← Eesti

1-17-4859/40

Obsah (9)§ 126§ 310§ 171§ 130§ 342§ 45§ 175§ 180§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-4859 (17270000057) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika

§ 126

lg 3 p 2 alusel tagastada kohtuotsuse jõustumisel XX-le õhupüstol (nr A459139), sinise puidust varre ja kollase plastikust käepidemega Fiskars metall-labidas ning kodukaamera koos toitejuhtme ja laadimispistikuga. YY mobiiltelefonist Apple iPhone fotografeeritud ja asitõendina vaadeldud vestlused keskkonnast iMessage ning postitused Facebookist, tuleb

§ 126lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde. 3

(12)3. Maakohus leidis, et CC-le ja XX-le esitatud süüdistused ei ole tõendamist leidnud. Kohus tuvastas, et kannatanu YY ja süüdistatava XX vahel esineb tsiviilõiguslik vaidlus ja XX kasutas enda kohustuse täitmisest keeldumiseks seaduslikke vahendeid, millest teadvustas ka kannatanut. Süüdistatavaga mittenõustumine ei andnud kannatanule oma tsiviilõiguslike nõuete maksmapanekuks alust süüdistatava territooriumile sisenemiseks, lahkumiseks tingimuste seadmiseks ja lahkumisest keeldumiseks ega vaatamata eeltoodule uuesti XX kinnistule sisenemiseks. Kannatanu ütlusi, et ta oli nõus rahumeelselt leppima XX keeldumisega telefonide eest tasumisest, ei pidanud kohus eluliselt usutavaks, sest kannatanu sõitis Tallinnast Kehtnasse, otsis üles süüdistatava elukoha ja sisenes korduvalt XX elukohta, sh kinnistule ja aeda. Kannatanu ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et nõude esitamisel tsiviilkohtusse XX vastu oleks ta olnud raskustes. Arvestades kannatanu ütluste lahknevust tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist, ei saa võtnud kohus kannatanu süüstavaid ütlusi kohtuotsuse aluseks. Kohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid tuvastamaks, et XX alustas kannatanu vastu rünnakuid oma kodus. Samas lahknevad kannatanu ütlused ka süüdistuse tekstist ega ole usaldusväärsed teiste tõendite kogumis. Süüdistatav möönab, et tegi ehmatava liigutuse kannatanu suunas, kuid seejärel lõi teda YY, kes möönab, et ta lõi XX jalgadesse, kuid tema löömist ei alustanud. CC ütlustega on tõendatud, et kannatanu ja XX sõnelised esikus ja XX nõudis kannatanu lahkumist. Kohus leidis, et uuritud tõendid ei eraldivõetuna ega kogumis ei võimalda kõrvaldada kahtlusi, kes alustas uksel või toas rünnet, samas on aga tuvastatav, et vägivald oli ühel hetkel mõlema poolne ja XX ütluste kohaselt oli tegemist enesekaitsega. Samas on tuvastatud, et rünnet isiku kodu vastu alustas kannatanu juba enne XX-ga kohtumist. Kuigi XX käitumises esinevad KarS § 121 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused, leidis kohus, et XX tegutses kannatanu suhtes õiguspäraselt ega ületanud hädakaitse piire. XX tekitas omapoolse ründega kannatanule üksnes pindmisi vigastusi, kuid nende tekitamine oli XX poolt vältimatu, sest YY ei taltunud ründeid lõpetama ega lahkunud. Kohus leidis sedagi, et YY tagasitulek ex ante võis süüdistatavates põhjendatult tekitada arusaama, et ründed XX õigushüvedele kannatanu poolt jätkuvad ja sellega tekkis neil uuesti hädakaitseseisund. Kannatanu ütlusi, et ilma rahata ta ära ei lähe, kinnitavad süüdistatavate ütlused. Arvestades kannatanu poolt tekitatud ärevat olukorda, leidis kohus, et XX poolt kannatanu õhupüssist tulistamine, millega tekitati üksnes pindmisi vigastusi, jääb hädakaitse piiridesse. CC poolt kannatanu löömise kohta kolmel korral metallist labidaga lapiti pea piirkonda ja ühe korra lapiti selja piirkonda, tõendid puuduvad. YY-l fikseeriti üksnes pindmised vigastused - haavad ja peas haav, puudub ka nt peapõrutus, mida võiks eeldada korduvatest jõulistest löökidest, vigastused seljas puuduvad. Kohus leidis, et süüdistatavale inkrimineeritud metalllabida löögid võisid toimuda rüseluse käigus ründe tõrjumiseks, mistõttu ei saa välistada CC enesekaitset ja labida üksteise käest ära rebimise katseid, sest selle käigus ei saanud tekkida tugevaid lööke, mis võiksid olla muidu vaadeldavad nt hädakaitse piiride ületamisena. Kannatanu vigastused küünarnukil on tekitatud ründe tõrjumisel tekkinud rüseluse tõttu, mis on süüdistatavate poolt vaadeldav õiguspärase hädakaitse teostamisena. XX poolt kannatanu ähvardamine ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud, kuivõrd kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed ja just tema provotseeris ja alustas esmalt ründeid süüdistatavate õigushüvede vastu. 4
(12)Kohus leidis, et CC-l oli õigus tõrjuda nii XX kodu kui enda vastu teostatud ründeid, sõltumata sellest, kas ta kahtlustas, et YY-l oli midagi noa taolist käes või mitte, sest kannatanu üritas taas siseneda XX aeda. CC oli vahetult kogenud YY esimese käigu tagajärgi, mille kohta YY märkis, et pelgas, et nüüd äkki XX pöördub tema vastu politseisse. CC on AÕS § 41 lg 4 tähendatud isik, kes tegutses sel päeval XX majapidamises viimase korraldusel. Tõendamist leidis, et, XX soovil aitas CC tõrjuda YY õigusvastaseid ründeid ja samuti aitas XX CC, kui YY oli CC-le kallale läinud. Kohus otsustas, et Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus § 4 ja § 11 lg 4 alusel tuleb Eesti Vabariigil Rahandusministeeriumi kaudu hüvitada CC-le süüteomenetluses kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju summas 7224,84 eurot (188 päeva x 38,43 eurot). Kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes 190 eurot ning mittevaralise kahju nõudes 1500 eurot tuleb jätta läbi vaatamata seoses süüdistatavate õigeksmõistmisega

§ 310lg 2 alusel.

Apellatsiooni sisu

  1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokuratuur, milles vaidlustatakse otsus õigeksmõistmise ja kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas. CC ja XX
  2. Prokuröri argumendid õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks on järgmised. 5.
  3. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et CC tegevuses esines õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundi olemasolu. Kannatanu ütlustest nähtub, et teistkordselt XX eramu juurde tulles ta sisenes korraks aeda, pärast seda kui XX oli tema suunas klaasikilluga visanud. Kannatanu küsis oma raha, misjärel väljus aiast ning läks oma auto juurde. CC järgnes talle ning lõi teda selga ja pähe, viimane löök pärast seda, kui XX oli kannatanut õhupüstoliga pähe löönud, tabas küünarnukki. Samal ajal lasi XX kannatanut õhupüstolist ning momendil, kui viimasel oli õnnestunud enesekaitset teostades haarata kahe käega labidast kinni, lõi XX teda õhupüstoliga vastu pead. Kohtuistungil avaldas kannatanu, et momendil, kui CC tuli tema suunas labidaga, ei olnud tal midagi käes, isegi mitte mobiiltelefoni. 5.
  4. Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et kannatanu on kohtuistungil „nö keerutanud“. Kannatanu täpsustatud ütluste kohaselt viskas XX teda klaasikilluga, misjärel ta sisenes aeda, kus toimus lühike vaidlus raha maksmisega seonduvalt, misjärel kannatanu väljus aiast ja läks oma auto juurde. Kannatanule järgnes CC, kes lõi teda metallist labidaga ja XX tulistas õhupüstolist. Kannatanu on oma ütlusi vastavalt esitatud küsimusele täpsustanud ja prokurör ei näe nendes sellist erinevust, mis seaks kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse. Seoses vastuoludega CC ütlustes avaldati tema eeluurimisel antud ütlused, millest selgub, et kannatanu teda jalaga vastu kätt ei löönud ja käevigastus oli tal juba varasemast ajast, labida sikutamise ajal sai käsi uuesti viga. Eeluurimisel ta tunnistas, et lõhkus kogemata kannatanu auto akna, pärast ütluste avaldamist väitis, et oli pime, mistõttu ta ei ole enam kindel, kas klaas läks katki selliselt nagu rääkis eeluurimisel või toimus see rüseluse käigus. 5.
  5. Kohus jättis tähelepanuta, et CC ütlused on vastuolus ka kaassüüdistava XX ütlustega osas, mis puudutab raha nõudmist ning selle käigus noaga ähvardamist. Kannatanul ei olnud CC-ga mingit võlasuhet, samuti polnud tal CC-ga eelnevat konfliktsituatsiooni, mistõttu elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt pole põhjust kahelda kannatanu ütlustes, et tema CC-lt raha ei nõudnud ning noaga ei ähvardanud. Erinevalt kohtust asub apellant seiskohale, et tegelikult „nö keerutas“ CC, kes on temalt raha nõudmise ja kannatanu poolt noaga ähvardamise osas andnud teadvalt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi. Puuduvad tõendid kannatanu poolt CC suhtes füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamise kohta. CC ja XX ütlused ei haaku omavahel kannatanu õhupüssist tulistamise osas. 5

(12)5.
  1. Tunnistaja DD ei viibinud konflikti toimumise juures ja tema poolt räägitu põhineb süüdistatavatelt peale konfliktsituatsiooni lõppemist saadud informatsioonil. Oleks kannatanu tõepoolest CC ja XX noaga rünnanud, siis oleksid nad seda ka tunnistajale avaldanud. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanu, kes on teadlik XX-l püstoli olemasolust, läheb ründama arvulises ülekaalus olevat CC ja XX. Usutav on kannatanu poolt avaldatu, et teistkordselt XX maja juurde naastes ta vaidles XX-ga ning neil oli sõnaline konflikt seoses telefonide ostu-müügiga. Seega YY tegevus ei ohustanud XX eluaseme puutumatust ega andnud alust arvamuseks, et kannatanu kavatseb kasutada XX suhtes füüsilist vägivalda. XX ja YY vaheline sõnaline vaidlus ei õigusta CC ja XX poolset kannatanu korduvat labidaga ja püstoliga löömist ega tulistamist õhupüstolist. Kannatanule oli CC kõrvaline isik, kellega tal 10.02.2017 puudus igasugune vajadus suhtlemiseks, mistõttu on eluliselt usutav kannatanu poolt avaldatu, et tema CC suhtes ähvardavalt ega provotseerivalt ei käitunud. Seetõttu ei viibinud CC hädaseisundis, mis õigustanuks kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist. CC tegevus oli kantud kättemaksumotiivist selle eest, et YY oli rüseluse käigus lõhkunud ära XX maja esiku ukse. 5.
  2. Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega ka selles, et YY provokatsiooni tõttu oli XX hädakaitseseisundis ja õigustatud kannatanupoolse ründe tõrjumiseks kasutama füüsilist vägivalda. Kannatanu andis XX-le 10.02.2017 kaks mobiiltelefoni, kes lubas samal päeval telefonide eest maksta 500 eurot, kuid nende eest maksta ei kavatsenud. XX ütlustest nähtuvalt ütles kannatanu talle, et enne raha saamist ta ära ei lähe ja tema tegi YY suunas ehmatava liigutuse. Kannatanu ütluste kohaselt lubas XX raha ära tuua, milleks ta sõitiski XX elukohta ja tal kavatsus tagastada tema kätte jäänud XX mobiiltelefonid tingimusel, et XX annab talle tagasi tema kaks mobiiltelefoni. XX lõi kannatanut püstoliga vastu kaela, mille peale lõi kannatanu jalaga XX ja nende vahel toimus rüselus, mille käigus ta kaotas tasakaalu ja lõi põlvega vastu ust, mis läks katki. Erinevalt maakohtust asub apellant seisukohale, et jalgvärava haagi avamise ja aeda sisenemisega ei ohustanud kannatanu XX eluaseme puutumatust ja selline tegevus ei tekitanud XX-l hädaseisundit, mis oleks õigustanud temapoolset vägivalla kasutamist kannatanu suhtes. Erinevalt maakohtust asub prokurör seisukohale, et elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt on kannatanu ütlused süüdistavate omadega võrreldes eluliselt usutavamad. 10.02.2017 tehtud fotodelt nähtuvalt on kannatanu lõug, kael ja riided verised, tema kaelal on kriimustused ja ümmarguse kujuga haavad, pikk haav peas. 13.02.2017 tehtud fotodelt nähtuvalt on YY peas vasakul umbes 5 cm pikkune õmmeldud haav, kaelal vasakul hematoom ja ümmarguse kujuga haav, mille keskel hematoom, kriimustused kaelal ja kõri piirkonnas. Kuna YY liikus teistkordse konfliktsituatsiooni ajal XX-st eemale, ei ohustanud ta oma tegevusega XX, mistõttu on ekslik kohtu seisukoht, et XX oli õigustatud enda kaitsmise eesmärgil kasutama kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Süüdistatava tegevus ei olnud kantud mitte kaitsetahtest, vaid kättemaksumotiivist selle eest, et YY oli rüseluse käigus lõhkunud ära tema maja esiku ukse. 5.
  3. Kohus leidis ekslikult, et üksnes kannatanu ütluste alusel puudub võimalus kõrvaldada kahtlusi süüdistustest. Kannatanu tajus XX ähvardust „löön su raisa maha“, „matame su siiasamasse“ reaalseks tapmisähvarduseks ja tundis end ohustatuna. Et kannatanu tajus ohtu reaalsena, näitab fakt, et ta põgenes sündmuskohalt, jättes maha töötava mootoriga sõiduauto koos isiklike esemetega. 5.
  4. Väljakujunenud suurusega. kohtupraktika kohaselt on YY poolt taotletav hüvitissumma mõistliku 5.
  5. Maakohus on ekslikult arvutanud CC eelvangistuses viibitud ajaks 188 päeva. Riigikohus selgitas 31.03.2016 otsuses nr 3-1-1-23-16, et kuudes arvutatava tähtaja puhul lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. CC viibis eelvangistuses 10.02.2017-16.08.2017, s.o 6 kuud 6 päeva ehk 186 päeva. Prokurör palub nimetatud asjaolu arvestada CC süüdimõistmise korral ärakandmisele kuuluva karistuse arvutamisel. 6
(12)5.
  1. Apellant palub vaidlustatud otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista XX KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistada vangistusega 2 aastat 6 kuud, süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 3 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus 2 aastat 6 kuud, millist KarS § 74 lg 1, 3 alusel mitte pöörata täitmisele juhul, kui XX 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustada teda katseaja jooksul tasuma kannatanule kuriteoga põhjustatud mittevaraline kahju summas 1500 eurot solidaarselt CC-ga. Apellant palub CC süüdi tunnistada KarS 121 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Pärnu Maakohtu poolt 22.01.2016 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 5 kuu 25 päeva võrra ning mõista CC-le liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 10.02.201716.08.2017, s.o 6 kuud ja 6 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 aastat 5 kuud 19 päeva. Välja mõista CC-lt kannatanu kasuks 190 eurot varalise kahju osas ja solidaarselt XX-ga mittevaraline kahju summas 1500 eurot. Kaitsjate kirjalikud seisukohad apellatsioonile.
  2. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad süüdistavate kaitsjad. 6.
  3. Süüdistatava CC kaitsja jääb 27.09.2017 apellatsioonile esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. 6.
  4. Süüdistatava XX kaitsja jääb 26.09.2017 apellatsioonile esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, vaidlustatud otsusega, apellatsiooniga ja kaitsjate seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja nimelt CC-le süüteomenetluses kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks väljamõistetava summa suuruse osas. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
  6. Prokurör on apellatsioonis juhtinud tähelepanu asjaolule, et maakohus on CC eelvangistuses viibitud aja arvutamisel eksinud. Prokuröri sellekohane osundus väärib tähelepanu.

§ 171

lg 4 kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval.

§ 171

lg 2 esimene lause sätestab, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral arvutatakse tähtaega tema kinnipidamise hetkest (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-16 p. 33). Kuna

§ 130

lg 3 esimene lause sätestab kuudes arvutatava tähtaja, tuleb selle lõpu kindlaksmääramisel juhinduda

§ 171

lg-st 4, mis sätestab, et kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Kriminaalasja materjalide alusel on tuvastatav, et CC viibis vaidlustatud kriminaalasja raames eelvangistuses ajavahemikul 10.02.2017-16.08.2017, mil ta vabastati vahi alt kohtusaalis, s.o kokku 6 kuud ja 6 päeva ehk 186 päeva. Seisuga 16.08.2017 oli CC viibinud seega eelvangistuses mitte 188 päeva nagu maakohus ekslikult leidis, vaid 2 päeva vähem ehk 186 päeva. Erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium, et CC-le süüteomenetluses kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju hüvitise suuruse arvutamisel tuleb seega võtta aluseks 186 päeva ja CC-le kuulub hüvitamisele Rahandusministeeriumi kaudu 7147,98 eurot. Eeltoodud kriminaalmenetlusõiguse ebaõige kohaldamine toob endaga kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. 9. Kohtukolleegium ei nõustu aga prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtadega süüdistatavate käitumises õigusvastasust välistava asjaolu - hädakaitseseisundi olemasolu - puudumises, mistõttu 7

(12)tuleks vaidlustatud otsus süüdistatavate õigeksmõistmise osas tühistada ja CC ning XX neile esitatud süüdistuste järgi süüdi tunnistada. Apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ega süüdistatavate neile esitatud süüdistustes süüdi tunnistamiseks alust ei anna. Enda seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-03). Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega süüdistatavate süüditunnistamiseks. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Ka on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires.

§ 342

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist. 10. Maakohtus hinnatud tõenditega kogumis, eelkõige süüdistatava XX ja kannatanu YY ütlustega on leidnud tõendamist, et nii süüdistataval kui kannatanul esinesid vastastikused rahalised nõuded, tulenevalt nendevahelisest varasematest tehingutest mobiiltelefonidega. XX ütlustega on leidnud tõendamist, et kannatanu võlgnevus temale oli suurem kui 500 eurot, mille tasumisest tema keeldus ja sellest ka kannatanule telefoni teel teatas. VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Seega keeldus XX enda kohustuse täitmisest seaduslikult. Tegemist oli seega pooltevahelise tsiviilvaidlusega, mille lahendamine vägivallaga ei ole õiguspärane ega millegagi õigustatav nagu maakohus õigesti leidis. Kannatanu tuli XX elukohta üksnes selleks, et saada kätte 500 eurot ja tema ütlustega on leidnud tõendamist, et vastastikuste rahaliste nõuete maksmapanekuks tsiviilkohtus oleks tal tekkinud raskusi. Asjas puudub vaidlus selles, et kannatanu sisenes raha saamiseks provokatiivselt XX loata viimase territooriumile, esmalt elamusse, kus nende vahel toimus vastastikune rünne ja ca 10 minutit hiljem aeda, kus vastastikune rüselus kannatanu ja teiselt poolt XX ja CC vahel eskaleerus. Vaidluse esemeks on üksnes küsimus poolte tsiviilnõuete tagamiseks ja õigushüvede kaitsmiseks valitud õiguse teostamise õiguspärasus. 8

(12)
  1. Maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, leidis, et süüdistatavate käitumises esinevad küll KarS § 121 järgi ettenähtud süüteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, kuid samas esines nende teo õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundi olemasolu. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. AÕS § 41 lg 1 kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Maakohtus leidis tuvastamist asjaolu, et kannatanu keeldus XX elamust lahkumast, kahjustas ka ust ja tungis esikust edasi. Seega oli XX õigustatud kaitsma enda kodu ja last vägivalda kasutades, sh lüüa kannatanut vastu ning lasta edasi tungivat kannatanut elutoast läbi ukse klaaside õhupüssist. Kannatanule selle tagajärjel XX poolt tekitatud pindmised vigastused olid vältimatud, kuivõrd rünnet ta enne ei lõpetanud ega majast ei lahkunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et XX ei ületanud kannatanu poolset rünnet tõrjudes hädakaitsepiire ega tekitanud kannatanule liigset kahju. Kuigi kannatanu ei kasutanud võimalust vältida XX rünnet ega pöördunud abi saamiseks teise isiku poole, ei välista see õigust hädakaitsele KarS § 28 lg 3 mõttes.
  2. Maakohtus hinnatud tõenditest, eelkõige kannatanu enda ütlustest, tuleneb aga üheselt, et peale XX elamus tekkinud konflikti läks ta teistkordselt XX elukohta võlga nõudma ja tal õnnestus uuesti siseneda ilma loata kinnistule ja aeda. Eluliselt usutav on siinjuures maakohtu järeldus, et ex ante võisid süüdistatavad kannatanu sellisest käitumisest järeldada, et vägivaldsed ründed nende vastu võivad kannatanu poolt jätkuda, millega tekkis XX-l ja ka CC-l uuesti hädakaitseseisund. Iseäranis kinnitab süüdistatavate hädakaitseseisundisse sattumist XX ütluste kohaselt YY poolt karjutu, et tema ilma rahata ta ära ei lähe. Põhjendatult möönis maakohus, et CC võis kannatanut metallist labidaga küll lüüa, kuid need võisid seetõttu toimuda kannatanu ründe tõrjumiseks rüseluse käigus, mistõttu ei saa välistada CC enesekaitset. Kohtukolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus tõenditele hinnangut andes õigesti, et rüseluse käigus labida üksteise käest ära rebimise käigus ei saanud tekkida tugevaid lööke. Tõendid selle kohta, et CC lõi kannatanut labidaga lapiti ka selja piirkonda, asjas puuduvad. Kannatanule tekitatud pindmised vigastused - haavad ja peas haav - ei saanud aga kindlasti tekkida korduvatest jõulistest löökidest, mis võiksid olla hinnatavad hädakaitse piiride ületamisena. Kannatanu vigastused küünarnukil on põhjendatud ründe tõrjumisel tekkinud rüseluse tõttu, mis süüdistatavate poolt on vaadeldav õiguspärase hädakaitse teostamisena. Hädakaitse piiride ületamisena ei saa hinnata ka XX poolt kannatanu löömist püstoliga kaela piirkonda ega püssipäraga vastu pead, sest alles seejärel kannatanu taltus ja põgenes. Tulenevalt AÕS § 41 lg-st 1 võib valdaja lisaks füüsilistele rünnetele enese vastu oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu tõdemisega, et YY provokatsiooni tõttu olid süüdistatavad hädakaitseseisundis ja õigustatud kannatanupoolse ründe tõrjumiseks kasutama füüsilist vägivalda. Et seejuures ei tuvastanud maakohus süüdistatavate kaitsetegevuses hädakaitse piiride ei ületamist, millega kohtukolleegium nõustub, puudub süüdistatavate käitumises KarS § 121 järgi etteheidetud teo õigusvastasus. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-65-15 p-s 10 osutanud kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 9
(12)11.3 ning
  1. veebruari
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04, p 14). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 11.4). Vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus ongi just eelnimetatud Riigikohtu lahendist tulenevalt süüdistatavate kaitsetegevusele hinnangu andmisel lähtunud ex ante-hindamiskriteeriumist. Erinevalt apellandist, nõustub kohtukolleegium maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga selles, et süüdistatavad tegutsesid kannatanu ründe tõrjumisel hädakaitseseisundis, ületamata seejuures hädakaitse piire. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning nr 3-1-1-111-04, p 14).
  5. Puutumuses XX õigeksmõistmisega süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-59-11 märkinud järgmist: „…Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale“. Käesolevas kriminaalasjas leidis maakohus kohtukolleegiumi arvates õigesti, et maakohtus uuritud tõenditega ei ole tuvastamist leidnud asjaolud, mille tuginedes saab tõsikindlalt väita, et XX-le süüdistuses omistatud väljendid „löön su raisa maha“ ja „matame su siiasamasse“, tekitasid YY kartuse ja hirmutunde või et viimane tundis ennast või oma vara ohustatuna. Süüdistatavad oma ütlustes XX poolt kannatanu verbaalset ähvardamist ei tunnista ja üksnes asjaolu, et kannatanu põgenes sündmuskohalt, jättes maha töötava mootoriga sõiduauto koos isiklike esemetega, ei anna alust pidada XX-le süüdistuses omistatud väljendeid reaalseks tapmisähvarduseks. Vastupidiseks tõlgenduseks ei anna alust ka asjaolu, et vahetult enne väidetavat ähvardamist oli XX koos CC-ga tarvitanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Riigikohus on korduvalt selgitanud tõendite hindamise põhimõtet, et nn sõna sõna vastu olukorras peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need isiku süüdi mõistmisel veenvalt kummutama (nt RK otsus 05.12.2013 kriminaalasjas nr 3-1-1114-13 p 9). Antud seisukoha valguses on maakohus leidnud õigesti, et üksnes kannatanu ütluste alusel puudub võimalus kõrvaldada kahtlusi süüdistustest. Ei ole võimalik eelistada kannatanu ütlusi süüdistatavate omadele, iseäranis olukorras, kus esineb kõrvaldamata kahtlus, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed, ta provotseeris ja alustas esimesena ründeid süüdistatavate õigushüvede vastu. Küsimustele, kui usutav või reaalne oli XX poolt ähvardus või mille järgi hindas kannatanu tapmisähvarduse reaalsust, nähtub kannatanu antud vastustest kohtuistungil, et kannatanu jooksis ära sellepärast, et XX talle pidevalt lähenes. Üksnes kannatanu vastusest, et tapmisähvardus oli üsna reaalne, ei piisa KarS §-is 120 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu täitmiseks. XX-le etteheidetav tegu oleks täidetud juhul, kui ta oleks oma tegevusega pannud elu, tervise või vara pärast muretsema 10
(12)eelkõige ähvarduse adressaadi ning tekitanuks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Midagi sellist käesolevas asjas tuvastatud ei ole ja seega ei saa kohtukolleegiumi hinnangul ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale tekkida vähimatki kahtlust, et XX-le omistatavad ähvardused võisid panna kannatanu muretsema enda elu, tervise või vara pärast. Kannatanu oli isik, kes tungis XX nõusolekuta viimase territooriumile ja käitus seejuures provotseerivalt, kusjuures tuvastatud ei ole ühtegi välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmust, mis andnuks kannatanule alust karta ähvarduse täideviimist. Selliseid aluseid ei nähtu ka prokuröri apellatsioonist. 14. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Süüdistatava CC kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu motiveeritud kohtuotsusega ja apellatsiooniga tutvumisele kulunud aja eest, kokku 1,5 tunni ulatuses, selgitustele ja kooskõlastustele CC-ga kulunud aja eest 0,5 tunni ulatuses ja kirjaliku vastuse vormistamisele kulunud aja eest 0,5 tunni ulatuses, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist kokku 144 eurot (sh käibemaks).

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud CC-le riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium CC määratud kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, s.h käibemaks 24 eurot. Et kohtukolleegium teeb

§ 337lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, siis jääb see menetluskulu riigi kanda.

Süüdistatava XX kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu apellatsiooniga tutvumisele kulunud aja eest, kokku 1,5 tunni ulatuses ja apellatsioonile vastuse koostamise aja eest 1 tunni ulatuses, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist kokku 120 eurot (sh käibemaks).

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud XX-le riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium XX määratud kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot, s.h käibemaks 20 eurot. Et kohtukolleegium teeb

§ 337lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, siis jääb see menetluskulu riigi kanda.

15. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 3, tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 16.

augusti 2017 otsuse osaliselt, s.o osas, millega kohustati Eesti Vabariiki (Rahandusministeeriumi kaudu) hüvitama CC-le süüteomenetluses kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju summas 7224,84 eurot. Kohtukolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega Eesti Vabariigil (Rahandusministeeriumi kaudu) hüvitada CC-le 11

(12)süüteomenetluses kahtlustatavana kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 7147,98 eurot. Ülejäänud osas jätab Pärnu Maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.