p. 1 järgi ja XX süüdistuses
p. 1- § 22 lg 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 14.septembrist 2011.a. Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Arto Järvekülg ja tema kaitsja adv. Mati Senkel ning süüdistatav XX ja tema kaitsjad adv. Leelo Viil ja Mariann Tusti Prokurör Ainar Koik Süüdistatavad Arto Järvekülg ja XX (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Mati Senkel ja adv. Mariann Tusti RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 14.septembrist 2011.a. Arto Järvekülje ja XX suhtes jätta muutmataEsitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Harju Maakohus otsustas 14.septembri 2011.a. kohtuotsusega süüdi mõista Arto Järvekülg
p. 1 järgi ja karistada vangistusega 13 aastat.
otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (4 kuud 7 päeva) ja mõista liitkaristuseks 13 aastat 4 kuud ja 7 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistuse kandmise algust alates kinnipidamisest – 18.09.2010.a. Tõkend – vahistamine – jätta Arto Järvekülg suhtes muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Süüdi mõista XX
p. 1- § 22 lg 3 järgi ja karistada vangistusega 4 aastat.
lg 1 alusel arvestada karistuse kandmise algust alates kinnipidamisest – 18.09.2010.a. Tõkend – vahistamine – jätta XX suhtes muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Anto Järvekülg mõisteti
prg. 114 p.1 järgi süüdi selles, et tema 18.septembri 2010.a. hommikul täpselt tuvastamata ajal ühise joomingu käigus Tallinnas XXX eramaja kõrvalhoones koos pani toime YY (s XXXX.a.) tapmise julmal ja piinaval viisil, mis seisnes selles, et peksis YY pikaajaliselt ja väga paljukordselt nii rusikatega näkku, mille tagajärjel ohver kukkus kui ka seejärel maaslamanud ohvrit pikaajaliselt ja väga paljukordselt jalgadega pähe ja kehasse ning seejärel YY peast kinni hoides lõi A.Järvekülg teda korduvalt noaga kaela (kõri) piirkonda (samal ajal hoidis XX kinni ust, takistades selliselt nii YY-l põgenemast kui teistel samas majas läheduses viibinud inimestel YY aitamast), kuni ohver sündmuskohal suri – surma põhjuseks oli 3 kaela piirkonna torke-lõikehaava, milliste tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust, samuti tuvastati YY surnukehalt arvukaid teisi noavigastusi ning pea kinnine tömp trauma tekitatuna vähemalt 25 löögist pea piirkonda ehk ka eraldivõetuna eluohtlik tervisekahjustus – selliselt käitudes põhjustas A.Järvekülg ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja väljendas põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. XX mõisteti
prg. 22 lg 3 ja 118 p.1 järgi süüdi selles, et tema 18.septembri 2010.a. hommikul täpselt tuvastamata ajal ühise joomingu käigus Tallinnas XXX eramaja kõrvalhoones osutas Arto Järvekülg´le füüsilist ja vaimset kaasabi, mis seisnes selles, et samal ajal kui A.Järvekülg peksis YY (s. XXXX.a.) pikaajaliselt ja väga paljukordselt nii rusikatega näkku, mille tagajärjel ohver kukkus kui ka seejärel maaslamanud ohvrit pikaajaliselt ja väga paljukordselt jalgadega pähe ja kehasse (YY surnukehal tuvastati pea kinnine tömp trauma tekitatuna vähemalt 25 löögist pea piirkonda ehk ka eraldivõetuna eluohtlik tervisekahjustus), siis samal ajal hoidis XX kinni elutuba koridorist ja WC-st eraldavaid uksi, takistades selliselt nii YY-l põgenemast kui teistel samas majas läheduses viibinud inimestel YY aitamast. Seega XX selliselt käitudes toetas ja aitas A.Järvekülg käitumisele ehk YY-le eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikule tekitamisele kaasa. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Anto Järvekülje kaitsja adv. Mati Senkel taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A.Järvekülje käitumisele antud kvalifikatsiooni osas. Apellant leiab, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, st kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus pole hinnanud tõendeid kogumis, millega on rikkunud KrMS § 61 lg 2. Kohus on osa esitatud tõendeid – tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi -valesti hinnanud, sest kohtu arvates ei esinenud kannatanu poolset provotseerivat tegu A.Järvekülje suhtes, samuti A.Järvekülje hingelise erutuse seisundit. Kõikide tunnistajate ning süüdistatavate ütlustest ilmneb, et sündmuskohal tülitas kannatanu kõiki kohalviibijaid, prõmmis käega vastu lauda, nimetas A.Järvekülge „värdjaks“ jne. Kohtu arvates ei olnud kannatanu käitumine siiski piisavalt provotseeriv, et A.Järvekülje tegu ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks. Kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu, sest kohus on valesti hinnanud hingelise erutuse tekkimise võimalust A.Järvekülje puhul, ning arvestamata jätnud kannatanu ning A.Järvekülje joobeastmest tulenenud käitumise iseärasused - mõlemad olid raskes joobes. Üldteadaolevalt käituvad raskes joobes isikud ebaadekvaatselt, nende käitumine on ettearvamatu. Ühed muutuvad ülevoolavalt sõbralikuks, teised vaenulikuks ja agressivseks. Tõendite kohaselt olid kannatanu kui A.Järvekülg nö viimase suuna esindajad. Üldteadaolevalt kahe agressiivse isiku suhtlemisel agressiivsus eskaleerub ning hingelise erutuse seisund samuti.
järgi teo kvalifitseeriv tunnus on on antud juhul täidetud – hingeline erutus on tekkinud kannatanupoolse solvamisest. Solvamine ei tarvitse olla raskes joobes isikul hingelise erutuse tekkimisel nö solvamine tavamõistes. Üldteadaolevalt piisab vahel purjus inimese meelepaha ärateenimiseks talle otsa vaatamisest. Antud juhul nimetas kannatanu A.Järvekülge „värdjaks“. Käsitletavat olukorda ei saa hinnata nö kaine ja keskmiselt stabiilse inimese seisukohast, vaid kui 2 suurel määral ebaadevaatse isiku kohtumist, kes teineteise suhtes olid vaenulikult meelestatud. Kohus leidis, et hingeline erutus
Kaitsja leiab, et sellises pikaajalise tülitsemise ja peksmise jooksul tekkis hingeline erutus nii A.Järvelje kui kannatanu puhul tekkida korduvalt, seda muuhulgas ka A.Järveküljel kannatanupoolse jalaga löömise tagajärjel. Kohus on asunud seisukohale, et kannatanul olevad kehavigastused ei võimaldanud tal vahetult enne seda, kui A.Järvekülg noa haaras, A.Järvekülge lüüa. Kaitsja arvates on kohus ületähtsustanud asjaolu, et hingeline erutus sai tekkida ainult vahetult eelnenud vägivalla mõjul. Eelmärgitud põhjustel (joove, mõlemapoolne vihaseisund, kannatanu vaimne ala-areng) oli nii kannatanu kui A.Järvekülje tajumisvõime tugevalt häiritud ning ebaadekvaatne, mistõttu A.Järvekülje hingelise erutuse seisund kestis minuteid, mitte sekundeid. Eelnimetatud asjaolude hindamise puhul pole kohus kinni pidanud kriminaalmenetluse põhimõttest, et kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Süüdistatava Anto Järvekülje apellatsioonis esitatud taotlus ühtib kaitsja taotlusega. Süüdistatav kordab oma apellatsioonis oma seisukohti, millised ta esitas maakohtus ja milliseid on ka kaitsja oma apellatsioonis rõhutanud. Apellant märgib, et maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kannatanu oli juba enne nende saabumist neurootiline ja tema käitumine seltskonnas oli väljakutsuv, häiriv jne. Leiab, et tunnistaja QQ on mõjutatud ütlusi andma menetlejale soodas suunas. QQ oli kerge mõjutada, sest ta on kohtu poolt tingimisi süüdimõistetud ning tal on kehtiv katseaeg. Ka väidab apellant, et kõigil oleks olnud võimalus sekkuda ja tagajärg oleks olemata jäänud. Rõhutab, et kanatanu lõi teda jalaga kubemesse, mis oli solvav tema meheliku au pihta ja just see solvumine tekitas temas seisundi, mida saab nimetada hingelise erutuse seisundiks. Süüdistatava XX käitumise ümberkvalifitseerimiseks
prg.307 lg 1 järgi on esitanud apellatsioonid nii teda maakohtus määratud korras kaitsnud adv. Leelo Viil, kui ka peale maakohtu otsust teda kaitsma asunud lepinguline kaitsja adv.Mariann Tusti. Kaitsjad leiavad apellatsioonides, et maakohtu otsustus XX käitumisele antud juriidilise hinnangu osas põhineb tunnistajate QQ ja UU ütlustel selle kohta, et ust hoidis kinni XX ja et tunnistaja QQ ka seda ise nägi. Kaitsjate arvates ei ole aga nimetatud tunnistajate ütlused usaldusväärsed nagu seda on leidnud maakohus. Tunnistajate ütlused on ka omavahel vastuolus. Eriti kriitiliselt tuleb suhtuda tunnistaja QQ ütlustesse. Ülekuulamisel andis ta sündmuste kohta, mida ta väidetavalt isiklikult pealt nägi ja pealt kuulis, selliseid ütlusi, mis ei haaku teiste tõenditega s.h. kohtuarstliku ekspertiisiga. QQ ütluste kohaselt nägi ta uksevahelisest pilust sellist vaatevälja, mida ei saa usutavaks pidada, kui ust oleks tõesti kinni hoitud, et takistada teda koridori sisenemast. Samas on asjas tuvastatud, et kui tunnistaja QQ soovis minna WC-sse, siis ta seda ka teha sai. Seega ei saa pidada usutavaks QQ väiteid, et ta püüdis minna appi YY-le korduvalt ja selles takistas teda XX. Taotletakse menetluskulude osalist riigi kanda jätmist kuna eeldada ei saa sissetuleku tekkimist vanglatingimustes ega ka koheselt peale vabanemist. Muu vara XX-l puudub. Samuti ei ole QQ selgitanud, mis takistas tal abi kutsuda telefoni teel või kui ta oli jõudnud koridori. QQ kirjeldab väga emotsionaalselt oma hirmu A.Järvekülje ja XX ees, kuid see ei takistanud tal vahetult pärast kuriteosündmust nimetatud isikutega jätkuvalt koosviibimist ja alkoholi tarvitamist. XX on nõus, et on süüdi esimese astme kuriteost mitteteatamises, kuid mitte talle esitatud süüdistuses. Süüdistatav XX ise väidab samuti apellatsioonis, et ta ei ole toime pannud kuritegude, milles on süüdi mõistetud. Ta ei hoidnud ust kinni nagu seda temale ette heidetakse. Ta oli ka ise toas sees ja uks avaneb väljapoole. Tegelikult blokeeris toa ukse lahti olev WC uks e. siis, kui WC uks on lahti, toa ust seestpoolt avada ei saa. Seoses süüdistusega kuriteos, mida ta ei ole toime pannud, on ta kaotanud juba elukoha. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite vahetu uurimise tulemusel ja nende kogumis hindamisel tulnud õigele järeldusele ja nimelt, et süüdistatava A.Järvekülje käitumises ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks alust rääkida provotseeritud tapmisest. Maakohus on oma otsustust ka piisava põhjalikkusega motiveerinud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ja märgib, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Omalt poolt lisab kohtukolleegium, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud sellised tehiolud, mis sisuliselt välistavad süüdistatava käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmisena. Süüdistatav on ise rääkinud sellest, et tal oli mitu korda tekkinud füüsilise konflikti käigus võimalus rahuneda, ta läks kannatanu juurest ära, tegi suitsu ning seejärel läks ise uuesti kannatanu juurde. Seejärel käis ta nuga toomas, kusjuures vahetas veel nuga – asitõenditena on ära võetud kaks nuga, milliseid on kannatanu löömisel kasutatud. See asjaolu langeb kokku ka tunnistaja QQ ütlustega, kes väitis, et A.Järvekülg oli hiljem kommenteerinud, et esimene nuga oli liiga nüri. Esimese noa võttis ta kamina pealt (kamin asub toas, peksmine ja noaga löömine aga toimus WC-s ja esikus), teise tõi köögist. Tõenäoline on, et esimese kamina pealt võetud noa võttis süüdistatav kaasa just peale ühte suitsu-puhkepausi toas. Peale seda, kui A.Järvekülg oli teise noaga kannatanu kõri läbi lõiganud ja kannatanu ikka elumärke näitas, surus A.Järvekülg veel kannatanu kõrile jalaga, ise seejuures kommenteerides, et kannatanu nii visa hingega on. Ka selles osas langevad tunnistaja QQ ütlused kokku teiste tõenditega ja nimelt, süüdistatava jalatsilt oli DNA ekspertiisi käigus leitud kannatanu verd. Kohtukolleegium leiab, et sellised tehiolud välistavad süüdistataval äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi. Süüdistatav tegutses eesmärgipäraselt olles agressiivselt meelestatud kannatanu suhtes, kelle käitumine teda häiris ja kellest ta tahtis lahti saada. Süüdistatav leiab oma apellatsioonis, et tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tuleks arvestada kannatanu ebameeldivat käitumist seltskonnas. Kohtukolleegium leiab, et joomaseltskonnas ühe inimese ebameeldiv käitumine ei ole põhjendus selliseks käitumiseks nagu valis A.Järvekülg. Süüdistatav oli see, kes koos kaassüüdistatava ja tunnistaja QQ-ga saabus seltskonda, kus kannatanu juba viibis. Kui temale seltskond ei meeldinud, siis oli võimalus lahkuda. Õigustada ei saa kuidagi käitumist, kus ebameeldivast seltskonna liikmest „vabanetakse“ selliselt, et ta surnuks pekstakse. Mis puudutab väidetavat kubemesse löömist, siis nii tuvastatud tehiolude ja teopildi pinnalt saadu, kui ka ekspertarvamus välistavad võimaluse, et kannatanu oleks saanud süüdistatavat lüüa peale seda, kui ta oli juba oimetuks pekstud. Kui selline löök oli, siis pidi see olema peksmise algstaadiumis, kui kannatanu oli veel teadvusel ja võimeline ennast kaitsma. Olles peksmise initsiaatoriks, ei saanud olla süüdistatavale kannatanu vastupanu niivõrd üllatavaks, et ta kannatanu kaitsetegevuse käigus saadud löögist äkki hingelisse erutusseisundisse sattus. See võis teda vihastada ja süvendada tahet kannatanule julmalt kätte maksta. Tõsiseltvõetav ei saa olla ka süüdistatava väide, et menetlejate survel andis tunnistaja QQ tema vastu ütlusi ja seda hirmust kehtiva katseaja ees. Seda, et menetlejal oleks pidanud olema mingi huvi tema või XX alusetuks süütamiseks, ei ole süüdistatav väitnud ega ka millegagi põhjendanud. Tegemist on tapmisega, mille on süüdistatav omaks võtnud vaidlustades vaid kvalifikatsiooni. Ka menetluse algstaadiumis ei olnud vaidlust selles, et A.Järvekülg peksis kannatanut ja põhjustas tema surma. Seega tegemist oli juba algusest peale avastatud tapmisega. Kas see kvalifitseeritakse tapmisena raskendavatel asjaoludel või kergendavatel asjaoludel, see ei ole menetleja huvi, samuti nagu seegi, mitu isikut selle kuriteo eest vastutusele võetakse. Alusetult süüdistatavate arvu suurendamine suurendab ilmselgelt ka menetluse mahtu ja seega ka töökoormust. Maakohus on andnud süüdistatava A.Järvekülje tegevusele õige juriidilise hinnangu ja seda põhjendanud. Arvestades maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning kohtukolleegiumi eelöeldud seisukohti, puudub alus maakohtu järelduste ümberhindamiseks. Põhjendatud on ka konkreetset karistusmäära ning karistusmäära valikul on maakohus arvestanud ka kannatanu hüperaktiivset käitumist. Süüdistatava XX huvides esitatud apellatsioonides on nimetatud ühe põhjendusena, mis apellantide arvates välistab XX süü asjaolu, et tunnistaja QQ sai minna WC-sse, kui ta seda soovis ja sellest tehakse järeldus, et järelikult ei takistanud teda ega ka teisi toasviibijaid keegi A.Järvekülje tegevusse sekkumast ning seega ei hoidnud ka XX ust kinni. Kohtukolleegium leiab, et faktid, et tunnistaja käis WC-s ja XX takistas ukse kinnihoidmisega appiminekut, ei ole omavahel seotud. Tuvastatud on, et peksmine toimus pikaajaliselt ja n-ö., mitmes etapis. A.Järvekülg käis vahepeal toas rahunemas. Fakt on, et sel ajal ei hoidnud ka XX ust kinni. Hinnates süüdistatava A.Järvekülje ja tunnistaja QQ ütlusi, saab teha vaid ühe järelduse ja nimelt – tunnistaja käis WC-s peksmise algstaadiumis. Selline järeldus tuleneb üheselt tunnistaja ütlustest. QQ ütlustest nähtub, et kui tema toast välja WC-sse sai ja seal kannatanut nägi, siis kannatanu oli veel teadvusel, istus ja nuuksus. Samuti rääkis tunnistaja, et peale seda kestis peksmine umbes poole tunni jooksul. Sel ajal hoidis XX ust kinni kuni peremehe tulekuni. Kannatanu oli siis läbipekstuna maas, kuid hingas ja siis soovides kannatanult elu võtta ja oma eesmärki saavutada, lõikas A.Järvekülg kannatanul kõri läbi. Olles tuvastanud, et XX hoidis ust kinni, mis takistas toasviibijatel peksmisesse sekkumast, on maakohus ka kohtukolleegiumi arvates põhjendatult teinud järelduse, et selline käitumine konkreetses situatsioonis on hinnatav peksmisele kaasaaitava tegevusena. Maakohus on oma seisukohta ka põhjalikult motiveerinud. Kohtukolleegium nõustub täielikult selles osas maakohtu seisukohtadega ning märgib, et ei ole võimalik leida muud põhjendust XX poolt ukse kinnihoidmisele, kui see, et tema eesmärgiks oli takistada toas viibivate isikute poolset sekkumist A.Järvekülje tegevusse. Kas need toasolijad ka oleks appi tulnud, see ei mõjuta kohtukolleegiumi arvates XX tegevusele antud juriidilist hinnangut. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei jää tõendite hindamisel kõrvaldamata kahtlusi , miliseid KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks osundada ühele ammusele Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud otsuses nr.3-1-1-60-96, kuid mis on kohaldatav ka praegu e.15 aastat hiljem. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et juhtudel, mil kohtualused on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seeläbi võimatuks enda ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvastatuks selliseid kohtualuseid õigustavaid asjaolusid, mis tuginevad vaid nende ütlustele. Seetõttu ei laiene antud juhul kohtule süütuse presumptsioonist tulenevat kohustust tõlgendada tõusetuvad kahtlused kohtualuste kasuks. Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüdistatavad muutsid tahtlikult sündmuskoha olustikku – muutsid kannatanu surnukeha asukohta. XX-le on mõistetud karistus
prg. 118 sanktsiooni alammääras. Maakohus põhjendas mõistetud karistust ja arvestas karistusmäära valikul ka asjaolu, et XX ei olnud kuriteo täideviija. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega selles oas ja ei pea vajalikuks neid korrata. Asjaolusid, mis annaks aluse mõista karistus
prg. 60 alusel kohtukolleegium tuvastanud ei ole.
prg. 22 lg 5 sätestatu ei ole kohtule kohustuslik. Põhjendatud on ka menetluskulude väljamõistmine süüdistatavatelt täies mahus. Maakohus on oma otsuses viidanud menetluskulude väljamõistmise seaduslikele alustele ja KrMS § 180 lg-s 3 ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ning neid aluseid ei näe ka ringkonnakohus. Niisuguse alusena ei ole käsitletav paljasõnaline väide, et süüdistataval ei ole võimalik menetluskulusid tasuda. Kohtukolleegium osundab, et süüdimõistetul on õigus esitada oma elukohajärgsele maakohtule taotlus kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks vastavalt KrMS §-dele 423 ja 424. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse Anto Järveküljer ja XX suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.