← Eesti

3-17-2452/29

Obsah (8)§ 30§ 32§ 8§ 9§ 10§ 3§ 1§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2019, Tallinn Haldusasja n

) § 19 lg 1). Üksikult ja erinevates piirkondades kogutud andmed ei ole võrreldavad ja nende analüüs ei anna sisendit geneetiliste väärtuste hindamiseks. Korda järgimata kogutud andmeid ei saa kasutada analüüsiks ja geneetiliste väärtuste hindamiseks. Vähemalt kolme looma osalemine samal jõudluskatsel on oluline jõudlusandmete kvaliteedi tagamiseks. Loomade ühekaupa ülevaatamisel võivad korrektsed olla küll mõõdetavad suurused (nt turjakõrgus, rinnaümbermõõt, kämbla ümbermõõt jne), kuid katsel hinnatakse ka selliseid tunnuseid nagu üldmulje, tüüp ja teised mittemõõdetavad tunnuseid, mida on võimalik paremini hinnata võrdluses teiste loomadega. Fakt, et hobuste võrdlus on aretuseesmärkide saavutamise seisukohalt oluline, kinnitab ka asjaolu, et kaebaja poolt kehtestatud tori tõugu hobuste aretusprogrammis on muu hulgas märgitud, et: „aretusloomana on tunnustatud kõik tori tõugu hobused, kes on kantud või registreeritud tori tõugu hobuste tõuraamatusse. Märadele eraldi testimist ette nähtud ei ole. Selleks, et aretajatel oleks parem ülevaade oma hobuste aretuslikust väärtusest ja võrdlusmomendi saamiseks teiste loomadega, peavad hobused osalema piirkondlikel ja üleriigilistel ülevaatustel, veokatsetel ja võõrratsaniku testil.“ Analoogiline põhimõte on sätestatud ka Eesti raskeveo tõugu hobuste aretusprogrammis: „ülevaate saamiseks hobuste aretuslikust väärtusest ja võrdlemiseks teiste hobustega tuleb hobusega osaleda piirkondlikel ja üleriigilistel ülevaatustel, veokatsetel jm“. On vaieldamatu, et nn piirkondlikul ülevaatusel, kus osaleb vaid üks hobune, ei ole võimalik asjassepuutuvat võrdlust teostada. 3

(9)3-17-2452

alusel toimuv aretustegevus on reguleeritud valdkond, milles tegutsemiseks on nõutav tegevusluba. See annab aluse järeldada, et aretusühingu tegevuse vastavus asjassepuutuvatele reeglitele (kaebaja kehtestatud kordadele) kuulub KorS § 4 lg 1 mõttes avaliku korra koosseisu.

  1. Tallinna Halduskohtu 02.04.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja jäeti menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Samade poolte vahel on pooleli vaidlused sarnase sisuga ettekirjutuste õiguspärasuse üle (haldusasjad nr 3-16-1573 ja 3-17-1877, mille menetlus on pooleli Riigikohtus). Vaidlusküsimuses puudub seega lõplik kohtulahend. Vähem kui kolme hobust ei saanud piirkondlikul ülevaatusel hinnata. Sõnad „saab korraldada“ viitavad, et kui ülevaatusel on vähem hobuseid, siis neid hinnata ei saa. Sellist lähenemist toetab ka tsiteeritud lausele eelnev lause: „Hobuste arv ülevaatusel ei ole piiratud.“. Nõue teenib jõudluskontrolli eesmärke, sest üksikult ja erinevates piirkondades kogutud andmed ei anna vajalikku sisendit geneetilise väärtuse hindamiseks. Hindamisel rakendatavate statistiliste meetodite kasutamisega tagatakse hinnang, mis on sõltumatu keskkonnategurite mõjust ning võtab arvesse kogu kättesaadavat teavet aretuslooma kohta. Seega on minimaalse arvu loomade osalemine samal jõudluskatsel oluline jõudlusandmete kvaliteedi tagamiseks. Jõudluskontrolli kordadest tuleneb, et katsel hinnatakse ka mittemõõdetavad tunnuseid nagu nt üldmulje, samm, keha jms, mida on võimalik efektiivselt hinnata võrdluses teiste loomadega. Seda seisukohta toetab ka vastustaja osundus mõlemat tõugu hobuste aretusprogrammi kooseisus olevale aretuslooma ja aretusmaterjali aretuseks sobivaks tunnistamise korra sätetele, millest nähtub nõue osaleda piirkondlikel ja üleriiklikel ülevaatustel ning asjaomastel testidel ja katsetel selleks, et aretajatel oleks parem ülevaade oma hobuste aretuslikust väärtusest, samuti ka võrdlusmomendi saamiseks teiste loomadega. Aretajate huvid hoida kokku kulusid piirkondlikele ülevaatustele sõitmiseks ei õigusta nõudest kõrvalekaldumist, sest piirkondlikke ülevaatuseid on tehtud vähemalt
  2. Nõutava arvu hobuste olemasolu oleks garanteeritud, kui kaebaja korraldaks sama aja jooksul ühes piirkonnas ühe ülevaatuse, kus saavad osaleda kõik selle piirkonna loomad. Tori tõugu hobuste hindamise juhendi kohaselt toimub hindamine järgmiste tunnuste alusel: tüüp, keha, jäsemed, samm, traav, galopp ja hüpe, üldmulje. Neljal juhul on hindamata jäetud nii galopp kui hüpe. Hindamisjuhendist ei nähtu võimalust, et mõni tunnus jäetakse hindamata. Hindamisskaala selliseid võimalusi ette ei näe. Kontrollaktis tulnuks KorS kõrval viidata ka

-le, kuid selline vormiviga ei mõjutanud asja otsustamist.

§ 30

lg 1 sätestas, et vastustaja on riiklikuks järelevalveasutuseks mh tunnustatud isikute poolt kehtestatud nõuete täitmise kontrollimisel. Järelevalve teostamisel on järelevalveametnikul õigus teha ettekirjutusi (

§ 32

). Kaebaja on tunnustatud isikuks

§ 8

mõistes kui jõudluskontrolli läbiviija ning on kehtestanud asjaomased normid, mille täitmist vastustaja kontrollis. Sellest tulenevalt oli vastustaja pädev kaebajale ettekirjutusi tegema. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Eesti Hobusekasvatajate Seltsi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 02.04.2019 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. 4

(9)3-17-2452 Haldusasjas nr 3-15-1691 on samade poolte vahel analoogilises vaidluses kohtulahend jõustunud 11.12.2018. Menetlusloa andmine muudes sarnastes vaidlustes ei tähenda, et puuduks jõustunud kohtuotsus. Halduskohus on asunud senist kohtupraktikat muutma. Kaebaja võis õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes lähtuda viidatud kohtuasjas antud tõlgendusest. Kaebaja jagab haldusasjas nr 3-15-1961 väljendatud seisukohti. Nõuet, et piirkondlikul hindamisel peab osalema vähemalt kolm hobust, hiljem kehtestatud korras enam ei sisaldu.1 Halduskohtu tõlgenduse järgi ei oleks praeguse korra järgi enam hobuste hindamine jõudluskatsetel võimalik. Jõudluskontrolli läbiviimisel ei ole tegemist võistlusega, vaid ülevaatusega ja hobuste arv ei oma selle toimingu läbiviimisel mingit tähendust. Kuna korrad on välja töötatud ja kehtestatud apellandi poolt, tuleb õigeks lugeda tema tõlgendust. Viide KorS § 28 lg-tele 1 ja 2 on ainetu, sest võimalikud minetused ei saa kvalifitseeruda avaliku korra ohustamiseks või avaliku korra rikkumiseks.

§ 32

lg 1 alusel ei saanud ettekirjutust teha, sest see lubab ettekirjutuse tegemist üksnes õigusrikkumise avastamise korral.

  1. VTA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Haldusasjas nr 3-15-1691 esitatud seisukohad ei ole praeguses asjas siduvad ega anna alust järeldada, et halduskohtu otsus on ebaõige. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlus käib VTA kontrollaktis sisalduva ettekirjutuse õiguspärasuse üle, millega kaebajalt nõutakse eesti raskeveo tõugu ja tori tõugu hobuste ülevaatuste protokollide parandamist. Haldusorganil on ettekirjutuse tegemisel otsustusruum küsimuses, kas ettekirjutust teha või mitte. Sellise otsustuse tegemisel tuleb hinnata, kas adressaat on käitunud õiguspäraselt ning eitava vastuse korral, kas rikkumine on ettekirjutuse tegemiseks piisavalt oluline. Juba aset leidnud rikkumise tuvastamise korral tuleb hinnata ka seda, kui tõenäoline on uue samalaadse rikkumise toimepanemine või kas rikkumine on jätkuv. Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.04.2018 otsus asjas nr 3-15-443, p-d 14 ja 15).
  3. Ettekirjutuse adressaadi käitumise õiguspärasusele hinnangu andmisel tuleb arvestada kohaldatavate materiaalõiguse normide selgusega ja ka kohtupraktikas neile antud tõlgendusega, ent senine tõlgendus ei ole ainumäärav. Kaebajale ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud haldusasjas nr 3-15-1691 tehtud kohtuotsus jõustunud (kohtuotsus jõustus 11.12.2018) ning kaebaja viidatud kohtuasi nr 3-16-1554 ei puudutanud olukorda, kus kohaldatud oleks samu norme kui praegusel juhul. Seega ei olnud kaebajal kontrollaktis näidatud protokollide koostamise ajal teada, et hindamisi võib läbi viia ka nii, nagu seda tehti. Kaebajal ei olnud seetõttu õiguspärast ootust, et ettekirjutust praegusel viisil ei tehta. 1 http://eestiraskeveohobune.ee/wp-content/uploads/2018/04/er_j%C3%B5udluskontrolli_kord-2018-2022.pdf. 5

(9)3-17-2452 10. Hobuste hindamise juhendites sisalduvad nõuded on avaliku korra osa.

§ 30

kohaselt teostas VTA riiklikku järelevalvet

ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete ning tegevusluba omavate isikute poolt sama seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise üle. Selliste nõuete hulka kuulusid ka

§ 9lg 6 p-des 1 ja 3 nimetatud korrad.

Asjaolust, et need korrad tuli VTA-le kui tegevusloa andjale esitada tegevusluba taotleval aretusühingul, ei saa järeldada, et tegemist ei olnud riikliku järelevalvega hõlmatud nõuetega. Tegevusloa andmisel pidi VTA tulenevalt

§ 10

lg 3 järgi tegevusloa taotleja olema võimeline osutama aretusteenust valitud aretusvaldkonnas ja tal pidid olema nõuetekohased korrad. Seega pidi VTA veenduma tegevusloa andmisel, et nõutavad korrad on piisavad aretustegevuseks ja taotleja suuteline neid kordasid ka järgima. Nii eesti raskeveo tõugu kui ka tori tõugu hobuste puhul oli põllumajandusministri 08.12.2005 määruse nr 118 „Põllumajandusloomade ohustatud tõugude loetelu“ järgi tegemist vähemalt mõne populatsiooni osas põllumajandusloomade ohustatud tõugudega, millele kehtisid aretuses muudest tõugudest rangemad nõuded (

§ 3lg-d 4 ja 5). 11. Kor

S § 4 lg-s 1 on avaliku korra mõistet määratletud ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Õigusnormidena tuleb mõista selliseid õiguskorra hulka kuuluvaid keelelisi vormeleid, mille eesmärk on õiguslike tagajärgede esile kutsumine.2 Sellised omadused on ka VTA poolt heaks kiidetud või tema poolt tegevusloa andmisel hinnatud dokumentides sisalduvatel lausetel, arvestades, et hobuste hindamise juhendite eesmärk on tagada põllumajandusloomade aretustegevuse eesmärgipärasus, st põllumajanduslooma jõudlusvõime ja geneetilise väärtuse sihipärane suurendamine ning tema majanduslikult kasulike omaduste säilitamine või täiustamine ja genofondi säilimine (

§ 1lg 1 ja § 5 lg 1).

Seega oli VTA riikliku järelevalve teostamiseks pädev ning võis ettekirjutuse

§ 31ja Kor

S § 28 alusel teha. 12. Hobuste hindamise juhendite tõlgendamisel ei pea lähtuma kaebaja kui nende väljatöötaja seisukohtadest. Õigusnormi tõlgendamise reeglite kohaselt ei ole põhjust eelistada selle väljatöötaja arusaama muudele tõlgendamiskriteeriumitele, sh normi sõnastusest lähtuvale tõlgendusele, selle heakskiitja (praegusel juhul VTA) arusaamale või normi eesmärgile tagada

§ 1lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamine.

  1. Hobuste hindamise juhendites sisaldus järgmine nõue: „Hobuste arv ülevaatusel ei ole piiratud. Piirkondliku ülevaatuse saab korraldada, kui on hinnata vähemalt kolm noorhobust.“ Viimasena tsiteeritud lause ei ole sõnastuslikult õigusnormidele tavapärane. Eesti keele seletava sõnaraamatu selgitus3 võimaldab sõna saama mõista väga erinevates tähendustes ning üks tähendusvarjund seondub ka abstraktsemates seostes objekti siirdumisega kellegi kasutusse, (nt hinnet, käsku või tööd saama), ent teine tähendusvarjund seondub suutlikkuse või võimalikkusega (EKSS-s loetletud
  2. tähendus). Esimeses tähendusvarjundis isikule õiguse andmine hindamise nõudmiseks ei ole siiski keeleliselt tavapärane ega üldarusaadav. Lauset ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust tõlgendada nii, et selles peetakse silmas isiku õigust nõuda lauses näidatud eelduste olemasolu korral ühingult piirkondliku ülevaatuse korraldamist. Seda eesmärki oleks võimalik väljendada palju selgemini teistsuguse sõnastusega. Seetõttu saab lause mõte olla vaid muudel juhtudel – kui hinnata on alla kolme noorhobuse – piirkondliku ülevaatuse võimalikkuse välistamine. Kuigi sellist mõtet oleks selgem väljendada sõnaga „võib“, tuleb eelistada sellist tõlgendust, mis vastab paremini lauses kasutatud sõnade tavapärasele tähendusele. Vt nt R. Narits, Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2002, lk 98; A. Aarnio, Õiguse tõlgendamise teooria. Õigusteabe AS Juura, 1996, lk-d 57–
  3. 3 Kättesaadav veebilehel https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=saama&F=M. 2 6

(9)3-17-2452
  1. Õige on aga kaebaja tähelepanek, et eesti raskeveo tõugu hobuste jõudluskontrolli kord 2018–2022, mille VTA on heaks kiitnud, vähemalt kolme noorhobuse kohaloleku nõuet ei sisaldu. Muude kriteeriumide osas toimunud muudatused ei ole sellised, mis võimaldaks paremini hinnata hobuseid ka juhul, kui neid on ülevaatusel väiksemal arvul. Hindamise eesmärkide saavutamiseks ei ole kolme noorhobuse kohalolu vältimatu, sest hobuseid on võimalik hinnata ka eeldusel, et hindamiskomisjoni liikmed puutuvad sama tõugu hobustega kokku sageli ja on tõutunnuste hindamisel vilunud. Nõude täitmine viisil, kus hinnatavate hobuste stressi vähendamise eesmärgil neid ei sõidutata ning vajaduse korral sõidutatakse kohale varem piirkondlikel hindamistel juba osalenud ning vähe hindepunkte saanud (samad) noorhobused, ei tagaks piisavat võrdlusmomenti nagunii.
  2. Olukorras, kus vastustaja on ise pidanud võimalikuks eesti raskeveo tõugu hobuste jõudluskontrolli hindamist alates 20.04.2018 kaebaja tegevusloa muutmisega nii, et seda tõugu hobuste hindamisel vähemalt kolme noorhobuse kohaloleku nõuet ei ole, oleks VTA pidanud ettekirjutuse tegemise vajadust põhjendama mitte üksnes formaalsete rikkumistega, vaid ka seda tõugu hobuste aretuse eesmärkide saavutamisel kaasnevate negatiivsete tagajärgedega. Olukorras, kus vähem kui üks aasta pärast ülevaatuste läbiviimist on vastustaja pidanud tõuaretuse eesmärkide saavutamist võimalikuks nii, et hindamisele esitatavate (noor)hobuste miinimumarv puudub, ei ole ringkonnakohtu arvates ettekirjutuse eesmärk äratuntav. Vaideotsuse lk-l 2 sisalduvad põhjendused ei ole selles olukorras piisavad, sest neist ei nähtu, et seda tõugu hobuste hindamise metoodika muutus põhineb muutunud faktilistel asjaoludel (nt seda tõugu hobuste suurem arvukus, aretajate tihedamad kokkupuuted vm võrdlusmomentide lisandumine). Selliseid põhjendusi ei ole esitatud ka kohtumenetluses (vastustaja esindaja selgituste kohaselt ei ole VTA juhendite muutmisel põhimõttelisi vaidlusi pidanud küsimuses, mida aretusühing juhendis aretuseesmärkide täitmiseks seab, ning üksnes kinnitab ühingu esitatud juhendid – halduskohtu 19.03.2019 istungi protokoll kl 11:06:50).
  3. Tori tõugu hobuste jõudluskontrolli kord kehtib samasuguses sõnastuses kui
  4. aastal, st kolme noorhobuse esitamise nõudega piirkondliku hindamise läbiviimiseks. Erinevat tõugu hobuste aretamisel erinevate hindamiskriteeriumite ja -metoodika võivad erineda ning selliste erinevuste aluseks võivad olla tõu eripärad. Haldusorganil ei ole olukorras, kus õigusnormid kehtivad muutmata kujul edasi, suurenenud põhjendamiskohustust nõude eesmärkide põhjendamisel. Vaideotsuse lk-l 2 on vastustaja võrdluse eesmärki ja selleks mitme hinnatava hobuse kohaloleku nõuet põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga, et võrdlusmomendi olemasolu võib anda täpsemaid andmeid hinnatavate hobuste tõutunnuste ja iseärasuste kohta ning omanikule parema ülevaate teiste sama tõugu loomade kohta.
  5. Ettekirjutuses esitatud nõuet parandada ülevaatuse protokolle selliselt, et oleks selgelt välja toodud tori tõugu hobuste jõudluskontrolli korra lisale 1 mittevastavalt kogutud andmed, kui hobuste hüpet ei ole hinnatud, on halduskohus õigesti hinnanud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata. Hobuste hindamise juhend ei sisaldanud võimalust jätta mõne tunnuse, sh galopi ja hüppe osas tori hobuseid hindamata. Juhendis ei sisaldunud märget, et hüppe võib hobuse ajutise või püsiva vigastuse, närvilisuse või hindamiseks sobiva keskkonna puudumise tõttu jätta hindamata. Hüppele on esitatud täpsemad nõuded (tori tõugu hobuste jõudluskontrolli korra lisa 3 võõrratsaniku testi juhendi I osa näeb ette, et „hinnatakse hüppevõimet, hüppestiili ja hobuse üldmuljet (tasakaal, lõdvestus, tähelepanelikkus, püüdlikkus, julgus“; sama nähtub jõudluskontrolli korra p-s 7 (tl 77). Tori tõugu hobuste aretusprogrammi p-s 5 on esitatud nõuded, millele hüpe soovituslikult vastab ja millele ei vasta. Jõudluskontrolli korda ei ole selge sõnastuse tõttu võimalik mõista nii, et 7
(9)3-17-2452 hindamist saaks pidada nõuetekohaseks, kui hinnatav hobune ei ole proovinudki hüpet sooritada.
  1. Aretusühingu ülesanne on koostöös VTA-ga välja töötada selline aretusprogramm, mis võtab arvesse ka hobuste vigastusi, millel ei ole tõutunnustele ja põlvnemisele mõju. Olukorras, kus õigusnormid ei võimalda aga erisusi teha, ei ole põhjust pidada ettekirjutust, milles nõutakse ülevaatuse protokollidesse õigete andmete märkimist, siiski õigusvastaseks.
  2. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles jäeti VTA ettekirjutuse p 8.1 tühistamata (eesti raskeveo tõugu hobuste jõudluskontrolli korra lisa 1 rikkumise osas). Selles osas tuleb kaebus rahuldada. Muus osas tuleb halduskohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Halduskohtu otsuse muutmise tõttu tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ettekirjutus jääb kehtima ülevaatustel tori tõugu hobuste arvu (kontrollakti p-des 7.1, 7.2, 7.5, 7.8 ja 7.9 näidatud juhtumid) ja hüpete mittesooritamist (p-d 7.1, 7.3, 7.4, 7.6, 7.7 ja 7.11) puudutavas osas ning tühistatakse eesti raskeveo hobuste ülevaatust puudutavate nõuete (p-d 7.1, 7.4 ja 7.10) puudutavas osas. Seega rahuldatakse kaebus 3/14, s.o umbes 21% ulatuses.
  4. Kaebaja menetluskulud halduskohtus koosnesid esindajatasust 600 eurot ja riigilõivust 15 eurot. Apellatsioonimenetluses tasus apellant esindajatasu 720 eurot ja riigilõivu 15 eurot. Esindajatasu halduskohtus ei ole põhjust pidada asja mahtu ja keerukust arvestades ülemääraseks. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlusküsimuste ring laienenud ning asjas ei toimunud ka kohtuistungit. Seetõttu ei ole põhjendatud esindajatasu suuremas summas kui kaebaja tasus halduskohtus. Apellatsioonimenetluse põhjendatud esindajatasu on seetõttu samuti 600 eurot. Vastustajalt tuleb seetõttu kahes kohtuastmes kaebaja kantud menetluskuludest välja mõista 0,21 × (15+ 600 + 15 + 600) = 258,30 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 11.08.2020 otsusega RESOLUTSIOON
  5. Rahuldada MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts kassatsioonkaebus.
  6. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  7. aprilli
  8. a otsus osas, milles ringkonnakohus selle muutmata jättis, ja Tallinna Ringkonnakohtu
  9. septembri
  10. a otsus osas, milles ringkonnakohus jättis MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts apellatsioonkaebuse rahuldamata. Muus osas asendada ringkonnakohtu põhjendused käesoleva otsuse omadega.
  11. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus. 8
(9)3-17-2452
  1. Tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Veterinaar- ja Toiduameti põllumajandusloomade aretuse büroo
  2. augusti
  3. a kontrollakti nr 16226-17/008 ettekirjutuse punkt 8.
  5. Jätta Veterinaar- ja Toiduameti vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Mõista Veterinaar- ja Toiduametilt MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts kasuks välja menetluskulud kokku 1830 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
  7. Tagastada MTÜ-le Eesti Hobusekasvatajate Selts tasutud kautsjon. 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.