KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27. mai 2020 Kriminaalasja number 1-19-4018 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk K

§-s 134 sätestatud erandlikud alused, millistel tingimustel on õigus nõuda ka lähedastel mittevaralise kahju hüvitamist. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-57-10, kus kriminaalkolleegium peatub asjaõigusseadusel ja

§ 134lg 3 alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõudel.

Selles asjas peetakse küll silmas vanemaid ja täisealisi lapsi, aga Riigikohus ütleb seal p-s 23, kus Riigikohus viitab p-s 22 ka oma 09.04.2008 otsusele nr 3-2-1-19-08, et

§ 134

kolmandas lõikes nimetatud „lähedaste“ ringi pole seaduses piiritletud, mistõttu tuleb see määratleda kohtul – iga üksikjuhtu tuleb hinnata eraldi, lähtudes isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Sama lahendi p 23 kohaselt võib olla erandlik asjaolu ka hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamiste korral. Ei pea tingimata nägema pealt, et lähedane saab surma või raskelt vigastada. 3.2. Esindaja hinnangul on toimikus piisavalt tõendeid selle kohta, et kannatanu õde M.M. sõitis bussiga sellest sündmuskohast vahetult või mõne hetke jooksul peale avarii toimumist mööda ja ta nägi seda olukorda seal pealt, millest ta sai juba bussis aru ja teatas sellest ka oma õemehele. Kaitsja arvates on piisavalt tõendeid selle kohta, et hinnata ja leida nende Riigikohtu lahendite ja

§ 134lg 3 kriteeriumi alusel, et tegemist on mittevaralise kahjuga.

2 Esindaja palub välja mõista ka tsiviilhagi menetlemise kulu, s.o 240 eurot (sh km), riigilõiv 300 eurot ning kulud kohtuistungil kannatanu esindamise eest summas 240 eurot (sh km). 3.3. V. Põdra kaitsja leidis, et mittevaralise kahju hüvitis ei ole põhjendatud. Kaitsja viitas, et tsiviilhagi ei ole menetluses tõend ning selles sisalduvat teavet ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega.

§ 134

lg 3 mõttes ei saa „erandlikuks asjaoluks“ olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Riigikohtu arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Riigikohtu arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet

§ 134

lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud (vt RKKKo 09.04.2008 otsusele nr 3-2-1-19-08, p 17). Kaitsja viitas, et kannatanu M.M. i poolt eeluurimisel antud ütlustest nähtub, et M.M. nägi, et teel lebas liiklusõnnetuse tagajärjel inimene. Tal tekkis kahtlus, et see on äkki tema õde. Hiljem aga selgus, et teel lamanud isik osutuski tsiviilhageja õeks. Eeltoodust järeldub kaitsja arvates, et M.M. ei viibinud antud sündmuskohal ja tal puudus lähedase isiku ruumiline lähedus

§ 134lg 3 mõttes (n-ö samas ohutsoonis viibimine).

Juhindudes Riigikohtu seisukohtadest tuleks M.M. i hagi jätta rahuldamata ja advokaadi õigusabikulud jätta M.M. i kanda. Kaitsja saab emotsionaalselt kõigest aru ja ka V. Põder saab aru ning kahetseb teo toimepanemist. 3.4. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

§ 134

lg 3 järgi võivad mh isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Erandlike asjaolude mõiste ei ole

§ 134

lõikes 3 kindlaks määratud ning need asjaolud tuleb igal konkreetsel juhul eraldi tuvastada, kuid erandlike asjaolude mõistet on sisustanud varasem kõrgeima kohtu praktika, millisele on osundanud nii M.M. i lepinguline esindaja kui ka V. Põdra kaitsja. 3.5. Maakohus leidis, et kahtlust pole selles, et T.M. i õde M.M. oli talle lähedane isik. Lähedase isiku kaotus on igal juhul väga raske sündmus ning selle sündmusega kaasnevad paratamatult psühholoogilised läbielamised ning stress, nagu on märgitud ka tsiviilhagis. M.M. on hagis avaldanud, et sõitis bussiga sündmuskohast vahetult või mõne hetke jooksul peale avarii toimumist mööda ja ta nägi olukorda pealt, millest ta sai juba bussis aru ja teatas sellest ka oma õemehele. Samas on M.M. oma ütlustes kriminaalasjas (tl 71-72, kinnitades ühtlasi vastavas protokollis oma allkirjaga, et ütlused on õiged ja koostatud tema sõnade järgi) selgitanud, et ta sõitis 06.05.2018 bussiga Abjast Viljandisse. Teel olles märkas ta bussi aknast, et enne Kulla küla on juhtunud liiklusõnnetus, kus inimene lebas teel. M.M. il oli kohe selline halb tunne, et äkki on see tema õde T.M. . Kuna ta aga aknast jalgratast ei märganud, siis lootis ta, et see ei olnud õde. Viljandisse koju jõudes helistas M.M. vennale, kes elas õega koos, ning rääkis talle nähtust ja palus vennal jääda rahulikuks, kuni kõik on selge. Kõne ajal vend ütles, et politsei tuligi maja juurde ning selgus, et liiklusõnnetuses oligi hukkunud T.M. . 3 Seega eeltoodu alusel on võimalik nentida, et M.M. i ülekuulamise protokollis ning tsiviilhagis kirjeldatud asjaolud ei ühti. Maakohus märkis, et Riigikohtu 20.11.2017 lahendis nr 1-166115/67 välja toodud seisukohas on selgitatud, et sarnaselt süüdistusaktiga ei ole tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust teatud osas käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise reegleid. Maakohus saab lühimenetluses arvestada üksnes kriminaaltoimikus olevate kirjalike tõenditega ning täiendavaid selgitusi ega toimikuväliseid asjaolusid kohtuotsuse tegemisel arvestada ei saa. Kuivõrd M.M. i kriminaalasjas antud ütluste kohaselt tekkis tal bussiga sündmuskohalt möödudes aimdus, et hukkunu võib olla tema õde, millele ta sai alles hiljem koju jõudes telefoni teel vennaga rääkides kinnitust, puudus M.M. il ruumiline ja täielikult teadvustatud lähedus hukkunu ja sündmuskohaga, s.o kuriteosündmuse vahetu pealtnägemine kui erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes. Seega tuleb Kr

MS § 310 lg 1 alusel jätta M.M. i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata. Apellatsioon

1. Tartu Maakohtu 17.02.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu M.M. i esindaja vandeadvokaat Mart Sikut, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti M.M. i tsiviilhagi rahuldamata. Teha uus otsus, millega M.M. i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude osas rahuldada. Alternatiivselt palutakse tühistada maakohtu osas osaliselt osas, millega jäeti tsiviilhagi rahuldamata ja saata asi menetlusnormide rikkumise tulemusena Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. 4.
2. M.M. ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega jäeti tema tsiviilhagi rahuldamata. Ka ei nõustu apellant selles osas maakohtu järeldustega, kuna need ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuses puudub piisav põhjendus, millega on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse norme. 4.
3. Asjas ei ole vaidlust selle üle ja apellant nõustub täies osas kohtu otsuses toodud asjaoludega, et hukkunu oli tema lähedane – õde, et ta sõitis vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist sündmuskohalt mööda ning nägi teepeenral hukkunud inimest ning et juba bussis sõites tekkis tal halb aimdus, et hukkunu võib olla tema õde. Ka on õige maakohtu hinnang, et lähedase kaotus on igal juhul väga raske sündmus ning selle sündmusega kaasnevad paratamatult psühholoogilised läbielamised ning stress. Küll leiab apellant, et neid tõendeid hinnates on maakohus tulnud ebaõigele järeldusele. 4.
4. Apellant leiab, et maakohtu osundused sellele, et eeluurimisel antud ütlused ja tsiviilhagis toodud seisukohad ei ole haakuvad, on marginaalse sisuga ega tohiks mõjutada tsiviilhagi võimalikku rahuldamist. M.M. küll möönab, et tõepoolest võis ta ülekuulamisel politseis anda nüanssides veidi lahkevaid ütlusi, kuid seda on võimalik selgitada stressiseisundiga, kuid need erinevused ei ole oma iseloomult juba öeldult olulised. Tähtsust omavad siiski M.M. i poolt antud ütlused selle kohta, et bussis olles ja juba õnnetuse paika nähes, kus oli ilmne, et tegemist on hukkunud inimesega, tekkis tal aimdus, et hukkunu võis olla tema lihane õde, milline situatsioon viis ta endast välja (stressi) ning et ta helistas ka pealt nähtust oma õemehele, kellelt kuuliski, et tema kahtlused, et hukkunu on tema õde, on tõesed. Sisuliselt ei oma antud kaasuse pinnalt tähtsust kas selline teadasaamine toimus kohe bussis sõites või mõni tund hiljem kodus olles, kuivõrd juba bussis sõites ja toimunud sündmust lühikese ajavahemiku tagant nähes viis M.M. i muretsema ja stressi, millest ta ei ole täielikult kosunud siiani. 4 Arvestama peab ka asjaoluga, et M.M. ja tema õde T.M. olid väga lähedased inimesed - olid teineteise suhtes äärmiselt hoolivad ja usaldavad ning jagasid nii rõõme kui muresid. Seega ei ole apellandi arvates ka õige maakohtu järeldus selles osas, et M.M. il puudus ruumiline ja täielikult teadvustatud hukkunu ja sündmuskohaga kui erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes.

4.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et Riigikohtu 20.11.2017 lahendis nr 1-16-6115/67 välja toodud seisukohas on selgitatud, et sarnaselt süüdistusaktiga ei ole tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust teatud osas käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Apellandi arvates aga ei ole selline viide kohtuotsuse motiveerivas osas küll kuidagi asjakohane. Pigem leiab apellant, et maakohtu viitega sellele, et M.M. i ütlused eeluurimisel ja seisukohad tsiviilhagis ei ühti on eelöeldult marginaalse tähendusega ning et maakohus on peamiselt tuginenud sellel motiivil tsiviilhagi rahuldamata jätmisele, tuleb apellandi arvates käsitleda kui järeldust, mis ei ole haakuv tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. 4.
2. Maakohus ei ole hinnanud ega piisavalt sisustanud apelleeritavat kohtuotsust ka Riigikohtu 09.04.2008 a otsuses nr.3-2-1-19-08 p 22 lähtudes, kus Riigikohus sedastab: „

§ 134

kolmandas lõikes nimetatud „lähedaste“ ringi pole seaduses piiritletud, mistõttu tuleb see määratleda kohtul – iga üksikjuhtu tuleb hinnata eraldi, lähtudes isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest“. Samuti viitab apellant Riigikohtu otsuse 3-1-1-57-10 p.-le 23, mille kohaselt: „ võib

§ 134

lg-t 3 kohaldada ka siis, kui kannatanule tekitati kahju tahtlikult ning lähedastel esinevad hiljem üleelamised“. Kuivõrd maakohus eelviidatud Riigikohtu lahendites toodut ei ole käesoleva kaasuse valguses analüüsinud, on maakohus rikkunud KrMS § 305 1 lg 1, milline säte kohustab kohut kohtuotsust põhjendama. 4.6. V. Põder on mõistetud süüdi tahtlikult toimepandud kuriteo eest. KarS § 422 lg 1 on kvalifitseeritav tahtliku kuriteona, kuivõrd antud juhul rikkus süüdistatav liiklusnõudeid tahtlikult. Maakohus on õigesti viidanud, et nii KarS § 422 lg 1 kui ka KarS § 423 lg 1 koosseisude näol on tagajärg põhjustatud ettevaatamatusest, kuid KarS § 422 lg 1 puhul rikub isik liiklusnõudeid tahtlikult, st kavatsetult otsese või kaudse tahtlusega (KarS § 16), samas ei ole maakohus kvalifitseerides V. Põdra süüteo ümber KarS § 423 lg 1-lt §- le 422 lg 1 seostanud kuriteo kvalifikatsiooni (süüdlase rikkumiste ulatust hinnates) M.M. i poolt esitatud mittevaralise kahju nõude rahuldamise võimalusega. Siinkohal omab apellandi arvates ka tähtsust asjaolu, et peale muude liikluseeskirjade rikkumise põgenes süüdistav V. Põder sündmuskohalt, olles selgelt arusaanud, et toimunud oli raske avarii ning ilmselgelt püüdes sellega pääseda vastutusest. Apellant on seisukohal, et just LS § 168 ja § 169 sätestatud nõuete rikkumine süüdistatava poolt koosmõjus eeltoodud asjaoludega on käsitletavad kui erandlikud asjaolud

§ 134lg 3 mõttes ning aluseks tsiviilhagi rahuldamisel.

Vastus apellatsioonile

1. Tartu Ringkonnakohtu 22.04.2020 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 05.05.
2. 5.
3. Nimetatud ajaks esitas seisukoha apellatsiooni osas prokurör, kes nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul puuduvad erandlikud asjaolud ning mittevaraline kahju ei kuulu väljamõistmisele. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kohus on uuritud tõendite pinnalt teinud veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks ning 5 apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 5.
4. Nimetatud ajaks esitas seisukoha apellatsiooni osas koos kaitsjatasutaotlusega ka süüdistatav V. Põdra kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv, kes leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele ning palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Puudub menetlusõigusnormide rikkumine, mille tulemusena kuuluks antud asi saatmisele alamaastme kohtule uueks läbivaatamiseks. Süüdistatava kaitsja jagab Tartu Maakohtu seisukohti, mille kohaselt kannatanu M.M. i tsiviilhagi ei kuulu rahuldamisele ja ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. Lähedase isiku kaotus on igal juhul väga raske sündmus ning selle sündmusega kaasnevad paratamatult psühholoogilised läbielamised ning stress, nagu on märgitud ka tsiviilhagis. M.M. on hagis avaldanud, et sõitis bussiga sündmuskohast vahetult või mõne hetke jooksul peale avarii toimumist mööda ja ta nägi olukorda pealt, millest ta sai juba bussis aru ja teatas sellest ka oma õemehele. Samas on M.M. oma ütlustes kriminaalasjas selgitanud, et ta sõitis 06.05.2018 bussiga Abjast Viljandisse. Teel olles märkas ta bussi aknast, et enne Kulla küla on juhtunud liiklusõnnetus, kus inimene lebas teel. M.M. il oli kohe selline halb tunne, et äkki on see tema õde T.M. . Kuna ta aga aknast jalgratast ei märganud, siis lootis ta, et see ei olnud õde. Viljandisse koju jõudes helistas M.M. vennale, kes elas õega koos, ning rääkis talle nähtust ja palus vennal jääda rahulikuks, kuni kõik on selge. Kõne ajal vend ütles, et politsei tuligi maja juurde ning selgus, et liiklusõnnetuses oligi hukkunud T.M. . Seega eeltoodu alusel on võimalik nentida, et M.M. i ülekuulamise protokollis ning tsiviilhagis kirjeldatud asjaolud ei ühti. Riigikohtu 20.11.2017 lahendis nr 1-16-6115/67 välja toodud seisukohas on selgitatud, et sarnaselt süüdistusaktiga ei ole tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust teatud osas käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise reegleid. Kohus saab lühimenetluses arvestada üksnes kriminaaltoimikus olevate kirjalike tõenditega ning täiendavaid selgitusi ega toimikuväliseid asjaolusid kohtuotsuse tegemisel arvestada ei saa. Kuivõrd M.M. kriminaalasjas antud ütluste kohaselt tekkis tal bussiga sündmuskohalt möödudes aimdus, et hukkunu võib olla tema õde, millele ta sai alles hiljem koju jõudes telefoni teel vennaga rääkides kinnitust, puudus M.M. il ruumiline ja täielikult teadvustatud lähedus hukkunu ja sündmuskohaga, s.o kuriteosündmuse vahetu pealtnägemine kui erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes.

Riigikohtu 09.04.2008 otsuse nr 3-2-1-19-08 punktis 17 asjaolud ei ole leidnud tõendamist. Seega maakohus õigesti jättis M.M. i tsiviilhagi rahuldamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, uurides asjas kogutud tõendeid, esitatud apellatsiooni ja seisukohti apellatsiooni osas, leiab, et Tartu Maakohtu 17.02.2020 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu M.M. i esindaja M. Sikut, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti M.M. i tsiviilhagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega M.M. i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude osas rahuldada. Alternatiivselt palutakse tühistada maakohtu otsus osaliselt osas, millega jäeti tsiviilhagi rahuldamata ja saata asi menetlusnormide rikkumise tulemusena maakohtule uueks arutamiseks.
3. Uurides kannatanu esindaja apellatsiooni ja selles esitatud argumente, märgib kohtukolleegium, et maakohtu poolt menetlusnormide rikkumine tuvastamist ei leidnud ja seega asja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saatmine on põhjendamatu. Kindlasti ei saa nõustuda ka apellatsiooni seisukohaga, mille kohaselt kohtuotsuses puudub piisav põhjendus. 6
4. Apellatsioonis esitatud põhitaotluse osas leiab ringkonnakohus, et tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude osas rahuldamisele ei kuulu ja selles osas apellatsiooni edu ei saada. Kannatanu esindaja mittevaralise kahju nõue pole käesoleva asja kohtumenetlustes uudne. Maakohtus on küsimus olnud kaalukalt päevakorral ning sellekohase põhjaliku analüüsi ja järeldused on kohus ka esitanud. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks kõiges uuesti korrata.
5. Maakohus käsitles põhjalikult tsiviilhagis esitatud kannatanu väiteid. Kohus märkis, et Riigikohtu 20.11.2017 lahendis nr 1-16-6115/67 välja toodud seisukohas on selgitatud, et sarnaselt süüdistusaktiga ei ole tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust teatud osas käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise reegleid. Maakohus saab lühimenetluses arvestada üksnes kriminaaltoimikus olevate kirjalike tõenditega ning täiendavaid selgitusi ega toimikuväliseid asjaolusid kohtuotsuse tegemisel arvestada ei saa. Kuivõrd M.M. i antud ütluste kohaselt tekkis tal bussiga sündmuskohalt möödudes aimdus, et hukkunu võib olla tema õde, millele ta sai alles hiljem koju jõudes telefoni teel vennaga rääkides kinnitust, puudus M.M. il ruumiline ja täielikult teadvustatud lähedus hukkunu ja sündmuskohaga, s.o kuriteosündmuse vahetu pealtnägemine kui erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes. Seega leidis maakohus, et Kr

MS § 310 lg 1 alusel tuleb jätta M.M. i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata.

1. Esindaja apellatsiooni kohaselt kannatanu M.M. ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega osas, millega jäeti tema tsiviilhagi rahuldamata.
2. Asjas ja esitatud apellatsioonis pole vaidlust selle üle, et liiklusõnnetuses hukkunu oli kannatanule lähedane isik – õde, et M.M. sõitis vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist sündmuskohalt mööda ning nägi teepeenral hukkunud inimest ning et juba bussis sõites tekkis tal halb aimdus, et hukkunu võib olla tema õde. Samuti nõustutakse apellatsioonis maakohtu hinnanguga, et lähedase kaotus on igal juhul väga raske sündmus ning selle sündmusega kaasnevad paratamatult psühholoogilised läbielamised ning stress. Küll leiab apellant, et neid tõendeid hinnates on maakohus tulnud tsiviilhagi osas ebaõigele järeldusele.
3. Apellant leiab, et maakohtu osundused sellele, et eeluurimisel antud ütlused ja tsiviilhagis toodud seisukohad ei ole haakuvad, on väheolulise sisuga ega tohiks mõjutada tsiviilhagi võimalikku rahuldamist. Mööndakse, et M.M. võis tõepoolest ülekuulamisel politseis anda nüanssides veidi lahknevaid ütlusi, kuid seda on võimalik selgitada stressiseisundiga.
4. Apellandi arvates omavad tähtsust siiski M.M. i poolt antud ütlused selle kohta, et bussis olles ja juba õnnetuse paika nähes, kus oli ilmne, et tegemist on hukkunud inimesega, tekkis tal aimdus, et hukkunu võis olla tema lihane õde, mis hiljem osutuski tõeks. Sisuliselt ei oma antud kaasuse pinnalt tähtsust, kas selline teadasaamine toimus kohe bussis sõites või mõni tund hiljem kodus olles.
5. Veelkordselt rõhutatakse apellatsioonis, et maakohtu poolt on arvestamata asjaolu, et M.M. ja tema õde T.M. olid väga lähedased inimesed - olid teineteise suhtes äärmiselt hoolivad ja usaldavad ning jagasid nii rõõme kui muresid. Seega ei ole apellandi arvates ka õige maakohtu järeldus selles osas, et M.M. il puudus ruumiline ja täielikult teadvustatud lähedus hukkunu ja sündmuskohaga kui erandlik asjaolu

§ 134lg 3 mõttes.

16. Apellant viitab veel Riigikohtu otsuse 3-1-1-57-10 p-le 23, mille kohaselt: „ võib

§ 134

lg-t 3 kohaldada ka siis, kui kannatanule tekitati kahju tahtlikult ning lähedastel esinevad hiljem üleelamised“. Apellandi arvates, kuna maakohus eelviidatud Riigikohtu lahendites 7 toodut ei ole käesoleva kaasuse valguses analüüsinud, on maakohus rikkunud KrMS § 305 1 lg 1, milline säte kohustab kohut kohtuotsust põhjendama.

1. Siinkohal märgib kohtukolleegium, et osundatud Riigikohtu lahend ei haaku käesoleva kriminaalasja tehioludega. Maakohus tuvastas, et kuivõrd süüdistatav rikkus liiklusnõudeid tahtlikult, siis kvalifitseeris kohus teo KarS § 422 lg 1 järgi, kusjuures tagajärg oli põhjustatud ettevaatamatusest. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et süüdistuses märgitud teo ümberkvalifitseerimine pidanuks kaasa tooma mittevaralise kahjunõude rahuldamise.
2. Asjas pole vaidlust, et süüdistatav lahkus sündmuskohalt, millega pani toime liikluseeskirjade rikkumise. Apellant leiab, et just LS § 169 sätestatud nõuete rikkumine on käsitletavad erandliku asjaoluna

§ 134lg 3 mõttes ning on aluseks tsiviilhagi rahuldamisel.

Kohtukolleegium apellandi eeltoodud väitega ei nõustu ja leiab, et süüdistatava liiklusõnnetuse järgne käitumine ei ole uuritavas asjas selliseks erandlikuks asjaoluks, millele saab tugineda mittevaralise kahjunõude rahuldamisel.

1. Kohtukolleegium leiab, et asjas tuleb aluseks võtta ja usaldusväärseks pidada kannatanu M.M. i poolt kohtueelses menetluses ülekuulamisel antud ütlusi, mis kajastavad objektiivselt üleelatud sündmust. Oluliselt hiljem, tsiviilhagi koostamise ajaks, on asjasse kaasatud esindaja, kellega on kohandatud sündmuse tajumise asjaolude ja seeläbi ka õiguslik positsioon, et kohtulahend tooks suure tõenäosusega kaasa tsiviilhagi (mittevaralise kahju), rahuldamise. Mittevaralise kahju tekkimist on seletanud kannatanu-tsiviilhageja asjaoluga, et igapäevane elu on häiritud ja rikutud kuni tänaseni. Tekkinud on unehäired ja stress. Lühidalt leitakse, et kuna surmasaanu oli lähedane isik ja M.M. nägi õe surnukeha maanteekraavis ning sai õe surma tõttu hiljem tervisehäired, siis esinevad erandlikud asjaolud.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et M.M. i õe puhul ei esine

§ 134lg-s 3 nõutavaid erandlikke asjaolusid ja hüvitise väljamõistmine M.M.

i kasuks rahuldamisele ei kuulu. Kahju tekkimise alusena tuleks kõne alla vaid kaotusvalu kui selline ja see hüvitamisalus ei ole (vt RKTKo 3-2-1-19-08, p 17). 21. Kohtukolleegium soostub maakohtu seisukohaga, et asjas olemasolevate andmete põhjal oli liiklusõnnetuses hukkunu T.M. oma õe M.M. i jaoks lähedane isik, kuid mittevaralise kahju lahendamise seiskohalt ei esine erandlikke asjaolusid

§ 134lg 3 mõttes.

1. Kannatanuna ülekuulamisel 18.02.2019 on M.M. andnud menetlejale ütlusi selles, kuidas ta 06.05.2018 sõitis bussiga Abjast Viljandisse. „Märkasin teel olles bussi aknast, et enne Kulla küla on juhtunud liiklusõnnetus, kus inimene lebas teel. Mul oli kohe selline halb tunne, et äkki on see õde T.M. . Aga kuna ma aknast jalgratast ei märganud, siis lootsin et see polnud tema. T.M. liikus kogu aeg jalgrattaga ringi.“ (Ko To
2. kd, tl 71-72) Nimetatud ütlustes ei nimeta M.M. ühegi sõnaga, et oleks mingi välise tunnuse või tajutu põhjal sündmuskohast mööda sõites, seostanud liiklusõnnetuses osalejat oma õega.
3. Hagi asjaoludes, mis on esitatud kuu aega pärast ülekuulamisprotokolli vormistamist, nimetatakse juba üllatuslikult, et sündmuskohalt sõitis mööda tsiviilhageja M.M. „kes musta, osaliselt kilekoti all pandud surnud juustest tundis ära oma õe T.M. i. Hageja sai nähtust šoki ning kaotas osaliselt teadvuse.“ (Ko To
4. kd, tl 109-110)
5. Kohtukolleegiumi arvates äratavad tsiviilhagis esitatud M.M. i tajumise asjaolud kahtlusi ja ei kinnista kuidagi kohtu veendumust, et M.M. tõepoolest tundis koheselt liiklusõnnetuse toimumiskohal hukkunud isikus ära oma õe. Paratamatult tekib küsimus, miks M.M. menetlejale antud ütlustes varasemalt ei avaldanud neid detaile ja väitis, et ta lihtsalt oletas, et kuna õde on sealt paikkonnast pärit, siis ta võis sattuda ühe osapoolena liiklusõnnetusse. Kuna 8 ta aga õe liiklemisvahendit õnnetuskohal ei näinud, siis ei pidanud ta tema osalemist liiklusõnnetuses suure tõenäosusega sel hetkel veel võimalikuks.
6. Ringkonnakohus kordab, et esmasel ülekuulamisel ei tea kannatanu nimetada midagi, mida saaks tõlgendada erandlike asjaoludena. Hagi koostamise ajaks on lisatud kannatanu poolt sündmuskohal nähtule täiendavaid detaile (väide, et M.M. nägi liiklusõnnetuse toimumise paigas ikkagi oma õe surnukeha), mille tajumises ringkonnakohus tõstatas kahtluse, kuid isegi nende üldiste täiendavate detailide olemasolul ei ole erandlikud asjaolud tuvastatavad.
7. Kohtukolleegium osundab siinkohal hiljutisele Tartu Ringkonnakohtu lahendile, mille seisukohaga kohus nõustub (Tartu RKK otsus 1-19-1175, p 180). Nimelt teadaolevalt ei ole kohtupraktikas tuletatud erandlikkust laiba nägemisest iseenesest: ilmselt näevad lähedased ohvri laipa väga tihti, kasvõi matustelgi. Seega tuleb küsida, kas laiba nägemine just sündmuskohal on sedavõrd haruldane ja kaalukas sündmus, et see tuleb lugeda erandlikuks asjaoluks

§ 134lg 3 tähenduses.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Esiteks juhtub ilmselt üsna tihti seda, et keegi saab õnnetusest teada, kiirustab sündmuskohale ja näeb seal oma lähedase laipa. Teiseks on aga keeruline näha mingit tõsist (emotsionaalset või sisulist) erisust selles, kas inimene näeb oma lähedase elutut keha kohe sündmuskohal või nt alles surnukuuris. Seda arusaama toetab ringkonnakohtu meelest ka ülal juba viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-08: selles lahendis tundub kõrgeim kohus pidama erandlikuks pigem suremise pealt nägemist. Kindlasti oleks see nõue täidetud siis, kui M.M. oleks liiklusõnnetuse toimumise paigas näinud pealt õe viimaseid eluhetki. 27. Vaidlusaluse küsimuse näitlikustamiseks märgib ringkonnakohus, et varasemas kohtupraktikas on peetud põhjendatuks mittevaralise kahju väljamõistmisel olukorda, kus isik näeb pealt oma lähedase inimese vägivaldset surma (näit. Tartu RKK lahend kriminaalasjas nr 1-09-19418). Nimetatud lahendis tuvastas kohus, et sündmuskohal viibinud kannatanu nägi pealt, kuidas süüdistatav tulistas tema meest, kes selle tagajärjel kukkus ja lamas vereloigus ning suri. Seega kannatanu abikaasa ja laste isa tapeti tema nähes. Mittevaralise kahju nõude aluseks olevate erandlike asjaoludena tõi kohus muuhulgas välja lähedase inimese kaotuse, mille tagajärjel 2 väikest last jäid isata ning vanemad kaotasid oma ainukese poja, kes hoolitses nende eest.

§ 134

lg 3 kohaselt tuvastati erandlik asjaolu - lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, sest tegemist on kuriteo ja selle tagajärgede vahetu pealt nägemise ehk nii-öelda samas ohutsoonis viibimisega, millega kaasnes raskelt vigastatud lähedase inimese surmaeelsete kannatuste nägemine.

1. Kokkuvõtlikult leiab kohtukolleegium, et kahtlemata on M.M. i üleelamised seoses õe surmaga rasked, kuid konkreetsed asjaolud pole käesoleva kriminaalasja materjalidest tulenevalt ja kohtupraktikat arvestades sedavõrd erandlikud, mis õigustaks talle mittevaralise kahju väljamõistmist. Lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusvalu kui selline ei ole aga erandlikuks asjaoluks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga (RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 15-17). Samale seisukohale on analüüsi tulemusel jõudnud ka maakohus. (Ko To
2. kd, tl 28-30)
3. Eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et

§ 134lg 3 nõuded erandlike asjaolude mõttes pole täidetud ja M.M.

i hagi mittevaralise kahju osas rahuldada ei saa ja maakohtu otsus jääb selles osas muutmata.

1. Kannatanu M.M. i esindaja M. Sikut esitas taotluse seoses apellatsiooni koostamisega ja taotles apellatsiooniastmes menetluskulud välja mõista süüdistatavalt V. Põdralt. Taotluse kohaselt esindaja tutvus maakohtu otsusega, teostas analüüsi ja esitas apellatsiooni, millele kulus 3 tundi. Nimetatud kokkuleppelise õigusteenuse osutamise eest palub esindaja talle välja mõista 360 eurot (s.h k/m 60 eurot). 9 Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, siis vastavalt KrMS §-le 185 lg 2 jäävad esindaja õigusabikulud kannatanu M.M. i enda kanda, sest apellatsioon oli esitatud tema huvides. Siinkohal osundab ringkonnakohus Riigikohtu lahendile nr 1-183901/97 p-dele 13, 14, mille kohaselt KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega ei räägi säte mitte üksnes kantud menetluskuludest, vaid sellest, kelle kanda tekkinud kulud lõppastmes jäävad. Põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud tuleb kannatanul hüvitada sõltumata sellest, kas ta on endale esindaja valinud või on talle esindaja määratud riigi õigusabi korras. Vastupidine seisukoht viiks isikute alusetu ebavõrdse kohtlemiseni.
2. Süüdistatava kaitsja N. Kõiv esitas vastuväite kannatanu esindaja apellatsioonile ning seoses sellega ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooniga tutvumisele ja vastuse koostamisele 60 minutit, mille eest taotleb kaitsja tasu 64,80 eurot (s.h k/m 10,80 eurot). Kohus leiab, et tasutaotlus on mõistlik, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, siis KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides oli kaitsja vastuväide esitatud, seega V. Põdra kanda.
3. Lähtuvalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
4. veebruari 2020 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 10 Aarne Sarjas