← Eesti

1-20-4722/4

Obsah (12)§ 385§ 199§ 60§ 7§ 211§ 175§ 183§ 180§ 182§ 339§ 208§ 187

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 18. august 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-20-4722 (119730000289) Ivi Keskül

§ 385p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

  1. Kriminaalasjas nr 19730000289 alustati 03.10.
  2. a menetlust KarS § 201 lg 2 p 2 ja lg 3 tunnustel selles, et 29.07.
  3. a on X OÜ juhatuse liige YY, omamata selleks osaniku AS G esindaja CC nõusolekut, teinud H OÜ kasuks viimase juhatuse liikme KK suuniste alusel X OÜ nimel võlanõude hüvitamise ülekande summas 250 000 eurot Advokaadibüroo Q pangakontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 12.11.
  4. a esitati YY-le kahtlustus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kahtlustatavana ülekuulamisel YY ütlusi ei andnud.
  5. 23.04.
  6. a koostas PPA eriasjade uurija prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millele samal päeval andis nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör. Kriminaalasi lõpetati

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leiti, et YY tegevuses puudub omastamise koosseisu objektiivse koosseisuelemendina ebaseaduslikkus, mistõttu tuleb kriminaalasja menetlus lõpetada KarS § 201 lg 2 p 2 osas kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuivõrd füüsilise isiku poolt kuriteo toimepanemist ei ole tuvastatud, ei ole võimalik teha karistusõiguslikku etteheidet ka juriidilisele isikule. Seetõttu lõpetati KarS § 201 lg 3 osas kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Määruses leiti, et kriminaalmenetluse kulud puuduvad.

  1. 05.05.
  2. a registreeriti X OÜ esindaja kaebus PPA 23.04.
  3. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale kriminaalasjas nr 19730000289, milles taotletakse nimetatud 1 määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Samuti taotletakse kannatanu lepingulise esindaja kulude menetluskulude hulka arvamist ja vajadusel nende hüvitamise otsustamist. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  4. Riigiprokuratuuri
  5. juuni
  6. a määrusega rahuldati X OÜ esindaja kaebus menetluskulude osas. Kriminaalmenetluse lõpetamise osas leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust selle menetlusotsuse tühistamiseks.
  7. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalasjas nr 19730000289 uuritava kuriteofakti (29.07.
  8. a on X OÜ juhatuse liige YY, omamata selleks osaniku AS G esindaja CC nõusolekut, teinud H OÜ kasuks viimase juhatuse liikme KK suuniste alusel X OÜ nimel võlanõude hüvitamise ülekande summas 250 000 eurot Advokaadibüroo Q pangakontole) kohta on asjaolusid arvestades kogutud võimalikud tõendid ja lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud. Eeltoodust lähtuvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasjas nr 19730000289 on võetud vastu õige otsus menetluse lõpetamise osas kuriteotunnuste ehk kriminaalmenetlusega jätkamiseks vajaliku aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur nõustus lõpetamise määruse põhistustes esitatud järeldustega. Riigiprokuratuur lisas täiendavalt järgmist. 5.1.

§ 60

lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Riigiprokuratuur märkis, kuna YY ega KK kriminaalmenetluses ütlusi ei andnud, siis tuleb kaebus lahendada lähtudes kriminaalmenetlusega kogutud muudest andmetest. Riigiprokuratuur ei nõustunud kaebaja arvamusega, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendused on äratuntavalt otsitud eesmärgiga leida alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kuivõrd kriminaalasja lahendamisel ei saa mööda vaadata andmetest, mida on võimalik ja tulebki käsitada

§ 7lg-le 3 vastava asjaoluna.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtub kokkuvõtvalt, et lähtuvalt määruses refereeritud tõenditest ei tuvastatud kuriteo toimepanemist YY poolt. 5.

  1. Menetleja on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ühe kuriteokoosseisu välistava asjaoluna tuvastanud, et kuivõrd laenude teenindamine oli osa X OÜ igapäevasest majandustegevusest, kuulus põhikirja punkti 4.1 kohaselt pädevus laenude teenindamisega seotud otsuste vastuvõtmiseks juhatusele. Kaebuses selle seisukohaga ei nõustuta, vaid väidetakse, et kannatanu poolt investoritelt kaasatud laenud olid vajalikud majandustegevuse võimaldamiseks ega ole käsitletavad igapäevase majandustegevuse osana, milleks oli tarbimislaenude andmine, nagu eelpool märgitud. Kaebuses leitakse, et kannatanu majandustegevuse võimaldamiseks laenude võtmine on käsitletav finantsotsustusena, milline väljub tavapärasest majandustegevusest ning on põhikirja punkti 3.1.20 kohaselt üksnes osanike pädevuses. Riigiprokuratuuri hinnangul ei ole materjalidest nähtuvalt vastuvaidlematult ümber lükatav, et YY-le ette heidetav ülekanne ei mahu äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidesse. Riigiprokuratuur viitab tunnistaja CC ütlustele, millest nähtuvalt laenati raha investoritelt juurde ja maksti ka tagasi ning selline raha ringlus oli pidev ning seejuures laenulepinguid 2 allkirjastas YY. Eri investoritelt oli kokku sisse laenatud raha u 30 M eurot, seega moodustas YY-ga seostatud laenu summa kogu laenuvarast väga väikese osa. 27.11.
  2. a on tunnistajana üle kuulatud RR, kelle selgituse kohaselt väljamaksete tegemisse X OÜ osanik ei sekkunud ning osaniku otsust väljamaksetele ei eelnenud, seda ka juhul, kui väljamakse oli suurem kui 20 000 eurot. Seega on võimalik kriminaalmenetluse materjalide pinnalt järeldada, et YY-le etteheidetav rahaülekanne saab olla käsitatav äriühingu igapäevase majandustegevusena, mis tähendab, et sellest kriteeriumist lähtuvalt ei pidanud tal ülekande tegemiseks olema osanike otsust nagu seda nõuavad äriühingu põhikirja p-d 3.1.20 ja 3.1.
  3. 5.
  4. Riigiprokurör märkis seoses äriühingu põhikirja punktiga 3.1.37, millisele tuginetakse ka kuriteokahtluses järgmist. Nimelt ei ole toodud sätte sõnastuse lõpuosa ehk just see osa, mis on aktuaalne käesoleva kriminaalmenetluse jaoks, üheselt arusaadav, kuna sisaldab Riigiprokuratuuri hinnangul ilmselt sõnastusvigu: „3.1.
  5. … maksta tagasi mistahes ühingu või selle tütarettevõtete juhile või vanemtöötajale või mistahes sellisele seotud isikule mistahes aeg-ajalt tasumata laenu ühingult või selle tütarettevõtetelt enne selle tagasimakse tähtaega;“. Täpsemalt on käesoleval juhul olulised, kuid seejuures ebaselged fraasid: „mistahes sellisele seotud isikule“ ja „mistahes aegajalt tasumata laenu“. Kuigi õiguse tõlgendamise reeglite abil on võimalik see säte täita konkreetse sisuga, siis pole teada ega pole olnud senise kriminaalmenetlusega võimalik tuvastada, et kuidas võis mõista ja sisustada seda sätet YY ning kas saab pidada võimalikuks sätte sellist tõlgendust, mis YY tegevust õigustavalt välistab kriminaalmenetluse tema suhtes. Nimelt fraas „mistahes sellisele seotud isikule“ võimaldab Riigiprokuratuuri hinnangul tõlgendust, et silmas peetakse isikut, kes on seotud ühingu või selle tütarettevõtetega. YY-le ette heidetav ülekanne tehti H OÜ-le, mis teadaolevalt ei ole X OÜ ega selle tütarettevõte. Kriminaalmenetlusega ei ole tuvastatud, et YY oleks H OÜ osanik, tegelik kasusaaja või muul alusel kvalifitseeruks „seostatud isikuks“. Teise küsitava fraasi – „mistahes aeg-ajalt tasumata laenu“ – osas võib tõlgendada fraasiosa „aeg-ajalt tasumata“ kui täpsustust, et millise tunnusega laenu konkreetselt selles sättes silmas peetakse. Riigiprokuratuur leidis, et andmetes YY-ga seotud äriühingu H OÜ poolt X OÜ-le antud laenu ega H OÜ-le tehtud ülekande kohta ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tegemist oleks aeg-ajalt tasumata laenuga. Eeltoodust tulenevalt saab Riigiprokuratuuri hinnangul olla vaieldav, kas 29.07.
  6. a YY tehtud rahaülekanne H OÜ kasuks on selline tehing, mida ta kannatanu põhikirja p-ist 3.1.37 tulenevalt ei saanud juhatuse liikmena ise teha, vaid selleks pidanuks olema äriühingu osaniku nõusolek. 5.
  7. Seoses küsimusega osaniku nõusoleku puudumisest kui vastuseisust raha ülekandmiseks H OÜ-le leidis Riigiprokuratuur, et ka selles osas on asjaolusid, mida tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks

§ 7lg 3 mõttes ja seetõttu toetavad kriminaalmenetluse lõpetamist.

Nii saab Riigiprokuratuuri hinnangul siiski olla vaieldav ka see, kas YY tegi vaidlusaluse ülekande osaniku nõusolekuta või vastuseisul, olgugi et CC nii väidab. Nimelt on 27.11.

  1. a tunnistajana üle kuulatud RR, kelle selgituse kohaselt väljamaksete tegemisse X OÜ osanik ei sekkunud ning osaniku otsust väljamaksetele ei eelnenud, seda ka juhul, kui väljamakse oli suurem kui 20 000 eurot. Tunnistajana ülekuulamisel on CC väitnud, et investoritelt raha laenamise ja neile tagasi maksmise otsused on läbi räägitud tema ja YY vahel suuliselt. Seega, kuigi kaebaja äriühingu põhikirjas oli sätestatud osaniku otsuse regulatsioon ja kokku lepitud ülekannete tegemise protsess, siis (nagu ka menetleja on välja toonud) X OÜ osanikul ei olnud tavaks vormistada osanike otsuseid kirjalikult. Põhikiri, mille nõuetele kaebaja viitab, sätestab konkreetse korra ja ka konkreetse vormi, kuidas peavad osanikud otsuseid vastu võtma. Samas 3 on tunnistaja CC oma ütlustes kinnitanud, et otsuseid tegi ta suuliselt, st ta ise ei pidanud kinni äriühingu põhikirjas sätestatud nõuetest. Seepärast ei saa Riigiprokuratuuri hinnangul pidada ekslikuks menetleja järeldust, et X OÜ rahade maksmise korralduses ei pruugitud kehtestatud protseduurireegleid tingimata ja alati vääramatult järgida ning reeglitest irdumine automaatselt ei tõenda tehingule osaniku nõusoleku puudumist ega tema vastuseisu sellele. Tunnistaja CC ütluste kohaselt oli investoritega läbirääkimised laenude alahindamiseks 30%, sh ka YY-ga, kuid konkreetseid kokkuleppeid siiski ei olnud sõlmitud ja läbirääkimised ei olnud lõppenud. Seega oli 30% vähendamine alles arutamisel ja seejuures on tegemist lepingulise suhtega ehk väidetavaid vähendamisi ei saanud kehtestada kohustuslikuna ühepoolselt. Tunnistaja RR ütluste kohaselt olid aktsionärid augustis
  2. a võtnud vastu otsuse vähendada osanikega seotud krediidijääki 30% võrra ning kokkuleppeid tehti osanikega. YY ei olnud kõnealusel ajal X OÜ osanik ega selle omaniku aktsionär ning ülekanne H OÜ-le oli tehtud enne augustit, 29.07.
  3. Riigiprokuratuuri hinnangul omab samavõrra tähendust ka see, et raha ülekandmise ebaseaduslikkus on rajatud tunnistaja väitele, et selliseid küsimusi ta lahendas suuliselt koos YY-ga ja tema selleks konkreetseks ülekandeks nõusolekut ei andnud. Kuigi YY kriminaalmenetluses sisulisi ütlusi ei andnud, on ta kahtlustatavana ülekuulamisel siiski otsesõnu eitanud kahtlustuses kirjeldatud teo toimepanemist, so osaniku nõusolekuta tehingu tegemist, kuid ei ole seejuures täpsustanud, et kas see tähendab, et tal võis tehinguks olla osaniku nõusolek või sellist nõusolekut ei olnud vaja. Riigiprokuratuuri hinnangul on need asjaolud käsitatavad sõna sõna vastu olukorrana. 5.
  4. Riigiprokuratuur ei nõustunud kaebuses toodud väitega, mille kohaselt on menetleja hinnanud tõendeid valesti ja jätnud osa tõendeid üldse kogumata ning see on viinud ebaseadusliku otsustuseni menetluse lõpetamiseks. Riigiprokuratuur märkis, et

§ 211

lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Riigiprokuratuuri hinnangul on menetleja kriminaalmenetluses kogunud andmeid ulatuses, mis võimaldavad teha järeldusi ja hinnata kriminaalasja lahendamise perspektiive ning seda ka kriminaalasjas süüdistuse esitamise osas. Kuna senise kriminaalmenetluse käigus on kogunenud piisavalt andmeid, millest on võimalik sedastada kahtlusi YY süüdiolekus

§ 7

lg 3 mõttes ja need ei ole süüdistuse esitamiseks piisava kindlusega kummutatavad, vaid on käsitatavad kriminaalmenetlust välistava asjaoluna ja seetõttu on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine ilma tõendite kogumise jätkamiseta või seni kogutud andmete ülekontrollimiseta täiendavate tõendite kogumisega.

  1. Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole kinnitust leidnud, et YY tegevus vastaks KarS §-s 201 sätestatud kuriteokoosseisule. Esitatud kaebusest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu fakte, mille pinnalt oleks võimalik sedastada, et kõnealune kriminaalmenetluse lõpetamine oli alusetu või ennatlik. Seetõttu on kriminaalmenetluse lõpetamine olnud seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata.
  2. Seoses menetluskuludega märkis Riigiprokuratuur järgmist. Nimelt on kaebuse kohaselt menetleja ekslikult asunud seisukohale, et menetluskulud puuduvad, kuid menetluskuludena oleks tulnud arvestada kannatanu lepingulise esindaja tasu ja otsustada selle hüvitamine. Riigiprokuratuur nõustus viidatud osas kaebajaga ja leidis, et kaebus kuulub menetluskulude osas rahuldamisele. Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, arvestades kriminaalasja mahtu, keerukust ja iseärasusi, et taotlus tuleb mõistlikus ulatuses rahuldada, st hüvitada kannatanule

§ 175

lg 1 p 1 4 alusel esindajale makstud tasu 19 h 14 m eest kogusummas 2884,50 eurot (lisandub km 576,9 eurot).

§ 183

lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui nimetatud seadustikus ei ole sätestatud teisiti. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määrusele esitas määruskaebuse X OÜ esindaja, kes taotleb Riigiprokuratuuri
  4. juuni
  5. a määruse tühistamist kaebuse rahuldamata jätmise osas ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks. Lisaks taotletakse kaebuses kannatanul kaebemenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist summas 890 eurot (ilma käibemaksuta).
  6. Kaebuse kohaselt ei ole Riigiprokuratuur kaebust lahendades kõrvaldanud menetluslikke puudusi ning ebaõige on Riigiprokuratuuri seisukoht, et asjaolusid arvestades on kõik võimalikud tõendid kogutud ning lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud. Riigiprokuratuur on määrust põhistades viidanud isikulistest tõenditest tulenevatele puudustele, mida on võimalik tegelikkuses menetluse käigus kõrvaldada nt täiendavate ülekuulamistega ning ka erinevate tõendusallikate vaheliste vastuolude kõrvaldamine on viidatud viisil võimalik. Selliste täiendavate menetluslike võimaluste kasutamata jätmine tõendite kogumisel on käsitletav menetlusnormide rikkumisena.
  7. Samuti on kaebaja hinnangul põhjendamatu järeldus, et kriminaalasjas kogutud materjalide pinnalt puudub YY tegevuses omastamise koosseisu objektiivse koosseisuelemendina ebaseaduslikkus ning esineb alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Põhjendamatu järelduseni on menetlejad jõudnud tõendeid puudulikult hinnates ning meelevaldselt tõlgendades asjaolusid, mille sisu oleks olnud võimalik menetluse käigus täpsustada, küsitledes tunnistajaid täiendavalt.
  8. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et H OÜ poolt X OÜ-le antud laenu tagasimaksmist saab käsitleda osana äriühingu igapäevasest majandustegevusest. Selline järeldus ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Nimelt nähtub kogutud tõenditest, et kannatanu igapäevaseks majandustegevuseks on (tarbimis)laenude andmine (st pigem väikesemahuliste), mitte võtmine. Kannatanu poolt investoritelt kaasatud laenud olid vajalikud majandustegevuse võimaldamiseks ega ole käsitletavad igapäevase majandustegevuse osana, milleks oli tarbimislaenude andmine, nagu eelpool märgitud. Seega on kannatanu majandustegevuse võimaldamiseks laenude võtmine käsitletav finantsotsustusena, milline väljub tavapärasest majandustegevusest ning on põhikirja punkti 3.1.20 kohaselt üksnes osanike pädevuses. Riigiprokuratuuri käsitluses on viidatud küll tunnistajate CC ja RR ütlustele, kuid selliseid asjaolusid aga tegelikkuses neist ei tulene. Juhul, kui menetlejal tekkis küsitavusi eeltoodud asjaoludes, tulnuks tunnistajaid täiendavalt küsitleda just konkreetsete laenude ja maksete osas, st kas tegemist oli tavapärase majandustegevuse raamesse paigutuva tagasimaksega või mitte. Seda aga tehtud ei ole ning täiendavate toimingutega kõrvaldatavad kahtlused on põhjendamatult loetud kahtlustatava kasuks.
  9. Kaebuse kohaselt ei ole põhjendatud järeldus, et kuivõrd osanike otsuseid ei vormistatud kirjalikult, ei pruugi kõik laenulepingud omada kannatanu osaniku otsust. Vastavalt

§-s 61 sätestatule ei ole kriminaalmenetluses ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid hinnatakse nende kogumis. Asjaolu, et osanike otsuseid laenulepingute sõlmimiseks ei vormistatud kirjalikult, ei tähenda automaatselt, et neid otsuseid üldse ei olnud 5 ning pole võimalik tuvastada otsuste olemasolu. Menetleja hinnang (millega nõustus ka riigiprokuratuur), et kõik laenulepingud ei pruukinud omada osaniku otsust, tugineb puhtalt oletustele, milline on samuti kõrvaldatav täiendava ülekuulamisega. Nimetatud asjaolu tuvastamiseks saab tõendina kasutada tunnistaja ütlusi. CC on juba andnud ütlusi, et investoritega läbirääkimiste käigus leppis tema kokku nii makse suuruse, intressi kui ka tagasimakse tähtaja. Juhul, kui laen maksti investoritele tagasi, siis kas YY või finantsosakond rääkis tagasimakse alati temaga üle ja korraldus makseks anti alles siis, kui tema oli andnud oma nõusoleku. YY-l ei olnud iseseisvalt otsustusõigust laenude tagasimaksmise ja laenamise osas. Millistel kaalutlustel ei ole Riigiprokuratuur eelviidatud ütlustega arvestanud, jääb kaebuse esitajale arusaamatuks, sest tunnistaja ütlustest tuleneb otseselt, et äriühingu tegevuse jaoks investoritelt laenude võtmise ja tagasimaksega seotud otsuste tegemine ei olnud YY pädevuses. Kaebuse esitaja kohaselt saab viidatud tõendile tuginedes jõuda ka järeldusele, et laenulepingud omasid osaniku otsust. Juhul, kui menetlejale jäi antud küsimus segaseks, tulnuks tunnistajalt konkreetselt küsida kõigi laenulepingute kohta eraldi. Käesoleval juhul on aga menetleja küsitavuse „kõrvaldanud“ oletusega.

  1. Tunnistaja CC on kinnitanud sedagi, et konkreetselt 29.07.
  2. a tehtud tagasimakseks, milline on käesolevas kriminaalasjas keskse tähtsusega ning menetluse esemeks, puudus tema kui osaniku esindaja nõusolek. Sellise tehingu tegemine YY poolt tuli talle üllatusena ega olnud eelnevalt läbi räägitud. Ühtlasi puudus YY-l suhe igapäevaste ülekannetega ning ülekannete piirang tuleneb ka põhikirjast. Kirjeldatud asjaolusid kinnitavad ka tunnistajate RR ja DD ütlused. Kaebuse esitaja hinnangul tuleneb viidatust üsna üheselt, et YY-l puudus pädevus vaidlusaluse kande tegemiseks ning selline tegevus on käsitletav ebaseaduslikuna KarS § 201 mõttes. Riigiprokuratuur on YY pädevust hinnates asunud tõlgendama põhikirja sätteid oma äranägemise järgi leides, et selle sõnastus ei ole üheselt arusaadav. Juhul, kui Riigiprokuratuuri hinnangul ei olnud viidatud sõnastuse säte menetleja jaoks selge, tulnuks samuti küsitleda asjassepuutuvaid isikuid, et mil viisil mõisteti äriühingu tegevuses põhikirja asjakohast sätet ja kuidas praktikas sellest lähtuti, mitte anda sellele meelevaldne tõlgendus.
  3. Kaebuse kohaselt on väär menetleja seisukoht, justkui hälbis väljakujunenud praktika põhikirjas sätestatust. Tõenditest tulenevalt faktilisi asjaolusid, millised viidatud seisukohta toetaksid, ei esine. Arusaamatu ja tõenditega seostamata on menetleja järeldus, et esines pikaajaline põhikirjast kõrvalekaldumine ehk erikokkulepped juhatuse liikme ja osaniku vahel. Ühtegi vastavasisulist kokkuleppet menetluse käigus tuvastatud ei ole ega tõenditest ei nähtu, mistõttu on sellekohane avaldus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses meelevaldne. Riigiprokuratuur, nõustudes menetleja põhistustega, ei ole kirjeldatud ebakõla kõrvaldanud.
  4. Seega on menetleja teinud kogutud tõenditest ebaõigeid järeldusi, milline on viinud kaebuse esitaja kohaselt ebaseadusliku otsustuseni menetluse lõpetamiseks.
  5. Kaebuse esitaja taotleb kannatanul tekkinud menetluskulude hüvitamist

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 182

lg 2 sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja

§ 183

lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kaebuses märgitakse, et käesolevas kriminaalmenetluses on lisaks riigiprokuröri poolt rahuldatud menetluskulude taotluses märgitud kuludele menetluskuludeks ka kannatanu lepingulise esindaja tasu kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamisel 6 Riigiprokuratuuris ja ringkonnakohtus. Lisatud arvetel on detailselt kajastatud esindaja tegevus ja selleks kulunud aeg, so materjalide analüüs, suhtlus kliendiga ja kaebuste koostamine. Esindustasu on mõistliku suurusega

§ 175lg 1 p 1 mõttes.

Tegemist on mõistliku ja põhjendatud kuluga, milline on tekkinud seoses kannatanu esindusega käesolevas kriminaalmenetluses. Tunnihinnad on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-115-14 p. 14 avaldatud seisukohaga, st. vandeadvokaadist esindaja puhul on põhjendatud tunnitasu kuni 153 eurot. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 175

lg 1 p 1, § 180 lg 1, § 182 lg 2 ning 183 lg 1 tuleb kannatanu esindusega seotud kulud arvata menetluskulude hulka ning mõista kannatanu kasuks välja kaebemenetlusega tekkinud kulud summas 890 eurot (käibemaksuta). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 19730000289 materjalide, sh PPA
  2. aprilli
  3. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ning Riigiprokuratuuri
  4. juuni
  5. a määrusega leiab, et X OÜ esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium märgib, et Riigiprokuratuuri
  6. juuni
  7. a määrusele esitatud kaebuses kordab X OÜ esindaja põhiliselt samu argumente ja seisukohti, millele Riigiprokuratuur on oma määruses juba ammendavalt vastanud. Kuna ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega igati nõustub ning jagab täielikult Riigiprokuratuuri
  8. juuni
  9. a määruses toodud seisukohti kriminaalmenetluse aluse puudumise osas, ei korda ringkonnakohus neid täielikult ja vastab kaebuses toodud seisukohtadele lühidalt.
  10. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kohtu kohustuslikud ettekirjutused konkreetsete toimingute läbiviimiseks oleks aga teatavas vastuolus menetluse vaba kujundamise põhimõttega. Samuti ei pruugi nende läbiviimine olla võimalik piiratud ressursside tõttu. Kohus võib juhtida ka tähelepanu elementaarsetele puudustele uurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda asjaolu selgitada.
  11. Kaebuses kohaselt on Riigiprokuratuur oluliselt rikkunud menetlusõigust

§ 339lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse esitaja nimetatud viited alusetud ning ka õiguslikult ebapädevad, samuti ei ole kaebuse esitaja välja toonud, milles nimetatud rikkumised sisuliselt seisnevad. Nimelt on

§ 339

lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et viidatud juhul on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Käesolevalt on aga Riigiprokuratuur nii määruse põhjendavas osas igakülgselt leidnud, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud põhjendatud ja seaduslik ning eeltoodu nähtub ka Riigiprokuratuuri määruse resolutsioonist. Seega tulenes Riigiprokuratuuri määruse resolutsioon käesolevalt igati määruse põhiosast. 7 Siinjuures märgib ringkonnakohus, et kaebuses ei ole välja toodud, milles seisneb Riigiprokuratuuri poolne menetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 mõttes, mille sisustamine on kaebuse esitaja pädevuses.

Ringkonnakohus määruskaebuses toodud argumentidel menetlusõiguse olulisi rikkumisi Riigiprokuratuuri

  1. juuni
  2. a määruses ei tuvastanud.
  3. Ringkonnakohus leiab samaselt riigiprokuröriga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole võimalik tuvastada kahtlustatava YY poolt talle kuriteokaebuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi etteheidetava teo toimepanemist.
  4. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab samaselt riigiprokuröriga, et kõik võimalikud tõendid asjas on kogutud ning täiendavate menetlustoimingute tegemine ei ole võimalik. Kannatanu esindaja on mitmel korral viidanud tunnistajate täiendavale ülekuulamisele, milline ringkonnakohtu hinnangul ei annaks sellist teavet, millele tuginedes oleks võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluses tekkinud kahtluseid kahtlustatava süüdiolekus. 21.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kriminaalasjas seni kogutud tõenditest, sh tunnistajate CC, RR ja DD ütlustest ning CC kui X OÜ ainuosaniku ning YY kui X OÜ juhatuse liikme vahelisest töökorraldusest üheselt, et kannatanu osanik väljamaksete tegemisse ei sekkunud ning tema otsust kirjalikus vormis väljamaksetele ei eelnenud. Seda ka juhul, kui väljamakse oli suurem kui 20 000 eurot, mille puhuks oli eelnevalt kokku lepitud osaniku otsuse kohustuslikkus. Lisaks on CC andnud ütlusi selle kohta, et kirjalikke nõusolekuid tema maksete tegemiseks ei andnud, vaid otsuseid tegi ta suuliselt. Samuti on tunnistaja CC märkinud, et raha laenati investoritelt juurde ja maksti ka tagasi ning selline raha ringlus oli pidev ning seejuures allkirjastas laenulepinguid YY. Samuti tuleb viimati nimetatud tunnistaja ütlustest, et juhul, kui laen maksti investoritele tagasi, siis kas YY või finantsosakond rääkis tagasimakse alati temaga üle ja korraldus makseks anti alles siis, kui tema oli andnud nõusoleku. Kuivõrd nii finantsosakonnas töötanud tunnistajate kui ainuosaniku enda ütluste kohaselt ka nimetatud otsuseid kirjalikult ei fikseeritud, erinevalt põhikirjas märgitust, on ringkonnakohtu hinnangul kriminaalmenetluse jätkamine igati välistatud. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega, mille kohaselt oli X OÜ-s praktika, kus võeti otsused vastu suuliselt, mistõttu ei ole käesolevalt võimalik ühe YY poolt sooritatud tehingu puhul ümberlükkamatult väita, kas YY-l kui juhatuse liikmel oli 250 000 euro suuruse laenu tagasimakse tegemiseks ainuosaniku nõusolek või mitte. 21.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva asja keskseks küsimuseks, kas tegemist oli tavapärase majandustegevuse või sellest väljuva finantsotsustusega, kuivõrd ainuosanik on investoritele laenu tagasimakse osas märkinud, et kui laen maksti investoritele tagasi, siis kas YY või finantsosakond rääkis tagasimakse temaga üle ja korraldus makseks anti alles siis, kui tema oli andnud nõusoleku. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega, et tegemist on sõna sõna vastu olukorraga, kus pika aja vältel on tehtud tehinguid suuliste kokkulepete alusel ainuosaniku ja juhatuse liikme vahel, millistega ainuosanik oli nõus olenemata sellest, et põhikirja kohaselt oli tehingute tegemiseks vajalik ainuosaniku kirjalik otsus. Eeltoodust tulenevalt ei saa valikuliselt otsustada, millise YY poolt tehtud tehingu osas ainuosanik nõuab kirjaliku nõusoleku olemasolu. Ringkonnakohus mõistab kaebuse esitaja väidet, mille kohaselt laenulepingud omasid osaniku otsust, kuid asjaolu, kas YY-l oli antud ülekande tegemiseks ainuosaniku otsus, ei ole võimalik tuvastada, kuivõrd nii ainuosanik ise kui tunnistajad on märkinud, et osaniku poolt antud otsused olid suulised. Oluline on rõhutada, et CC kohaselt X OÜ osanike otsuseid investoritelt raha laenamiseks ja laenude tagasimaksmiseks protokollitud ei ole, vaid otsused on läbi räägitud tunnistaja ja YY vahel suuliselt. 8 21.
  7. Ringkonnakohus peab vajalikuks viidata ka CC tunnistajana antud ütlustele, mille kohaselt olid nii laenu andmised H OÜ poolt X OÜ-le läbi räägitud suuliselt tunnistaja ja YY vahel. Samuti oli tunnistaja teadlik, et lepingud allkirjastas nii H OÜ poolt kui X OÜ poolt juhatuse liige YY. Eeltoodu näitab ringkonnakohtu hinnangul veelkordset kõrvalekallet põhikirjas ettenähtud otsuste vormistamise protsessist.
  8. Ringkonnakohus rõhutab, et isikule süüdistuse esitamise korral peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad ning peab olema täidetud deliktistruktuur. Neid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Eeltoodule tuginedes puudub

§ 199

lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse alus süü tõendamatuse tõttu YY kahtlustuses. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuur on kõiki esitatud argumente oma määruses põhjalikult analüüsinud ja loogiliselt argumenteerides jõudnud põhjendatult seisukohale kriminaalmenetluse lõpetamise õigsuses. 23. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes

§ 208lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 04.

juuni

  1. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.
  2. Seoses menetluskuludega selgitab ringkonnakohus, et käesolevalt on tegemist määruskaebemenetlusega, mitte kriminaalmenetluse lõpetamise menetlusega nagu viidatakse esitatud määruskaebuses. Tulenevalt

§ 187

lg-st 2, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Eeltoodust tulenevalt jäävad menetluskulud kaebuse esitanud X OÜ kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.