(3)kohustuste eiramise kohta T. Haar määruskaebuses vaidluse alla seadnud ei ole. Küll vabandab süüdimõistetu oma üleastumisi sõltuvusprobleemiga ning leiab, et teda oleks siiski võimalik jätta vabadusse. Lähtuvalt T. Haari väidetest tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses seega hinnata seda, kas maakohus valis KarS § 75 lg-s 4 toodud meetmete – täiendavate kohustuste määramine, katseaja pikendamine või karistuse täitmisele pööramine – hulgast põhjendatult viimase või oleks kohasem üks nimetatud kergematest võimalikest abinõudest.
- Kohtukolleegium leiab, et vanglasse saatmine kui KarS § 75 lg-s 4 loetletutest raskeim meede tuleb kõne alla siis, kui süüdimõistetu rikkumised olid tahtlikud, rasket laadi ning ka tulevikus on karta rikkumiste jätkumist. Nagu juba mainitud, ei ole vaidlust selles, et T. Haar on käitumiskontrolli rakendamise tingimuste vastu eksinud ulatuslikult ning tahtlikult. Samuti on vähemalt narkootilise aine tarvitamise keelu korduv ignoreerimine ka laadilt raske vääratus. Nimelt tuleb selles osas tähele panna, et esineb asjaolusid, mis kõnealuse kohustuse korrektse järgimise süüdimõistetu poolt iseäranis oluliseks tegid: T. Haari on kriminaalkorras karistatud suures koguses narkootiliste ainete käitlemise ja mootorsõiduki juhtimise eest narkojoobe seisundis, samuti on viis tema 25-st kehtivast väärteokaristusest mõistetud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 järgi. Eelnev viitab sellele, et T. Haari narkootilise aine tarvitamise ja tema seadusvastase käitumise vahel on tugev seos. Seda kokkupuutepunkti näeb määruskaebusest selguvalt ka süüdimõistetu ise. Nimelt möönab ta, et just narkootikumid on viinud teda nii kuritegudeni kui toonud nüüdselt kaasa ka käitumiskontrolli tingimuste vastu eksimise. Taolises olukorras ning seaduskuulekalt jätkata soovides oleks T. Haar pidanud talle määratud tarvitamiskeeldu suhtuma ülima tõsiduse ja hoolega. Seda ta aga ei teinud, s.o peaaegu aasta jooksul täitis ta kohustust hoiduda narkootilistest ainetest korrektselt, kuid siis järgnesid üha uued ja uued tarvitamised. Taolised tarvitamiskorrad süüdimõistetu vabadusse jäämisel tõenäoliselt ka jätkuksid, samuti puudub kohtukolleegiumil veendumus selleski, et T. Haar edaspidi täidaks registreerimiskohustust korrektselt.
- Tõsi, määruskaebuses püüab T. Haar ringkonnakohut veenda selles, et ta mõistab vajadust uimastite tarvitamine lõpetada ning et ta on valmis selleks vaeva nägema, seda juba tingituna soovist lapsega koos olla. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole siiski piisavalt alust loota, et T. Haar neid lubadusi peab. Tõsi, mõnda aega võib see isegi nii olla: suutis ju T. Haar praeguse käitumiskontrolli kestel ca aasta jooksul narkootikumidest hoiduda. T. Haari vahistamisele eelnevad viimased kuud aga näitasid, et T. Haar sattus uuesti n-ö vanale rajale. On põhjust karta, et nii juhtuks ka tulevikus.
- Seetõttu ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- aprilli 2020 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3