← Eesti

2-17-1078/75

Obsah (4)§ 125§ 129§ 26§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 13.02.2020, Ta

) § 129 lg 1 järgi tühised. Garantii andjate nimel allkirjastas need garantiilepingud üks juhatuse liige, kuigi garantii andjatel oli lepingu sõlmimise ajal kaks juhatuse liiget, kellel oli äriregistri kohaselt ühine esindusõigus. Garantiilepingud allkirjastanud juhatuse liikmetele andsid volikirjad asutamisel olevad äriühingud, mistõttu olid volikirjad antud üksnes asutamisel olevate äriühingute nimel tehingute tegemiseks ning need volitused lõppesid äriühingute registrisse kandmisega (

§ 125lg 2 p 8).

3 Apellatsioonkaebus

  1. Hageja palus 24.05.2018 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
  2. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei saanud nõuda hüpoteegiga tagatud nõuete tunnustamist muul alusel. Maakohus tõlgendas ebaõigesti PankrS § 2, 105 ja
  3. Teises tsiviilasjas ei ole hageja nõuet samal alusel tunnustatud, mistõttu on ekslik maakohtu viide TsMS § 371 lg 1 p-le
  4. Samuti kohaldas maakohus valesti

§ 129

lg-t 1, leides, et asutamisel olnud äriühingute volikirjad kehtisid kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni ja olid antud üksnes asutamistoimingute tegemiseks. Äriühingu nimel saab äriseadustiku (ÄS) § 147 järgi teha tehinguid ka enne tema registrisse kandmist ning nimetatud kohustused lähevad registrisse kandmise järel ühingule üle.

§ 125järgi ei lõppe volitus äriühingu registrisse kandmisel.

Volikirjade sisust tuleneb, et volituste maht oli suurem kui üksnes asutamistoimingud. Lisaks on volikirjade tähtaeg viis aastat. Vastustajate seisukohad

  1. Kostja I ei vastanud apellatsioonkaebusele. Kostjad II–IV vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.01.2019 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid hageja kanda.
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.11.2019 otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tuleb rahuldada.
  5. Maakohus on tuvastatud järgmised asjaolud, mille üle pole vaidlust ja millest ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel otsuse tegemisel lähtuda: - Pärnu Maakohtu 06.08.2014 otsusega kuulutati välja Läänemaa Halduse OÜ (kostja I) pankrot; - 25.08.2014 esitas hageja Läänemaa Halduse OÜ pankrotimenetluses asjaõigusliku pandiõiguse realiseerimise nõude hüpoteegisumma 3 959 965,74 euro ulatuses, rahuldamisega
  6. järgus ning täiendavalt nõude summas 1 674 485,18 eurot, rahuldamisega
  7. järgus; - 29.06.2016 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1707 tunnustati hageja nõuet 1 629 423,58 euro ulatuses pandiga tagatud nõudena ja 3 997 430,26 euro ulatuses muu tähtaegselt esitatud nõudena.
  8. järgus tunnustati hageja nõuet tulenevalt hageja ja Bristol & Stone

(2011)SPV 1 OÜ vahel sõlmitud ja hüpoteegiga tagatud laenulepingust nr 2007004342 ning hageja ja Bristol & Stone
(2011)Oak OÜ vahel sõlmitud ja hüpoteegiga tagatud laenulepingust nr 2007025735; - 02.12.2016 esitas hageja täiendava nõudeavalduse, milles palus tunnustada ja rahuldada asjaõigusliku pandiõiguse realiseerimise nõude täiendavalt juba varem tunnustatud nõudele summas 1 629 423,58 eurot, lisaks summas 2 330 542,16 eurot, 4 ehk kokku kogu hüpoteegisumma ulatuses (3 959 965,74 eurot), rahuldamisega 1. järgus ja täiendavalt 1 054 542,20 eurot, rahuldamisega 3. järgus; - täiendavas nõudeavalduses tugines hageja samade hüpoteekidega tagatud hageja ja Bristol and Stone
(2011)SPV 1 OÜ vahel sõlmitud garantiilepingutele nr 2009008361, 2009008354, 2009008364, 2009008367, 2009008361, 2009008354, 2009008364, 2009008367 ning Bristol and Stone
(2011)Oak OÜ vahel sõlmitud garantiilepingutele nr 2009008359, 2009008352, 2009008366, 2009008356, - 2009008359, 2009008352, 2009008366, 2009008356; - hageja ei ole kindlaks määranud, millises osas ta millisest garantiilepingust tulenevat nõuet tunnustada palub; - asutamisel olnud osaühingute (eelühingute) asutajad andsid iga osaühingu mõlemale juhatuse liikmena tegutsenud asutajale volituse teha tehinguid. Pärast osaühingute äriregistrisse kandmist allkirjastas iga osaühingu üks juhatuse liige osaühingu nimel garantiilepingu. Garantiilepingute sõlmimise ajal oli osaühingutel kaks juhatuse liiget ning äriregistrisse oli märgitud, et juhatuse liikmed esindavad osaühinguid ühiselt.
  1. Maakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgnevaga: - asutamisel olevate äriühingute poolt väljastatud volikirjad lõppesid äriühingute äriregistrisse kandmisel, mistõttu on nõude aluseks olevad tehingud tühised; - osaliselt on hageja nõue samal alusel juba tunnustatud tsiviilasjas 2-15-1707 ning võlausaldaja ei sa esitada sama nõuet uuesti tunnustamiseks.
  2. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus nõude aluseks olevate garantiilepingute tühisust.
  3. Pooled vaidlevad selle üle, kas enne osaühingute äriregistrisse kandmist antud volituste alusel oli ühel juhatuse liikmel õigus sõlmida pärast osaühingu äriregistrisse kandmist ja juhatuse liikmete ühise esindusõiguse äriregistrisse kandmist osaühingu nimel garantiilepingut.
  4. Maakohus asus seisukohale, et garantiilepingud on

§ 129

lg 1 järgi tühised esindusõiguse puudumise tõttu, märkides, et volikirjad olid antud ühingute asutamiseks ja volitused lõppesid osaühingute äriregistrisse kandmisega. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. 23. Osaühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega (

§ 26lg 2 ja § 45 lg 2 ning ÄS § 2 lg 3).

Osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse (

§ 34lg 3 ja ÄS § 181 lg 1).

  1. Riigikohus on käesolevas asjas selgitanud, et ainuüksi sellest, et juhatuse liikmete ühine esindusõigus kanti äriregistrisse, ei saa järeldada, et eelühing andis volikirjad üksnes osaühingute asutamiseks ning volitus lõppes, kui osaühingud kanti äriregistrisse. Riigikohtu hinnangul ei keela seadus teha eelühingu nimel tehinguid, mis ei ole suunatud ühingu asutamisele. Samuti ei tulene eeltoodud sätetest, et osaühingu ja tema juhatuse liikmete ühise esindusõiguse äriregistrisse kandmine lõpetab automaatselt juhatuse liikmele enne osaühingu äriregistrisse kandmist antud volitused.
  2. ÄS § 147 lg 1 kohaselt vastutavad enne osaühingu äriregistrisse kandmist asutatava osaühingu nimel tehtud tehingust tulenevate kohustuste täitmise eest tehingu teinud isikud solidaarselt. Nimetatud kohustused lähevad ÄS § 147 lg 2 järgi osaühingule üle tema äriregistrisse kandmisest, kui tehingu teinud isikul oli õigus tehingut teha. Kui isikul ei olnud õigust tehingut teha, lähevad tehingust tulenevad kohustused ÄS § 147 lg 3 kohaselt üle osaühingule, kui osanikud kiidavad selle tehingu oma otsusega heaks. Seega, ehkki volikirjad väljastasid eelühingud, tuleneb ÄS § 147 lg-st 2, et enne 5 osaühingu äriregistrisse kandmist eelühingu nimel tehtud tehingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad äriregistrisse kandmisest üle osaühingule. Õiguskirjanduses on selgitatud, et registrisse kandmisega tekkiv osaühing ei ole eelühingu õigusjärglane, vaid eelühing on tulevase osaühinguga õiguslikult identne (K. Saare, jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura, 2015, lk 97). Järelikult võisid eelühingute esindamiseks antud volikirjad kehtida edasi ka pärast osaühingute äriregistrisse kandmist.
  3. Riigikohtu arvates ei lõpetanud juhatuse liikmetele antud volitust ainuüksi ka asjaolu, et osaühingute äriregistrisse kandmisel kanti äriregistrisse juhatuse liikmete ühine esindusõigus.

§ 34

lg 2 teise lause järgi võivad juhatuse või seda asendava organi liikmed ühise esindamise korral volitada üht või mitut enda hulgast mõne tehingu või mõnda liiki tehingute tegemiseks. Seega on ühise esindusõiguse korral juhatuse liikmetel lubatud volitada ühte juhatuse liiget tehinguid tegema. See kehtib ka olukorras, kus volituse ühingu esindamiseks oli juhatuse liikmele andnud teine juhatuse liige enne ühingu registrisse kandmist. 27. Seega tuleb volituste kehtivuse kindlakstegemiseks hinnata vaidlusaluste volikirjadega juhatuse liikmetele antud volituste sisu ja tähtaega. 28. 24.11.2006 väljastas asutamisel olev Bristol and Stone

(2011)SPV1 OÜ mõlema iuhatuse liikme allkirjaga volikirja tähtajaga 5 aastat, millega volitas TS’i esindama volitajat kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes, (II kd, lk 179180) ja volikirja tähtajaga 5 aastat, millega volitas FB’it esindama volitajat kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes (II kd, lk 181-182). 29. 09.04.2007 väljastas asutamisel olev Bristol and Stone
(2011)Oak OÜ mõlema juhatuse liikme allkirjaga volikirja tähtajaga 5 aastat, millega volitas TS’i esindama volitajat kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes (II kd, lk 187-188) ja volikirja tähtajaga 5 aastat, millega volitas FB’it esindama volitajat kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes (lI kd, lk 189-190).
  1. Hinnates volikirjade sisu, millega volitatakse vastavat isikut esindama volitajat kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes, saab üheselt järeldada, et volitustega esindajale antud õiguste maht on suurem, kui vaid asutamisega seonduvad toimingud. Seega ei ole tegemist vaid asutamisel oleva äriühingu esindamiseks antud volitusega.
  2. Et volitust ei antud üksnes asutamisega seonduvateks toiminguteks, nähtub ka volituste tähtajast. Volikirjad on antud kehtivusega 5 aastat. Nii pika tähtajaga volikirja poleks vaja olnud anda üksnes asutamiseks, kuna ÄS § 144 lg 4 kohaselt oleks asutatav äriühing pidanud olema registrisse kantud 1 aasta jooksul.
  3. Mistahes juhatuses toimuvad muudatused või hilisemad esindusõiguse piirangud juba varem selleks õigustatud isikute poolt väljastatud volikirjade kehtivust ega volituste sisu ja mahtu iseenesest ei puuduta. Käesolevas asjas ei ole volikirjades antud volitusi ennetähtaegselt lõpetatud ega volituste mahtu muudetud..
  4. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus maakohtu seisukohta, mille kohaselt tuleb hagi nõude tunnustamiseks jätta rahuldamata ka seetõttu, et hageja ei saa nõuda teist korda teisel alusel oma nõude tunnustamist I rahuldamisjärgu nõudena, kui ta on seda juba korra taotlenud ja kohtulahend on jõustunud.
  5. Ringkonnakohus selle maakohtu seisukohaga ei nõustu. Tsiviilasjas 2-15-1707 esitas hageja nõuded tunnustamiseks hüpoteekide seadmise lepingu alusel tulenevalt hüpoteekidega tagatud laenulepingutest nr 2007004342 ja
  6. Praeguses asjas on hageja esitanud nõude samade hüpoteekidega tagatud garantiilepingute alusel. Hoolimata sellest, et ka garantiidega on tagatud laenulepingutest nr 2007004342 ja 2007025735 tulenevad nõuded, ei ole laenu- ja garantiileping samastatavad. 6 Laenulepingust tuleneva nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei tähendada sama laenulepingu tagamiseks sõlmitud garantiilepingust tuleneva nõude tunnustamist. Hageja ei kaota garantiilepingute alusel nõudeõigust seetõttu, et on juba esitanud nõude garantiiga tagatavate laenulepingute alusel Garantiist tulenev nõudeõigus kehtib kuni garantiiga tagatava kohustuse täitmiseni.
  7. Seadusest ei tulene piirangut, et ühe laenulepingu raames sõlmitud erinevate garantiilepingute puhul ei võiks õigustatud isik esitada oma nõuet erinevate lepingute alusel samaaegselt. Kuni pole reaalselt laenu tagastatud, ei saa rääkida garantii alusel nõude lõppemisest.
  8. Ka ülejäänud kostjate vastuväited ei ole põhjendatud.
  9. Ringkonnkohtu hinnangul ei ole hageja nõuded aegunud. Hageja ei ole esitanud nõudeid laenulepingute alusel, vaid erinevate garantiilepingute alusel. VÕS § 155 lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. VÕS § 155 lg 3 kohaselt võib garantii andja võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Garantiilepingute alusel kohustuse tekkimine ei ole seotud garantiiga tagatavate lepingute sissenõutavaks muutumisega, vaid nõude esitamisega vastava garantii alusel. Hagiavalduses toodud garantiide alusel on hageja nõuded esitanud alles seoses täiendava nõudeavalduse esitamisega 02.12.2016, mistõttu ei saa nõuded olla ka aegunud.
  10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hüpoteegi seadmise lepingute tagatiskokkulepped tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Ainuüksi asjaolu, et tagatakse ka tulevikus tekkivaid kohustusi või et tagatiskokkulepe on sõnastatud liiga laialt, ei tähenda veel, et tegemist oleks heade kommete vastase ja tühise tagatiskokkuleppega.
  11. Riigikohus on leidnud, et tulevaste nõuete tagamine on ka tüüptingimusena siiski lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete seadmiseks tagatis algselt anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped nii öelda krediidiliinide tagamiseks, samuti tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped juhuks, kui tagatakse edaspidi võetavaid sarnaseid laene. Tulevasi nõudeid tagades võib tagatiskokkuleppe sõlmida ka üldiselt, välistades samas tagatiskokkuleppest nii öelda keelatud nõuded, näiteks käendusest, kontopidamisest ja arvelduskrediidist tulenevad nõuded. Riigikohtu arvates ei ole aga vähemalt tarbijate puhul üldjuhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse tulevikus sõlmitavatest käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja omaniku vastutust kolmanda isiku kohustuste täitmise eest ulatuses, mida kinnisasja omanik ei kontrolli ( vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-64-12, p 29).
  12. Seega ka tüüptingimusena ja tarbijatega sõlmitud tagatiskokkulepete puhul saab pidada tulevaste nõuete tagamist lubatavaks eeldusel, et nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete tagamiseks tagatis algselt anti. Seda enam on taoliste nõuete tagamine osundatud eeldustel lubatav, kui taoline kokkulepe ei kujuta endast tüüptingimust, vaid on sõlmitud ettevõtjate poolt oma majandus- ja kutsetegevuses.
  13. Antud juhul ei ole hüpoteegiga tagatud kolmandate isikute kohustuste täitmine, kuna tagati ka kinnisasja omaniku enda poolt väljastatud garantiilepingutest tulenevaid nõuded. Samuti tuleb arvestada, et laenusaajate, garantii andjate ning kinnistu omanike puhul oli tegemist TS’le ja FB’ile kuuluvate äriühingutega, mille kaudu eraisikud tegutsesid erinevate kinnisvaraobjektidega seotud majandustegevusega. Sellisel juhul saab pidada majanduslikult mõistlikuks samade isikute ringi puhul mitme sarnase 7 otstarbega vara soetamise finantseerimise korral ka kõikide laenude tagamist kogu varaga, erinevaid tagatisi kombineerides. Käesoleval juhul on hüpoteegiga tagatavad nõuded tagatiskokkulepetes selgelt määratletud ja piiritletud – tagatakse kõiki nõudeid, mis tulenevad kinnisasja omaniku poolt sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Niisuguste võlaõiguslike lepingute sõlmimine oli kinnisasja omaniku enda kontrolli all.
  14. Muid vastuväiteid hageja nõuete tunnustamiseks ei ole kostjad esitanud. Seega tuleb hagi rahuldada ja hageja nõuded esitatud kujul tunnustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
  16. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
  17. Seoses hagi rahuldamisega jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 ja 171 lg 1 alusel nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
  18. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.