Obsah (6)

§ 5§ 230§ 231§ 459§ 173§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juuli 2020, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-2579 Tsiviilasi N S hagi A S vastu elati

) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja A S on hageja N S ja kostja seadusliku esindaja L K ühine alaealine laps. Kostja elab emaga, hageja elab lapsest eraldi. Viru Maakohtu 07.05.2015 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-15-1323 on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatis summas 195.00 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, alates 01.01.2015 kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o 13.07.2024 (dtl 5-6). Hageja palub vähendada kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise summat seoses sellega, et praegusel ajal on tema ainsaks sissetulekuks vanaduspension. Pooltel selles osas vaidlus puudub. Pooled ei vaidle ka, et elatise väljamõistmisel töötas hageja E AS-is (dtl 194) ning sai lisaks ka pensioni. Hageja konto väljavõttest nähtub, et tema töötasuks on olnud 1 025.64 – 1 295.66 eurot kuus (dtl 197-200). Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Seega on hagejal seadusest tulenev kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele, s.o kostjale. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on kostjale igakuiselt elatist miinimummääras korrapäraselt tasunud. Hageja leiab, et ta ei ole enam võimeline kostjale elatist miinimummääras kuus tasuma kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, arvestades tema vanust, sissetulekut ning varalist seisu. Praegusel ajal on hageja võimeline tasuma kostjale elatist summas 150.00 eurot kuus. 3 Hageja nõude puhul on tegemist

§ 459

lg 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Hagejalt on kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis 07.05.2015 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-15-
2. Tsiviilasjas 2-15-1323 tehtud kohtulahendist ega selle toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud. Seega ei sisalda 07.05.2015 kohtulahend asjaolusid, mis olid otsuse tegemise ajal nõude ning nõude rahuldamise aluseks. Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
3. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 12). Seega tuleb praegusel juhul elatise vähendamise nõude lahendamiseks analüüsida, kas kostja igakuised kulud on põhjendatud ja millises ulatuses on hageja võimeline kostjale elatist tasuma. Kohus on seisukohal, et kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab

§ 459

lg 1 alusel koosmõjus PKS § 102 lg 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus leiab, et elatise vähendamise otsustamisel tuleb arvestada elatise vähendamist taotleva vanema varalist seisundit. Samas ainuüksi vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). 4 Hageja on tuginenud sellele, et tema ainsaks sissetulekuks on pension summas 461.22 eurot kuus (dtl 13). Kohtule esitatud konto väljavõttest nähtub, et hageja on 05.03.2020 saanud pensioni summas 561.22 eurot kuus (dtl 204). Kohus on teinud hageja maksevõime hindamiseks päringuid registritesse ning välja selgitanud järgmist. Kinnistusraamatust nähtub, et hagejal kinnisvara puudub. Äriregistri andmetel hagejal seosed äriühingutega puuduvad. Hagejale kuulub sõiduauto VW Sharan (2005 aasta) ja sõiduauto Audi A4 (1997 aasta). Esitatud ning kohtu poolt kogutud tõenditest nähtub seega, et hagejal puudub sissetulek ning vara, mille arvelt oleks võimalik kostjale elatist miinimummääras kuus tasuda. Arvestades hagejale kuuluvate sõidukite vanust, ei suurenda need kohtu hinnangul tema varanduslikku olukorda oluliselt. Hageja on kohtule selgitanud ka, et üks sõiduauto on tema, teine aga kostja seadusliku esindaja kasutuses. Hageja konto väljavõttest nähtub ka, et ta on 31.12.2019 saanud E AS-ilt 5 326.42 eurot (dtl 202). Hageja on kohtule selgitanud, et tegemist on olnud ühekordse maksega töölt vallandamisel. Konto väljavõttest nähtub ka, et alates 01.01.2020 ei ole hageja töötasu saanud. Kohus on seisukohal, et hageja on veenvalt põhjendanud ning tõendanud, miks tal puuduvad praegusel ajal võimalused oma sissetulekute suurendamiseks. Hageja puhul on tegemist 70-aastase inimesega, kellele ei saa kohtu hinnangul ette heita, et ta ei tööta ning et tema sissetulek ei ole piisav ning et ta ei tee kõik endast oleneva oma sissetulekute suurendamiseks. Hageja sissetulekuks on vaid vanaduspension, mis on tema vanust arvestades, põhjendatud ning arusaadav. Kohus on seisukohal ka, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu
3. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 11). See tähendab kohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevad rahalised vahendid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. detsembri 2013 otsuse 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb ka, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et tõendatud on asjaolu, et hagejal puuduvad käesoleval ajal sissetulek ja muu vara igakuise elatise maksmiseks kostjale nõutavas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatav, et hageja ei ole võimeline tasuma temalt kohtulahendi alusel väljamõistetud elatist, mis on 2020 aastal 292.00 eurot kuus, ilma, et saaks kahjustada tema enda tavaline elulaad. Tuleb arvestada ka, et alaealise lapse ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates hageja varalist seisu ning sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma kostja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb praegusel ajal mõjuv põhjus vähendada väljamõistetud elatise summat. Kohus tegi kostjale ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. Kostja on esitanud kohtule kulude nimekirja, millest nähtub, et tema kuludeks kuus on: kool 60.00 eurot, kunstikool 5 20.00 eurot, telefon 36.52 eurot (liising) ning 07.90 eurot (telefoni pakett), hügieenitarbed 10.00 - 15.00 eurot, toitumine 80.00 eurot, osa korteri maksetest 20.00 - 30.00 eurot, riided, jalatsid 50.00 - 100.00 eurot ning leibkonna vajadused 292.00 eurot (dtl 240). Vaatamata sellele, et kostja ei ole mistahes tõendeid oma kulutuste kohta kuus esitanud, on tema kulutused (v.a leibkonna vajadused 292.00 eurot) iseenesest mõistlikud ja eluliselt usutavad. Ka hageja on leidnud, et kostja nimetatud kulud (ca 300.00 euro ulatuses, v.a leibkonna vajadused 292.00 eurot) on vajalikud ja mõistlikud. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hageja peaks tasuma kostjale elatist miinimummääras, peaks sellises ulatuses andma lapsele ülalpidamist ka tema ema. Kohus on palunud kostja seaduslikul esindajal esitada tõendid tema varalise seisundi kohta. Kostja seadusliku esindaja konto väljavõttest nähtub, et tema sissetulekuks on olnud töötasu ca miinimummääras kuus, alates 05.05.2020 saab kostja seaduslik esindaja Eesti Töötukassalt toetust 263.11 eurot. Kostja seadusliku esindaja konto väljavõttest nähtub ka, et sellele on kahel korral tehtud Rahandusministeeriumi poolt ülekanded selgitusega „TARTU VANG D B ülekanne“ (550.00 ja 500.00 eurot), laekub Y B pension summas 195.23 - 214.32 eurot kuus, elatis hagejalt ning peretoetus. Kohtu päringutest nähtub, et kostja seaduslikul esindajal seosed äriühingutega ja sõidukid puuduvad (dtl 244). Kinnistusraamatust nähtub, et kostja seaduslikule esindajale kuulub korteriomand asukohaga XXX (dtl 243). Pooled on kohtule avaldanud, et tegemist on hageja ja kostja seadusliku esindaja ühisvaraga. Hageja on tasunud nimetatud korteri laenumakseid (viimane makse 20.07.2020). Arvestades seega, et kostja seadusliku esindaja sissetulekuks on tööl käimise ajal olnud ca miinimumtasu kuus, praegusel ajal aga Eesti Töötukassa toetus, leiab kohus, et ka kostja emal ei ole võimalik anda kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot kuus). Oma sissetulekust peaks kostja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ülalpidamisega seotud kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi 3 2-1-35-17, p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et kostja mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Eeltoodu määrab ka lapse tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on kostja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et lapse ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga (vastupidi, kostja poolt esitatud kulude nimekirjast nähtub, et tema põhjendatud kulutused on ca 316.92 eurot kuus), leiab kohus, et hagejalt väljamõistetud elatist tuleb vähendada 150.00 euroni kuus. Hageja on vaatamata oma varanduslikule seisundile nimetatud elatise summaga nõustunud. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga hageja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb 6 arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul kostja igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui hageja maksab igakuiselt lapsele elatist summas 150.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses kostja seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Kohus on seisukohal ka, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu 17.05.2011 otsus 3-2-1-33-22, p 20). Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud välja mõista elatist, mille tasumine paneb kohustatud isiku olukorda, kus tal ei ole võimalik toime tulla ning kuhjuva võla tõttu muutub ta ise abivajajaks. Hageja on palunud vähendada elatist selliselt, et selle suurus oleks 150.00 eurot kuus. Kohtu hinnangul on nimetud summas elatise vähendamine tulenevalt kostja vajadustest ning tema vanemate varalisest seisust põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus Viru Maakohtu 07.05.2015 otsusega tsiviilasjas 215-1323 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatise suurust ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja elatise summas 150.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja seaduslik esindaja on kohtule selgitanud, et ta on võtnud hagejaga abielu ajal hulgaliselt laene. Kostja seaduslik esindaja esitas tõenditena hulgaliselt laenulepinguid (dtl 23-175). Kohus leiab, et kostja vanemate poolt laenude võtmine elatise suurust ei mõjuta. Kohus selgitab, et kui laenud võeti väidetavalt pere huvides, saavad kostja vanemad jagada oma kohustusi kokkuleppel või eraldi menetluses. Ka ühisvara saavad kostja vanemad jagada kas kokkuleppel või eraldi menetluses. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (

§ 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise vähendamist ja kostjal suurendamist.

Menetluskulud

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte 7 endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lg 4).

Lähtudes eeltoodust ning arvestades vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 8