1-20-5526 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 18. august 2020, Tallinn, kirjalik menetlus 1-20-5526 ( 20730000192) Kohtunik Meelika Aava Vaidlus
§ 345järgi kvalifitseeritavad kuriteod.
- Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 01.06.
- a teatisega kriminaalmenetluse alustamata, leides, et kuriteoteates ei esine kriminaalmenetluse alust. Prokuratuuri põhjenduste kohaselt on juba kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates nr 20730000072, mis jäi jõusse ka ringkonnakohtus, analüüsitud, miks eelnimetatud sündmustes ei esine KarS § 206 koosseisu, mistõttu ei pidanud prokurör vajalikuks motiivide üle kordamist. 22.06.2018 ja 02.02.2020 juhatuse koosoleku protokollide kohta märkis prokurör, et tegemist on küll tagantjärgi vormistatud protokollidega, kuid esitatud andmete pinnalt ei saa asuda seisukohale, et koosolekuid ei ole toimunud ning otsuseid ei ole tegelikkuses vastu võetud. Samuti ei ole allkirjade omanikud asunud seisukohale, et nende allkirju on keegi võltsinud. Seetõttu ei ole ka küsimust otsuste kehtivusest lahendatav kriminaalmenetluses. 1
(6)- Kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ei nõustunud XX, kes vaidlustas selle esindaja vahendusel Riigiprokuratuuris. Kaebuses taotletakse kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist KarS §-de 206, 344, 345 ja 58 p-de 9 ja 10 alusel. Riigiprokuratuuri määrus
- Riigiprokuratuur jättis 29.06.2020 määrusega XX esindaja kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutas väidetavat dokumendi võltsimist ja võltsitud dokumendi kasutamist ning 06.02.2020 XX andmete kustutamist. 22.06.2018 XX andmete sulustamist puudutavas osas jättis Riigiprokuratuur kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör selgitas esmalt kaebuse läbi vaatamata jätmise osas, et KarS §-ga
§-ga 345 kaitstavad õigushüved on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus, mis on kollektiivsed õigushüved. Kollektiivseid õigushüvesid kaitsvate kuriteokoosseisude puhul ei saa olla kannatanuks konkreetne isik. Vastavalt KrMS §-le 207 on süüdistuskohustusmenetluses kaebeõigus üksnes kannatanul. Kuivõrd kaebaja ei ole KarS §
§ 345
puudutavas osas kannatanu, ei ole tal ka selles osas õigust Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.06.2020 teatele kaebust esitada, mistõttu ei ole käesolevalt alust kaebust ka selles osas läbi vaadata. Kaebuses kirjeldatud aastal 2020 toimunud sündmuste kohta on KarS § 206 osas vastu võetud kehtiv menetlusotsus, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata ja millele on viidatud ka vaidlustatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses. Olgugi, et nimetatud asjas on selgesõnaliselt võetud seisukoht üksnes § 206 osas, on analüüsitud ka otsuse vastu võtmist Y juhatuse poolt, leidmata selles mõne kuriteo tunnuseid. Lisaks leiab kaebaja veel, et 22.06.2018 Y juhatuse koosolekut ei toimunud, selle kohta on esitatud võltsitud protokoll ja Y-l puudus õiguslik alus XX andmete sulustamiseks 22.06.2018. Võltsitud protokolli osas on ringkonnaprokuratuuri määruses selgitatud, et ainuüksi asjaolu, et juhatuse koosoleku protokoll on vormistatud tagantjärele, ei anna alust väitmaks, et protokoll on võltsitud. Allkirjade omanikud ei ole asunud seisukohale, et nende allkirju on keegi võltsinud ning need ei tohiks olla protokollide all. Seetõttu leidis abiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamiseks alus puudub ja nagu riigiprokurör p-s 3.2 selgitas, ei ole alust sellele otsusele esitatud kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu käesolevas määruses läbi vaadata. Samuti ei nähtu, et Y juhatuse tahe oleks tegelikkuses erinenud väidetavalt võltsitud protokollis kajastatust. Ebaseaduslikkust KarS § 206 kuriteokoosseisu puhul välistab andmete üle õigustatud isiku või tema nõusolekul toimepandud tegevus. Õigus talitada arvutiandmetega oma äranägemise kohaselt on arvutiandmete omanikul, kelleks antud juhul oli Y. Isegi, kui lähtuda sellest, et Y juhatuse protokoll on koostatud hiljem ning juhatus sellist otsust varem ei olnud teinud, nähtub Y juhatuse 28.06.2018 teavitusest ja 25.06.2018 allkirjastatud juhatuse koosoleku protokollist, et Y juhatus oli teadlikult XX andmete sulustamise otsustuse teinud, seega sulustamine ei ole toimunud ebaseaduslikult. Seega puudub etteheidetavas teos ehk XX andmete sulustamises 22.06.2018 KarS § 206 lõikele 1 vastav kuriteokoosseis ja kriminaalmenetlus on õigesti jäetud alustamata. Riigiprokurör märkis ka, et juhul, kui XX ei nõustu Y juhatuse otsusega, on tal võimalik seda vaidlustada tsiviilkorras. 2
(6)Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 5. Tallinna Ringkonnakohtule esitas 03.08.2020 Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele XX lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli kaebuse, milles ta ei nõustu kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ning palub määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist alustada kriminaalmenetlus. Esmalt toob kaebuse esitaja välja kuriteo asjaolud ja menetluse senise käigu. Kaebuse sisulises osas leiab kaebaja, et Riigiprokuratuur on kaebust lahendades ekslikult jõudnud seisukohale, et kaebaja ei ole KarS §
§ 345puudutavas osas kannatanu. Kar
S §-des
345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring ei ole piiratud üksnes ametlike dokumentidega, vaid hõlmab ka eradokumente. Seega on KarS § 344 järgi karistatav kõigi dokumentide (sh nn eradokumentide) intellektuaalne võltsimine. Mittetulundusühingu poolt teisele isikule esitatavad juhatuse koosolekute protokollid, kus on fikseeritud vastuvõetud otsused teise isiku õiguste piiramise kohta, eesmärgiga mitte täita lepingut on dokumendid KarS §-de
345 tähenduses. Mittetulundusühingu juhatuse koosolekute protokollides näilike koosolekute ja seal vastuvõetud otsuste kajastamine on käsitatav dokumentide võltsimisena KarS § 344 lg 1 mõttes ja selliste koosolekute protokollide kasutamine tähendab võltsitud dokumendi kasutamist KarS § 345 lg 1 tähenduses. Kaebaja leiab, et 22.06.2018 ja 02.02.2020 protokollid on kirjalikud aktid ja sisaldavad Y juhatuse liikmete faktilisi mõtteväljendusi protokollides märgitud ajahetkel, millede alusel õigusvastaselt rikuti kaebaja õigusi. Sisust tulenevalt on need Y juhatuse koosolekute mõlemad protokollid mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega fakte ja asjaolusid, mis puudutavad kaebajat ning nende sisust selgub selle väljaandja. Y juhatuse koosolekute protokollidesse 22.06.2018 ja 02.02.2020 on kantud andmed, mis ei ole sisuliselt õiged. Samuti on oluline, et nimetatud päevadel juhatuse koosolekuid tegelikkuses ei toimunud, seega nendes fikseeritud Y juhatuse liikmete faktilised mõtteväljendused on fabritseeritud õigustamaks kaebaja suhtes toimuvat õigusvastast tegevust. Ka leiab kaebuse esitaja, et Riigiprokuratuuri tuginemine kaebuse lahendamisel Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2020 määrusele kriminaalasjas nr 1-20-2895
(20730000072)ei ole asjakohane. Täiendavalt toob kaebuse esitaja välja Relvaseaduse § 861 lg 2 sätestatud loetelu kohustuste rikkumistest, mille korral saab laskeinstruktori litsentsi kehtetuks tunnistada. Y juhatusel puudus sellest tulenevalt õiguslik alus laskesportlase/laskeinstruktori XX andmete sulustamiseks 22.06.2018 ja kustutamiseks 06.02.2020. Y ei saanud XX andmeid 06.02.2020 infosüsteemist kustutada, kuna tema laskeinstruktori litsents on kehtiv. Samuti leiab kaebaja, et Riigiprokuratuur on eksinud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte vastu (KrMS § 6). Kuriteokaebuses esitatu pinnalt on piisav kahtlus kuriteo toimepanemise osas, mistõttu uurimisasutus on selle kahtluse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks kohustatud tõendeid koguma. Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse 3
(6)alustamise kasuks (vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 9). Kriminaalmenetluse alustamisel ei pea alati andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut ja sellest tulenevalt võib seda pidada põhjendamatuks üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada (RKKKo nr 3-1-1-129-13). Eelneva pinnalt järeldub, et on olemas tegelik kuriteokahtlus ning ilma kriminaalmenetluse raames läbiviidavate menetlustoiminguteta ei ole võimalik kuriteo toimepanemist välistada. KrMS §-id 6, 194, 195 ei eelda, et kuriteoteate esitaja kuriteo toimepanemise kohta ise tõendeid esitaks, vaid piisab võimaliku kuriteo asjaolude kirjeldusest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, prokuratuuri määruse kui ringkonnakohtule edastatud dokumendid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamise kohustamiseks. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel on menetlejate poolt kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga KarS §
345 osas kannatanu staatuse puudumises ning seetõttu selles osas kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaebeõiguse puudumises. Nimelt võib KrMS § 207 lg 1 kohaselt vaid kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamata jätmise määrusele. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et KarS §
§ 345paikneb seadustiku struktuuris 19.
peatükis, millesse on seadusandja koondanud avaliku usalduse vastased süüteod ning seega on tegemist sellise süüteokoosseisuga, mis kaitseb kollektiivseid õigushüvesid, milliste puhul ei saa üldjuhul olla nö eraisikust kannatanut. Samas ei saa eitada kaebuses esitatut, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad ka paralleelselt individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust. Vastates sellele küsimusele tuleb selgitada, kas väidetava süüteo toimepanemisega tekitatud kahju on olulises osas kattuv menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis oleks konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Märgitule hinnangu andmisel on ringkonnakohus seisukohal, et XX-le ei ole karistusõiguslikult hinnatavat kahju tekitatud. Sellise kahju tekkimist ei ole ka kaebuse esitaja väitnud tekkinud olevat. Peamiselt heidetakse Y protokollide võltsimist ja kasutamist ette seoses sellega, et need ei ole sisuliselt õiged ning ei ole tegelikkuses otsustust toimunud. Võltsimine tähendab järeletegemist või ümbertegemist. Intellektuaalne võltsimine tähendab dokumendi koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole sisult õiged. Käesoleval juhul ei ole esitatud kuriteokaebusest alust järeldada, et tegemist oleks Y juhatuse koosoleku protokollide järeletegemisega või ümbertegemisega või need vastaks intellektuaalsele võltsimisele. Ainuüksi kaebuse esitaja väide, et protokolli kantu ei ole sisult õige, ei anna alust selliseks järelduseks. Seega ei ole põhjust seisukohaks, et kaebajale 4
(6)oleks tekitatud kahju sama teoga, mis oleks kriminaalmenetlus esemeks. Seega pole võimalik XX käsitleda ka kannatanuna. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga selles, et alustamata jäetud kriminaalasjas ei vasta XX KarS §
§ 345sätestatud koosseisude puhul kannatanu kriteeriumitele. Kuivõrd Kr
MS §-s 207 sätestatud kaebeõigus on tagatud üksnes kannatanule, siis on Riigiprokuratuur põhjendatult jätnud selles osas kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. 8. Arusaamatuks jääb kaebuses esitatu selle kohta, et Riigiprokuratuuri viited Tallinna Ringkonnakohtu määrusele 12.05.2020 kriminaalasjas nr 1-20-2895
(20730000072)ei ole asjakohased seoses 2020 aastal toimunud sündmustega/etteheidetega KarS § 206 alusel. Ringkonnakohus eelmärgitud määruses võttis 06.02.2020 Y juhatuse poolt koostatud protokolli osas seisukoha. Käesolevas asjas on kaebuse esitaja tuginenud ja ette heitnud taaskord samasid asjaolusid ning selles osas võetud seisukohtadele tuginemine on igati õigustatud ja aktsepteeritav. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, milles riigiprokuröri viidete asjakohatus seisnes.
- Seonduvalt 2018 aastal väidetavalt ebaseaduslikult XX andmete sulustamisega ja KarS § 206 etteheidetava teoga, nõustub ringkonnakohus ka käesoleval juhul juba vastuvõetud menetlusotsustusega, et tegemist ei olnud olemasolevaid dokumente hinnates ebaseadusliku sulustamisega, vaatamata sellele, et Y juhatuse koosoleku protokoll allkirjastati liikmete poolt hiljem. Y juhatuse 22.06.2018 protokollist nähtuvalt võtsid nad sellise otsustuse vastu vaid seetõttu, et vältida XX isikuandmete töötlemise võimalust kolmandate isikute poolt, kuivõrd XX selleks selgesisulist nõusolekut ei olnud andnud. Ka on Riigiprokurör selgitanud, et isegi, kui lähtuda sellest, et Y juhatuse protokoll on koostatud hiljem ning justkui juhatuse sellist otsust varem ei oleks tehtud, nähtub Y juhatuse 28.06.2018 teavitusest ja 25.06.2018 allkirjastatud juhatuse koosoleku protokollist, et Y juhatus oli teadlikult XX andmete sulustamise otsustuse teinud, seega sulustamine ei ole toimunud ebaseaduslikult. Seega puudub etteheidetavas teos ehk XX andmete sulustamises 22.06.2018 KarS § 206 lõikele 1 vastav kuriteokoosseis. Riigiprokurör on ringkonnakohtu hinnangul asjakohaselt selgitanud, et juhul, kui XX ei nõustu Y juhatuse otsusega, on tal võimalik seda vaidlustada tsiviilkorras.
- Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse etteheitega Riigiprokuratuuri eksimuse kohta kriminaalmenetluse kohustuslikkuse osas. Ringkonnakohus möönab, et KrMS § 6 sätestatu nõuab kriminaalmenetluse alustamise vaagimisel lähtumist põhimõttest, et iga kuriteokahtlus tuleb tõlgendada kriminaalmenetluse alustamise kasuks, kuid tähele tuleb panna ka seda, et juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse põhjendamatult stigmatiseerida isikuid. Seetõttu tuleks taunida kriminaalmenetlust olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10). Samuti tuleb arvestada, et liiga kergekäeline menetluse alustamine koormab liigselt õigussüsteemi ja võib kujutada endast kuriteos väidetavalt kahtlustatava isiku mitmete põhiõiguste intensiivset riivet. Käesoleval juhul leiabki ringkonnakohus, et nii kriminaalmenetluse alustamise vaagija kui ka riigiprokurör on ammendavalt argumenteerinud kriminaalmenetluse aluse puudumist kuriteokaebuses esitatu pinnalt. Ka ringkonnakohtule esitatud lisateabest sellist teavet ei ilmne ning seetõttu on kriminaalmenetlus KarS § 206 tunnustel jäetud põhjendatult alustamata. KrMS § 6, mis sätestab menetluse kohustuslikkuse põhimõtte, näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ning juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Lisaks sellele, et juba KrMS §-s 6 sätestatu kohaselt alustatakse menetlust üksnes 5
(6)kuriteo asjaolude ilmnemisel, nimetab KrMS § 199 lg 1 p 1 esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul Riigiprokuratuur eksinud legaliteediprintsiibi järgimise osas. Kriminaalmenetluse toimetamine on isiku õigusi kõige enam riivav menetlus. Tulenevalt ultima ratio põhimõttest on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamata jätmisega KarS § 206 sätestatud süüteokoosseisu puudumise tõttu, kuivõrd kuriteoteates esitatud asjaolude pinnalt puudub alus sellise teo ebaseaduslikkuse etteheiteks. KarS §
§ 345
osas on riigiprokurör jätnud kaebuse põhjendatult läbi vaatamata, kuivõrd XX ei ole selles osas kannatanuks kes omaks kaebeõigust. Küll aga oli XX-l võimalik vaidlustada ringkonnakohtus Riigiprokuratuuri poolt selles osas kaebuse läbi vaatamata jätmist. 11. Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 29.06.2020 määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)