Obsah (7)

§ 5§ 230§ 231§ 459§ 173§ 174§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuli 2020, Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-12773 Tsiviilasi M S, P S, G S ja F S ha

) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejad M S, P S, G S ja F S on hagejate seadusliku esindaja Y S ja kostja A S ühised alaealised lapsed. Hagejad elavad emaga Narvas, kostja elab lastest eraldi Tallinnas. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise 3 rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-11 p 19, Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15). PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 oli töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Kostjal on seega seadusest tulenev kohustus anda ülalpidamist oma alaealistele lastele. Viru Maakohtu 23.10.2017 määrusega tsiviilasjas 2-17-12804 kinnitas kohus poolte vahelise kompromissi, mille kohaselt tuleb kostjal tasuda iga hageja ülalpidamiseks elatist summas 150.00 kuus, kuni laste täisealiseks saamiseni (dtl 5-8). Puudub vaidlus, et kostja on hagejate ülalpidamiseks igakuiselt kokku 600.00 eurot tasunud (v.a viimased kaks kuud, mil ta on tasunud vähem). Hagejad paluvad suurendada väljamõistetud elatise suurust seadusjärgse miinimumelatiseni kuus seoses sellega, et nende ülalpidamiskulud on suurenenud, samuti on suurenenud seadusjärgne miinimumelatis. Kohtuistungil teatasid hagejad, et nad on nõus elatise suurendamisega 200.00 euroni kuus iga lapse kohta. Kostja on seisukohal, et hagejate vajadused ei ole võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga muutunud, kostja ei ole ka võimeline oma sissetulekust tulenevalt lastele elatist nõutud summas tasuma. Kostja on seisukohal ka, et ainuüksi miinimumelatise tõus ei ole mõjuv põhjus väljamõistetud elatise suurendamiseks. Hagejate nõude puhul on tegemist

§ 459

lg 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohus selgitab, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
2. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas 3-21-119-15, p 12). Kohus selgitab ka, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused 4 kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Hagejad on kohtule muuhulgas teatanud, et nende vajadused on pärast kompromissi kinnitamise määrust suurenenud. Kuivõrd 23.10.2017 kompromissi kinnitamise määruses ei ole elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolud märgitud, tuleb kohtul eelnevast tulenevalt tsiviilasja 2-17-12804 toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas 2-17-12804 (hagejate hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks) on hagejad I, II ja III oma kuludeks märkinud 750.00 eurot kuus, hageja IV kuludeks on märgitud 700.00 eurot kuus. Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus. Tsiviilasja 2-17-12804 toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja sissetulekuks on olnud 1 300.00 eurot kuus. Kostja leidis, et elatis miinimummääras on ülemäära suur, arvestades tema sissetulekut ning asjaolu, et hagejateks on neli last. Lisaks saavad hagejad riiklike toetusi. Kostja pakkus kompromissi korras igale hagejale elatise tasumist summas 150.00 eurot kuus. Pooled sõlmisid ning edastasid kohtule kinnitamiseks kompromissi 19.10.
3. Käesolevas asjas esitasid 04.02.2020 hagejad oma kulude nimekirja (dtl 99-101), millest nähtub, et hageja I igakuised kulud on summas 710.00 eurot, hageja II igakuised kulud on summas 730.00 eurot, hageja III igakuised kulud on summas 680.00 eurot ning hageja IV igakuised kulud on 645.00 eurot. Hagejad esitasid oma kulutuste tõendamiseks tabelid, arved ja poe ostutšekid (dtl 123-174). Esiteks märgib kohus, et käesolevas asjas esitatud kulud on siiski väiksemad, kui tsiviilasjas 2-17-12804 märgitud hagejate kulud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et hagejate kulud on vastupidi muutunud väiksemaks (mitte ei ole suurenenud). Teiseks on kohus seisukohal, et hagejate poolt esitatud tõenditest ei nähtu, kui palju tegelikkuses hagejate ülalpidamiseks kuus kulub (v.a hagejate I, II ja III muusikakooli tasu, dtl 173). Kohtu hinnangul on ka hagejate märgitud igakuised kulud osaliselt ebamõistlikud ja liialdatud ega ole ka eluliselt usutavad (s.o nt kulutused riietele, koolitarbed, lapsehoidja teenus jms). Kohus peab vajalikuks märkida ka, et arvestades hagejate ema sissetulekuid (s.o töötasu ca 1 400.00 eurot kuus (bruto) + laste ülalpidamiseks riigilt tasutud toetusi 620.00 eurot + kostja poolt tasutud elatist 600.00 eurot), ei ole eluliselt usutav, et hagejate seaduslik esindaja on võimeline ainuüksi laste peale kulutama 2 765.00 eurot kuus, mis on isegi rohkem, kui kõik tema sissetulekud kokku. Ilmselgelt on ka hagejate seaduslikul esindajal endal kulud, mida tuleb kanda. Kohtule ei ole seega esitatud mitte ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et hagejate vajadused ja kulutused on ka reaalselt praegusel ajal sellises suuruses nagu nad on väitnud ning et need on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga suurenenud. Kohus on seisukohal ka, et ainuüksi miinimumpalga alammäära tõus ei ole mõjuvaks põhjuseks elatise suurendamiseks. Siinjuures on tähtis ka, et elatise väljamõistmisel ei mõistetud laste kasuks elatist miinimumsummas, hagejad olid nõus elatisega summas 150.00 eurot kuus. Kohus ei saa seega nõustuda, et nüüd, kui on muutunud töötasu alammäär, muutusid automaatselt ka laste vajadused. Kahtlemata kallineb elu aastatega ja võivad muutuda ka laste vajadused, kuid kuna eelmise lahendi tegemisel ei vajanud lapsed elatist miinimumsummas, siis ei saa kohus automaatselt eeldada, et praegusel ajal 5 on nende vajadused sedavõrd suurenenud, et elatist tuleks miinimummäärani iga lapse kasuks suurendada. Praegusel juhul on ka olukord teistsugune eelkõige põhjusel, et hagejateks on neli alaealist last, kelle kasvatamisel ja ülalpidamisel tuleb arvestada paratamatult sellega, et nad elavad ühel elamispinnal, saavad kasutada samu mänguasju, riideid jms, ehk lastel on n-ö ühised kulud, mida ei tule kanda iga lapse kohta eraldi. Kohus märgib ka, et nelja lapse ülalpidamiseks peaks kuluma lähtudes miinimumelatisest ja mõlema vanema osalusest 2019 aastal 2 160.00 eurot ning 2020 aastal 2 336.00 eurot kuus, mis ei ole ka eluliselt usutav. Miinimumpalk on ka praeguseks ajaks sedavõrd suurenenud, et lähtuda puhtalt selle suurusest elatise määramisel ei ole enam kohtu hinnangul võimalik. Ka Riigikohus on korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Seetõttu ka ainuüksi miinimumpalga suurenemine ei saa kaasa tuua automaatselt elatise suurenemist, eriti nelja lapse puhul, kus lastel on ka n-ö ühised kulud. Hagejad ei ole seega kohtu hinnangul oma väidetavalt suurenenud vajadusi ega kulutusi tõendanud. Kostja on oma vastuväidete esitamisel tuginenud muuhulgas sellele, et tema sissetulekuks on praegusel ajal töötasu summas 1 045.00 eurot kuus. Kostja on kohtule teatanud ka, et tema töötasu on seoses eriolukorraga riigis muutunud. Kompromissi sõlmimise ajal oli tema töötasuks 1 200.00 – 1 300.00 eurot kuus. Kostja töötab Tallinnas täistööajaga bussijuhina. Kostja esitas oma varandusliku seisundi tõendamiseks konto väljavõtte, millest nähtub, et tema töötasu jaanuaris 2020 on olnud 1 339.71 eurot, veebruaris 2020 794.08 eurot. Alates 14.04.2020 on kostja saanud Eesti Töötukassalt toetust 670.02 eurot ning töötasu 144.60 eurot märts 2020 eest ja 174.67 eurot aprill 2020 eest (dtl 190-192, 200-203). Esitatud tõenditest nähtub seega, et kostja töötasu on seoses eriolukorraga riigis oluliselt vähenenud. Hagejate seiskoht on, et kostjal on igal juhul võimalus teenida suuremat sissetulekut, kui ta praegu teenib ning maksta neile elatist miinimummääras kuus. Hagejad on kohtule teatanud ka, et kostja on omandatud autolukksepa eriala, kostja on ka erialalt muusik – saksofonist. Hagejate hinnangul ei ole kostja esitanud ühtegi veenvat põhistust ega tõendanud, et tal oleks erialase hariduse, tema töövõimet ja vanust arvestades olulisi takistusi teenida sissetulekut enam, kui ta praegu teenib. Kohus nõustub siinjuures hagejatega, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
4. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu
5. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Samas peab kohus vajalikuks rõhutada, et käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist elatise esmakordse väljamõistmisega, vaid elatise suurendamisega. Elatise väljamõistmise ajast alates kostja sissetulekud suurenenud ei ole, vastupidi tema sissetulek vähenes. Kohus peab samas vajalikuks märkida ka, et arvestades praegust riigis kehtivat majanduslikku 6 olukorda, koondamiste lainet ning reaalset olukorda tööturul, on hagejate etteheited kostjale suurema töötasu teenimise osas alusetud ja põhjendamatud. Kostja töötab täistööajaga ja tal on olemas kindel sissetulek, mis vähenes mitte tema süül, vaid riigis kehtinud eriolukorra tõttu. Kohus peab vajalikuks märkida ka, et vaatamata oma vähenenud sissetulekule, ei keeldu kostja hagejatele elatise maksmisest ning on laste ülalpidamiseks elatist tasunud ka eriolukorra ajal. Hinnates seega sissetulekut, mida kostja praegusel ajal teenib, ei ole ta kohtu hinnangul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus (ega ka summas 200.00 eurot kuus iga hageja kasuks), kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Eelduslikult on ka kostjal endal kulud, mida tuleb samuti kanda. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et käesoleval ajal ei ole hagejad tõendanud, et nende vajadused on võrreldes Viru Maakohtu 23.10.2017 kompromissi kinnitamise määruse ajaga suurenenud ning et kostja on võimeline tasuma lastele elatist miinimummääras kuus. Kohus on seisukohal ka, et tuleb arvestada, et alaealise lapse ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi 3 2-1-35-17, p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hagejate vanemate sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus (2020 aastal kokku 1 168.00 eurot kuus). Eeltoodu määrab ka lapse tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hagejate vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Kohus on seisukohal ka, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Sellest tulenevalt ei ole ka põhjendatud välja mõista elatist, mille tasumine paneb kohustatud isiku olukorda, kus tal ei ole võimalik toime tulla ning kuhjuva võla tõttu muutub ta ise abivajajaks. Hagejate seaduslik esindaja on kohtule muuhulgas teatanud ka, et ta on võtnud koos kostjaga laenu, mida ta tasub üksi. Kohus leiab, et hagejate vanemate poolt laenude võtmine elatise suurust ei mõjuta. Kohus selgitab, et kui laenud võeti väidetavalt pere huvides, saavad hagejate vanemad jagada oma kohustusi kokkuleppel või eraldi menetluses. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning seega rahuldamisele ei kuulu. Kohus peab vajalikuks selgitada taas, et asjaolude muutumise korral, on hagejatel õigus nõuda väljamõistetud elatise muutmist

§ 459lg 1 alusel.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/ või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt 7 muutunud. Kohus selgitab ka, et elatise suurendamise nõude arutamisel ei saa kohus anda samade asjaolude pinnalt uut hinnangut. Elatise suurendamise nõude esitamisel saab hageja tugineda ainult asjaoludele, mis on võrreldes eelmise lahendi tegemise ajaga muutunud. Ka võimalik asjaolu, et kohus eelmist asja läbi vaadates võib olla ei arvestanud oluliste asjaoludega, ei oma käesolevas asjas tähendust, kuna isik pidanuks eelmises menetluses sellele tuginema. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lähtudes eeltoodust ning arvestades vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 8