Obsah (6)

§ 131§ 132§ 218§ 64§ 133§ 114

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-12494 Määruse tegemise aeg ja koht 21.05.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Kohtuasi XX avaldus

§ 131lg 2 järgi.

Puudutatud isiku I seisukohad

1. Kohtutäitur palus jätta avaldaja kaebuse rahuldamata ja jääb 08.08.2019 otsuses kajastatud seisukoha juurde.
2. Võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus Harju Maakohtu 16.01.2014 kohtulahendi tsiviilasjas nr 2-13-45900 ja sissenõudja avalduse alusel. Nõude suurus on 46 434,60 eurot, millele lisandub kohtutäituri tasu 4894,79 eurot. Seisuga 13.09.2019 moodustab nõude jääk 50 549,28 eurot. 2
3. Kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teated Eesti Töötukassale sisaldavad adressaati, kelleks on võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik Eesti Töötukassa. Sellest tulenevalt on võlgniku väide, et dokument ei sisalda adressaadi andmeid, paljasõnaline.
4. Kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 1 p 3 kohaselt kohtutäituri poolt koostatavas toimingut kajastavas aktis peab olema märgitud täiteasja (täitetoimiku) number. Vaidlusaluste kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete Eesti Töötukassale koostamise vajadus tekkis üldise seadusekorra muutumisest, mis kehtib kõikide võlgnike suhtes ühtemoodi. Kohtutäitur rõhutab, et seaduse muudatustest on üldsust teavitatud üldises korras ja info on avalikult kättesaadav. Võlgnike huvide ja õiguste kaitseks, tuginedes

§e 133 lg-le 1 ja § 134 lg-le 1 otsustas kohtutäitur osaliselt tühistada perioodil 09.01.2018 – 10.06.2018 koostatud töövõimetoetuse arestimise aktid ulatuses, mis tagab võlgnikele kasutamiseks arestimisele mittekuuluva summa. Olukorras, kus muutub üldine õiguskord, mis kehtib ja mõjutab kõiki võlgnikke ühtemoodi, on põhjendatud üldise teate saatmine võlgnike suhtes kolmandale isikule. Sellise teate koostamine igas asjas eraldi ei ole põhjendatud, läheb vastuollu mõistlikkuse ja menetlusökonoomia põhimõtetega ja põhjendamatult koormab kohtutäiturit ja võlgniku suhtes kolmandat isikut Eesti Töötukassat. Kohtutäitur leiab, et teates on piisavalt selgelt piiritletud täiteasjade hulk, mille osas osaline tühistamine kehtib (09.01.2018 – 10.06.2018 koostatud sissetuleku arestimisaktid). Kohtutäiturile teadaolevalt ei tekkinud Eesti Töötukassal raskusi kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete täitmisega.

1. Juhul, kui kohus leiab, et kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 1 p 3 nõuded ei ole kohtutäituri poolt täidetud, siis kohtutäituri seisukohalt selline vorminõuete rikkumine ei too kaasa võlgniku õiguste rikkumist ja dokumendi tühistamiseks puudub alus. Nimetatud teated täpsustavad kinnipidamise arvutamise aluseks olevaid asjaolusid ja on oma sisult varem saadetud akti muudatus. Nimetatud teadete alusel ei tekkinud kolmandal isikul uut sissenõudja kasuks seatud pandiõigust, mis rahalise nõuete puhul tekib arestimise hetkel ja millest lähtuvalt kolmas isik kinnipidamise teostab, vaid täpsustab tulenevalt seaduse muudatustest kinnipidamise korda. Kui antud kaebusega vaidlustatud muudatused tühistada, jääks kehtima varem edastatud akt, mis seab võlgniku kehvemasse olukorda ja muudaks kinnipidamise kehtiva regulatsiooniga vastuolus olevaks. Arusaamatuks jääb võlgniku soov sellise olukorra tekitamises. Juhul, kui võlgnik soovib tasuda oma võla katteks rohkem, kui hetkel peetakse tema sissetulekust kinni, siis on tal seda võimalik teha vabatahtlikke maksete tegemise kaudu.
2. Kohtutäitur pööras sissenõude võlgniku töövõimetoetusele 04.02.2018 ning põhjendas töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja arestimise ulatust oma 03.07.2019 ja 04.07.2019 otsustes. Kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete näol on tegemist arestimise tühistamisega ja nende koostamise alus on õiguskorra muutumine, mitte võlgniku taotlus. Kohtutäitur on seisukohal, et

-i sätted ja Riigikohtu seisukoht on kohaldatavad sissenõude pööramisel ehk arestimisel, mitte selle muutmisel või tühistamisel. Samuti on võlgnikul ja sissenõudjal võimalik taotleda kohtutäiturilt arestimise lubatavust ja selle määra hindamist teistkordselt juhul, kui pärast arestimist on võlgniku majanduslik olukord muutunud (suurenes/vähenes sissetulek; ilmusid/kadusid erikulud, nt tervisele) esitades vastavasisulise avalduse. Seega ekslik 3 on võlgniku seisukoht, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete 04.02.2018 arestimisakti osalise tühistamise kohta koostamisel pidi kohtutäitur hindama võlgniku tulusid, kulusid ja töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja selle arestimist maksimaalses määras. Kohtutäitur rõhutab, et on võlgniku varasema kaebuse alusel võlgniku majanduslikku olukorda ja arestimise määra põhjendanud ja antud kaebuse esitamisel ei ole võlgniku majanduslik olukord muutunud. Kaks korda samasisulise kaebuse samadel asjaoludel läbivaatamist ei ole põhjendatud taotleda. Veelgi enam, kaebaja on ka neid kohtutäituri otsuseid kohtus vaidlustanud tsiviilasjades nr 2-19-10606 ja 2-1910607 ning kohtumenetlus ei ole lõppenud. Puudutatud isiku II seisukoht 11. Puudutatud isik II palus avaldaja kaebuse jätta rahuldamata. 12. Täitemenetluse kestel on garanteeritud võlgnikule

alusel arestimisele mittekuuluvad summad. Kohtutäitur tuvastas, et võlgnikul puudub igasugune muu realiseeritav vara oma kohustuste täitmiseks. Võlgniku kohustus ainuüksi puudutatud isiku II ees on 46 434,60 eurot. Seni on laekunud 5 aasta jooksul vaid 705,73 eurot.

1. Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimise akti koostamisel arvestanud kehtiva seaduse ja võlgniku ülalpidamisel oleva isikuga. Kohtutäitur ei ole ületanud diskretsioonipiire. Arvestades täitmisel oleva asja menetlemise aega, võlgnevuse suurust ja võlgniku sissetuleku suurust on õiglane tema töövõimetoetuse arestimine. Kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks sissenõudja nõudeid üleüldse rahuldada ja täitmine suure tõenäosusega ebaõnnestub seoses nõuete aegumisega, mis ei ole õiglane sissenõudja suhtes. Arvestades kinnipeetava summa suurust, mis jääb vahemikku 40-43 eurot, jääb võlgnikule kätte üle 380 eurot, mis on suurem kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum 215,44 eurot. Lisaks omab võlgnik mittearestitavat sissetulekut sotsiaaltoetuse näol. Kohtutäitur peab tagama võlgnikule toimetulekuks seadusest tuleneva miinimumi, mida täitur on ka teinud. Käesolevas asjas ei esine ega ole tõendatud võlgnikul erandlikke kulutusi toimetulekuks, mille jaoks vahendite tagamine arestitud summa vähendamise teel oleks õigustatud.
2. Arusaamatuks jäävad võlgniku etteheited arestimisakti vormist või selle puudustest. Maakohtu määrus
3. Maakohus jättis 05.12.2019 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
4. Maakohus asus seisukohale, et kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 dokumentide puhul ei ole tegemist arestimisaktidega, vaid üksnes üldises korras saadetud teadetega, mis kohaldusid kõigile võlgnikele ühtmoodi. Nimetatud asjaolu nähtub nii 13.06.2018 ja 31.01.2019 dokumentide pealkirjadest kui ka sisust. Kohus märkis, et eelnimetatud teadetest nähtuvalt ei ole kohtutäitur arestinud avaldaja töövõimetoetust, vaid üksnes täpsustanud varasemalt arestitud töövõimetoetuse kinnipidamise korda. Võlgniku töövõimetoetus oli arestitud 04.02.2018 arestimisaktiga ning 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega ei tekkinud sissenõudjal uut pandiõigust töövõimetoetusele. Avaldaja ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete näol on tegemist arestimise aktidega.

§ 131

lg 2 ja

132 lg 12 kohaldamise eeldusi 4 tuleb hinnata arestimisakti koostamisel. Kuivõrd kohtu hinnangul ei olnud 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete puhul tegemist arestimisaktidega, vaid üksnes üldiste teadetega, millega kohtutäitur tühistas 04.02.2018 arestimisakti osas, milles see ei vastanud kehtivale

§ 132

regulatsioonile, ei tulnud kohtutäituril hinnata võlgniku majanduslikku olukorda enne teadete väljastamist. Kohtutäituril tuli hinnata avaldaja majanduslikku olukorda 04.02.2018 arestimisakti koostamisel. Kuivõrd avaldaja ei vaidlustanud 15.07.2019 kaebuses 04.02.2018 arestimise akti, ei kuulu 04.02.2018 arestimise akti koostamise aluseks olevad asjaolud käesolevas tsiviilasjas tuvastamisele.

1. Kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 1 p 3 ja 6 kohaselt peavad kohtutäituri poolt koostatav dokument ja täitetoimingut kajastav akt olema vormistatud nõuetekohaselt ja loetavalt. Kohtutäituri koostatavas toimingut kajastavas aktis peab olema märgitud täiteasja (täitetoimiku) number ja dokumendi või akti adressaat. Antud juhul on 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetest nähtuvalt kohtutäitur märkinud adressaadiks Eesti Töötukassa, mistõttu ei vasta tõele avaldaja väide, et teadetel puudub adressaat. Samuti märkis kohus, et 13.06.2018 teatest nähtuvalt on see koostatud seoses kohtutäituri poolt 09.01.2018 – 10.06.2018 Eesti Töötukassale edastatud sissetulekute arestimisaktidega ja arestimisaktide muutmise aktidega. Kohus nõustus kohtutäituriga, et olukorras, kus muutub üldine õiguskord, mõjutades kõiki võlgnikke ühtemoodi, on põhjendatud menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt üldise teate saatmine võlgnike suhtes kolmandale isikule, et võimaldada täitemenetluse kiire ja efektiivne läbiviimine. Vastasel juhul koormaks see kohtutäiturit ebaproportsionaalselt ning takistaks täitemenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Olukorras, kus seadusemuudatus kehtib kõigile võlgnikele ühtemoodi ning asetab võlgnikud soodsamasse olukorda, ei ole vajalik teate koostamine ning saatmine iga võlgniku kohta eraldi, kuivõrd see koormab põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt kohtutäiturit ja ka Eesti Töötukassat. Kuivõrd antud juhul on teadetest aru saadav, milliste täitemenetluste osas need kehtivad ning kohtutäiturile teadaolevalt ei tekkinud Eesti Töötukassal raskusi teadete täitmisega, ei olnud kohtu hinnangul täiteasja numbri puudumine vastavalt teatelt asjaolu, mis annaks aluse 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete tühistamiseks. Määruskaebus
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada avaldaja kaebus ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.
3. Kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teated on ebaseaduslikud. Teated ei ole arestimisaktid, mida kohtutäituril on õigus koostada

alusel võlgniku sissetuleku arestimiseks. Tegemist on Eesti Töötukassale adresseeritud kirjadega. Teadetes ei ole märgitud võlgniku andmeid ega täiteasja numbrit. Teated ei ole arestimisaktid ka seetõttu, et need ei vasta

§-s 114 ja § 115 lg-s 7 toodud nõuetele. Kohtutäitur ei saa teadetega muuta kõiki varem tehtud arestimisakte. Selleks on kohtutäitur kohustatud tegema eraldi uue arestimisakti eelmise arestimisakti muutmiseks. Oluline on ka see, et

kohaselt saab arestida võlgniku vara ainult arestimisaktiga, mitte teadetega. Teadetega ei ole lubatud teha ka arestimisaktide muutmist.

1. Ebaõige ja põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kohtutäitur võib rikkuda seadust ja väljastada teated, millega muudab kõikide võlgnike arestimisaktid ainuüksi põhjusel, et 5 vältida lisatööd ja mitte koormata ebaproportsionaalselt kohtutäiturit ja Eesti Töötukassat. Kohtutäitur, Eesti Töötukassa ja kohus on kohustatud täitma seadust ja kui seadust muudetakse, siis peab kohtutäitur viima arestimisaktid vastavusse seadusega.
2. Ebaõige ja vastuoluline on ka maakohtu otsustus jätta menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus ei põhjendanud, miks peab avaldaja kõigi menetlusosaliste menetluskulud kandma. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, mh ei arvestanud, et avaldaja on töövõimetu, mistõttu on äärmiselt ebaõiglane jätta tema kanda sissenõudja kulud. Kuna vaidlus on seotud ainult kohtutäituri teadetega, siis sissenõudjal puudus vajadus lepingulise esindaja teenuse ostmiseks.
3. Maakohus rikkus ka

§ 218

lg 2, mille kohaselt vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul. Kaebaja esitas maakohtule kaebuse 21.08.2019, maakohus võttis selle menetlusse 02.09.2019 ja tegi määruse alles 05.12.2019. Seega ületas maakohus oluliselt

§ 218lg-s 2 määratud tähtaega.

Maakohtu

§ 218lg 2 rikkumine on süstemaatiline.

Menetluse edasine käik

1. Kohtutäitur ja sissenõudja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust, kuid TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb kohtumääruse põhjendusi osaliselt muuta. Määruskaebus jääb rahuldamata.
4. Vaidlustatud kohtutäituri 08.08.2019 otsusest selgub, et avaldaja töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.02.2018 arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega, mis olid koostatud vastavalt toimunud seadusemuudatustele.
5. Avaldaja esitas kohtutäituri otsusele vastuväited, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 arestimise aktid on ebaseaduslikud, kuivõrd neist ei nähtu täiteasja numbrit ega adressaati. Samuti ei ole kohtutäitur arestimise aktide koostamisel hinnanud avaldaja majanduslikku olukorda ega analüüsinud, kas sissenõude pööramine avaldaja töövõimetoetusele on

§ 131lg 2 järgi lubatav.

1. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 dokumentide puhul ei ole tegemist arestimisaktidega. Maakohtu hinnangul oli need üksnes üldises korras saadetud teated, millega täpsustati varasemalt arestitud töövõimetoetuse kinnipidamise korda, mis kohaldus kõigile võlgnikele ühtmoodi.
2. Määruskaebuses on avaldaja endiselt seisukohal, et kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 teated on ebaseaduslikud ning leiab, et need teated ei ole arestimisaktid, mida kohtutäituril on õigus koostada

alusel võlgniku sissetuleku arestimiseks.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu määruskaebuse väidetega 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete ebaseaduslikkuse kohta tulenevalt nende vormistusest, kuna puuduvad võlgniku andmed ja täiteasja number. Ringkonnakohus nõustub sellekohaste 6 maakohtu põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
2. Ringkonnakohus on eri meelt maakohtuga selles, et kohtutäituri 13.06.2018 ja 31.01.2019 dokumentide puhul ei ole tegemist arestimisaktidega. Võlgniku sissetulekule saab sissenõuet pöörata

§ 64

ja § 110 järgi ainult seda arestides ja kohtutäiturimäärustiku § 20 sätestab nõuded, millistele tingimustele arestimise akt peab vastama. Kui varem koostatud arestimisakti muudetakse, siis seda saab teha ainult uue arestimisakti koostamisega. Kolleegium ei nõustu aga avaldaja seisukohaga, et selliselt vormistatud teated (arestimisaktid) on ebaseaduslikud ning nende alusel ei võinud avaldaja töövõimetustoetuse arestimist muuta. 32.

§ 133

lg 1 esimese lause kohaselt peab kohtutäitur töövõimetustoetuse arestimise akti märkima talle teadaolevate andmete põhjal võlgnikule arestimisele mittekuuluva summa. Kohtutäitur koostas 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti, millega arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%. Arestimise aktis märkis kohtutäitur, et arestimisele mittekuuluv summa on 1/3 palga alammäärast summas 166,67 eurot (tl 29). 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete kohaselt korrigeeris kohtutäitur ainult sissetuleku kinnipidamise korda, millest saab teha seega järelduse, et muutmata jäi nii töövõimetoetuse arestimise määra ulatus (20%) kui ka arestimisele mittekuuluv summa (1/3 palga alammäärast) (tl-d 30 – 31). Kohtutäitur viis 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega kehtiva seadusega kooskõlla 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti. Neid teateid tuleb käsitada kui uusi töövõimetoetuse arestimise akte. Selles osas tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi. 33. Avaldaja esitas 15.07.2019 kohtutäiturile kaebuse 13.06.2018 ja 31.01.2019 arestimise aktide tühistamiseks, paludes mitte arestida tema töövõimetoetusest 20%. Avaldaja arvates ei või tema sissetulekut arestida, sest sellises määras arestimine ei arvesta võlgniku majandusliku olukorraga. Avaldaja selgitas kaebuses, et tal kulub eluaseme üürile 250 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud ning ta peab ostma toitu, ravimeid, riideid jms (tl 28). Seega kasutas avaldaja 15.07.2019 kaebuse esitamisega

§ 133

lg 1 teises lauses antud õiguskaitse võimalust, esitades kohtutäiturile kaebuses täiendavad andmed, mis iseenesest annab kohtutäiturile aluse kaaluda arestimise tühistamist selliselt, et võlgnikule oleks tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek, arvestades

§-des 131 ja 132 sätestatud piiranguid. Kaebuse esitamist saab pidada lubatavaks, kuna

§ 133

lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 11.1). 34. Kuivõrd 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadete näol on tegemist arestimisaktidega, siis pidi kohtutäitur teadete koostamisel arvestama võlgniku poolt

§ 133

lg 1 järgse avalduse esitamisel võlgniku majandusliku olukorra asjaolusid tema sissetuleku arestimise ulatuse määramisel ning kohtul tuli omakorda kontrollida, kas kohtutäitur on 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega uue arestimistoimingu tegemisel ja

§ 133

lg 1 kohase avalduse lahendamisel vaidlustatud otsusega diskretsioonipiire järginud, arvestades kaebuses esitatud etteheiteid. 35.

§ 131

lg 2 esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib

§ 131

7 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel.

§ 131

lg 2 esimene lause näeb seega ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane. Võimaluse korral on

§ 131

lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 17). Avaldaja ei ole oma avalduses kohtutäiturile ega kaebuses kohtule vaidlustanud kahe esimese eelduse olemasolu. Vaidlus on üksnes selles, kas arestimine 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti, mida muudeti 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetega (mis on sisuliselt arestimise aktid), alusel on olnud õiglane. 36. Kohtutäituril tuleb

§ 131

lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik.

§ 131

lg-s 2 nimetatud otsuse vastuvõtmisel on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega. Riigikohus on selgitanud, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt nt Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 23 ja 25; 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 21.3). 37. Kohtutäitur põhjendas 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetes Eesti Töötukassale töövõimetoetuse arestimise aktide muutmist asjakohaste seadusesätete muudatustega. Kaalutlusotsustusse võib kohus sekkuda vaid siis, kui ületatud on diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui tähtsust omavad asjaolud on jäänud kaalumata või seda on tehtud ebapiisavalt. Kohtutäitur leidis vaidlustatud 08.08.2019 otsuses, et ta ei pea avaldaja majanduslikku olukorda hindama. Sellega jättis kohtutäitur tähtsust omavad asjaolud kaalumata, sest otsusest ei nähtu asjakohaseid põhjendusi, miks pöörati sissenõue võlgniku töövõimetoetusele

§ 132lg-s 1² sätestatud maksimaalses lubatud määras.

Arvestades, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 teateid saab pidada uuteks töövõimetoetuse arestimisteks ning kuna võlgnik esitas

§ 133

lg 1 kohase avalduse, pidi kohtutäitur kaaluma kõigi võlgniku esitatud asjaolude alusel, millises ulatuses on töövõimetoetuse arestimine õigustatud. Riigikohus on selgitanud, et selleks, et otsustada, millises määras tuleks võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pöörata, tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste. Hindamisel tuleb arvestada ka

§ 132

lg 12 teises lauses kehtestatud sissetuleku minimaalmäära, mis peab võlgnikule kätte jääma (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 21.2). 8 38. Samas on asja materjalidest nähtuvalt avaldaja vaidlustanud korduvalt 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti, mida muudeti 13.06.2018 ja 31.01.2019, alusel summade kinnipidamist ja kohtutäitur on seetõttu lahendanud korduvalt avaldaja samasisulisi kaebuseid, milles avaldaja heidab ette tema majandusliku olukorra hindamata jätmist. Nii on näiteks kohtutäitur hinnanud kinnipidamise määra õiglust 03.07.2019 ja 04.07.2019 otsustes (tl-d 37 – 43). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 131

lg 2 ja § 132 lg 12 kohaldamise eeldusi hinnata eelkõige arestimisakti koostamisel, kui vahepealses ajal ei esita võlgnik uusi tõendeid, mis võiks kaasa tuua arestimisakti muutmise/täiendamise vajaduse. Vastasel juhul koormaks see kohtutäiturit ebaproportsionaalselt ning takistaks täitemenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist.

§ 114lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue täidetakse.

04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akt on tänaseni kehtiv. Avaldaja ei toonud 15.07.2019 avalduses esile konkreetseid asjaolusid, mis on vahepealsel ajal muutunud ning tingiksid arestimisakti täiendamise. Avaldaja märkis üksnes üldsõnaliselt, et tal kulub eluaseme üürile 250 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud ning ta peab ostma toitu, ravimeid, riideid jms. Seega võib järeldada, et kohtutäituril puudusid andmed, mida vaidlustatud otsuses täiendavalt kontrollida, s.o kas võlgniku sissetulek on vahepealsel ajal muutunud ning kas esineb alus arestimisele mittekuuluva summa suurendamiseks. Kohtutäitur oli seisukohal, et võlgnik ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks mingisuguste erikulude kandmine, mis ei ole hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga ning tingiks arestimisele mittekuuluva summa suurendamist arestimise määra vähendamise kaudu ning oleks aluseks kaebaja taotletud summa tagastamisel. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega. Seega vaatamata sellele, et 13.06.2018 ja 31.01.2019 teadetes (arestimisaktides) ja 08.08.2019 otsuses ei nähtu kohtutäituri kaalutlusotsustust, on kohtutäitur täiteasjas nr 031/2014/65 pärast vaidlusaluste teadete koostamist hinnanud korduvalt võlgniku sissetulekuid, kulusid ja seda, kas pärast kinnipidamise teostamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Arvestades eelnevat, leiab kolleegium, et puudub vajadus kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust selles osas uuesti läbi vaatama. 39. Kuigi maakohus ei vaadanud võlgniku kaebust läbi

§ 218

lg 2 esimeses lauses sätestatud 15 päeva jooksul, ei ole see põhjuseks, mis saanuks mõjutada asja sisulist tulemust. Õige on, et maakohus peaks tegema endast oleneva kaebuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul läbivaatamiseks, sest kui vaidluse ese on võlgniku minimaalse sissetuleku arestimine, võib vaidluse kestus mõjutada negatiivselt võlgniku toimetulekut (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 23).

1. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja palub määruskaebuses jätta sissenõudja maakohtus tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Seega vaidlustab avaldaja maakohtu menetluskulude jaotust. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult puudutatud isiku II 9 menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda, arvestades, et avaldaja põhjustas menetluse ja tema avaldus jäeti rahuldamata. Põhjendamatu menetluse alustamisega tekitas ta teistele menetlusosalistele menetluskulusid. Seega ei muuda ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.
2. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (avaldaja) kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
3. TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing 10