saad, ma ei ole sinuga veel lõpetanud“, millega pani toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise. Teda karistati rahatrahviga 120 eurot. (kd II, tl 23-25) - Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus 05.05.2017- nähtub, et N Rle oli esitatud kahtlustus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 11.11.2016 kella 17.15 paiku xxxx korteri ukse juures lõi omavahelise tüli käigus J Mle saapaga vastu parema käe käelaba, millega põhjustas J Mle füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o hematoomi. N R suhtes lõpetati menetlus

§ 202lg 7 alusel ja talle pandi kohustus teha 60 tundi üldkasulikku tööd.

(kd II, tl 26-27)

1. Süüdistatav N R ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Tema kohtus antud ütlustest nähtub, et S V elab temaga ühes trepikojas, tal ei ole S Vga mitte mingisuguseid suhteid, on lihtsalt naabrid. 23.04.2018 läks ta koertega jalutama, esimesel korrusel seisis V koridoris tabureti peal. Ta ei tea, kas V vahetas lampi või pühkis tolmu aga tal olid käed üles tõstetud. Tema kõndis sealt koertega mööda. Kuigi N R algul väitis, et tema Vt ei puutunud ja tahtis vaid mööda minna, tunnistas ta peagi, et möödudes siiski riivas kannatanut, aga ei teinud seda sihilikult. Ta tahtis alla minna, aga V keeras ümber ja sihtis talle harjaga näkku. Ta haaras harjast ning tõmbas selle V käest ära, viimane kukkus vastu seina, kuigi tema teda ei lükanud. V hakkas sõimama ja ütles, et ta kohe kutsub politsei. Tema ütles, et kutsu, V jooksis oma tuppa ning tema läks harjaga üles. N R täpsustab, et kui ta möödus, oli V tabureti peal, pärast tuli taburetilt maha ja hakkas harjaga torkima, ta võttis harja Vlt ära, et see teda ei lööks. V lõi teda harjaga näkku vastu nina ja seepärast võttiski Vlt harja käest, et uut lööki vältida. Enne seda harjaga löömist oli ta Vst juba möödas, allamineva trepi teisel või kolmandal astmel. V ütles midagi, ta vaatas tagasi ja saigi harjaga näkku. Ta solvus, et musta harjaga talle näkku lüüakse ja siis võttiski V käest harja ära. Ta ei mäleta, kas hari vahepeal maha kukkus. Löömisest tal mingeid vigastusi ei olnud, aga oli ebameeldiv. N R selgitab, et ta ei lükanud Vt vastu seina, ta 4 lihtsalt võttis harja käest ära ja seetõttu kukkus V vastu seina. Ta ei tea, kuidas kannatanu käed viga said, kuidas need marrastused tekkisid. Trepist alla tulles ta ei sõimanud Vt, hiljem oli neil sõnavahetus, midagi V talle ütles ja ta ütles vastu. Ta kutsus politsei välja, algul käisid politseinikud V juures, 10-15 minuti pärast tulid tema juurde ja küsisid, mis juhtus. Ta ütles, et tema kõndis ja see inimene ründas teda, nad ütlesid, et see inimene tahab harja tagasi ja ta ütles, et võtke see tagasi. Ta küsis, mis edasi saab ja politseinikud ütlesid, et minge piirkonna politseiniku juurde ja kirjutage avaldus. Tunnistab, et teda on varem väärteokorras karistatud selle eest, et sõimas Vt maja ees, sõimas sellepärast, et nad seisid ees ja tema ei saanud neist mööda. Kinnitab, et konflikte ja intsidente naabritega on tekkinud ka seetõttu kuna naabrid on ülbed, küsivad temalt suitsu ja alkoholi. (kd I, tl 35-37). Kohtu põhjendused
2. Kontrollides kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist N R tegevuses, tõdeb kohus, et olulisemateks tõenditeks on süüdistatava ja kannatanu omavahel vastuolus olevad ütlused ning politseitöötaja poolt sündmuskohal kannatanu käest tehtud pildid. Ülejäänud tõendid – politseiametnikest vahendlike tunnistajate ütlused, samuti kannatanu ja süüdistatava poolt häirekeskusele antud selgitused on kasutatavad kannatanu, samuti süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
3. Politseinik L Ki poolt sündmuskohal tehtud fotodel on vaade S Vle ja tema vasakule käele (mitte kätele nagu väidab prokurör süüdistuskõnes). Kannatanu vasaku käe randmel on näha valge lubjasarnane tolm, marrastused nahal. Tegemist on olulise otsese tõendiga, mis kinnitab S V ütlusi tervisekahjustuse olemasolu kohta. Samas see tõend ei too selgust küsimuses, kuidas randmel olev marrastus tekkis. Kohtpraktikas on näiteid, kus mõne kehavigastuse olemasolu kinnitava tõendi (käesoleval juhul pildid marrastusest) ülehindamine või laiendatud tõlgendamine, on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemisele. Kohus rõhutab, et pildid marrastusest ei lahenda vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel. See tõend ei toeta kumbagi kahest erinevast versioonist marrastuste tekkimise asjaolude kohta. Piltidel fikseeritud kannatanu tervisekahjustuse tekkimine on kohtu hinnangul võimalik ja eluliselt usutav nii süüdistuses märgitud viisil kui ka hiljem, kui kannatanu jäi süüdistatavale alla võitluses harja pärast, nagu seda on kirjeldanud süüdistatav.
4. Süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel on oluline vastuolu. Süüdistatava ütluste kohaselt ei tõuganud ta kannatanut, vähemalt mitte tahtlikult, ta möönab, et kogemata riivas kannatanut viimasest möödudes, kuid ta ei tea mil viisil kannatanu vigastada sai. Edasise kohta väidab süüdistatav, et kui ta oli kannatanust juba möödunud lõi kannatanu teda harjaga näkku, ta võttis kannatanult harja käest, et kannatanu ei saaks teda uuesti lüüa. Kannatanult harja käest ära tõmbamise ajal kukkus kannatanu vastu seina. Kannatanu ütlustest nähtuvalt tõukas süüdistatav teda tahtlikult, tõukamise tagajärjel libises ta kätega vastu seina, sai marrastuse, tundis valu. Tõukamise tagajärjel kukkus maha tema käes olnud hari, mille süüdistatav maast üles võttis ja sellega oma korterisse läks. Ta eitab süüdistatava harjaga löömist, kuid tunnistab, et kui hari oleks tema käes olnud, oleks tõesti virutanud.
5. Mõlema poole ütlustest nähtub, et tegemist oli kaheosalise intsidendiga. Esiteks tõukamine ja teiseks harjaga seonduv. Süüdistuse tõendamise aspektist on oluline tõukamisega seonduv, sest kannatanu ütlustele toetudes süüdistatakse N Rt kannatanu tahtlikus tõukamises, mis põhjustas süüdistuses nimetatud tagajärje. Sellele järgnev harjaga seonduv episood jääb süüdistuse piirest välja, kuid on kohtu hinnangul siiski oluline süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud konflikti mõistmiseks, samuti süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. 5
6. Prokurör leidis, et süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus teiste tõenditega, et süüdistatava eri aegadel antud ütlustes on vastuolud. Prokurör heidab süüdistatavale ette, et algul rääkis süüdistatav, et võttis kannatanult harja käest, kuna viimane sihtis talle harjaga näkku ja tahtis lüüa. Hiljem muutis süüdistatav ütlusi ja väitis, et kannatanu lõi teda harjaga näkku ja just sellepärast võttis ta viimaselt harja käest.
7. Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokuröri nimetatud vastuolu süüdistatava ütlustes ei esine. Protokollist nähtub, et ristküsitlusel kaitsja küsimustele vastates N R algul tõesti ütles, et võttis harja ära, et kannatanu ei saaks teda lüüa, pisut hiljem aga kinnitas, et kannatanu lõi teda harjaga, ta võttis kannatanult harja käest, et ta teist korda enam ei lööks. (kd I, tl 35p). Eelnevast jääb mulje, et süüdistatav muutis ütlusi, kuid selle väite kummutab kohtuistungi protokollis (kd I, tl 29) märgitu. Nimelt nähtub, et N R on kannatanule viimase küsitlemise ajal esitanud küsimuse: “Miks sa ütled, et ei löönud mind, te lõite mind harjaga vastu nägu“. Eelnevast nähtub, et harjaga löömise kohta on süüdistatav kohtuistungil andnud ühesuguseid vastuoludeta ütlusi. Asjaolu, et ta ristküsitluses kohe löömisest ei rääkinud võis tuleneda sellest, et ta leidis, et on seda kohtule juba öelnud. Samuti võivad sellised näilikud vasturääkivused tekkida ristküsitluse ülesehitusest tulenevalt.
8. Veel heidab prokurör süüdistatavale ette, et ta häirekeskusesse helistades rääkis, et läks koera otsima, kui trepikojas kannatanut kohtas, hiljem politseile ja ka kohtus rääkis aga, et läks koertega jalutama. Samuti on süüdistatav rääkinud, et koridoris koristades seisis kannatanu algul tabureti peal, tabureti olemasolu on aga kannatanu eitanud. Kohtu hinnangul pole nimetatud vastuolud süüteo asjaolude tuvastamise seisukohast olulised. Sellised väikesed erinevused ütlustes võivad olla tingitud asjaolust, et neid algusest peale ei peetud olulisteks, samuti võib olla tegu erinevate trepikojakohtumiste segiajamise või unustamisega, kuivõrd kirjeldatava sündmuse ja kohtuistungi vaheline ajavahemik on suhteliselt suur.
9. Eelnevat hinnates, leiab kohus, et süüdistatava ütlustes olulised vastuolud puuduvad. Vastuolude puudumine ei pruugi aga tähendada, et need ütlused süüteo toimepanemise asjaolusid tõeselt kajastaksid.
10. Süüdistatava valetamise või asjaolude enda kasuks ilustamise tuvastamisest olulisem on aga küsimus, kas kannatanu räägib tõtt, kas ainus otseselt süüstav tõend on piisavalt kaalukas ja usaldusväärne. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta (Riigikohtu lahend 1-15-10967). Samuti on Riigikohus pidanud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16).
11. Prokuröri hinnangul on kannatanu juhtunu kohta andnud ühesuguseid usaldusväärseid ütlusi alates sellest kui helistas häirekeskusesse. Prokurör leiab, et kannatanu ütlustes pole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad, samuti puudub kannatanul huvi anda ebaõigeid ütlusi või asju välja mõelda.
12. Kohus nõustub prokuröriga selles, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused on vastuoludeta. Kuna kohus tõdes sama ka süüdistatava ütluste kohta, siis tuleb ütluste usaldusväärsuse hindamiseks kontrollida ka mõlema poole ütlusteväliseid selgitusi. Käesoleva kriminaalasja kontekstiks saab seda kontrollida kannatanu poolt häirekeskusele tehtud telefonivestluse salvestiste ja vahendlike tunnistajate – politseiametnike – ütlustega.
13. Häirekeskusesse teatasid juhtunust nii süüdistatav, kui kannatanu. N R annab häirekeskusele ärritunult teada, et naabrinaine ründas teda harjaga. Kannatanu telefonikõne 6 salvestusest nähtub, et ta räägib tõukamisest N R poolt, mille tagajärjel ta pidi peaaegu kukkuma, „ma hoidsin, toetasin vastu seina“. Kannatanu väidab, et N R võttis tal harja käest ära ja läks ülesse, et vigastusi ta ei saanud – „lihtsalt vastu seina natukene“. Häirekeskuse töötaja küsimusele ega R teda selle harjaga ei lükanud, vastab S V: „ei, ei, ma tahtsin selle harjaga talle vasta panna ausalt ütlema, aga ta võttis selle harja ja viis ülesse“.
14. Politseiametnik L Ki ütlustest nähtub, et nii süüdistatav kui kannatanu selgitused sündmuskohal langevad olulises osas ühte sellega, mida nad rääkisid kohtuistungil. Kannatanu rääkis tõukamisest, marrastusest ja harja ära võtmisest, R eitas tõukamist, tema jutust võis aru saada, et ta ei mahtunud kannatanust mööda ja oli viimasega siiski kokku põrganud. L K ütleb, et kuna ta situatsiooni ei näinud, siis ei saa ta seda hinnata. Ta kinnitab, et trepikoda oli piisavalt suur, et kaks inimest saaksid üksteisest mööda minna, samas ei välista ta võimalust, et süüdistatav võis kogemata kannatanu vastu minna Tollane politseipraktikant O E juhtunu asjaolusid eriti ei mäleta.
15. Eelnevast nähtub, et olulises osas kinnitavad kaudsed tõendid nii süüdistatava kui kannatanu kohtus antud ütlusi. Erandiks on see, et vastupidiselt kohtuistungil räägitule väidab kannatanu häirekeskusele, et süüdistatav võttis tal harja käest, mitte maast.
16. Kohtu hinnangul on kannatanu poolt häirekeskusele esitatud harja käest võtmise versioon tähelepanuväärne kuna see riimub N R poolt antud ütluste ja ka tema poolt häirekeskusele ja politseitöötajatele räägituga. See versioon on ka realistlik ja eluliselt usutav. Kui me just mõne varavastase süüteo koosseisu ei kahtlusta, puudub mõistlik põhjus, miks süüdistatav peale tahtlikku või ettevaatamatusest põhjustatud tõukamist maast harja võtab ja selle oma korterisse viib. Kohus nõustub kaitsjaga, et harja äravõtmiseks peab olema mingi põhjus. Kohtu hinnangul on usutav, et tõukamisest häiritud kannatanu harjaga süüdistatavat lüüa tahab või isegi lööb, samuti see, et süüdistatav halvema ärahoidmiseks harja tema käest ära tõmbab. Kui mõlemad tirivad harja varrest ja üks pool sellest enam kinni hoida ei suuda, siis on mõistetav, et harjavarre käestlaskmise hetkel paiskub inimene tagasi, antud juhul vastu seina. Selle versiooni usutavusele lisab kaalu kannatanu poolt nii vahetult peale juhtunut kui ka kohtuistungil avaldatud väide, et ta oleks löönud küll, kui oleks saanud. Asjaolu, et süüdistatav kannatanu harja ära võttis, viitab sellele, et ta pidi mingil moel kannatanu kavatsustest aimu saama. Põrandal oleva harja puhul ei teki ka mõistlikul kõrvalseisjal kahtlust, et see võib saada löögirelvaks. Küll võib aga harja löögiks kõlblikuks esemeks pidada siis, kui sind sellega sihitakse või korra juba löödud on.
17. Olulisim, mis kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest nähtub on see, et valdavalt on kannatanu ütlused ja ütlustevälised selgitused olnud järjekindlad ja vastuoludeta, välja arvatud tema ütlused ja ütlustevälised selgitused osas, mis puudutavad vahetult peale tõukamisega seonduvat. Häirekeskusele antud selgitused ei lange kokku tema poolt kohtus räägituga. Erinevus ei ole suur ja puudutab, nagu varemgi öeldud, süüdistusevälist asjaolu. Käesoleva kriminaalasja kontekstis omandab see väike erinevus suurema tähtsuse, kui see võiks olla enamiku muude juhtumite puhul. Kohtu jaoks viitab ülalkirjeldatud vastuolu sellele, et süüdistuse ainsat otseselt süüstavat tõendit ei saa pidada täielikult usaldusväärseks.
18. Tulles tagasi objektiivse süüteokoosseisu tuvastamise juurde N R tegevuses, tuleb leida vastus eelkõige kahele küsimusele, kas N R pani toime süüdistuses märgitud koosseisupärase teo - tahtliku tõukamise ja kas kannatanule tekitati koosseisupärane tagajärg - käemarrastus ja valu - tõukamise tagajärjel või toimus see hiljem, olukorras, kus mõlemad harja enda poole tõmbasid ja kannatanu vastu seina paiskus.
19. Selles küsimuses on endiselt tegemist sõna sõna vastu olukorraga ja kohus peab otsustama, kas kannatanu süüstavate ütluste usaldusväärsus vastab selles situatsioonis nõutavatele kõrgendatud kriteeriumidele. Kohtu vastus sellele küsimusele on eitav. 7
20. Vaidlusalustes küsimustes hindab kohus süüdistatava ütlusi järjekindlamateks ja ka usaldusväärsemaks, kui kannatanu omi. Kuigi N R algul kohtus tunnistas tõukamist vastumeelselt, siis nähtub ka L Ki ütlustest, et tegelikult tunnistas ta kannatanu vähemalt tahtmatut riivamist või tõukamist juba vahetult pärast juhtunut sündmuskohale tulnud politseiametnikule. Süüdistatava ütlustele lisab usaldusväärsust seegi, et harjaga löömist kirjeldades ei tee ta kannatanule liigseid etteheiteid. Ta kinnitab, et kannatanu küll lõi teda, aga mingit valu ta selle tagajärjel ei tundnud, lisab vaid, et see oli ebameeldiv.
21. Lisaks juba eelnevalt nimetatud kahtlustele kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta tuleb märkida seda, et väidetava tõukamise hetkel oli süüdistatav kannatanu selja taga ning see vähendab tema süüstavate ütluste kaalu. Kannatanu pole usutavalt selgitanud, miks ta tõukamist tahtlikuks pidas. Ta väitis, et järeldas seda sellest, et süüdistatav tuli trepist alla sõimates ja järelikult oli ka tõukamine tahtlik. Samas on teada, et süüdistatav eitab sõimu ja pealtnägijaid nende kohtumise juures polnud. Kuigi kannatanu ja politseitöötajate ütlustest nähtuvalt oli trepikoda piisavalt suur, et kaks inimest oleks mahtunud teineteisest mööda käima, siis tegelikult objektiivsed tõendid trepikoja suuruse kohta kriminaalasjas pole. Kahetsusväärselt pole kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolli või skeemi, mis oleks aidanud kohtul oluliselt paremini mõista ja hinnata süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud konflikti asjaolusid.
22. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et nende põhjal ei saa välistada, et süüdistatav kannatanut tahtmatult, ehk siis ettevaatamatuse tõttu riivas. Ettevaatamatuse tõttu riivamine või tõukamine, isegi siis kui sellega kannatanu tervist kahjustati või temale valu tekitati, pole aga kuriteona kvalifitseeritav.
23. Kohus ei süüdista kannatanut tahtlikus valetamises. Pigem on tegemist inimlikult mõistetava tõigaga, et enda tegusid mäletatakse ikka pigem õigemate ja ilusamatena, kui need tegelikult on. Kindlasti mõjutab ütluste sisu ka asjaolu, et kirjeldatavast sündmusest on möödunud suhteliselt pikk ajavahemik. Kohtule tundub, et käesoleval juhul on kannatanul olnud raske objektiivselt hinnata, kui kaugele ta oma tegudega sellises ärritatud olukorras läks. On mõistetav, et kannatanu oli ärritatud vaatamata sellele, kas teda tõugati tahtlikult või ettevaatamatusest. Küllap põhjustas ärritust ka N R isik oma varasema agressiivse käitumisega ja tema koerte poolt trepikojas tekitatud mustuse tõttu. Kannatanu on tunnistanud, et tahtis Rt harjaga lüüa ja oleks löönud, kui see poleks harja ära võtnud. Kohtu hinnangul pidi see kannatanul esinenud löömise soov siiski ka mingites tegudes väljenduma, sest muidu poleks N Rl olnud põhjust harja ära võtta ja sellega lahkuda.
24. Kohus nõustub prokuröriga selles, et käesolevas kriminaalasjas pole põhjust rääkida hädakaitseseisundi esinemisest. Hädakaitse seisundi puhul pannakse tegu toime vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõrjumiseks kahjustades seejuures ründaja õigushüvesid. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuses märgitud teoks tõukamine ja puuduvad tõendid selle kohta, et enne tõukamist oleks kannatanu mingilgi moel süüdistatavat rünnanud. Ülalpool käsitlemist leidnud kannatanu võimalik rünne N R vastu leidis aset peale süüdistuses märgitud tegu ja kohus on seda analüüsinud vaid kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
25. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks peavad süüteo faktilised asjaolud olema selged. Käesoleval juhul puudub kohtul siseveendumus, et sündmused süüdistatava ja kannatanu kohtumisel 23.04.2018 nende ühises trepikojas toimusid viisil nagu neid kirjeldatakse N Rle esitatud süüdistuses. Kohtu hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemist N R tegevuses. Kohtule esitatud tõendite põhjal võib väita, et on vähemalt kaks versiooni S Vle kehavigastuse ja valu tekitamise kohta. Mõlemad on eluliselt usutavad kuid võib vaid oletada kumb neist tegelikult aset leidis. Kohus ei saa rajada süüdimõistvat kohtuotsust oletustele. Kohus ei näe võimalust tekkinud 8 kahtluste kõrvaldamiseks, tõlgendab need süüdistatava kasuks ja mõistab N Rõkova süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks.
26. Kohus arvestas otsuse tegemisel ka N R suhtes varasemalt tehtud kohtulahenditega. Olukorras, kus kohtul on kõrvaldamata kahtlused ainsa otsese süüstava tõendi- kannatanu ütluste- usaldusväärsuse ja kaalu osas, pole modus operandi-le viitamine kohtu hinnangul siiski kohane. Menetluskulu 31.

§ 181

lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta riigi kanda.

§ 173

lg 1 p 2, lg 3, 176 lg 1 p 2 alusel tuleb N Rlt erikuluna välja mõista sundtoomise kulud summas 24,70 eurot riigituludesse.

1. Kuna kohus lükkas edasi kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise kuupäeva, siis lükkub edasi ka apellatsiooni esitamise tähtaeg ning apellatsioooni on võimalik esitada hiljemalt 20.04.
2. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kullerkupp 06.03.2020 kohtuotsus 1-19-5377 jõustus
3. augustil 2020 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. 9