Obsah (7)

§ 4§ 37§ 1§ 29§ 38§ 11§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2020, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-18-10490 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarik

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest VÕS-i tähenduses. Sellest tulenevalt puudus Sakkosel põhivara ja materjali TMK-le üleandmisel kohustus tasuda käibemaksu ja TMK ei tohtinud omakorda nendelt tehingutelt kajastada käibemaksu sisendkäibemaksu hulgas. TMK ja Sakkose vaheliste tehingute tegelikuks eesmärgiks oli alusetu sisendkäibemaksu kaudu TMK-le käibemaksu enammakse tekitamine ning sellega maksueelise saamine.

1. Seda, et arvetel kajastatud tehingute sisu ei vastanud tegelikkusele, näitavad ka Sakkose ja TMK pangakontode väljavõtted. - ajavahemikul 01.08.2016 kuni 04.10.2016 on J. Mahlapuu teinud TMK AS-is SEB Pank asuvalt arvelduskontolt nr XXX ülekandeid Sakkosele kokku 567 265,68 eurot; - Sakkose SEB pangas asuvale arvelduskontole nr XXX on ajavahemikul 01.08.2016 kuni 04.10.2016 laekunud TMK-lt kokku 567 265,68 eurot. Sakkose kontolt on T. Mahlapuu teinud ülekandeid enda arvelduskontole kokku 642 351 eurot; - T. Mahlapuu SEB pangas asuvale arvelduskontole nr XXX on ajavahemikul 01.08.2016 3 kuni 04.10.2016 laekunud Sakkoselt kokku 642 351 eurot ning samalt kontolt on T. Mahlapuu teinud ülekandeid J. Mahlapuu arvelduskontole kokku 570 190 eurot; - J. Mahlapuu SEB pangas asuvale arvelduskontole nr XXX on ajavahemikul 01.08.2016 kuni 04.10.2016 laekunud T. Mahlapuult kokku 570 190 eurot ning J. Mahlapuu on enda arvelduskontolt teinud ülekandeid TMK-le kokku 533 500 eurot. - TMK SEB pangas asuvale arvelduskontole nr XXX on laekunud J. Mahlapuult kokku 533 500 eurot.
2. Seega nähtub eeltoodust, et Sakkose poolt esitatud arvetel näidatud kaupade ja teenuste eest ei toimunud tasumist, vaid tasumist teeseldi ning tehingute eesmärk oli ettevõtte üleminek.
3. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu leppisid kokku, et kuigi toimub ettevõtte üleminek, koostab ja esitab T. Mahlapuu Sakkose nimel 2016 aasta augusti- ja septembrikuu jooksul TMK-le arved põhivara ja materjali müügi kohta summas 567 015,68 eurot ning need arved sisaldavad käibemaksu. Samas olid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadlikud, et arvetele ei ole märgitud tehingute tegelik sisu ja eesmärk, vaid nende näilike arvete koostamise ja esitamise eesmärk oli varjata ettevõtte üleminekut ja seeläbi tekitada TMK-l sisendkäibemaksu tagasisaamise õigus. Samuti leppisid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu kokku, et J. Mahlapuu teeb TMK arvelduskontolt ülekanded Sakkose arvelduskontole Sakkose poolt esitatud näilike arvete alusel, kuid Sakkosele ülekantud raha jõuab läbi T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu arvelduskontode TMK-le tagasi.
4. J. Mahlapuu aktsepteeris eelmise TMK juhatuse liikme T. Mahlapuu poolt kehtestatud töökorraldust, et TMK raamatupidaja saab raamatupidamise korraldamiseks ja maksudeklaratsioonide esitamiseks vajalikud dokumendid TMK kontorist ning esitab nende dokumentide alusel maksudeklaratsioonid. Heauskne raamatupidaja kajastas arved äriühingu raamatupidamises ning esitas nende alusel koostatud käibedeklaratsioonid maksuhaldurile teadmata, et nendel arvetel kajastatud tehingute sisu ei vastanud tegelikkusele. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu hoidsid raamatupidajat teadmatuses tegelikest asjaoludest ja kasutasid tema eksitust ära nii, et raamatupidaja teostas oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija ehk J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teoplaani. Selliselt valitsesid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tegu ülekaaluka teadmisega.
5. Käibemaksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil esitas TMK juhatuse liige J. Mahlapuu grupis koos Sakkose juhatuse liikme ja endise TMK juhatuse liikme T. Mahlapuuga ja raamatupidaja vahendusel TMK käibedeklaratsioonides teadvalt valeandmeid järgnevalt: - 20.09.2016 e-maksuameti kaudu esitatud 2016 augustikuu käibedeklaratsiooni real 5 deklareeris sisendkäibemaksu summas 56 300 eurot rohkem kui on seadusega lubatud maha arvata; - 20.10.2016 e-maksuameti kaudu esitatud 2016 septembrikuu käibedeklaratsiooni real 5 deklareeris sisendkäibemaksu summas 38 202,61 eurot rohkem kui on seadusega lubatud maha arvata.
6. 30.09.2016 esitas TMK raamatupidaja A.H. kooskõlastatult J. Mahlapuu ja T. Mahlapuuga Maksu – ja Tolliametile taotluse augustikuu käibedeklaratsioonis deklareeritud enammakstud käibemaksu tagastamiseks ning 03.10.2016 tagastati TMK-le 60 206.70 eurot.
7. J. Mahlapuu oli TMK juhatuse liikmena äriseadustiku § 180 lg 1, 181 lg 1 ja 183 kohaselt vastutav osaühingu juhtimise ja raamatupidamise korraldamise eest. Samuti oli ta MKS § 8 lg-st 1 lähtuvalt kohustatud tagama TMK maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, sh ka äriühingu tegevuse tõepärase arvestuse ning maksuhaldurile nõuetele vastavate maksudeklaratsioonide esitamise.
8. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tegevuse tulemusel esitati TMK 2016 aasta augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonides raamatupidaja vahendusel valeandmeid, kus kajastati alusetult soetamisel tasutud käibemaksu summasid. Selle tegevusega rikkusid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu 4 käibemaksuseaduse järgmisi nõudeid: - 4 lg 2 p 1 – käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses; - 29 lg 3 p 1 - kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks; - 31 lg 1- kohaselt toimub teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaksu mahaarvamine

§ 37sätestatud nõuete kohase arve alusel.

15. J. Mahlapuu, T. Mahlapuu ja TMK tegevuse eesmärk oli sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamine ja seeläbi enammakstud käibemaksu tagasisaamine kokku summas 94 502,61 eurot, so enam kui suurele kahjule vastava summa ulatuses. 16. Seega panid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o maksuhaldurile valeandmete esitamise tagastusnõude suurendamise eesmärgil, millega varjatakse maksukohustust ja suurendatakse alusetult tagastusnõuet enam kui suurele kahjule vastava summa võrra. 17. Seega pani TM Kaubanduse OÜ toime KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so maksuhaldurile valeandmete esitamise tagastusnõude suurendamise eesmärgil, millega suurendatakse alusetult tagastusnõuet enam kui suurele kahjule vastava summa võrra. 18. T. Mahlapuud süüdistatakse veel selles, et tema Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) (edaspidi PAp) juhatuse liikmena kahjustas ajavahemikul 27.06.2016 – 10.10.2016 teadvalt ja kohustuste vastaselt PAp-i varalist seisundit, millega põhjustas PAp-i maksejõuetuse. 19. PAp-i maksejõuetuse põhjustamine seisnes alljärgnevas: - ajavahemikul 27.06.2016 – 10.10.2016 võõrandas T. Mahlapuu PAp-i nimel endaga seotud lähikondsele TMK-le PAp-ile kuuluva Tartumaal Kambja vallas Rebase külas Sakkosel asuva vara (tootmisseadmed, tooraine, valmistoodang) kogumaksumusega 582 903,68 eurot selle eest vastusooritust saamata. TMK kandis temale esitatud arvete alusel raha PAp-i arvelduskontole, kuid laekunud raha ei kasutanud T. Mahlapuu võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, vaid ta kandis PAp-i kontolt raha edasi enda isiklikule kontole ja sealt edasi J. Mahlapuu arveldusarvele, kust see jõudis tagasi TMK-le. Seega oli lepingu täitmine TMK poolt näiline. T. Mahlapuu võõrandas tasuta TMK-le järgmise PAp-i vara (vt vara loetelu süüdistusakti vastavast tabelist VI kd lk 66-67). - 01.08.2016 sõlmis T. Mahlapuu PAp-i nimel rendilepingu TMK-ga, mille alusel andis PApile kuuluvad Kullaaugu (registriosa number 3502104) ja Sakkose (registriosa number 2508004) kinnistud kuni 01.08.2021 rendile endaga seotud lähikondsele TMK-le igakuise rendisummaga 400 eurot. Tegelikult aga TMK lepingu alusel rendisummat ei tasunud, vaid 05.08.2016 arve nr 16138 alusel ülekande tegemisega TMK kontolt PAp-i arvelduskontole sooviti tekitada näilik mulje lepingu täitmisest, so ühe aasta (01.08.2016-01.08.2017) renditasu maksmisest. Tegelikult ei kasutanud T. Mahlapuu PAp-i arvelduskontole laekunud raha kohustuste täitmiseks, vaid kandis raha enda arvelduskontole, kust raha liikus J. Mahlapuu arvelduskonto kaudu tagasi TMK arvelduskontole. Renditasu ei ole TMK tasunud ka hiljem. 20. PAp-i põhivara (tootmisseadmed, tooraine, valmistoodang) ja kinnistute üleandmise tagajärjeks oli PAp-i majandustegevuse lõppemine – üle anti kogu majandustegevuseks (puidu töötlemiseks) vajalik vara, mille tagajärjel puudus võimalus teenida edasisi rahavoogusid, millest omakorda rahuldada võlausaldajate nõudeid. 21. TMK näol on tegemist PAp-i lähikondsega PankrS § 117 lg 2 p 5 ja lg 3 mõttes, kuna TMK on 19.02.2016 asutatud T. Mahlapuu enda poolt ning ta oli TMK osanik asutamisest kuni 18.07.2016 ja juhatuse liige asutamisest kuni 28.07.2016. Seejärel võttis nii osaniku kui juhatuse liikme rolli 5 üle T. Mahlapuu abikaasa J. Mahlapuu ning alates 19.12.2016 on juhatuse liikmeks T. Mahlapuu poeg R.M. . 22. Võõrandades tasuta 582 903,68 euro ulatuses PAp-i vara (tootmisseadmed, tooraine, valmistoodang) lähikondsele ning andes vara rendile TMK-le, selle eest renditasu saamata, ei käitunud T. Mahlapuu majanduslikult otstarbekal viisil ning rikkus Äriseadustiku § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustust, TsÜS § 35 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusja lojaalsuskohustust ning VÕS § 620 lg-test 1 ja 2 tulenevat kohustust tegutseda käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega, kohustust tegutseda käsundiandja jaoks parima kasuga ning vältida osaühingu varale kahju tekkimist. 23. T. Mahlapuu tegevus on kohustuste vastane ka seetõttu, et ta tegi PAp-i nimel tehingud, mis on PankrS § 109, 110 lg 1 p 4 ja 111 lg 1 p 2 kohaselt tagasivõidetavad. 24. T. Mahlapuu tegevuse eesmärgiks PAp-i vara tasuta võõrandamisel ja kinnistute rendile andmisel selle eest tasu saamata oli PAp-i maksejõuetuse põhjustamine. 25. T. Mahlapuu tegevuse tulemusel algatas Tartu Maakohus 11.07.2017 määrusega PAp-i suhtes pankrotimenetluse ja 02.10.2017 kohtumäärusega kuulutati välja PAp-i pankrot. 26. Seega pani T. Mahlapuu toime KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o Pajuristi Alusmäe OÜ juhatuse liikmena kahjustas teadvalt kohustuste vastaselt Pajuristi Alusmäe OÜ varalist seisundit, millega põhjustas Pajuristi Alusmäe OÜ maksejõuetuse. Maakohtu otsus 27. Tartu Maakohtu 20.01.2020 otsusega tunnistati T. Mahlapuu süüdi KarS § 384 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ulatuses summas 1500 eurot. T. Mahlapuu tunnistati süüdi ka KarS § 3891 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 350 päevamäära ulatuses summas 3500 eurot. T. Mahlapuule mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus summas 4500 eurot. 28. TM Kaubanduse OÜ tunnistati süüdi KarS § 3891 lg 3 järgi ja karistati rahalise karistusega summas 90 000 eurot. 29. J. Mahlapuu mõisteti esitatud süüdistuses õigeks. 30. Rahuldati Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) (endine Sakkose OÜ) tsiviilhagi ja tunnistati kehtetuks Sakkose OÜ poolt TM Kaubanduse OÜ-le asjade üleandmise tehingud (loetelu vt maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 alapunktid). 31. Rahuldati ka Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) poolt T. Mahlapuu vastu esitatud tsiviilhagi ja viimaselt mõisteti Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) kasuks välja 563 704 eurone kahjuhüvitis. 32. Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) poolt J. Mahlapuu vastu esitatud tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 33. Maakohus rahuldas osaliselt Maksu – ja Tolliameti poolt T. Mahlapuu vastu esitatud avalikõigusliku nõudeavalduse ja mõistis T. Mahlapuult välja seni Maksu – ja Tolliametile tagastamata osa summalt, mis TM Kaubanduse OÜ sai Maksu- ja Tolliametilt alusetult, st 16 436,79 eurot. 34. J. Mahlapuu vastu Maksu – ja Tolliameti poolt esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus jäeti läbi vaatamata. 35. Aresti alt vabastati Tartu Maakohtu 13. septembri 2017 määrusega arestitud J. Mahlapuule kuuluv kinnistu registriosa numbriga 1946204 (Paju, Rebase küla, Kambja vald, Tartumaa (tootmismaa 3,63

1. ha)ja Pihlaka, Rebase küla, Kambja vald, Tartumaa (tootmismaa 4,77 ha)). 6 36. Aresti alla jäeti Tartu Maakohtu 15. augusti 2018 määrusega arestitud maakohtu käesoleva otsuse resolutsiooni 6. punktis ära märgitud asjad. 37. Maakohtu poolne tõendite analüüs, mille põhjal viimane eeltoodud järeldusteni jõudis, asub maakohtu otsuse punktides 10-79. Ringkonnakohus käsitleb neid kokkuvõtlikult, arvestades, et T. Mahlapuu süüdimõistmist ja karistamist KarS § 384 lg 1 järgi eraldi pole vaidlustatud, kuid see süüdistus on seotud süüdistusega KarS § 3891 järgi. Ringkonnakohtu otsuse käsitlusobjekt on KarS § 3891 järgi esitatud süüdistuse tõendatusega seonduv. 38. KarS § 384 lg 1 järgi süüdistusse puutuvalt maakohus leidis, et T. Mahlapuu oli Sakkose juhatuse liige ja kahjustas Sakkose varalist seisundit. 39. Esiteks andis ta ära Sakkose äritegevuseks vajalikud asjad. Seepärast ei saanud Sakkose ettevõtlusega ega raha teenimisega jätkata. Oluline on seegi, et Sakkose ei saanud nende asjade eest midagi vastu. Vastutasuks ei saa pidada raha, mida T. Mahlapuu korduvalt TMK arvelduskontolt Sakkose arveldusarvele kandis. Tõsi, Riigikohtu seisukoha järgi sai Sakkose tema pangakontole makstud raha omanikuks. Seda seepärast, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (RKKKo 3-1-1-89-11, p 19.1). Tähele tuleb aga panna, et seda raha ei saanud Sakkose TMK-le antud asjade eest. Ta sai raha üksnes seepärast, et T. Mahlapuul oli soov tsementeerida oma valeväiteid müügitehingute kohta. Lisaks oli T. Mahlapuu raha TMK kontolt Sakkose omale üle kandes teadlik, et ta kannab selle peagi Sakkose arveldusarvelt edasi. 40. Teiseks muutus Sakkose varaline seis varasemast halvemaks ka kinnistute välja rentimise tõttu. Ka kinnistute rendile andmine tähendas, et Sakkose ei saanud enam ettevõtluse ja raha teenimisega jätkata. Seda kaotust ei kompenseerinud Sakkosele ükski vastusooritus. Teoreetiliselt võiks vastusooritusena tulla kõne alla rent. Seda renti aga ei makstud (vt maakohtu otsuse p 28). Lisaks ei oleks 400 eurone kuurent kuidagi tasandanud äsja välja toodud kaotust ehk tõsiasja, et Sakkose ei saanud enam toimetada suhteliselt mahukat ehk küllaltki suure käibega puiduettevõtlust. 41. Sakkose varalist seisundit eelkirjeldatud moel kahjustades käitus T. Mahlapuu kohustuste vastaselt. 42. Esiteks rikkus ta ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustust. On ilmne, et kuidagi ei olnud Sakkose huvides ei vallasasjade tasuta ära andmine ega kinnistute tasuta teise isiku kasutada andmine. 43. Lisaks olid tehingud kohustuste vastased tulenevalt Swedbanga kui Sakkose võlausaldaja huvide rikkumisest. Sellega seoses on oluline pankrotiseadus. PankrS § 110 kohaselt tunnistab kohus ajutise pankrotihalduri (ajutise halduri) nimetamise korral mõningad enne ajutise halduri nimetamist tehtud võlausaldajate huve rikkuvad tehingud kehtetuks. Nõuded tehingute kehtetuks kuulutamisele on seda leebemad, mida lühem aeg eraldab neid ajutise halduri nimetamisest. Margo Normann nimetati Sakkose ajutiseks halduriks 6. septembril 2017 (kd 2, tl 65 pöördel). 44. Eelnevast lähtuvalt saab kaheksa tehingut (16. septembril, kolm 20. septembril, 23. septembril, 26. septembril, 29. septembril ja 10. oktoobril 2016 tehtud) kuulutada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Esiteks tehti need vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Teiseks tuleneb otsuses märgitust üheselt, et need tehingud kahjustasid Swedbanga huve. Kolmandaks on vaja otsustada, kas tehingu teine pool oli sellest huvide kahjustamisest teadlik või pidi sellest teadlik olema. Tehingute teine pool oli TMK. TMK kui juriidilise isiku teadlikkuse selgeks tegemisel on mõõduandev J. Mahlapuu kui TMK juhatuse liikme teadlikkus. Nagu otsuses 7 eelnevalt märgitud, pole võimalik öelda, et J. Mahlapuu oli tehingute sisust ja Swedbanga kahjustamisest teadlik. Küll aga oleks ta pidanud seda olema: ta oli TMK juhatuse liige ja oleks pidanud välja uurima, et TMK abil tehakse selliseid (Swedbanka kahjustavaid) tehinguid nagu tegi T. Mahlapuu. 45. Ülejäänud tehingud on võimalik kuulutada kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel. Esiteks tehti need rohkem kui aasta, aga vähem kolm aastat enne ajutise halduri nimetamist. Teiseks tuleneb otsuses märgitust üheselt, et neid tehes kahjustas Sakkose teadlikult Swedbanga huve – seda seetõttu, et teadlikult kahjustas neid huve Sakkose juhatuse liige T. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadmine tuleb omistada Sakkosele. Kolmandaks tuleb siingi küsida tehingu teise poole ehk TMK teadlikkuse kohta Swedbanga huvide kahjustamise osas. Kahe esimese, 27. juunil ja 15. juulil 2016 tehtud tehingu puhul oli TMK-l selles osas kindel teadmine: TMK juhatuse liige oli T. Mahlapuu, kes oli Swedbanga huvide kahjustamisega suurepäraselt kursis ja T. Mahlapuu see teadmine tuleb omistada TMK-le. Ülejäänud tehingute puhul kehtib eelmises punktis öeldu: J. Mahlapuu küll polnud Swedbanga huvide kahjustamisest teadlik, aga oleks seda pidanud olema. 46. Lisaks saab tehingute kehtetuks tunnistamise aluse tuletada PankrS §-st 111, mis reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist. Nimelt oligi nende tehingute näol tsiviilõiguslikus mõttes tegemist kinkega VÕS § 259 lg 1 tähenduses: Sakkose andis asjad TMK-le tasuta üle. Maakohtu otsuse p-s 55 nimetatud tehingud on võimalik tunnistada kehtetuks PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel. Ülejäänud tehingute puhul rakendub PankrS § 111 lg 1 p 2. Nimelt oli TMK Sakkose lähikondne. Ilmselt saab lähikondsuse tuletada juba PankrS § 117 lg 2 p-st 6. Kindlasti aga rakendub PankrS § 117 lg 3: juriidilise isiku A lähikondseks peab lugema juriidilist isikut B, kui
2. i)B ainuke juhatuse liige on sama inimene, kes on A ainuke juhatuse liige ja
3. ii)B ainuke juhatuse liige on inimene, kes on A ainukese juhatuse liikme abikaasa või elukaaslane või endine abikaasa või endine elukaaslane, kes lävib endiselt A juhatuse liikmega ja lubab viimasel teha B-ga seda, mida too soovib. 47. T. Mahlapuu tegevuse tagajärjeks oli Sakkose maksejõuetus. On selge, et pärast T. Mahlapuu eelkirjeldatud sammude astumist ei suutnud Sakkose rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine (vt PankrS § 1 lg 2). 48. Eelöeldu tähendab, et T. Mahlapuu realiseeris KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu. 49. T. Mahlapuul oli tahtlus kõigi koosseisuelementide osas. On ilmne, et T. Mahlapuu teadis end olevat Sakkose juhatuse liige. Ka selle osas, et tema teod kahjustavad Sakkose varalist seisundit, oli T. Mahlapuul kindel teadmine KarS § 16 lg 3 mõttes: süüdistatav mõistis selgelt, et tema tehtu tõttu Sakkose seadmete ja Sakkose kasutuses olnud kinnistutega ei saa Sakkose enam raha teenida ja et seda kaotust ei kompenseeri ükski vastusooritus. Niisamuti oli T. Mahlapuul otsene tahtlus selle osas, et ta käitub kohustuste vastaselt: ta mõistis, et tema teod ei olnud Sakkose huvides ja tal oli ka tahtlus asjaolude suhtes, mille najal kohus tuvastas PankrS § 110 lg 1 p 2, § 110 lg 1 p 3, § 111 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 p 2 rikkumised (vt maakohtu otsuse p-d 54–57). Viimaks sai T. Mahlapuu aru sellestki, et pärast tema tegusid ei suutnud Sakkose rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine. 50. Kuna 2. oktoobril 2017 kuulutas Tartu Maakohus välja Sakkose pankroti, on täidetud ka KarS § 384 lg-s 2 sätestatud karistatavuse eeldus. 51. Eeltoodu tähendab, et T. Mahlapuu on KarS § 384 lg 1 järgi süüdi. 52. Maakohus alustas süüdistust KarS § 3891 järgi käsitledes T. Mahlapuust. Hiljem võttis seisukoha J. Mahlapuu ja TMK süü tõendatuse kohta. 53. KarS § 3891 lg 1 sätestab vastutuse maksuhaldurile valeandmete esitamise eest tagastusnõude suurendamise eesmärgil, kui sellega suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule 8 vastava summa võrra või enam. T. Mahlapuu maksuhaldurile vahetult andmeid ei esitanud, sest deklaratsioonid saatis e-maksuameti kaudu maksuhaldurile A.H. . Seepärast kontrollis kohus, kas õige on süüdistaja väide, et T. Mahlapuu vastutab maksuhaldurile valeandmete vahendliku esitamise eest KarS § 21 lg 1 alt 2 mõttes. 54. KarS § 3891 koosseisuobjekt on valeandmed. Valed on andmed, mis ei vasta tegelikkusele. 55. Süüdistuses tuletatakse TMK 2016. aasta augusti ja septembri käibedeklaratsioonides olevate andmete tegelikkusele mitte vastavus ettevõtte üleandmise instituudist. Kohtu hinnangul ei saa vähemalt praeguses asjas niisuguse argumentatsiooni alusel süüdimõistvat otsust teha. Iseenesest on tõesti võimalik esitada valeandmeid mitte üksnes puutuvalt faktilistesse asjaoludesse, aga ka õiguslikesse küsimustesse (vt Sarv – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 3891/7.2.3). Niisiis võib ettevõtte üleandmise korral, mil juriidilises mõttes käivet ei teki (vt

§ 4lg 2 p 1), käibedeklaratsioonis käibele viitamise näol tõepoolest olla tegemist valeandmete esitamisega Kar

S § 3891 tähenduses. Samas aga eeldab isiku vastutusele võtmine KarS § 3891 järgi tulenevalt KarS § 15 lg-st 1, et andmete esitajal on andmete tegelikkusele mittevastavuse osas tahtlus. Juriidilist ebakorrektsust sisaldavate andmete esitamise puhul saab tulenevalt KarS §-st 16 kõneleda tahtlusest vaid siis, kui isik teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et tema õiguskäsitlus ei vasta tõele. Kui ta seda ei tee, langeb tema vastutus ära. Seega eeldaks T. Mahlapuu vastutusele võtmine viidatud alusel (lisaks sellele, et ettevõtte üleandmine tõepoolest toimus) seda, et T. Mahlapuu teadis või vähemasti pidas võimalikuks, et ettevõtte üleandmise korral käivet ei teki. Kohtu hinnangul puuduvad igasugused viited sellele, et T. Mahlapuul sellised juriidilised teadmised olid. Esiteks ei ole T. Mahlapuul juriidilist haridust. Ka ei ole viiteid sellele, et tal oleks muidu piisavaid teadmisi maksuõigusest. Lisaks tuleb – koostoimes eelöelduga – silmas pidada, et

§ 4

lg 2 p-s 1 sätestatu kui väga spetsiifiline regulatsioon ei ole midagi sellist, mida võiks keegi teada lihtsalt seepärast, et ta tegeleb ettevõtlusega.

1. Eelöeldu ei tähenda aga, et valeandmetest kõneleda ei saa. Niisuguste andmete esinemist saab jaatada märksa lihtsamal moel kui seda on tehtud süüdistuses. Deklaratsioonides kajastus tänu viitamisele ülal korduvalt märgitud arvetele (konkludentne) väide, et TMK maksis Sakkosele viimaselt saadud asjade eest nii nende endi hinna kui ka käibemaksu. Et aga TMK ei andnud Sakkosele asjade eest mitte midagi, ei vasta käibemaksu tasumise väide tõele ehk tegemist on valeandmetega. Samamoodi on vale ka väide, nagu oleks TMK maksnud Sakkosele mingit renti. Niisugusel moel valetamisest kõnelemist ei välistaks ka see, kui tegemist oleks ettevõtte üleandmisega: väide asjade eest tasumise kohta oleks ka ettevõtte üleandmise korral väär.
2. Koosseisutegu on esitamine. Nagu juba ülal viidatud, T. Mahlapuu vahetult maksuhaldurile andmeid ei esitanud, kuivõrd deklaratsioonid saatis e-maksuameti kaudu maksuhaldurile A.H. . Seetõttu tuleb küsida, kas T. Mahlapuule saab ette heita maksuhaldurile valeandmete esitamist A.H. u vahendusel. Sellele küsimusele on vaja vastata jaatavalt. Nimelt toimetas T. Mahlapuu A.H. ule valeandmeid sisaldanud arved. Viimane kajastas neis arvetel oleva väära info käibedeklaratsioonides ja need käibedeklaratsioonid saatis A.H. e-maksuameti kaudu maksuhaldurile. Kuivõrd A.H. ei olnud deklaratsioonides oleva info tegelikkusele mitte vastavusest teadlik, kasutas T. Mahlapuu arveid A.H. ule saates ja tingides sel moel nende deklaratsioonides kajastamise ning deklaratsioonide ära saatmise, raamatupidaja sellist teadmislünka ära. Seega kujutab T. Mahlapuu käitumine endast maksuhaldurile valeandmete vahendlikku esitamist.
3. Et valeandmetest lähtuvalt suurenes TMK tagastusnõue alusetult 94 502,61 (56 300+38 202,61) ehk rohkem kui 40 000 euro võrra, saab rääkida tagastusnõude enam kui suurele kahjule vastava summa võrra suurendamisest KarS § 121 p 2 mõttes.
4. Ülal öeldust lähtuvalt täitis T. Mahlapuu KarS § 3891 lg 1 objektiivse koosseisu. 9
5. T. Mahlapuul oli kõigi objektiivse koosseisu elementide osas tahtlus. Esiteks teadis ta, et käibedeklaratsioonid sisaldavad tegelikkusele mitte vastavaid andmeid, kuivõrd ta oli teadlik, et TMK Sakkosele tollelt saadud asjade eest käibemaksu ei tasunud. Teiseks teadis T. Mahlapuu nii seda, et A.H. ei ole arvetel kajastuva teabe ebaõigsusest teadlik, kui ka seda, et A.H. lisab arvetel kajastuva väära info käibedeklaratsioonidesse ja saadab need deklaratsioonid maksuhaldurile. Ka oli T. Mahlapuule teada, et valede andmete tõttu suureneb TMK tagastusnõue 94 502,61 euro võrra. Viimaks: T. Mahlapuu pani eelkirjeldatud teo toime seepärast, et soovis suurendada TMK tagastusnõuet ehk tegemist oli valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise eesmärgil. Seega täitis T. Mahlapuu KarS § 3891 lg 1 subjektiivse koosseisu.
6. Tegu oli õigusvastane ja süüline. Seetõttu tuleb T. Mahlapuu KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi mõista.
7. J. Mahlapuu tuleb seevastu KarS § 3891 lg 1 järgi õigeks mõista, sest pole tõendatud, et ta oleks kuigivõrd maksupettusega seotud tegusid toime pannud (vt maakohtu otsuse p-d 38–42). Nende mõne üksiku teo puhul, mille toime panemist tuleb (ilmselt) jaatada (vt maakohtu otsuse p 44), pole võimalik öelda, et J. Mahlapuul oli KarS § 3891 lg 1 osas tahtlus. Isegi kui J. Mahlapuu aimas, et T. Mahlapuu teeb midagi ebaseaduslikku, pole ikkagi võimalik tema tahtlust jaatada. Nimelt peab tahtlus puudutama konkreetse koosseisu konkreetseid koosseisuelemente ehk praegusel juhul KarS § 3891 lg 1 elemente, sh seda, et tegemist on käibemaksupettusega, mis baseerub valeväitel, justkui oleks Sakkose müünud TMK-le enam kui 200 000 euro eest (st summa eest, mille puhul ületab käibemaks 40 000 eurot) asju. Sellist konkreetsust pole võimalik tuletada arusaamast, et keegi teeb midagi illegaalset. Valeandmete ettevaatamatu esitamine – mis J. Mahlapuu puhul kõne alla tulla võiks – aga karistatav ei ole.
8. Järgnevalt tuleb küsida, kas J. Mahlapuu vastutuse ära langemine välistab ka TMK vastutuse. Juriidilise isiku vastutus on derivatiivne: talle tuleb omistada mingi inimese tegu (vt nt RKKKo 4-18-5765/24, p 6). J. Mahlapuu õigeks mõistmine kuriteokoosseisu puudumise tõttu tähendab seda, et J. Mahlapuu tegu TMK-le inkrimineerida ei saa. Küll aga kerkib küsimus, kas TMK-le saab ette heita T. Mahlapuu tegu.
9. Esiteks tõusetub sellega seoses menetlusõiguslik probleem. Süüdistuses seotakse TMK vastutus J. Mahlapuu, mitte T. Mahlapuu käitumisega. Samas ei keela seadus kohtul automaatselt heita juriidilisele isikule ette mõne teise inimese tegu, kui heidetakse ette süüdistuses: tulenevalt KrMS § 268 lg-st 5 on oluline vaid see, et selle teise inimese tegu oleks süüdistuses kirjeldatud. Lisaks sellele: ehkki KrMS § 268 lg 6 järgi tuleb anda pooltele võimalus kaitsta end üksnes süüdistusest erineva kvalifikatsiooni eest, on vähemasti väga soovitatav seegi, et pooled saaks võimaluse avaldada arvamust ka kvalifikatsiooni mitte puudutava kohtu sellise õiguskäsitluse kohta, mis erineb süüdistuses välja toodust olulisel määral. Viimati viidatud nõue on praegu täidetud: kohus uuris pooltelt, kas TMK süüdi tunnistamine võib tulla kõne alla T. Mahlapuu teo põhjal. Samuti leiab kohus, et T. Mahlapuu teo omistamist TMK-le ei takista KrMS § 268 lg
10. Tõsi, süüdistus on üles ehitatud sellele, et T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu leppisid maksupettuse plaani (võrdlemisi) üksikasjalikult kokku ning mõlemad andsid sellesse oma panuse. Selline süüdistusversioon aga hõlmab kohtu hinnangul suuresti seda, mis tegelikult juhtus. Kokku J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tõepoolest leppisid, aga nad tegid seda süüdistuses öeldust märksa vähemdetailselt: J. Mahlapuu lubas T. Mahlapuul teha TMK nimel mida iganes too soovis. Isegi kui leida (ja ilmselt nii leida tuleb), et selliselt tuvastatud faktilised asjaolud erinevad süüdistuses kirjeldatutest, ei saa öelda, et see erinevus on vähemalt T. Mahlapuu tegutsemist puudutavas osas oluline: nii süüdistuse kohaselt kui ka tegelikult (st kohtu tuvastatu põhjal) oli T. Mahlapuul maksupettuses väga tähtis roll.
11. Teiseks on vaja otsustada, kas T. Mahlapuu käitumise omistamist TMK-le võimaldab materiaalõigus. Täpsemalt tuleb analüüsida, kas T. Mahlapuud saab pidada oma teo 10 toimepanemise ajal TMK organiks, selle liikmeks, juhtivtöötajaks või pädevaks esindajaks KarS § 14 lg 1 tähenduses. Ajal, mil T. Mahlapuu toimetas valeandmeid sisaldava dokumentatsiooni A.H. ule, ei olnud T. Mahlapuu enam TMK-ga kuidagi vormiliselt seotud. See aga välistab T. Mahlapuu pidamise TMK organiks, selle liikmeks või juhtivtöötajaks. Seega jääb järgi pädeva esindaja instituut. Õiguskirjanduses on leitud, et pädev esindaja on selline, kellel olid mingid volitused midagi juriidilise isiku nimel teha (Pikamäe. Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku § 14 mõttes? Juridica I/2010, lk 5). Volituste andjana tulevad kõne alla KarS § 14 lg-s 1 nimetatud: organ, selle liige ja juhtivtöötaja. J. Mahlapuu kui TMK juhatuse liige andis T. Mahlapuule (konkludentselt) volituse teha TMK nimel kõike, n-ö mida iganes. Seega hõlmas see volitus ka T. Mahlapuu seda käitumist, mida tuleb karistusõiguslikult hinnata KarS § 3891 lg 1 pärase teona.
12. Eeltoodu tähendab seda, et TMK realiseeris KarS § 3891 lg 3 koosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole. Seetõttu tuleb TMK KarS § 3891 lg 3 järgi maksupettuses süüdi mõista.
13. Sakkose on esitanud tsiviilhagi T. Mahlapuu, J. Mahlapuu ja TMK vastu.
14. J. Mahlapuu vastu esitatud hagi tuleb jätta KrMS § 2962 lg 1 p 2 ja § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata: esiteks võttis Sakkose selle hagi tagasi (kd 6, tl 95 pöördel) ja teiseks mõistab kohus J. Mahlapuu õigeks. Juhinduvalt KrMS § 2631 lg-st 2 ja § 2962 lg-st 3 selgitab kohus Sakkosele, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras.
15. Primaarse nõude on Sakkose esitanud TMK vastu. Nimelt soovib Sakkose, et TMK annaks talle tagasi asjad, mis T. Mahlapuu TMK-le andis (st asjad, mis on kajastatud maakohtu otsuse p-s 13). Kuivõrd asjade üleandmise tehingute puhul on tagasivõitmise eeldused täidetud (vt maakohtu otsuse p-d 55–57), tuleb need tehingud PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 111 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kehtetuks tunnistada. See tähendab esiteks seda, et Sakkose saab uuesti nende asjade omanikuks. Teiseks tähendab see, et TMK peab tulenevalt PankrS § 119 lg-st 1 tagastama asjad koos dokumentatsiooniga (nt juhendid, skeemid, garantiidokumendid jms) Sakkose pankrotivarasse. Kui need asjad on andnud vilju või muud kasu, tuleb seegi Sakkosele anda. Seda tuleb teha viivitamatult pärast otsuse jõustumist, aga mitte hiljem kui 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 445 lg 1 ja Sakkose taotluse alusel kohustab kohus TMK-d võimaldama Sakkose pankrotihaldurile või tema volitatud esindajatele ning nendega kaasas olevatele isikutele ligipääsu viidatud asjadele. Kui nimetatud asjad on hävinud või kahjustunud või kui asjade väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab TMK vastavalt PankrS § 119 lg-le 3 hüvitama Sakkosele asjade väärtuse, st 563 704 eurot. Ka taotleb Sakkose viivist selle summa maksmisega venitamise eest. VÕS § 113 lg 1 ls 1 alusel tuleb see nõue rahuldada. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 ls-le 2 on viivise suuruseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viimaks tuleb otsustada, millisest ajast alates seda viivist maksta tuleb. Sakkose on leidnud, et viivist tuleb hakata arvestama otsuse jõustumisest. Seda pole võimalik teha. Nimelt on kahju hüvitamise kohustus sekundaarne. Esmane kohustus on asjade tagasi andmine. Kahju hüvitamist saab nõuda alles siis, kui asju pole võimalik tagasi anda. Seetõttu pole õige siduda viivist otsuse jõustumise hetkega, vaid see tuleb panna sõltuvusse momendist, mil selgub, et asju tagasi anda ei saa. Ilmselt saab seda tõdeda siis, kui a) TMK jätab asjad Sakkosele tagasi andmata ja b) Sakkose esindaja (nt pankrotihaldur) läheb asjade eeldatavasse asukohta ja tuvastab, et asju tõesti tagasi anda ei saa (nt on nad kuhugi minema viidud). Viivist peab T. Mahlapuu maksma VÕS § 113 lg 1 ls 1 kohaselt kuni hüvitise tasumiseni.
16. T. Mahlapuult nõuab Sakkose samuti 563 704 eurose kahju hüvitamist ja viivist selle hüvitise maksmisega venitamise eest. Kahju näeb Sakkose selles, et T. Mahlapuu andis tema asjad TMK-le üle. Kohtu hinnangul tuleb T. Mahlapuu sellises käitumises näha ÄS § 187 lg 1 rikkumist: on ilmne, et korralik ettevõtja sellisel viisil äriühingu vara äriühingust välja ei 11 „kandi“. Nii toimides tekitas T. Mahlapuu Sakkosele kahju. Sakkose vara väärtus vähenes TMK-le antud esemete võrra. Need esemed olid väärt 563 704 eurot. Mingit kompensatsiooni Sakkose selle eest ei saanud: nagu ülal öeldud, andis T. Mahlapuu asjad ära tasuta. Seega tekitas T. Mahlapuu Sakkosele 563 704 eurose kahju. VÕS § 127 lg 1 kohaselt peab T. Mahlapuu niisiis maksma Sakkosele 563 704 eurot ja sellise summa kohus T. Mahlapuult välja mõistabki. See raha tuleb T. Mahlapuul täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 1 kohaselt maksta ära ajaks, mil otsus jõustub. VÕS § 113 lg 1 ls 1 alusel rahuldab kohus ka Sakkose nõude mõista T. Mahlapuult välja viivis hüvitise maksmisega viivitatud aja eest. Siingi on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ls-st 2 viivise suuruseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivist peab T. Mahlapuu maksma VÕS § 113 lg 1 ls 1 kohaselt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni.
17. MTA esitas taotluse mõista T. Mahlapuult ja J. Mahlapuult solidaarselt välja 50 732,7 eurot TMK
18. aasta augusti käibemaksuna ning 0,06% päevaintress selle kohustuse tähtaegselt tasumata osalt (maksimaalselt siiski maksusumma ulatuses).
19. Kuivõrd kohus mõistab J. Mahlapuu õigeks, tuleb tema vastu esitatud nõudeavaldus jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Vastavalt KrMS § 2631 lg-le 2 ja § 2962 lg-le 3 selgitab kohus MTA-le, et avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama avalduse esitamist halduskohtumenetluse korras.
20. MTA T. Mahlapuu vastase nõude rahuldamine eeldab kõigepealt, et TMK-l oleks tekkinud nõudes näidatud maksukohustus. Selle maksukohustuse tuletab MTA käesolevas otsuses kirjeldatud tehingutelt: tulenevalt Sakkoselt asjade hankimisest tekkis TMK-l kohustus tasuda 94 502,61 eurot käibemaksu; et riik on TMK-lt saanud tagasi 43 769,91, on vaja veel tasuda 50 732,7 eurot. Kohtu hinnangul maksukohustust sellisel viisil tuletada ei saa.
21. Esiteks ei ole see võimalik MTA argumentatsiooni alusel, mis tugineb ettevõtte üleandmisele. MTA viitab õigesti

§ 4lg 2 p-le 1, et ettevõtte üleandmisel käivet ei teki.

See aga muudab võimatuks käibemaksu nõudmise

§ 1lg 1 p 1 alusel, mis eeldab selgelt just käibe olemasolu.

Kohtu hinnangul ei tule kõne alla ka

§ 1lg 1 p-d 2–5.

75. Küsima peab siiski, milline oleks olukord siis, kui

1. a)vale oleks väide, et tegemist oli ettevõtte üleandmisega või
2. b)kui mõnikord võiks sõltuvalt ettevõtte üleandmise täpsest viisist ettevõtte üleandmise korral siiski käive tekkida. Nimelt võib vähemalt teoreetiliselt väita, et praegu peaks lähtuma hoopiski sellest, et Sakkose ja TMK sõlmisid kinkelepingud. Kohtu hinnangul aga ei tekiks kingisaajal sellisel juhul käibemaksu tasumise kohustust. Tõsi, maksukohustuslane (nagu TMK) peaks

§ 29

lg 1 ja § 12 lg 3 kohaselt tasuma kinkelt kingitu väärtusest tuleneva käibemaksu. Samas aga on juhul, kui kinkija on samuti käibemaksukohustuslane (nagu Sakkose), kingisaajal võimalik

§ 29

lg 1 ja lg 3 p 1 alusel kinkelt tasumisele kuuluv käibemaks tema poolt tasutavast käibemaksust sisendkäibemaksuna maha arvata. Niisiis ei peaks kingisaaja sellisel juhul (lõppastmes) käibemaksu tasuma ehk ka sellises olukorras ei saaks isikult käibemaksu välja nõuda. Sellest lähtuvalt ei pea kohus vajalikuks hinnata, kas

1. a)väide, et tegemist oli ettevõtte üleandmisega, on vale või
2. b)mõnikord võiks sõltuvalt ettevõtte üleandmise täpsest viisist ettevõtte üleandmise korral siiski käive tekkida: nimelt ei saaks ka sellisel juhul praegu TMK-le (ega sellest lähtuvalt ka kellelegi teisele) käibemaksu tasumise kohustust panna. 76. Ka pole TMK-lt (ega T. Mahlapuult) võimalik nõuda 50 732,7 eurot MKS § 92 lg 1 p 3 alusel, nagu väitis MTA esindaja kohtuvaidlustes. Viimasena viidatud norm postuleerib, et maksuhaldur määrab maksukohustuse suuruse juhul, kui maksukohustuslane on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt arvutatud või tema esitatud andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Nimetatud säte on üksnes menetlusliku iseloomuga: ta paneb paika selle, kuna peab 12 maksukohustuse suuruse määrama kindlaks maksuhaldur. MKS § 92 lg 1 aga ei ütle, millistest sisulistest (materiaalõiguslikest) alustest maksuhaldur maksukohustuse määramisel juhinduma peab. Need sisulised alused on toodud maksuseadustes: käibemaksu puhul nt käibemaksuseaduses. Seega ei vasta tõele MTA esindaja väide, et MKS § 92 lg 1 p 3 alusel on saavutatav see, et kui keegi üritab riigilt välja petta summat X, mõistetakse täpselt seesama summa välja hoopiski riiki petta üritanud isikult. Kui asi oleks tõesti nii, peaks mõistma välja n-ö käibemaksu ka selliselt isikult, kes on koostanud müügiarve mingi täiesti olematu tehingu kohta ehk olukorras, kus on ilmne, et mingit tegelikku käivet kunagi toimunud pole. Sellisel puhul pole käibemaksuõiguse alusel võimalik petturilt midagi välja nõuda; riiklik reaktsioon tuleneb karistusõigusest (karistuse näol). 77. Võimalik pole viidatud 50 732,7 euro nõudmine ka

§ 38

lg 1 ls 2 alusel, mis sätestab, et maksukohustuslane peab tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Riigikohus on tõesti selgitanud, et arvel valesti märgitud käibemaks loob nn uue maksukohustuse ja see kohustus lõpeb alles arve parandamisega, mitte vea tuvastamisega (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 3-17-2005/23, p 12). Samas saab selline maksukohustus puudutada vaid vale sisuga arve koostajat: seadus räägib maksukohustuslasest, kes on arvele väära info kandnud. Selleks pole praegu mitte TMK, vaid müügiarved väljastanud Sakkose.

1. Küll aga saab maksunõude rajada sellele, et TMK sai valeandmeid sisaldanud deklaratsioonide esitamise tõttu riigilt 60 206,7 eurot, millest riigil on seni tagasi saamata 16 436,79 eurot (60 206,7–43 769,91). See 16 436,79 eurot kujutab endast maksuvõlga MKS § 32 p 3 tähenduses ja seepärast on riigil võimalik see TMK-lt välja nõuda. T. Mahlapuult kui maksualase kuriteo toimepanijalt tuleb see summa nõuda välja MKS § 41 lg 1 alusel. Selle raha peab T. Mahlapuu maksma ära otsuse jõustumise ajaks MTA arvelduskontole.
2. Lisaks 16 436,79 eurosele põhisummale peab T. Mahlapuu tasuma MKS § 115 lg 2 alusel sellelt summalt kuni selle tasumiseni intressi. Intressi suurus on tulenevalt MKS § 117 esimesest lõikest 0,06% tasumata maksusummalt päevas (nt täisvõla ehk 16 436,79 euro pealt on päevase intressi suurus 9,86 eurot). Siiski ei tohi intressisumma ületada 16 436,79 eurot (MKS § 119 lg 1 p 5). Vastavalt MKS § 115 lg-le 2 tuleb intressi arvutada alates
3. oktoobrist 2016, mil MTA maksis TMK-le lõviosa 60 206,7 eurost (kd 2, tl 195). Prokuröri apellatsioon
4. Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o J. Mahlapuu õigeksmõistmises, viimase vara aresti alt vabastamises ja T. Mahlapuule ning TMK-le KarS § 3891 järgi esitatud süüdistuse sisu muutmises.
5. Prokurör palub J. Mahlapuu süüdi tunnistada KarS § 3891 lg 1 järgi ja karistuseks mõista rahaline karistus 350 päevamäära ehk 3500 eurot. Samuti jätta tema kinnistud hüpoteegiga koormatuks ning mõista välja menetluskulud.
6. Prokurör palub muuta maakohtu otsuse põhjendusi T. Mahlapuu ja TMK poolt maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistamises, asendades maakohtu põhistused prokuröri apellatsioonis toodud põhistustega.
7. Prokurör märgib, et maakohus tunnistas küll T. Mahlapuu ja TMK maksukuriteo toimepanemises süüdi, kuid sisustas valeandmete esitamist süüdistusest erinevalt, millega prokurör ei nõustu. Uuritud tõendite kohaselt on T. Mahlapuu pikka aega tegelenud ettevõtlusega ning olnud mitmete äriühingute juhatuse liikmeks, kelle üheks ülesandeks on mh vastutada äriühingu raamatupidamise eest. Kuivõrd antud juhul Sakkose TMK-le kaupa ei võõrandanud, oli äriühingu juhile teada, et selliste tehingute kohta ei peaks esitama arvet, veel 13 vähem lisama arvele käibemaksu. Prokuröri hinnangul kinnitavad ettevõtte üleminekut VÕS § 180 tähenduses see, et kattuvad üleandja Sakkose ja omandaja TMK juhtorganite liikmed, tegevuskohad ja juriidilised asukohad; üle on läinud kinnisasjad, tootmisvahendid ja muud materiaalsed vahendid. Samuti andis T. Mahlapuu viieks aastaks rendile Sakkosele kuuluvad kinnistud; Sakkosel olnud kliendi - ja hankijasuhted jätkusid TMK-s, mida kinnitavad tunnistajate K.P. i (Oerzen OÜ esindaja) ja P.H. (AS Rait esindaja) ütlused, et neile anti teada, et mingist hetkest hakkab Sakkose asemel nende äriühingutele esitama arveid TMK. Nende jaoks midagi ei muutunud - nende äripartneri tegevuskoht jäi samaks, hinnad jäid samaks, ainult tehingupartneri nimi muutus.
8. Sakkose puidutöötlemisega seotud tegevus (tegelikult igasugune tegevus) lõppes 2016 septembrikuuga, s.o varade TMK-le üleandmisega. Sakkose kliendi – ja hankijasuhted jätkusid TMK-s. Klientide ja tehingupartnerite üleminekut kinnitavad ka Sakkose ja TMK pangakontode väljavõtted.
9. Ka üleminekule eelnev ja sellele järgnev tegevus olid sarnased. Eeltoodu nähtub nii majandusaastaaruannetest kui ka pearaamatutest ning säilis personal. Seega oli TMK poolt Sakkose tegevuse ülevõtmine sujuv ja tootmist ei katkestatud, mistõttu puudus tahe Sakkose tegevust lõpetada.
10. Sakkose vara võõrandamisel puudus majanduslikult arusaadav eesmärk ning tehingutega sooviti äriühingu senine majandustegevus üle anda. Samuti lõpetaski Sakkose oma tegevuse pärast ettevõtte üleandmist. Seega puudus TMK-l õigus Sakkose arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.
11. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et valeandmete esitamisena saab käsitleda maksudeklaratsioonis esitatud valeväiteid selle kohta, et TMK maksis Sakkosele viimaselt saadud asjade eest nii nende endi hinna kui ka käibemaksu. Et aga TMK ei tasunud Sakkosele asjade eest midagi, ei vasta käibemaksu tasumise väide tõele ehk tegemist on valeandmetega. Prokuröri hinnangul saab antud juhul lisaks ettevõtte üleminekule rääkida sellest, et käibedeklaratsioonid sisaldasid valeandmeid seetõttu, et TMK raamatupidamisarvestuses kajastati Sakkose arveid tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta – TMK püüdis arvetega näidata, et justkui oleks toimunud ost-müük, kuid selliseid tehinguid tegelikult aset ei leidnud. Seega on õige maakohtu märkus, et toimunud tehingud on näilikud TsÜS § 89 mõttes ning neid saa MKS § 83 lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse võtta.
12. Lisaks ei nõustu prokurör ka J. Mahlapuu õigeksmõistmisega. Maakohtu otsusest on aru saada, et maakohus asus ise võimalikke versioone püstitama seetõttu, et J. Mahlapuu märkmikus olevad küsimused-vastused on sellised, mida üks tegelik ettevõtja ei peaks üles kirjutama ja et J. Mahlapuu püüdis esineda ettevõtjana, olles tegelikult T. Mahlapuu tankistiks. Prokurör leiab, et J. Mahlapuud ei ole aga võimalik käsitleda isikuna, kellele puudus toimuvast arusaamine ja keda T. Mahlapuu kasutas ära endale oluliste eesmärkide saavutamiseks.
13. J. Mahlapuu avas SEB pangas arvelduskonto juba 25.06.1996, lisaks on sõlminud juurde internetipanga lepingu ja rahvusvahelise deebetkaardi lepingu. Kontol toimusid tehingud juba enne süüdistuse aluseks olevate ülekannete tegemist. Tõendamist ei leidnud, et kõnealust kontot oleks kasutanud keegi teine peale J. Mahlapuu.
14. Maakohus on pidanud J. Mahlapuu ütluseid ebaloogilisteks ja vastuolulisteks. Prokuröri hinnangul nähtub J. Mahlapuu eeluurimisel antud ütlustest ja T. Mahlapuu ning R.M. ütlustest, et J. Mahlapuu oli kursis TMK tegevusega ja osales Sakkoselt vara vastuvõtmises. Lisaks on J. Mahlapuu TMK esindajana sõlminud rendilepingu Sakkosega. J. Mahlapuu TMK juhatuse liikme ning töö korraldajana oli teadlik selles, et TMK-l puudusid rahalised vahendid seadmete eest tasumiseks ning et nende seadmete eest tasuti ühe ja sama rahaga. 14
15. Kogutud tõendite kohaselt olid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadlikud, et arvetele ei ole märgitud tehingute tegelik sisu ja eesmärk, vaid näilike arvete koostamise ja esitamise eesmärgiks oli varjata ettevõtte üleminekut ja seeläbi tekitada TMK-l sisendkäibemaksu tagasisaamise õigus. Samuti leppisid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu kokku, et J. Mahlapuu teeb TMK arvelduskontolt ülekanded Sakkose arvelduskontole Sakkose poolt esitatud näilike arvete alusel, kuid Sakkosele ülekantud raha jõuab läbi T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu arvelduskontode kaudu TMK-le tagasi.
16. Ülekannete tegemine tõendab nende tegijate teadlikkust ülekannete tegemise tegelikest eesmärkidest. Kuna tasumiseks kasutati kogu aeg ühte ja sama raha, olid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadlikud, et tegelikult vara ostu ja müüki ei toimu ja seeläbi ei olnud neil õigust arvetel näidatud käibemaksu kajastada käibedeklaratsioonides enamtasutud sisendkäibemaksuna. Kannatanu MTA apellatsioon
17. Kannatanu taotleb maakohtu otsuse tühistamist J. Mahlapuu õigeksmõistmises ja tema suhtes esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmises, tema vara aresti alt vabastamises ning osas, millega T. Mahlapuu vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus rahuldati üksnes osaliselt. Samuti taotleb kannatanu maakohtu otsuses toodud seisukohtade täiendamist T. Mahlapuu poolt maksuhaldurile valeandmete esitamise osas. Menetluskulud palutakse jätta süüdistatavate kanda.
18. Kannatanu palub J. Mahlapuu süüdi mõista KarS § 3891 lg 1 järgi, rahuldada avalik-õiguslik nõudeavaldus ja välja mõista J. Mahlapuult 50 732,7 eurot ning tähtpäevaks tasumata maksusummalt intress 0,06% päevas alates 21.09.2016 kuni maksunõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude suurus, jätta aresti alla tema kinnistud.
19. T. Mahlapuu osas taotletakse rahuldada avalik-õiguslik nõudeavaldus ja temalt välja mõista 50 732,7 eurot ning tähtpäevaks tasumata maksusummalt intress 0,06% päevas alates 21.09.2016 kuni maksunõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi arvestamise aluseks oleva maksunõude suurus.
20. Kannatanu märgib, et maakohus on valeandmete esitamist sisustanud erinevalt sellest, kuidas on seda põhjendanud prokuratuur süüdistusaktis ja maksuhaldur avalik-õiguslikus nõudeavalduses.
21. Nii prokuratuur kui ka maksuhaldur on seisukohal, et TMK-l puudus õigus kajastada Sakkose arvetel märgitud käibemaksu oma sisendkäibemaksu hulgas, kuna maksustamisperioodidel – august ja september 2016 – toimunud tehingute näol ei olnud tegemist tootmisseadmete ja materjali ostu-müügitehingutega. Toimunud tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses – tehingute käigus läks TMK-le üle valdav osa Sakkose varadest ja õigustest. Kuna ettevõtte või selle osa üleminekust

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki, puudus TMK-l õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks oma maksustatavast käibest Sakkose arvete alusel. TMK ja Sakkose tehingute tegelikuks eesmärgiks oli alusetu sisendkäibemaksu deklareerimise kaudu TMK-le käibemaksu enammakse tekitamine. Tehingute õigel vormistamisel ettevõtte üleandmisena ei oleks riigile kahju tekkinud.

1. Maakohus on seisukohal, et käesolevalt ei saa valeandmete esitamist põhjendada läbi ettevõtte ülemineku instituudi. Maakohus ei ole hinnanud, kas tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek, vaid üksnes nentinud, et maakohtu hinnangul puuduvad igasugused viited sellele, et T. Mahlapuu omas juriidilisi teadmisi sellest, et ettevõtte ülemineku korral käivet ei teki. Seeläbi on maakohus välistanud T. Mahlapuu vastutuse süüdistusaktis kirjeldatud maksukuriteo 15 toimepanemises.
2. Kannatanu leiab, et samas ei saa ainuüksi käibemaksu tasumata jätmise fakti pinnalt väita, et TMK-l tekkis seetõttu alusetu käibemaksu tagastusnõue. Kui tehing toimus (kaup on üle antud, teenus osutatud), siis on käive tekkinud (

§ 11

lg 1) ning ostjal on õigus oma maksustatavatelt tehingutelt arvestatud käibemaksust maha arvutada nõuetekohaste arvete alusel maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks (

§ 29lg 1), vaatamata sellele, et tasumist ei ole toimunud.

1. Käesoleval juhul ei ole kahtluse alla seatud tehingute toimumist, vaid seda, et tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek, mitte ost-müük. Ettevõtte või selle osa üleandmise korral käivet võlaõigusseaduse tähenduses ei teki. Teisisõnu, müüjal ei teki käibemaksu tasumise kohustust ning ostjal ei ole õigust kajastada arvetel märgitud käibemaksu oma sisendkäibemaksuarvestuses. Kannatanu on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata, kas 2016 augustis ja septembris toimunud tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek. Seejuures ei ole T. Mahlapuu väitnud, et ta ei oleks teadnud, et ettevõtte ülemineku käigus käivet ei teki. Veel enam, seaduse mittetundmine ei välista isiku vastutust toime pandud kuriteo eest.
2. Seega tulnuks maakohtul võtta seisukoht selles osas, kas Sakkose ja TMK vaheliste tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek. Kuna maakohus on jätnud ettevõtte üleminekut kinnitavad asjaolud arvesse võtmata ning analüüsimata, siis sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsuses täiendada T. Mahlapuu poolt valeandmete esitamisega seonduvat ja TMK-l maksukohustuste tekkimise, sealhulgas alusetute tagastusenõuete tekkimise, asjaolusid ja põhjendusi.
3. Kannatanu vaidlustab ka avalik-õigusliku nõudeavaldusega seotud asjaolusid, leides, et maakohus on põhjendamatult rahuldanud avalik-õigusliku nõudeavalduse vaid osaliselt. Kokkuvõtvalt leiab kannatanu, et TMK-l puudus 2016 augustis ja septembris õigus kajastada sisendkäibemaksu hulgas Sakkose poolt väljastatud arvetel märgitud käibemaksu summas 94 502,61 eurot, kuna täitmata on sisendkäibemaksu maha arvamise tingimused (

§ 4lg 2 p 1 ja § 37 lg 7).

1. Ekslik on maakohtu seisukoht nagu oleks maksuhaldur käesolevaks hetkeks tagasi saanud 43 769,91 eurot, mis koosneb TMK ettemaksukontole laekunud käibemaksu tagastusnõudest summas 42 068,42 eurot ja pärast maksuotsuse väljastamist toimunud laekumistest summas 1 701,49 eurot. Maksuhaldur esitas 07.11.2019 nõueavalduse täienduse, kus selgitab, miks avalik-õiguslik nõudeavaldus on esitatud väiksemas summas kui maksukuriteo toimepanemisel tekkinud kahju (s.o 94 502,61 eurot).
2. Seega on maakohus ebaõigesti leidnud, et 2016 septembri tagastusnõude summas 42 068,42 euro arvelt vähenes 2016 augusti käibedeklaratsiooni alusel tekkinud käibemaksukohustus – 2016 augustikuu käibemaks vähenes üksnes 3 865,81 euro, mitte 42 068,42 euro võrra.
3. Arvestades, et maakohus mõistis T. Mahlapuu süüdi valeandmete esitamises, mille eesmärgiks oli TMK käibemaksu tagastusnõude alusetu suurendamine summas 94 502,61 eurot ning tänaseks on sellest summast riigile tasumata 50 732,7 eurot, tuleb T. Mahlapuult välja mõista ka maksukuriteo toimepanemise tõttu tekkinud maksuvõlg põhisummas 50 732,7 eurot.
4. Kannatanu vaidlustab ka J. Mahlapuu õigeksmõistmise, jäädes avalik-õiguslikus nõudeavalduses, kohtumenetluses ja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning nõustudes prokuröri apellatsioonis toodud põhjendustega. TM Kaubanduse OÜ kaitsja apellatsioon 16
5. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist TMK süüdi tunnistamise ja karistamise osas ning menetluskulude väljamõistmises. Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) tsiviilhagi palutakse rahuldamata jätta. TMK palutakse õigeks mõista ja tema menetluskulud jätta riigi kanda.
6. Maakohtu järeldused, et TMK seaduslik esindaja J. Mahlapuu on T. Mahlapuule andnud pädevuse TMK-d kui juriidilist isikut sisuliselt valitseda, on paljasõnalised ja põhinevad kaudsetel tõenditel ning maakohtu enda kummastavatel järeldustel, mille tõelevastavust olemasolevate tõendite põhjal kinnitada ei saa. Kaitsja leiab jätkuvalt, et ühtegi taolist volitust TMK poolt T. Mahlapuule antud ei ole ja vastupidist ei ole tuvastatud ka kohtumenetluse käigus.
7. Kaitsja hinnangul on maakohus ebaõigesti omistanud T. Mahlapuu käitumise TMK-le ja sellest tulenevalt rikkunud KrMS § 268 lg-t
8. Antud juhul on süüdistuses TMK-le ette heidetud üksnes J. Mahlapuu tegu, mitte T. Mahlapuu oma, mistõttu on maakohus otsuse tegemisel väljunud süüdistusakti piiridest ja pannud toime menetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
9. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud KarS § 14 lg-t 1, leides, et T. Mahlapuu tegevust saab tõlgendada kui TMK pädeva esindaja käitumist. Ei ole tuvastamist leidnud, et J. Mahlapuu, kui TMK ainus seaduslik esindaja, oleks andnud T. Mahlapuule ettevõtte esindamise õiguse. Antud juhul ei ole võimalik leida mõistlikku seletust, miks peaks TMK vastutama süüteo eest, mille on tema (väidetav) esindaja pannud küll toime juriidiliselt isikult tuleneva õiguspädevuse raames ja viimase tegevussfääris, kuid ilma, et initsiatiiv selleks oleks tulnud neilt, kes juriidilise isiku tahet kujundavad. Kriminaalasjas ei ole tuvastamist leidnud, et J. Mahlapuu TMK ainsa seadusliku esindajana oleks mingilgi moel T. Mahlapuu tegevust maksuhaldurile valeandmete esitamisel heaks kiitnud või tema tegevusega vaikivalt nõustunud.
10. Lisaks leiab kaitsja sedagi, et ei Sakkose ega T. Mahlapuu ei andnud TMK-le üle tasuta asju, vaid viimane ostis need Sakkose poolt väljastatud arvete alusel. Maakohtu seisukoht, et J. Mahlapuu ei pidanudki TMK üle temale juriidiliselt kuuluma pidanud võimu teostama hakkama (ning seda pidi teostama hakkama T. Mahlapuu), on arusaamatu.
11. Kaitsja jaoks on arusaamatu, miks maakohus loeb absurdseks, et J. Mahlapuu soovis hakata tegelema puiduettevõtlusega ja investeeris seetõttu ettevõttesse suures ulatuses raha. Eeltoodut ei muuda absurdseks ka asjaolu, et J. Mahlapuul puudub sellekohane haridus. Siinkohal tekib küsimus, kas inimesel ei ole õigust tegeleda ettevõtlusega, kui tal puudub sellekohane haridus ja põhjalikumad teadmised vastavast tegevusalast. Maakohtu hinnangul on kummastav, et J. Mahlapuu astus äriühingu juhatuse liikmeks, paigutas sellesse vara ja lahkus seejärel juhatusest. Kaitsja hinnangul on eeltoodu arusaamatu, kuna J. Mahlapuu jäi endiselt osanikuks – ta lihtsalt ei tegelenud enam igapäevaselt äriühingu juhtimisega. Samuti ei ole J. Mahlapuu päevaraamatu alusel kindlaks tehtud, kes vastavad sõnumid/kirjutised sinna üldse kirja pani ja mida need ikkagi tähendavad. Tegemist on üksnes märkmetega, mitte väidetava teo „ülestunnistusega.“ Täiesti meelevaldne on maakohtu väide, et need pandi kirja selleks, et äriühingu juhtimise kohta võimalikult usutavalt valetada. Seega on ka maakohus ise leidnud, et märkmed on teinud „keegi“, mitte J. Mahlapuu.
12. Maakohtu hinnangul on ka ebaloogiline, et investeerimiseks kasutatud raha sai J. Mahlapuu T. Mahlapuult abielulahutusest tingitud vara jagamise käigus. Kaitsja juhib siinkohal tähelepanu sellele, et vara jagamise kohta on n-ö kirjalik jälg olemas, kuivõrd ülekanne tõendab abielulahutusest tingitud vara jagamist.
13. Kaitsja jaoks on arusaamatu ka maakohtu seisukoht TMK poolt rendi tasumise kohta. Ühelt poolt ütleb maakohus, et ühe aasta rent summas 5760 eurot tasuti arve nr 16138 alusel, kuid teiselt poolt asub seisukohale, et toodud makse ei kujuta endas siiski rendi tasumist, kuivõrd makse tehti väidetavalt riigi petmiseks, nagu ka maksed, mis puudutasid seadmeid. 17
14. Kaitsja märkis juba eelnevalt, et J. Mahlapuu investeeris TMK-sse enda raha, mida tõendavad kontoväljavõtted. Eeltoodu tähendab omakorda, et TMK-l oli raha seadmete eest tasumiseks. Samuti tõendavad kontoväljavõtted, et TMK tasus väljastatud arvete alusel Sakkosele seadmete eest. Samas ei tohiks mingit tähtsust omada, kust J. Mahlapuu TMK-sse investeerimiseks raha sai, see ei puutu asjasse. Maakohus on taaskord täiesti meelevaldselt asjaolusid tõlgendanud ja teinud sellest tulenevalt vastavad ebaõiged järeldused.
15. Kaitsja jaoks on arusaamatu seegi, et mis tähtsust omab, milline oli esimene ülekanne, kellelt vastav summa väidetavalt saadi ja maakohtu järeldus, et tõenäoliselt sai T. Mahlapuu sel moel raha, mida ta hiljem „keerutama“ hakkas. Väidetava raharingluse puhul olid summad suuremad kui 50 000 eurot.
16. Oluline on ka seegi, et TMK arved olid Sakkose kontoris, kuna TMK kontor asus Sakkose kinnistul, kuid käesolevas asjas ei ole kindlaks tehtud, kes vastavad arved ikkagi kõnealusesse sahtlisse pani. Sellest tulenevalt võibki tegemist olla täiesti tavapärase igapäevase äritegevusega, mitte mingisuguse väidetava plaaniga riiki petta, nagu seda väidab maakohus.
17. Samuti saab väita, et T. Mahlapuul oli igasugune õigus kanda J. Mahlapuule raha, mis abielu lahutamise tõttu vara jagamisest tulenevalt J. Mahlapuule kuulus ja sellest tulenevalt tekkiski J. Mahlapuul n-ö vaba raha, mida investeerida oma ettevõttesse.
18. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et TMK-le esitatud süüdistus tugineb otseselt J. Mahlapuu tegevusel nimetatud äriühingu juhatuse liikmena ja kuna maakohus on tuvastanud, et J. Mahlapuu tegevuses puudus KarS § 389¹ lg 1 kuriteokoosseis, ei ole võimalik tuvastada ka TMK vastutust KarS § 389¹ lg 3 alusel. Kirjalikud seisukohad esitatud apellatsioonidele
19. Kannatanu MTA nõustub täiel määral prokuratuuri apellatsioonis tooduga. Vastusena TMK kaitsja apellatsioonile leiab kannatanu, et see tuleb jätta rahuldamata rahuldamata ja TMK süüdimõistmine KarS § 3891 lg 3 järgi muutmata. MTA nõustub maakohtu otsuse p-s 78 tooduga, et T. Mahlapuu käitumist saab omistada TMK-le KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kui ringkonnakohus mõistab ka J. Mahlapuu süüdi maksukuriteo toimepanemises, siis tuleb J. Mahlapuu kui TMK juhatuse liikme käitumine maksukuriteo toimepanemise ajal omistada TMK-le ning kaob vaidlus küsimuses, kas T. Mahlapuud saab käsitleda TMK pädeva isikuna KarS § 14 lg 1 mõttes.
20. J. Mahlapuu kaitsja ei nõustu prokuratuuri ja kannatanu seisukohtadega ja taotleb selles osas apellatsioonide rahuldamata jätmist. Maakohus on J. Mahlapuud puudutavas osas tuginenud järelduste tegemisel eelkõige J. Mahlapuu enda ja T. Mahlapuu ning R.M. ütlustele. Kaitsja hinnangul ei esine kriminaalasjas ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda antud ütluste usaldusväärsuses. Seetõttu on arusaamatu prokuröri väide, et antud ütluseid ei saaks käsitleda tõendina.
21. Samuti ei ole õige nagu oleks maakohus ühelegi tõendile tuginemata jõudnud järeldusele, et J. Mahlapuu vastutust ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et mõned (väidetavalt nn rahade liikumise skeemis kajastuvad) rahaülekanded olid tehtud süüdistatava ja TMK pangakontodelt. Vastupidiselt, maakohus on oma otsuses põhjalikult selgitanud, et just kõiki (kaudseid) tõendeid kogumis hinnates ei olnud kohtul võimalik in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tuvastada J. Mahlapuu vastutust. Muuhulgas on maakohus sellisele järeldusele jõudmisel tuginenud tuvastatud faktile, et 24.11.2016 (ajal, mil J. Mahlapuu oli TMK juhatuse liige) puudus J. Mahlapuul TMK pangakonto kasutamise õigus, samas oli pangakonto kasutamise õigus sel ajal T. Mahlapuul. 18
22. Lisaks leiab kaitsja, et ühtegi J. Mahlapuu süüd tõendavat otsest tõendit ei ole prokurör ega Maksu – ja Tolliamet esitanud. Sellest tulenevalt on ka arusaamatu, millistele tõenditele tuginedes leiab prokurör, et J. Mahlapuu tegutses tahtlikult TMK-le sisendkäibemaksu tagastamise eesmärgil. Olukorras, kus süüdistus rajaneb peaasjalikult väitele, et tehingud olid väidetavalt näilikud, esitamata seejuures ühtki veenvat tõendit, mis ka reaalselt kinnitaksid n-ö „rahade ringlust“, ei ole võimalik J. Mahlapuu tegevuses tuvastada KarS § 3891 lg 1 koosseisu. Üksnes asjaolu, et nii TMK kui Sakkose olid mõlemad (mingitel ajaperioodidel) samade füüsiliste isikute kontrolli all, ei anna alust väita, et seadmete ostmine ja nende alusel arvete esitamine oli MKS § 83 lg 4 tähenduses näilik.
23. Kuigi J. Mahlapuu ei nõustu väitega, et ta oli üksnes tankist, kes ettevõtlusest ja TMK tegevusest midagi ei teadnud, on õiged maakohtu järeldused osas, mis puudutavad J. Mahlapuu teadmisi T. Mahlapuu ebaseaduslikust tegevusest. Sellest tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et J. Mahlapuu tegevuses puudub KarS § 3891 lg 1 koosseis. Puuduvad tõendid ka selle kohta, mis kinnitaksid J. Mahlapuu tegutsemist vähemalt kaudse tahtlusega maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes ega kavatsetusega maksu – või kinnipidamiskohustuse ja/või tagasinõude suurendamise suhtes.
24. J. Mahlapuu sai TMK endale seoses ühisvara jagamisega ja varasemalt ettevõttes toimunu kohta teadmisi ei omanud. Maksuküsimuste eest vastutas raamutupidaja A.H. , kellega J. Mahlapuu enne ettevõtte omandamist kui ka sellele järgneval perioodil kokku ei puutunud. Ka A.H. ise on avaldanud, et TMK raamatupidamisteenus oli kokku lepitud T. Mahlapuuga ja J. Mahlapuuga suhtles tema väga vähe. Informatsiooni selle kohta, mida maksudeklaratsioonides kajastada, edastas raamatupidajale R.J. , mitte J. Mahlapuu. R.J. i poolt edastatud informatsiooni ja maksudeklaratsioonide sisu üle J. Mahlapuu täiendavat kontrolli ei teostanud. Eelnevast tulenevalt puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik J. Mahlapuud seostada valeandmete esitamisega.
25. Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) pankrotihaldur M. Normann taotleb TMK kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Asjas on tõendamist leidnud, et J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu on endiselt koos, tegutsevad ühistes huvides ning abielulahutuse ja väidetava vara jagamise argument on esitatud ainult näiliku olukorra loomiseks ja varade väljakantimiseks Pajuristi Alusmäe OÜ-lt TMK-le väidetava õigusliku aluse loomiseks. Kannatanu leiab, et maakohtu otsus TMK süüditunnistamise ja tema vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamise kohta on seaduslik ning apellatsiooni seisukohad ei anna alust apellandi nõude rahuldamiseks. Kannatanu palub jätta Tartu Maakohtu 20.01.2020 otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 6 kuni 10 muutmata.
26. Kõik väited väidetavast abielulahutusest ja vara jagamisest on kriminaalmenetluses esitatud selleks, et näidata J. Mahlapuu iseseisvust ja mitteseotust T. Mahlapuu ebaseaduslike tehingutega varade „väljakantimisel“. 19.01.2020, s.o on üks päev enne kohtuotsuse kuulutamist saatis T. Mahlapuu Tartu Maakohtule teate, et temal ja J. Mahlapuul ei ole võimalik seoses Hispaania Kuningriigis toimunud liiklusõnnetusega ilmuda kohtuotsuse kuulutamisele. Nimetatud asjaolu kinnitab, et isikud on endiselt koos, tegutsevad ühistes huvides ning abielulahutuse ja väidetava vara jagamise argument on esitatud ainult näiliku olukorra loomiseks ja varade väljakantimiseks Pajuristi Alusmäe OÜ-lt TMK-le väidetava õigusliku aluse loomiseks.
27. Kannatanu soovib rõhutada ka asjaolu, et haldusasjas on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et faktiliselt juhtis TMK-d T. Mahlapuu (Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1738, p 22).
28. Kohtu seisukoht selle kohta, et kohus ei pea usutavaks J. Mahlapuu poolt TMK-sse suurte rahaliste vahendite paigutamist ja seejärel lahkumist juhatuse liikme positsioonilt, on igati põhjendatud. Samuti on kohtu arvates põhjendatult ebaloogiline, et J. Mahlapuu rahalised 19 vahendid pärinesid abieluvara jagamisest. Vara jagamise kohta ei ole esitatud mitte ühtegi dokumenti ja see ei ole keskmiselt mõtleva inimese jaoks normaalne asjade kulg. See on omane ainult olukorrale, kus abieluvara jagatakse formaalselt.
29. Asjaolu, et T. Mahlapuu on tunnistatud süüdi ka KarS § 384 lg 1 järgi ja ta ei ole otsust vaidlustanud, kinnitab oluliselt kohtuotsuses ja kannatanu rahuldatud hagiavalduses esitatud asjaolusid. Tuvastatud on, et T. Mahlapuu võõrandas Pajuristi Alusmäe OÜ varad kogumaksumusega 582 903,68 eurot selle eest vastusooritust saamata. TMK kandis küll temale esitatud arvete alusel raha Pajuristi Alusmäe OÜ arvelduskontole, kuid laekunud raha ei kasutanud T. Mahlapuu võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, vaid ta kandis Pajuristi Alusmäe OÜ kontolt raha edasi enda isiklikule kontole. Isiklikult kontolt kandis T. Mahlapuu raha edasi J. Mahlapuu arveldusarvele, kust see jõudis tagasi TMK-le. Seega oli lepingu täitmine TMK poolt näiline.
30. Kõik TMK apellatsioonis esitatud vastuväited on sisutud ja paljasõnalised ning ei anna alust TMK õigeksmõistmiseks ja tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks. Kohtuotsuse lugejal kujuneb selge arusaam sellest, et J. Mahlapuu ei ole TMK-sse investeerinud mingit raha ja aset on leidnud n-ö raha ringliiklus ja majanduslikult mõttetu raha „ringmäng“. T. Mahlapuu eestvedamisel ja J. Mahlapuu kaasabil käivitati „karussell“ raha liikumise õigusliku aluse näilikuks esitamiseks, mille tagajärjel Pajuristi Alusmäe OÜ pankrotistus. T. Mahlapuu tunnistab äriühingu rahade kasutamist enda huvides ja osundab selle kasutamisel pooltõdedele: omaniku laenu väljavõtmine, osakapitali vähendamine ja saadud vahendite kasutamine abieluvara jagamiseks. Nimetatud asjaolude esinemist ei ole aga kohtumenetluses tõendatud, kuigi sellised argumendid tuleb tõendada. Ringkonnakohtu järeldused
31. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub prokuratuuri ning Maksu- ja Tolliameti apellatsioonides toodud taotluste alusel osaliselt tühistamisele ja nimetatud apellatsioonid tuleb rahuldada. TM Kaubanduse OÜ kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu ja selles osas jääb maakohtu otsus muutmata.
32. Eeltoodud järeldusele jõudis ringkonnakohus järgmisi küsimusi lahendades:
33. Kas J. Mahlapuu on „tankist“ (vt maakohtu otsuse p-s 44 toodud väljend) ja ei vastuta KarS § 3891 lg 1 järgi või ta on siiski süüdi selle kuriteo toimepanemises? Sellega on seotud ka tema ja T. Mahlapuu vastu solidaarselt esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamine ja selle suurus, kuna T. Mahlapuult mõisteti see välja ainult osaliselt. Eeltoodust sõltuvalt tuleb lahendada J. Mahlapuu vara aresti all olek, samuti tema menetluskulud.
34. Siis tuleb lahendada, millised peaks olema õiguslikud põhistused KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuse käsitlemisel.
35. Veel tuleb otsustada, kas TM Kaubanduse OÜ on süüdi KarS § 3891 lg 3 järgi või ei ole ning sellega seotud Pajuristi Alusmäe OÜ (pankrotis) tsiviilhagi lahendamine ja menetluskulud.
36. Lõpuks tuleb lahendada apellatsioonimenetluse kulude osas esitatud taotlused.
37. Maakohus leidis, et J. Mahlapuu tuleb KarS § 3891 lg 1 järgi õigeks mõista. Vastavad põhjendused on toodud maakohtu otsuse p-des 38-44 ja
38. Kokkuvõtlikult taandub kõik KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo printsiibile: kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Otseseid tõendeid J. Mahlapuu tahtlikule osalemisele maksupettuses ei ole ning kaudsed tõendid tema süüdimõistmiseks alust ei anna. J. Mahlapuu ei teadnud suurt midagi ettevõtlusest üldiselt, rääkimata siis spetsiifiliselt puiduärist. Tunnistajate väitel ei osalenud J. Mahlapuu kuidagi ettevõtlustegevuses. Maakohus leidis, et J. Mahlapuu vastused politsei 20 küsimustele on paljuski ebaloogilised ja vastuolulised ning tema päevik viitab valetamisele. Väga tõenäoliselt valetas J. Mahlapuu politseile T. Mahlapuu palvel: viimane soovis panna riiki uskuma, et midagi ebaseaduslikku toimunud ei olnud, vaid et J. Mahlapuu oli sisenenud igati korrektselt ettevõtlusse. J. Mahlapuu vastutust ei saa tuletada ka tõigast, et terve hulk rahaülekandeid tehti tema pangakontolt. Nimelt ei tähenda see automaatselt, et raha üle kandjaks oli J. Mahlapuu. Tõsi, täielikult ei saa välistada, et J. Mahlapuu seda oli, kuid maakohus pole selles kindel. J. Mahlapuu vastutust ei saa tuletada ka SEB-panga konto avamisest, TMK-s juhatuse liikmeks hakkamisest ja rendilepingule alla kirjutamisest. Maakohtu arvates võis neid toiminguid tema eest teha T. Mahlapuu. Aga isegi kui need sammud viis ellu J. Mahlapuu ise, ei ole võimalik KrMS § 7 lg 3 jaoks tarviliku kindlusega öelda, et J. Mahlapuu oli kuigivõrd teadlik T. Mahlapuu plaanist. On võimalik, et T. Mahlapuu ei pühendanud J. Mahlapuud oma plaani rohkem, kui see tingimata tarvilik oli. Seepärast ei pruukinud T. Mahlapuu J. Mahlapuule selgitada ei Sakkose „tühjaks kantimist“ ega maksupettust puudutavat. Mõeldav on, et T. Mahlapuu ütles J. Mahlapuule üksnes seda, et too peab lähimal ajal mõned allkirjad andma ja mingid avaldused esitama. Kuivõrd J. Mahlapuu oli T. Mahlapuu abikaasa, võis ta anda oma nõusoleku selleks, et T. Mahlapuule vastu tulla. Selle stsenaariumi tõenäosust kinnitab ka J. Mahlapuu isik. Nagu öeldud, oli tegemist inimesega, kes ettevõtlusest suurt midagi ei teadnud ja kes võis seepärast anda n-ö blankolubaduse kergemalt kui seda oleks andnud inimene, kes selle valdkonnaga kursis olnud oleks ja sellest lähtuvalt T. Mahlapuult täpsustavaid küsimusi küsida võinuks. Et niisugune olukord on võimalik, tulebki see juhinduvalt KrMS § 7 lg-st 3 tuvastada: J. Mahlapuu oli „tankist“, kes võttis teda ära kasutanud T. Mahlapuu mahitusel ette mõningad sellised sammud, mille sisust ta ise kuigivõrd aru ei saanud. Isegi kui J. Mahlapuu aimas, et T. Mahlapuu teeb midagi ebaseaduslikku, pole ikkagi võimalik tema tahtlust jaatada. Nimelt peab tahtlus puudutama konkreetseid koosseisuelemente ehk praegusel juhul KarS § 3891 lg 1 elemente, sh seda, et tegemist on käibemaksupettusega, mis baseerub valeväitel, justkui oleks Sakkose müünud TMK-le enam kui 200 000 euro eest (st summa eest, mille puhul ületab käibemaks 40 000 eurot) asju. Sellist konkreetsust pole võimalik tuletada arusaamast, et keegi teeb midagi illegaalset. Valeandmete ettevaatamatu esitamine – mis J. Mahlapuu puhul kõne alla tulla võiks – aga karistatav ei ole.
39. Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldustega kõrvaldamata kahtluste kohta ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole kõrvaldamata kahtlustega, sest need on kõrvaldatud, kuna asjas on olemas J. Mahlapuu süüd kinnitavad otsesed tõendid (nii isikulised kui dokumentaalsed). Sellisteks tõenditeks on lisaks J. Mahlapuu enda kahtlustatavana antud ütlustele (VI kd lk 37-45) kaassüüdistatavate T. Mahlapuu ja R.M. ning tunnistaja A.H. u ütlused (VI kd lk 24-33 ja 9 pöördel-11 pöördel). Dokumentaalseteks tõenditeks on süüdistusakti (I kd lk 3-12) punktides 2.1.8, 2.1.12-2.1.13, 2.2.2-2.2.4, 2.2.7-2.2.10, 2.2.182.2.27, 2.2.30-2.2.32, 2.2.37-2.2.38 märgitud dokumendid, milleks on pangakontode väljavõtted, läbiotsimiste protokollid, volitused e-maksuameti teenuse kasutamiseks, käibedeklaratsioonid.
40. Käsitledes neid tõendeid lähemalt, nähtub, et J. Mahlapuu maakohtus ütlusi ei andnud ja seetõttu tema osas tuleb aluseks võtta kahtlustatavana antud ütlused (VI kd lk 33). Neist nähtub, et ta on olnud Sakkose ja TMK (ringkonnakohtu lühendid) juhatuse liige. T. Mahlapuud tunneb ta 20 aastat, nüüdseks on nende abielu lahutatud, omavahelised suhted on head. Ka R.M. d (T. Mahlapuu poeg) tunneb ta 20 aastat, läbisaamine on hea. J. Mahlapuu on TMK omanik, algul oli ta ka selle juhatuse liige, nüüd on selleks R.M. . Kui J. Mahlapuu oli TMK juhatuse liige, siis oli tal erinevaid tööülesandeid, tema töö seisnes puidu immutamise ja kuivatamise organiseerimises. 2016 aastal olid TMK-l samad tegevusalad, soov oli edasi areneda. 2016 suvel korraldas ettevõtte tegevust tema ise. TMK-l on põhivahendeid ja transpordivahendeid, nende nimekiri on pikk. Puidutöötlemise masinad asuvad TMK tegevuskohas Rebasel. Ta ei oska öelda, kui palju on TMK-s töötajaid, teab näiteks, et R.S. tegeleb immutamisega. 2016 ta 21 investeeris TMK-sse, tänu sellele sai osta vajalikud seadmed. TMK majanduslik seis oli 2016 lootusrikas, hetkel on rahuldav. TMK finantseerimise alus on ka praegu tema 2016 tehtud investeering. 2016 oli TMK-l äripartnereid, kellega 2016 suvel suhtles tema ise, väljastades arveid ja sõlmides lepinguid. TMK-l oli arvelduskonto SEB pangas, mille kasutamise õigus tal oli, ta oli allkirjaõiguslikuks isikuks. TMK võttis tema käest laenu 500 000 eurot, ta vormistas laenulepingu. Selle raha sai ta T. Mahlapuu käest abielulahutuse käigus. TMK raamatupidamisega tegeles A.H. , kellega ta 2016 ka suhtles. Pangaülekandeid teostas J. Mahlapuu ise, sularahaga ta ei tegelenud. 2016 olid dokumendid osaliselt A.H. u käes, osaliselt TMK kontoris. 2016 esitas maksudeklaratsioone A.H. , tema neid ei esitanud. Ruumide rendilepingule TMK ja Sakkose vahel kirjutas ta alla. TMK ostis Sakkoselt erinevaid puidutöötlemise masinaid. Tasuti pangaülekannetega. Tema tegi TMK nimel interneti panga vahendusel ülekandeid Sakkosele, keda esindas T. Mahlapuu.
41. T. Mahlapuu ütlustest nähtub, et J. Mahlapuu sai TMK omanikuks 2016 maikuus seoses abieluvara jagamisega. J. Mahlapuu oli kursis Sakkose ja TMK vaheliste äritehingutega, olles ka varem perekondlike sidemete kaudu kokku puutunud puidutöötlemise ja tootmisega. Ta oli T. Mahlapuuga peetud läbirääkimiste tulemusena nõus Sakkoselt vara ostma ja kinnistud rendile võtma. Kui midagi J. Mahlapuul äritegevuses vajaka jäi, siis T. Mahlapuu andis talle küll nõu, kuid ei teinud ülekandeid ega juhtinud TMK sisulist tegevust, seda tegi J. Mahlapuu.
42. R.M. ütlustest nähtub, et ta oli J. Mahlapuule TMK juhtimisel igati abiks, sest tal on vastav haridus ja pädevus olemas. Ta oli teadlik T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu läbirääkimistest seadmete ost- müügi osas, ta oli ka seal nõustaja rollis. Ta aitas J. Mahlapuul, kes oli TMK omanik ja finantseerija, äri käima lükata. J. Mahlapuu soov oli investeerida ja ettevõtlusega tegeleda, mida ta ka tegi.
43. Tunnistaja A.H. u ütlustest nähtub, et ta teab J. Mahlapuud kui TMK juhatuse liiget, kes küsis temalt kui raamatupidajalt Maksuameti jaoks vajalikke dokumente ning kellele ta tegi TMK 2016 aastaaruande. Üldiselt suhtles ta aga J. Mahlapuuga vähe.
44. Dokumentaalsed tõendid – pangakontode väljavõtted – tõendavad, et J. Mahlapuu tegi TMK kontolt ülekandeid Sakkose poolt esitatud arvete alusel, olles selleks eelnevalt T. Mahlapuuga kokku leppinud. J. Mahlapuu on SEB pangas avanud arvelduskonto juba 25.06.1996 (II kd tl 43). 09.08.2016 on J. Mahlapuu sõlminud sama konto juurde internetipanga lepingu ja rahvusvahelise deebetkaardi lepingu (II kd tl 44-45), millele ta on käsikirjaliselt alla kirjutanud. Kriminaalasjas on J. Mahlapuu konto väljavõte alates 01.07.2016 (II kd tl 46). Seda, et J. Mahlapuu pangakontot oleks kasutanud keegi teine kui J. Mahlapuu, ei kinnita ükski kohtus uuritud tõend, sh J. Mahlapuu enda poolt kohtueelsel uurimisel antud ning kohtuistungil avaldatud ütlused.
45. Maakohus on pidanud J. Mahlapuu ütlusi ebaloogilisteks ja vastuolulisteks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. J. Mahlapuu ülekuulamise protokollist (vt põhjalikumalt käesoleva otsuse p 140) nähtub, et ta on andnud selgitusi, kuidas tema on seotud TMK-ga, milliseid tööülesandeid ta seal täitis, millega äriühing tegeleb, kust äriühing sai põhivara ja seadmeid, kuidas toimus nende asjade eest tasumine. Samuti andis ta ütlusi selle kohta, et 2016 aasta suvel suhtles klientide ja tehingupartneritega tema, samuti väljastas arveid, aga teda aitas ka R.M. . Ta teadis, et äriühingul oli konto SEB pangas, mida oli 2016 aasta suvel õigus temal kasutada. Ta on kinnitanud, et 2016 aastal tegi tema pangaülekandeid. Samuti tasus tema Sakkose poolt esitatud arvete alusel TMK pangakontolt. J. Mahlapuu on ülekuulamisel rääkinud, et ta tegi ka ülekandeid enda pangakontolt TMK pangakontole.
46. Seega nähtub J. Mahlapuu eeluurimisel antud ütlustest ning T. Mahlapuu ja R.M. ütlustest, et J. Mahlapuu oli kursis TMK tegevusega, osales ise äriühingu tegevuses, Sakkoselt vara vastuvõtmises. Lisaks on J. Mahlapuu TMK esindajana sõlminud rendilepingu Sakkosega. Ta 22 on andnud nõusoleku kinnistusosakonnale, et Sakkose kinnistule kantakse sisse kahe äriühingu vaheline rendileping. Tema pangakontole on laekunud raha T. Mahlapuult, mille ta on kohe edasi kandnud TMK-le ja sealt omakorda jälle Sakkosele. J. Mahlapuu TMK juhatuse liikme ning töö korraldajana oli teadlik sellest, et TMK-l puudusid rahalised vahendid seadmete eest tasumiseks ning et nende seadmete eest tasuti ühe ja sama rahaga.
47. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõendite kohaselt olid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadlikud, et arvetele ei ole märgitud tehingute tegelik sisu ja eesmärk, vaid nende näilike arvete koostamise ja esitamise eesmärk oli varjata ettevõtte üleminekut ja seeläbi tekitada TMK-l sisendkäibemaksu tagasisaamise õigus. Samuti leppisid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu kokku, et J. Mahlapuu teeb TMK arvelduskontolt ülekanded Sakkose arvelduskontole Sakkose poolt esitatud näilike arvete alusel, kuid Sakkosele ülekantud raha jõuab läbi T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu arvelduskontode TMK-le tagasi.
48. Ülekannete tegemine tõendab nende tegijate teadlikkust ülekannete tegemise tegelikest eesmärkidest. Kuna nn tasumiseks kasutati kogu aeg ühte ja sama raha, siis olid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadlikud sellest, et tegelikult ei toimunud vara ostu ja müüki ning seeläbi ei olnud õigust nendel arvetel näidatud käibemaksu kajastada käibedeklaratsioonides enamtasutud sisendkäibemaksuna.
49. Eeltoodust nähtub, et J. Mahlapuud ei saa kuidagi „tankistiks“ pidada. Selle kinnituseks ringkonnakohus märgib alljärgnevalt veelkord tõendid, mis maakohtu sellise järelduse ümber lükkavad.
50. T. Mahlapuu ja R.M. kumbki ei ole väitnud seda, et J. Mahlapuu oleks olnud tankisti rollis. Nad mõlemad rääkisid sellest, et J. Mahlapuule otsustati anda üks äriühing ja ühiselt kolmekesi otsustati, millist vara rendile võtta ja kuidas äritegevusega edasi minna. J. Mahlapuu kohtuistungil loobus ütluste andmisest, samas tal oli võimalus kohtule rääkida sellest, et tema midagi äritegevusest ei teadnud, ta iseseisvalt mingeid toiminguid ei teinud ja täitis ainult teiste inimeste korraldusi, tegi seda, mida temalt taheti. Kuna ta seda ei avaldanud, siis tuleb lähtuda tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Neist ei nähtu, et tema võttis ainult äriühingu enda nimele, avas konto, aga mitte midagi muud ta ei teinud. Ta on andnud ütlusi, kuidas ta
51. a suvel juhtis selle äriühingu tegevust, pidas läbirääkimisi varade soetamise üle, leppis kokku, kuidas ja milliseid varasid soetatakse, tegi ülekandeid pangakontolt. Need on tema ütlused selle kohta, mida ta teinud on. Kuigi ta raamatupidamise asjaolusid täpselt ei tea, oli ta teadlik, et A.H. on raamatupidaja ja esitab ka maksudeklaratsioone. Tema enda ütlustest tuleb välja see, et ta osales T. Mahlapuuga läbirääkimiste pidamises, oli teadlik millised varad TMK endale saab. Ta sõlmis rendilepingu, üleandmise-vastuvõtmise akti, kust on näha, millised hooned ta rendile võtab, ta teadis, milline on hoonete sisustus. Kui võrrelda neid hooneid ja arveid, siis sealt on näha, et põhimõtteliselt kõik nendel kahel kinnistul olevad hooned on läinud TMK käsutusse. Ta ise kinnitas, et tegi need pangaülekanded. Ülekannetest on näha, et pole märgitud lihtsalt ülekanne Sakkosele, vaid on viide konkreetse numbriga arvele, konkreetne summa. Seal on näha, et Maksu- ja Tolliamet kannab oktoobris raha tagasi ja seda raha kasutatakse veel omakorda järgmiste kannete tegemisel. J. Mahlapuu osaleb kahte pidi kannetel - ta saab raha T. Mahlapuu pangakontolt isiklikule kontole ja kannab isiklikul kontol oleva raha TMK-le ja sealt omakorda Sakkosele. Ta on sõlminud laenulepingu, mille alusel ta on andnud laenu TMK-le 600 000 eurot, samas äriühingu juhatuse liikmena ta nägi, et ta ei ole sellist raha äriühingule laenanud, vaid see on üks ja sama raha, mis koguaeg ringi liigub. See on 50 000 euro suurusjärgus rahasumma, mis lihtsalt käib ühelt kontolt teisele selleks, et näidata, et justkui oleks arvete eest tasutud. Seega näitavad need J. Mahlapuu ütlused ja tema poolt tehtud ülekanded seda, et ta oli täpselt teadlik nendest arvetest, arvete sisust ja ta tegi nende alusel teeseldud ülekandeid. Ta oli teadlik sellest, millise vara ta üle võtab, st võtab üle praktiliselt kogu Sakkose vara ja jätkab teise äriühinguga samalaadset tegevust. Äriühingu juhina oli ta 23 teadlik, et kui on olemas arved, mida tema äriühingu pangakontolt tasub, siis oli ta teadlik, et nende arvete alusel tehakse raamatupidamist ning neid kajastatakse raamatupidamise dokumentide hulgas ning Maksu- ja Tolliametile esitatud deklaratsioonides.
52. Käesoleva otsuse p-des 140-144 toodud ütlustest ja dokumentidest tuleneb, et J. Mahlapuu tegeles
53. a suvel TMK igapäevase majandustegevuse juhtimisega. Oli teadlik sellest, et raamatupidaja esitab deklaratsioonid. Leppis kokku, kuidas toimub varade ost - müük ja varade rendile andmine. Andis nõusoleku kinnistusosakonnale, et Sakkose kinnistule kantakse sisse kahe äriühingu vaheline rendileping. Pangakontodelt nähtuvast J. Mahlapuu osales toimingutes, kus tema kontole laekus raha T. Mahlapuult, siis ta selle raha kandis edasi TMK-le ja TMK nimel tegi ülekandeid Sakkosele. Kuivõrd J. Mahlapuu kinnitas, et tema on nende ülekannete tegija, oli allkirjaõiguslikuks isikuks, pidas läbirääkimisi varade osas ja rendilepingu sõlmimiseks, siis oli J. Mahlapuu TMK juhatuse liikmena teadlik sellest, et TMK-l puudusid varalised vahendid seadmete eest tasumiseks, mille kohta Sakkose arveid esitas ning nende seadmete eest tasuti ühe ja sama rahaga. Kohtule esitatud tõenditest nähtub üheselt, et T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu tegutsesid ühiselt ja üheskoos. T. Mahlapuu esitas kooskõlastatult J. Mahlapuule arveid, mis ei vastanud tegelikkusele. J. Mahlapuu tasus nende arvete alusel, seega oli ta teadlik, et need arved on esitatud ja tema osales nende n-ö karussell tehingute tegemisel. Seega panustasid mõlemad sellele, et raamatupidaja vahendusel esitatakse maksudeklaratsioonides valeandmeid. Kui tulla subjektiivse külje juurde, et milline oli T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu tahtlus neid tegusid toime panna, siis ringkonnakohus leiab, et just nimelt nende rahade n-ö karussell ringide tegemine näitab T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu kavatsetust. Kuivõrd nende plaan ei olnud kunagi nende arvete eest tasuda, vaid lihtsalt näidata arvete eest tasumist ja seejuures ühe äriühingu tegevus tõsteti ümber teise äriühingusse, on nad mõlemad tegutsenud kavatsetult, kasutada olukorda selliselt, et esitada maksudeklaratsioonides valeandmeid ja saada seeläbi riigilt tagasi enammakstud käibemaks. Uuritud tõenditest nähtub, et see tegevus on toimunud TMK huvides ja huviks oli saada riigilt enammakstud käibemaks tagasi enda äritegevuses kasutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga. Seda näitavad kohtule esitatud kirjalikud tõendid. Ettevõte ülemineku korral tegelikult käivet ei teki ja seetõttu on maksuhaldurile deklaratsioonides esitatud valeandmeid selle kohta, et justkui oleks käive tekkinud.
54. Kõike eeltoodut kokku võttes ringkonnakohus leiab, et J. Mahlapuu on toime pannud talle süüks arvatud kuriteo KarS § 3891 lg 1 järgi.
55. Kuna süüdistus on J. Mahlapuule esitatud koos T. Mahlapuu ja TMK-ga ning viimased maakohus mõistis süüdi, kuid T. Mahlapuu osas prokuratuur ja MTA on vaidlustanud süüdimõistmise põhistused ning TMK kaitsja taotleb TMK õigeksmõistmist, siis alljärgnevalt ringkonnakohus algul käsitleb T. Mahlapuu KarS § 3891 lg 1 järgi süüdimõistmise põhistusi ning seejärel TMK kaitsja taotlust.
56. Maakohus tunnistas küll T. Mahlapuu ja TMK maksukuriteo toimepanemises süüdi, kuid sisustas valeandmete esitamist erinevalt sellest, kuidas on seda põhjendanud prokuratuur süüdistusaktis ja maksuhaldur avalik-õiguslikus nõudeavalduses. Maakohus luges valeandmeteks selle, et TMK käibemaksudeklaratsioonides kajastus väide, et TMK maksis Sakkosele viimaselt saadud asjade eest nii nende endi hinna kui ka käibemaksu. Et aga TMK ei andnud Sakkosele asjade eest midagi, ei vasta käibemaksu tasumise väide tõele ehk tegemist on valeandmetega (maakohtu otsuse p 68).
57. Süüdistuses toodud etteheite kohta, et tegemist on ettevõtte üleminekuga ja seetõttu käivet ei teki – on maakohus lühidalt nentinud, et T. Mahlapuu vastutusele võtmine süüdistuses viidatud alusel (lisaks sellele, et ettevõtte üleandmine tõepoolest toimus) eeldaks seda, et T. Mahlapuu teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et ettevõtte üleandmise korral käivet ei teki. Kohtu hinnangul puuduvad igasugused viited, et T. Mahlapuul sellised juriidilised teadmised 24 olid. Rohkem ei ole maakohus süüdistuses toodud etteheitel peatunud ning tegelikult on jätnud analüüsimata, kas ettevõtte üleminek toimus või mitte (maakohtu otsuse p 67).
58. Ringkonnakohus sarnaselt prokuratuuri ja MTA-ga ei nõustu eeltoodud maakohtu seisukohtadega. Uuritud tõendite kohaselt on T. Mahlapuu pikka aega tegelenud ettevõtlusega ning olnud mitmete äriühingute juhatuse liikmeks, kelle üheks ülesandeks on mh vastutada äriühingu raamatupidamise eest. Äriühingute juhtide tavapäraseks ülesandeks on esitada ise või tagada, et maksuhaldurile esitatakse õigeaegselt õige sisuga maksudeklaratsioonid. Seega on äriühingu juhil olemas elementaarsed teadmised selle kohta, et käive on kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus (

§ 4

lg 1 p 1) ning et maksudeklaratsioonide aluseks olevatel arvetel peab olema kajastatud nende tegelik sisu. Kuivõrd antud juhul Sakkose TMK-le kaupa ei võõrandanud, oli äriühingu juhile teada, et selliste tehingute kohta ei peaks esitama arvet, veel vähem lisama arvele käibemaksu.

1. Ringkonnakohus leiab, et uuritud tõendite kohaselt oli toimunud tehingute sisuks ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses ning seda kinnitavad järgmised asjaolud:
2. Kattuvad üleandja (Sakkose) ja omandaja (TMK) juhtorganite liikmed, tegevuskohad ja juriidilised asukohad. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu on mõlemad olnud nii TMK kui ka Sakkose juhatuse liikmed. TMK jätkas sama tegevust samas tegevuskohas, samade tootmisvahenditega ning valdavalt samade töötajatega.
3. Üle on läinud kinnisasjad, tootmisvahendid ja muud materiaalsed vahendid. T. Mahlapuu andis Sakkose nimel TMK-le üle praktiliselt kogu oma vallasvara. Samuti andis ta viieks aastaks sümboolse tasu eest (400 eurot) rendile Sakkosele kuuluvad kinnistud koos tootmishoonetega. T. Mahlapuu elukohas toimunud läbiotsimisprotokolli ja rendilepingu lisaks oleva üleandmise ja vastuvõtmise akti alusel saab öelda, et kinnistutel asuvatest hoonetest on läinud TMK valdusesse peaaegu kõik hooned ning samuti hoonetes asunud seadmed.
4. Nii T. Mahlapuu kui TMK juhatuse liige R.M. väitsid kohtuistungil, et kogu Sakkose vara ei võõrandatud TMK-le, oli ka teisi ostjaid ning osa varast jäi üldse müümata. Need väited on jäänud paljasõnalisteks, kuna raamatupidamise dokumentide kohaselt (Sakkose pearaamatu põhivara müük - kohaselt) on põhivarast müüdud kellelgi teisele kui TMK-le ainult mõned esemed ning võrreldes TMK-le üle antud varadega moodustavad need väga väikese osa Sakkose põhivarast. Ülejäänud seadmed on müüdud kõik TMK-le.
5. Sakkosel olnud kliendi- ja hankijasuhted jätkusid TMK-s. Tunnistajate K.P. i (Oerzen OÜ esindaja) ja P.H. (AS Rait esindaja) ütlused kinnitavad, et neile anti teada, et mingist hetkest hakkab Sakkose asemel nende äriühingutele esitama arveid TMK. Nende jaoks midagi ei muutunud - nende äripartneri tegevuskoht ja hinnad jäid samaks, ainult tehingupartneri nimi muutus. P.H. esitas ka e-kirja, mille AS Rait sai 26.09.2016 Sakkoselt selle kohta, et alates 12.09.2016 on arvete väljastajaks TMK, kuna Sakkose ei opereeri enam immutusega. Hinnad ja maksetähtajad jäävad kõik samaks. Eeltoodut kinnitas ka tunnistaja M.S. .
6. Sakkose ja TMK käibedeklaratsioonide A ja B osadest nähtuvad mõlema äriühingu kliendid – kellele müüdi ja kellelt osteti kaupa. Samuti nähtuvad kliendid ja hankijad pearaamatutest. Need kirjalikud tõendid kinnitavad, et Sakkose kliendid ja tarnijad muutusid TMK klientideks ja tarnijateks. Sakkose puidutöötlemisega seotud tegevus (tegelikult igasugune tegevus) lõppes 2016 septembrikuuga, so varade TMK-le üleandmisega. Sakkose kliendi- ja hankijasuhted jätkusid TMK-s. Klientide ja tehingupartnerite üleminekut kinnitavad ka Sakkose ja TMK pangakontode väljavõtted.
7. Ettevõtte üleminekut tõendab ka AS Kernel vastuskiri, mille kohaselt on esmalt IPaadressi kasutamiseks sõlmitud leping Sakkosega, kuid alates 09.08.2016 on selle lepingu ja sama IP-aadressi kasutamise üle võtnud TMK (I kd tl 240-241). 25
8. Üleminekule eelnev ja sellele järgnev tegevus olid sarnased. See nähtub majandusaasta aruannetest (Sakkose 2015 aasta ja TMK 2016 aasta) ja pearaamatutest - mõlemad äriühingud tegelesid puidutöötlemisega, pakkusid puidutöötlemise teenuseid. Sakkose jätkas 2016 puitmaterjali immutamise ja kuivatusteenuse osutamise ning küttepuude tootmisega. TMK 2016 aasta majandusaasta aruande kohaselt tegeles ettevõte puidutöötlemissaaduste tootmise ja müügiga. Aasta lõpu seisuga töötas ettevõttes 5 töötajat, töökohad komplekteeriti põhiosas 2016 sügisel. 2017 on kavas spetsialiseeruda puiduimmutusele ja leida ettevõttele muid täiendavaid tegevusvaldkondi.
9. Säilis personal. Sakkose töötajatest said TMK töötajad. 2016 septembrikuuga lõppes sisuliselt Sakkose tegevus – pangakontodele ei toimunud laekumisi. Käibedeklaratsioonide lisade kohaselt puudusid ostutehingud, toimusid müügid TMK-le ja Firewood Production OÜle. Samas jätkusid tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide kohaselt töötasu väljamaksed mitmetele töötajatele, näiteks M.S. ele, kes töötas Sakkoses ostu-müügi juhina. Ta selgitas kohtuistungil, et ta töötas kogu aeg samas asukohas, täitis samu ülesandeid, aga nende äriühingute nimed, kus ta töötas, vahetusid. Mingil perioodil ütles T. Mahlapuu, et metsamaterjal tuleb kokku osta TMK nimel. Tunnistajad S.S. ja T.R. tegelesid Rebase kinnistul puude pakendamisega. Nad seletasid kohtuistungil, et töötasid Sakkoses alates septembrikuu keskpaigast 3 kuud. Tõepoolest on Sakkose deklareerinud nendele töötasu väljamaksete tegemise. Samas lõppes Sakkose tegevus juba septembris
11. Eeltoodud tõenditest nähtub, et ettevõtte üleminek oli sujuv. Töötajad ei saanud aru, millises äriühingus nad töötavad ning see info ei jõudnud ka dokumentidesse ega raamatupidajani. Töötajad tegid jätkuvalt ühte ja sama tööd ühes asukohas sõltumata äriühingu nimedest. Uuritud tõenditest nähtub, et TMK jätkas Sakkose majandustegevust samade tootmisvahenditega ja samades ruumides, kus varem tegutses Sakkose. Seetõttu säilitas Sakkose poolt üle antud majandusüksus oma identiteedi. Samuti nähtub kogutud tõenditest, et TMK võttis Sakkose tegevuse üle sujuvalt, tootmist katkestamata, mis viitab sellele, et Sakkosel puudus tahe tegevust lõpetada. Poolte tahe oli suunatud sellele, et Sakkose senine majandustegevus anda üle TMK-le. Kohtupraktika kohaselt tuleb ettevõtte ülemineku tuvastamiseks hinnata tehingute olemust,
12. poolte käitumist enne ja pärast tehingute sõlmimist, poolte seotust ja muid asjaolusid kogumis. Nende, objektiivselt tuvastatud asjaolude kogumi põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas omandajale on üle antud iseseisva majandusüksuse tuum, s.o põhiliste asjade ja õiguste kogum, mis lubab neid koostoimes kasutada samaks või sarnaseks tegevuseks ettevõtluses.
13. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõenditega on tuvastatud, et Sakkose andis TMK-le üle iseseisva majandusüksuse tuuma, so põhiliste asjade ja õiguste tuuma, mis lubab neid koostoimes kasutada samaks või sarnaseks tegevuseks ettevõttes.
14. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti tuvastanud, et arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud ning TMK, Sakkose, T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu pangakontodel toimunud ülekannete tegemise eesmärk oli varjata oma ebaseaduslikku tegevust ning jätta mulje, justkui tehingud oleks tegelikult aset leidnud. See omakorda kinnitab, et Sakkose vara võõrandamisel puudus majanduslikult arusaadav eesmärk ning tehingutega sooviti äriühingu senine majandustegevus üle anda.
15. Sakkose lõpetas tegevuse pärast ettevõtte üleandmist. Eeltoodust nähtub, et Sakkose ettevõte on TMK-le üle läinud ning seetõttu puudus TMK-l õigus Sakkose arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.
16. Maakohus leidis, et valeandmete esitamisena saab käsitleda maksudeklaratsioonis esitatud valeväited selle kohta, et TMK maksis Sakkosele viimaselt saadud asjade eest nii nende endi hinna kui ka käibemaksu. Et aga TMK ei andnud Sakkosele asjade eest midagi, ei vasta 26 käibemaksu tasumise väide tõele ehk tegemist on valeandmetega. Samamoodi on vale ka väide, nagu oleks TMK maksnud Sakkosele mingit renti. Niisugusel moel valetamisest kõnelemist ei välistaks ka see, kui tegemist oleks ettevõtte üleandmisega, sest väide asjade eest tasumise kohta oleks ka ettevõtte üleandmise korral väär. Tegemist oli näilike tehingutega, toimusid mitte müügi-, vaid kinketehingud (vt maakohtu otsuse p 68 ja selle joonealune kommentaar).
17. Ringkonnakohus sarnaselt prokuröri ja MTA-ga ei nõustu maakohtu eeltoodud järeldusega, et tegemist oli näiliku kinketehinguga. Kuigi TMK ei tasunud esitatud arvete alusel Sakkosele saadud asjade eest midagi, ei moodusta arvete tasumata jätmine KarS § 3891 sätestatud kuritegu. Seaduse kohaselt võib käibedeklaratsioonis kajastada ostuarveid ka juhul, kui nende eest ei ole deklaratsiooni esitamise ajaks tasutud.
18. Antud juhul on tegemist ettevõtte üleminekuga, kus käibedeklaratsioonid sisaldasid valeandmeid seetõttu, et TMK raamatupidamisarvestuses kajastati Sakkose arveid tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta – TMK püüdis arvetega näidata seda, justkui oleks toimunud ost-müük, kuid selliseid tehinguid tegelikult aset leidnud ei ole.
19. Ringkonnakohus sarnaselt prokuratuuri ja maksuhalduriga leiab, et TMK-l puudus õigus kajastada Sakkose arvetel märgitud käibemaksu oma sisendkäibemaksu hulgas, kuna maksustamisperioodidel 08.2016 ja 09.2016 toimunud tehingute näol ei olnud tegemist tootmisseadmete ja materjali ostu-müügitehingutega. Toimunud tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses – tehingute käigus läks TMK-le üle valdav osa Sakkose varadest ja õigustest.
20. Sakkose arvelduskontol nr XXX , TMK arvelduskontol nr XXX , J. Mahlapuu arvelduskontol nr XXX ja T. Mahlapuu arvelduskontol XXX ajavahemikus 01.08.2016 kuni 04.10.2016 toimunud ülekanded kinnitavad, et tegelikult ei tasunud TMK Sakkosele arvetel kajastatud tehingute eest. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu leppisid kokku, et J. Mahlapuu teeb TMK arvelduskontolt ülekanded Sakkose arvelduskontole Sakkose arvete alusel, kuid Sakkosele ülekantud raha jõudis läbi T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu arvelduskontode TMK-le tagasi. Vastav asjaolu kinnitab, et vara võõrandamisel puudus majanduslikult arusaadav eesmärk ning tegelikkuses sooviti tehingutega üle anda Sakkose senine majandustegevus.
21. TMK käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisega rikuti

§ 4

lg 2 p-i 1,

§ 29

lg 3 p-i 1 ja

§ 31lg-t 1.

Kuna ettevõtte või selle osa üleminekust

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki, siis puudus TMK-l õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks oma maksustatavast käibest Sakkose arvete alusel. TMK ja Sakkose tehingute tegelikuks eesmärgiks oli alusetu sisendkäibemaksu deklareerimise kaudu TMK-le käibemaksu enammakse tekitamine. Tehingute õigel vormistamisel ettevõtte üleandmisena ei oleks riigile kahju tekkinud.

1. Ringkonnakohus sarnaselt prokuratuuri ja maksuhalduriga leiab, et TMK ei tasunud Sakkosele midagi ning Sakkose arvetel märgitud käibemaksu kajastamise eesmärgiks oli käibemaksu tagastusnõuete tekitamine.
2. Samas ei saa ainuüksi käibemaksu tasumata jätmise fakti pinnalt väita, et TMK-l tekkis seetõttu alusetu käibemaksu tagastusnõue. Kui tehing toimus (kaup on üle antud, teenus osutatud), siis on käive tekkinud (

§ 11

lg 1) ning ostjal on õigus oma maksustatavatelt tehingutelt arvestatud käibemaksust maha arvutada nõuetekohaste arvete alusel maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks (

§ 29lg 1), vaatamata sellele, et tasumist ei ole toimunud.

1. Käesoleval juhul ei ole seatud kahtluse alla tehingute toimumist, vaid seda, et tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek, mitte ost-müük. Ettevõtte või selle osa üleandmisest ei teki käivet võlaõigusseaduse tähenduses. Teisisõnu, müüjal ei teki käibemaksu tasumise kohustust ning 27 ostjal ei ole õigust kajastada arvetel märgitud käibemaksu oma sisendkäibemaksuarvestuses.
2. Ringkonnakohus sarnaselt prokuratuuri ja maksuhalduriga leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata, kas perioodidel 08.2016 ja 09.2016 toimunud tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek. Samuti T. Mahlapuu vastutust ei saa välistada maakohtu otsuse p-s 67 toodud põhjendustel. Seejuures ei ole T. Mahlapuu ka ise väitnud, et ta ei oleks teadnud, et ettevõtte ülemineku käigus ei teki käivet. Veelgi enam, seaduse mittetundmine ei saa välistada isiku vastutust toime pandud kuriteo eest.
3. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus leiab, et maakohtul tulnuks võtta seisukoht, kas Sakkose ja TMK vaheliste tehingute sisuks oli ettevõtte üleminek. Kuna maakohus on jätnud ettevõtte üleminekut kinnitavad asjaolud arvesse võtmata ning analüüsimata, siis tuleb täiendada/täpsustada 20.01.2020 kohtuotsuses T. Mahlapuu poolt valeandmete esitamise koosseisu ja TMK maksukohustuste tekkimise, sh alusetute tagastusenõuete tekkimise, asjaolusid ja põhjendusi käesoleva otsuse p-des 154-181 ja 198-200 toodud põhjendustega.
4. Prokuratuuri ja MTA apellatsioonidele esitas vastuväited J. Mahlapuu kaitsja. Need on järgmised:
5. Prokurör on oma apellatsioonis leidnud, et kohus ei ole tõendite hindamisel lähtunud kohtus uuritud tõenditest, vaid on püstitanud ise versioone, kuidas võisid asjad aset leida. Ka MTA hinnangul on kohus põhjendamatult lähtunud eeldusest, et tõenäoliselt tegi teatud toiminguid J. Mahlapuu asemel T. Mahlapuu.
6. Süüdistatav prokuröri ja MTA sellekohaste väidetega ei nõustu. Maakohus on korduvalt kohtuotsuse J. Mahlapuud puudutavas osas viidanud, et järelduste tegemisel on lähtutud eelkõige J. Mahlapuu, T. Mahlapuu ja R.M. ütlustest, aga ka tunnistajate ütlustest (vt maakohtu otsuse p 39).
7. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-25-15 sedastanud, et tõendi usaldusväärseks tunnistamisel peab kohus hindama, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Süüdistatava hinnangul ei esine antud kriminaalasjas ühtki asjaolu, mis annaks alust kahelda menetluse käigus antud ütluste usaldusväärsuses, mistõttu jääb süüdistatavale arusaamatuks, miks üritab prokurör jätta muljet, justkui menetluses antud ütlusi (millest lähtudes on kohus otsuse teinud) ei saaks käsitleda tõenditena, eriti arvestades, et ka prokurör ega MTA ise ei ole menetluse käigus varasemalt ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud.
8. Samuti ei ole õige väide, nagu oleks kohus ühelegi tõendile tuginemata jõudnud järeldusele, et süüdistatava vastutust ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et mõned (väidetavalt nn rahade liikumise skeemis kajastuvad) rahaülekanded olid tehtud süüdistatava ja TMK pangakontodelt. Vastupidiselt, kohus on oma otsuse punktides 41 ja 42 põhjalikult selgitanud, et justnimelt kõiki (kaudseid) tõendeid kogumis hinnates ei olnud kohtul võimalik in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tuvastada süüdistatava vastutust.
9. Muuhulgas on kohus sellisele järeldusele jõudmisel tuginenud tuvastatud faktile, et
10. novembril 2016 (st ajal, mil süüdistatav oli TMK juhatuse liige) puudus süüdistataval TMK pangakonto kasutamise õigus, samas oli pangakonto kasutamise õigus sel ajal T. Mahlapuul. Et SEB pank ei säilita andmeid kehtetute arvete kasutamise volituste kohta, ei ole küll võimalik kontrollida pangakonto kasutamise volitusi
11. a suvel ja septembris, kuid T. Mahlapuu tegevuse osas tuvastatud faktilisi asjaolusid arvesse võttes on eluliselt usutav, et T. Mahlapuul olid vastavad volitused ka varem, kuivõrd vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Sellest tulenevalt on kohtul põhjendatult tekkinud kahtlused ka süüdistatava isiklikult pangakontolt 28 tehtud ülekannete osas.
12. KrMS § 7 lg 3 kohaselt saaks kohus süüdistatavale raha üle kandmise omistada üksnes siis, kui kohus oleks selles täiesti kindel. Antud tõendid ilmselgelt kohtus sellist siseveendumust tekitanud ei ole, mistõttu ei saanud kohus tõenduslikust baasist lähtudes teha ka süüdimõistvat otsust. Kuna süüdistatava süüd kinnitavad otsesed tõendid puuduvad ning ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, on kohus õigesti tuginenud in dubio pro reo põhimõttele, mille kohaselt tuleb kohtul põhjendatud kahtluste korral langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kohtu sellise tegevuse õiguspärasust kinnitab seejuures ka varasem kohtupraktika (vt nt 3-1-1-24-12; 3-1-1-12-07 ja 3-1-1-88-06). Seejuures rõhutab süüdistatav, et kohtupraktika kohaselt on kahtluste püsimajäämise tõenäosus suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt nt 3-1-1-33-08 ja 3-1-1-12-07). Süüdistatav on seisukohal, et ühtki süüdistatava vastutust ja süüd tõendavat otsest tõendit prokurör ega MTA käesolevas menetluses esitanud ei ole.
13. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud ka prokuröri väited, et „tasumiseks kasutati kogu aeg ühte ja sama raha“ ning „kogutud tõendite kohaselt olid Juulia Mahlapuu ja Tarmo Mahlapuu teadlikud, et arvetele ei ole märgitud tehingute tegelik sisu ja eesmärk, vaid nende näilike arvete koostamine ja esitamise eesmärk oli varjata ettevõtte üleminekut ja seeläbi tekitada TM Kaubanduse OÜ-l sisendkäibemaksu tagasisaamise õigus“. Süüdistatavale jääb jätkuvalt arusaamatuks, millised tõendid prokuröri arvates üheselt kinnitavad, et süüdistatav tegutses tahtlikult TMK-le sisendkäibemaksu tagastamise eesmärgil.
14. Olukorras, kus süüdistus rajaneb peaasjalikult väitele, et tehingud olid väidetavalt näilised, esitamata seejuures ühtki veenvat tõendit, mis ka reaalselt kinnitaksid nn rahade ringlemist, ei ole võimalik tuvastada süüdistatava tegevuses KarS § 3891 lg -s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivset külge. Üksnes asjaolu, et nii TMK kui Sakkose olid mõlemad (mingitel ajaperioodidel) samade füüsiliste isikute kontrolli all, ei anna alust väita, et seadmete ostmine ja nende alusel arvete esitamine oli MKS § 83 lg 4 tähenduses näilik. Süüdistatav rõhutab veelkord, et ühtki otsest tõendit prokurör menetluses esitanud pole ning nagu eelnevalt märgitud, siis üksnes kaudsetele tõenditele, mis ei ole kindlalt kõrvaldanud kahtlusi süüdistatava süü osas, tuginedes ei ole kohtul võimalik teha süüdimõistvat otsust.
15. Prokurör leiab, et süüdistatavat ei ole vastupidiselt kohtu seisukohale võimalik käsitleda isikuna, kellel puudus arusaamine toimuvast ning keda T. Mahlapuu kasutas ära endale oluliste eesmärkide saavutamiseks, kuivõrd süüdistatav oli kursis TMK tegevusega ning osales ise nii äriühingu tegevuses kui Sakkoselt vara vastuvõtmises, millest tulenevalt pidi süüdistatav olema ka teadlik, et TMK-l puudusid rahalised vahendid seadmete eest tasumiseks ning et nende seadmete eest tasuti ühe ja sama rahaga (st toimus nn rahade ringlemine).
16. Ehkki süüdistatav ei saa nõustuda väitega, justkui oleks süüdistatav olnud üksnes nn tankist, kes ettevõtlusest ja TMK tegevusest midagi ei teadnud, on siiski õige kohtu seisukoht selles osas, mis puudutab süüdistatava teadmisi T. Mahlapuu ebaseadusliku tegevuse osas. Süüdistatav nõustub kohtu seisukohaga otsuse punktis 75, mille kohaselt „isegi kui J. Mahlapuu aimas, et T. Mahlapuu teeb midagi ebaseaduslikku, pole ikkagi võimalik tema tahtlust jaatada. Nimelt peab tahtlus puudutama konkreetse koosseisu konkreetseid koosseisuelemente ehk praegusel juhul KarS § 3891 lg 1 elemente, sh seda, et tegemist on käibemaksupettusega, mis baseerub valeväitel, justkui oleks Sakkose müünud TMK-le enam kui 200 000 euro eest (st summa eest, mille puhul ületab käibemaks 40 000 eurot) asju. Sellist konkreetsust pole võimalik tuletada arusaamast, et keegi teeb midagi illegaalset. Valeandmete ettevaatamatu esitamine – mis J. Mahlapuu puhul kõne alla tulla võiks – aga karistatav ei ole.“
17. Seega on kohus õigesti tuvastanud, et süüdistatava tegevuses puudub KarS § 3891 lg-s 1 29 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivne külg, mis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes. See tähendab, et isik peab vähemalt pidama võimalikuks, et esitatavad andmed võivad olla valed. Lisaks näeb viidatud paragrahv ette subjektiivse küljena kavatsetust, maksu- või kinnipidamiskohustuse ja/või tagasinõude suurendamise osas. Antud juhul ei ole süüdistuses välja toodud ühtki tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava tegutsemist vähemalt kaudse tahtlusega maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes ega kavatsetusega maksu- või kinnipidamiskohustuse ja/või tagasinõude suurendamise suhtes.
18. Süüdistatav selgitab veelkord, et sai TMK endale seoses ühisvara jagamisega ning ettevõttes varasemalt toimunust sel hetkel teadlik ei olnud. Seejuures vastutas nii enne ettevõtte omandamist kui sellele järgnenud perioodil maksuküsimuste eest raamatupidaja A.H. ning süüdistatav raamatupidamisega ega A.H. uga kokku ei puutunud. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka A.H. u ütlustega, et TMK-le raamatupidamisteenuse osutamise töökorraldus oli kokkulepitud T. Mahlapuuga ning et süüdistatavaga suhtles raamatupidaja „väga vähe“. Informatsiooni selles osas, mida maksudeklaratsioonides kajastada, edastas raamatupidajale R.J. , mitte süüdistatav. R.J. i poolt edastatud informatsiooni ja maksudeklaratsioonide sisu üle J. Mahlapuu täiendavat kontrolli ei teostanud. Eelnevast tulenevalt ei esine ühtki faktilist asjaolu ega seda kinnitavat tõendit, mille alusel oleks võimalik süüdistatavat seostada MTA-le valeandmete esitamisega.
19. Kokkuvõtvalt leiab süüdistatav, et talle esitatud süüdistus on alusetu ning põhjendamata ja tõendamata. Süüdistus on otseses vastuolus teadaolevate ja tuvastatud faktidega, mis kummutavad süüdistatava süü võimalikkuse talle inkrimineeritava süüteokoosseisu mõttes. Sellest tulenevalt on Tartu Maakohus oma 20.01.2020 otsuses õigesti leidnud, et süüdistatav tuleb KarS § 3891 lg 1 alusel õigeks mõista.
20. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud J. Mahlapuu kaitsja vastuväited ei lükka prokuratuuri ja MTA apellatsioonides toodud väiteid ümber.
21. Nii on J. Mahlapuu kaitsja ise väitnud, et „ehkki süüdistatav ei saa nõustuda väitega, justkui oleks süüdistatav olnud üksnes nn tankist, kes ettevõtlusest ja TMK tegevusest midagi ei teadnud, on siiski õige kohtu seisukoht selles osas, mis puudutab süüdistatava teadmisi T. Mahlapuu ebaseadusliku tegevuse osas“ (vt käesoleva otsuse p 192). Samas kaitsja leiab, et süüdistatava tegevuses puudub KarS § 3891 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu subjektiivne külg, mis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes.
22. Ringkonnakohus leiab, et J. Mahlapuu tegutses tahtlikult maksukuritegu toime pannes. Seda kinnitab see, et J. Mahlapuu oli kursis TMK tegevusega, osales ise äriühingu tegevuses, Sakkoselt vara vastuvõtmises. TMK esindajana sõlmis rendilepingu Sakkosega, andis nõusoleku kinnistusosakonnale, et Sakkose kinnistule kantakse sisse kahe äriühingu vaheline rendileping. Tema pangakontole on laekunud raha T. Mahlapuult, mille ta on kohe edasi kandnud TMK-le ja sealt omakorda jälle Sakkosele. J. Mahlapuu TMK juhatuse liikme ning töö korraldajana oli teadlik selles, et TMK-l puudusid rahalised vahendid seadmete eest tasumiseks ning et nende seadmete eest tasuti ühe ja sama rahaga. J. Mahlapuu oli teadlik, et arvetele ei ole märgitud tehingute tegelik sisu ja eesmärk, vaid nende näilike arvete koostamise ja esitamise eesmärk oli varjata ettevõtte üleminekut ja seeläbi tekitada TMK-l sisendkäibemaksu tagasisaamise õigus. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu leppisid kokku, et J. Mahlapuu teeb TMK arvelduskontolt ülekanded Sakkose arvelduskontole Sakkose poolt esitatud näilike arvete alusel, kuid Sakkosele ülekantud raha jõuab läbi T. Mahlapuu ja J. Mahlapuu arvelduskontode TMK-le tagasi. Ülekannete tegemine tõendab nende tegijate teadlikkust ülekannete tegemise tegelikest eesmärkidest. Kuna nn tasumiseks kasutati kogu aeg ühte ja sama raha, siis olid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teadlikud sellest, et tegelikult ei 30 toimunud vara ostu ja müüki ja seeläbi ei olnud õigust nendel arvetel näidatud käibemaksu kajastada käibedeklaratsioonides enamtasutud sisendkäibemaksuna.
23. Eeltoodut kinnitavad J. Mahlapuu, T. Mahlapuu ja R.M. ütlused, pangakontode väljavõtted, volitused e-maksuameti teenuse kasutamiseks, käibedeklaratsioonid. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tegutsesid ühiselt, mõlemad panustasid sellele, et raamatupidaja vahendusel esitatakse maksudeklaratsioonides valeandmeid. Selline käitumine näitab nende mõlema kavatsetust kasutada seda, et ühe äriühingu tegevus tõsteti ümber teise äriühingusse (ettevõtte üleminek), selleks, et esitada maksudeklaratsioonides valeandmeid ja saada seeläbi riigilt tagasi enammakstud käibemaks, kuigi käivet ei tekkinud. J. Mahlapuu aktsepteeris eelmise TMK juhatuse liikme T. Mahlapuu poolt kehtestatud töökorraldust, et TMK raamatupidaja saab raamatupidamise korraldamiseks ja maksudeklaratsioonide esitamiseks vajalikud dokumendid TMK kontorist ning esitab nende dokumentide alusel maksudeklaratsioonid. Heauskne raamatupidaja kajastas arved äriühingu raamatupidamises ning esitas nende alusel koostatud käibedeklaratsioonid maksuhaldurile teadmata, et nendel arvetel kajastatud tehingute sisu ei vastanud tegelikkusele. J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu hoidsid raamatupidajat teadmatuses tegelikest asjaoludest ja kasutasid tema eksitust ära nii, et raamatupidaja teostas oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija ehk J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu teoplaani. Selliselt valitsesid J. Mahlapuu ja T. Mahlapuu tegu ülekaaluka teadmisega.
24. J. Mahlapuu oli TMK juhatuse liikmena ÄS § 180 lg 1, 181 lg 1 ja 183 kohaselt vastutav osaühingu juhtimise ja raamatupidamise korraldamise eest. Samuti oli ta MKS § 8 lg-st 1 lähtuvalt kohustatud tagama TMK maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, sh ka äriühingu tegevuse tõepärase arvestuse ning maksuhaldurile nõuetele vastavate maksudeklaratsioonide esitamise.
25. Eeltoodud tõendite kogum näitab, et J. Mahlapuu ei täitnud neid kohustusi ja pani toime maksukuriteo.
26. Kuna nii J. Mahlapuu kui T. Mahlapuu on toime pannud kuriteo KarS § 3891 lg 1 järgi, siis tuleb neil hüvitada riigile tekitatud kahju.
27. MTA on nende vastu solidaarselt esitanud avalik-õigusliku nõudeavalduse 50 732,7 eurot pluss intress.
28. Maakohus rahuldas selle nõude ainult T. Mahlapuu vastu ja sedagi osaliselt, mõistes välja 16 436,79 eurot pluss intress. Vastavad põhjendused on toodud maakohtu otsuse p-des
30. MTA sellise arutluskäiguga ei nõustunud ja taotleb avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamist 50 732,7 euro ulatuses. Vastavad põhjendused on toodud käesoleva otsuse p-des 102-
32. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus ebaõigest maksuvõla kujunemise metoodikast ja asjaoludest.
33. Ringkonnakohus leiab, et avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel tuleb aluseks võtta järgmised MTA apellatsioonis toodud asjaolud:
34. Maksuhalduri avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks on valeandmete esitamine TMK perioodide 08.2016 ja 09.2016 käibedeklaratsioonides, mille tõttu tekkis TMK-le alusetud käibemaksu tagastusnõuded kogusummas 94 502,61 eurot.
35. Kohtuotsuse p-s 114 on maakohus asunud seisukohale, et maksuhalduri argumentatsiooni alusel, mis tugineb ettevõtte üleandmisele, ei saa maksukohustust tuletada. Kohus märgib, et maksuhaldur viitab õigesti

§ 4

lg 2 p-le 1, et ettevõtte üleandmisel käivet ei teki, ent samas sedastab, et see aga muudab võimatuks käibemaksu nõudmise

§ 1lg 1 p 1 alusel, mis 31 eeldab selgelt käibe olemasolu.

Maksuhaldurile jääb arusaamatuks kohtu taoline seisukoht. 210. Avalik-õiguslik nõudeavalduses toodud maksukohustuste tekkimise põhjuseks on asjaolu, et TMK kajastas oma sisendkäibemaksuarvestuses Sakkose arvetel märgitud käibemaksu. Kuna aga kriminaalmenetluses kogutud tõendid kinnitavad, et TMK ja Sakkose vahel toimunud tehingute näol oli tegelikkuses tegemist ettevõtte üleminekuga võlaõigusseaduse tähenduses ning ettevõtte üleminekust käivet ei teki (

§ 4

lg 2 p 1), siis puudus TMK-l õigus ka nimetatud arvetel märgitud käibemaksu kajastamiseks oma sisendkäibemaksuarvestuses. 211. Täitmata on järgmised sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused: 212.

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet äriühingu või selle osas üleandmisest VÕS tähenduses. Arvestades, et ettevõtte või selle osa üleandmisel käivet ei teki, on TMK tootmisseadmete ja puitmaterjali soetusel Sakkose arvete alusel käibemaksu summa arvestamine sisendkäibemaksu hulgas vastuolus

-s sätestatuga. 213. Sisendkäibemaks arvatakse maha

§-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve alusel. Kuna tootmisseadmete ja puitmaterjali müüki tegelikult ei toimunud, siis ei ole tegemist nõuetekohase arvega (

§ 37lg 7).

1. Kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ei ole täidetud, siis puudus TMK-l õigus Sakkose rekvisiitidega arvetel märgitud käibemaksu kajastamiseks oma sisendkäibemaksu hulgas.
2. Kohtuotsuse p-s 16 on kirjeldatud käibemaksu tagastustaotluste asjaolusid. Õige on, et 30.09.2016 esitati TMK perioodi 08.2016 käibemaksu tagastustaotluse summas 60 206,7 eurot ning 03.10.2016 tagastati vastav rahasumma TMK-le.
3. Samas on ekslik asjaolu, et sellest summast on maksuhaldur praeguseks tagasi saanud 43 769,91 eurot, mis koosneb TMK ettemaksukontole laekunud perioodi 09.2016 käibemaksu tagastusnõudest summas 42 068,42 eurot ja pärast maksuotsuse väljastamist toimunud laekumistest summas 1 701,49 eurot.
4. Maksuhaldur selgitas 07.11.2019 esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse täienduses, miks on avalik-õiguslik nõudeavaldus esitatud väiksemas summas kui maksukuriteo toimepanemisel tekkinud kahju (s.o 94 502,61 eurot).
5. MKS § 107 lg 4 sätestab, et kui päras