Obsah (4)
§ 15§ 10§ 68§ 25KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-33
) § 68 p-s 4 sätestatud põgenemisohu esinemise eeldus on täidetud. XX on alates 1993. a-st kriminaalkorras karistatud 10 korda, seejuures on ta vanglas viibinud kokku umbes 14 aastat. Isikut on valdavalt karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise ja karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest, kuid 3
(6)3-19-334 kahel korral ka narkootilise aine suures koguses käitlemise eest. Väärteokorras on isikut korduvalt karistatud salasigarettide ja -alkoholi käitlemise eest ning tema oluliseks sissetulekuallikaks on olnud illegaalne äri. Vangistuse ajal on isikut karistatud distsiplinaarkorras 12 korda. XX toimepandud kuriteod on ajas muutunud raskemaks, ta on süütegude toimepanemist jätkanud ka vanglas viibides. Isik on pea kogu Eestis vabaduses viibitud aja pannud toime kuri- ja väärtegusid ning elatub vabaduses kuritegelikul teel saadud sissetulekust, mistõttu pole isik tõenäoliselt ka tulevikus seadusekuulekas ega aktsepteeri õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Seetõttu on kohtul kahtlus, et ta ei täida vabatahtlikult lahkumisettekirjutust ja võib hakata lahkumiskohustusest kõrvale hoidma. Isik on kohtuistungitel korduvalt selgitanud, et tal pole soovi Eestist lahkuda. Koosmõjus asjaoluga, et 10.03.2020 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-416, millega jäi kehtima isikule tehtud lahkumisettekirjutus, võib põgenemisohtu hinnata veelgi suuremaks, kuivõrd lootus lahkumisettekirjutuse tühistamise osas on kadunud. XX puhul ei ole võimalik kohaldada
-s sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Juba ainuüksi põgenemisohu olemasolu viitab sellele, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine poleks tõenäoliselt isiku puhul tõhus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- XX palub 29.06.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada XX viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Kaebaja väljasaatmine on muutunud perspektiivituks, mistõttu riivab tema kinnipidamine ebaproportsionaalselt tema õigusi. Kaebaja on viibinud kinnipidamiskeskuses üle 1 aasta ja 4 kuu. Venemaa ametkonnad ei vasta jätkuvalt Eesti riigi pöördumistele. Arvestada tuleb ka koroonakriisiga seotud viivitust, mis kestab veel määramatu aja. Ilmselt ei saa PPA vastust Venemaalt ka taotletud 2 kuu pikkuse kinnipidamistähtaja jooksul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Määruskaebus tuleb võtta menetlusse (HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1 ja § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt seisukohta, vaid lähtub tema taotluse põhjendustest.
- Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 määrus muutmata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Halduskohus on XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamisel tuginenud
§ 15
lg 2 p-dele 1, 2 ja 3.
§ 15
lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast
§ 15
lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui
§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.
Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
§ 15
lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui
-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud 4
(6)3-19-334 dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et nende kohaldamine on objektiivselt võimalik, vaid see peab olema ka tõhus, tagades tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks proportsionaalne ennekõike juhul, kui eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. 14. Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise õiguspärasust hinnanud 26.03.2019, 12.09.2019, 03.12.2019 ja 22.04.2020 tehtud määrustes. Ringkonnakohus leidis 26.03.2019 määruses, et
§ 15
lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja tõi välja konkreetsed põgenemise ohule viitavad isikuga seotud asjaolud (korduv karistamine süüteomenetluses), mis lõi põhjendatud kahtluse, et isik ei pruugi täita ka talle lahkumisettekirjutusega pandud kohustust ja ta võib hakata selle täitmisest kõrvale hoiduma (määruse p 16.2). Ringkonnakohus leidis 12.09.2019 määruses, et
§ 15
lg 2 p-de 1 ja 3 kohaldamise eeldused on täidetud, sh nõustus kohus, et esinevad põgenemise ohule osutavad konkreetsed asjaolud (
§ 68
p 4) ning isikuga seotud asjaolud (elukaaslane, laps, pooleliolev kohtumenetlus) kogumis ei maanda põgenemise ohtu (määruse p 12). 03.12.2019 määruses jäi ringkonnakohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise põhjendatuse osas 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrustes toodud seisukohtade juurde. 22.04.2020 määruses märkis ringkonnakohus, et kaasaaitamiskohustuse rikkumise fakt on XX puhul tuvastatud.
- Praeguses asjas pikendas Tallinna Halduskohus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kuni 21.08.2020 (k.a). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega seonduvad asjaolud vahepealsel ajal sisuliselt muutunud.
- PPA hinnangul seisneb põgenemise oht selles, et isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud (
§ 68
p 4) ja ta on väljendanud soovimatust Eestist lahkuda (
§ 68p 6).
Halduskohus on põgenemisohu kindlakstegemisel põhjendatult viidanud isiku poolt varem toimepandud süütegudele. Kohtupraktika kohaselt on isikust lähtuva ohu hindamisel võimalik arvesse võtta mh minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused haldusasjas nr 3-19-334). Seejuures on XX toimepandud kuriteod muutunud aja jooksul raskemaks ning ta on süütegude toimepanemist jätkanud ka vanglas viibides (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsuse nr 3-19-416 p-d 2 ja 18). Isiku varasem karistatus iseloomustab tema suhtumist õiguskorda, sh lahkumiskohustuse täitmisesse, mida võib arvestada põgenemisohu hindamisel. Eelnev karistatus vähendab usaldust, et isik on väljasaatmismenetluses kättesaadav. Lisaks on XX korduvalt selgitanud, et tal pole soovi Eestist lahkuda. Ka halduskohtu 26.06.2020 istungil kordas XX, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega koostööd teha. Halduskohus on õigesti märkinud, et eelnev koosmõjus asjaoluga, et praeguseks on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-19-416, millega jäi kehtima isikule tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus, võib põgenemisohtu veelgi suurendada. Eeltoodu tõttu puudub piisav alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav
§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.
Põgenemise ohu tuvastamisel on isiku kinnipidamiskeskuses hoidmine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). 17.
§ 25
lg-s 2 sätestatud kinnipidamise maksimaalset kestust ei ole ületatud, sest Tartu Halduskohus andis PPA-le loa isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse 22.02.2019 määrusega. Seega ei ole alust pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks pelgalt 5
(6)3-19-334 kinnipidamise kestuse tõttu. Asja materjalidest ei nähtu ja isik pole ka väitnud, et tema kinnipidamine võiks olla ebaproportsionaalne tervise või turvalisuse kaalutlustel.
- Isiku väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki ei ole põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. XX on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Venemaa Föderatsiooni saab endiselt pidada vastuvõtvaks riigiks, millest dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks. Eesti Vabariik on teinud isiku dokumenteerimiseks korduvaid taotlusi ning on saanud Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumilt 19.06.2019 vastuse, mille kohaselt pikendati tagasivõtutaotluse menetlust 60 päeva võrra. PPA selgitused seoses dokumenteerimise menetluse viibimisega Venemaa Föderatsiooni puutuvalt on varasema halduskohtu praktika pinnalt usutavad. Isikul on võimalik protsessi kiirendada, pöördudes ise saatkonna poole. Eelnevate taotluste lahendamisest nähtub, et isikule on seletatud, mida ta peab reisidokumendi hankimiseks tegema. Isik kinnitas enda teadlikkust dokumentide taotlemise võimalusest ka halduskohtu 26.06.2020 istungil, selgitades samas, et hakkab dokumentide peale mõtlema pärast kinnipidamiskeskusest vabanemist.
- Eelnevat arvestades jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 määrus muutmata.
- XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)