TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-1107 Määruse kuupäev 20.07.2020 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada helistad

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

1. Kohus saab kaebusest aru selliselt, et kaebaja leiab, et temale ei ole tagatud helistamine vanglas, kuna sektoris, kus ta paikneb ei ole telefonikabiini, ning kaebajat segab müra ning vangla pole taganud võimalust helistada privaatselt ega konfidentsiaalselt. Kaebaja taotleb vangla kohustamist võimaldad tal helistada sektori E-7 telefonikabiinist.
2. Kohus tegi kohtunõude Tartu Vanglale, et selgitada kaebuse aluseks olevaid asjaolusid. 29.06.2020 vastuses kohtunõudele selgitas vangla, et kaebaja paikneb Tartu Vangla viienda üksuse E7 elusektsioonis, kambris
3. Kaebajal on võimalus kasutada telefoni iga päev, 3 korda päevas, vastavalt Tartu Vangla kodukorra Lisa 1.10 järgi, mille kohaselt on võimalus kinnipeetavatel telefoni kasutada kella 8:30-10:30, 13:00-15:00 ning 17:45-19:
4. Nendel aegadel on kinnipeetaval võimalik telefoni kõnesid teostada. Telefon asub elusektsooni sissepääsu ukse juures. Tartu Vangla täpsustas 01.07.2020 vastuses, et telefon on lihtsalt seinale kinnitatud, kabiini sellel telefonil ei ole.
5. Kohus ei võta seisukohta, kas kohtueelselt kaebaja avaldus tagastati õiguspäraselt, sest olenemata kohtueelse menetluse läbimisest, leiab kohus, et kaebaja õigust helistada, on riivatud väheintensiivselt ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
6. VangS § 28 lg-st 1 tuleneb kinnipeetavale õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Justiitsministri 30.11.
7. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 51 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Vastavalt VSKE § 51 lg 1 teisele lausele tuleb telefoni kasutamise korral tagada kinnipeetavale telefoni teel edastatava sõnumi kaitse. Kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas (VSKE § 51 lg 2 esimene lause). Tartu Vangla direktori 11.02.
8. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (edaspidi Kodukord) reguleerib helistamise korraldust Tartu Vanglas. E-hoone 7.osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakavast nähtuvalt on helistada võimalik, kui osakond on avatud, s.o kell 08.30 – 10.30, 13.00 – 15.00, 17.45 – 19.
10. Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebaja paikneb E7 elusektsioonis, kambris
11. Kaebajal on võimalus kasutada telefoni iga päev, 3 korda päevas. Telefonikabiini sektoris ei ole, telefon on kinnitatud seinale elusektsiooni sissepääsu ukse juures. Kohus leiab, et kaebaja soovib tegelikult üksnes täiendavat hüve, mille nõudmiseks puudub tal subjektiivne õigus. Telefoni kasutamise õigus ei ole absoluutne. Seadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei tulene, et kinnipeetavatele peab olema tagatud helistamine telefonikabiinist. Kõigile kinnipeetavatele ei pea olema tagatud helistamise võimaldamine telefonikabiinist ning olukorras, kus osades vangla osakondades on telefonikabiinid, ei saa seda tõlgendada siiski diskrimineerimisena. VSKE § 51 lg 1 näeb ette, et kinnipeetav peab saama kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning seejuures peab olema tagatud kinnipeetavale telefoni teel edastatava sõnumi kaitse. Kaebaja ei ole väitnud, et telefonikõne ajal seisaks tema kõrval keegi, kes kuulaks kaebaja kõnesid 2 sihilikult pealt. Kinnipeetavale ei pea olema seaduse järgi tagatud võimalus helistada teistest kinnipeetavatest ja vanglaametnikest täielikult isoleeritult. Telefon asub praegusel juhul E-7 elusektsioonis sissepääsu ukse juures. Kaebajal on võimalik suurema privaatsuse saamiseks paluda teistel kinnipeetavatel minna helistamise ajaks pisut eemale. Telefoni kasutamisega seotud mõnetised ebamugavused ei anna kaebajale õigust nõuda vanglalt telefonikabiinis helistamist. Sellisele seisukohale on jõutud ka kohtupraktikas varasemalt (Tartu Ringkonnakohtu 28.04.
12. a määrus haldusasjas nr 3-17-48).
13. Isegi, kui kaebaja väited müra kohta on mingil määral tõesed, siis kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus kaebaja õigusi saaks olla intensiivselt rikutud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Vaidlus puudub, et kaebajale on võimaldatud helistada.

§ 121

lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebus kuulub tagastamisele

§ 121lg 2 p 21 alusel.

13. Vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse nõuetekohase kaebusega oma õiguste kaitseks ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kaebuse tagastamise määruse peale võib esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (

§ 121lg 4).

1. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliselt läbivaatamiseks. Kohus jätab kaebaja taotluse läbi vaatamata.
2. Kaebaja on koos kaebuse kohtule esitanud taotluse advokaadi määramiseks. Kohus tõlgendab, et kaebaja on taotlenud riigi õigusabi. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kuigi riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks on taotleja maksejõuetus, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui kohus teeb taotluse põhjal kindlaks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud aluse, ei pea kohus enam hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt sama seaduse §-le 6 lg
3. Kuna kohus leiab, et esineb RÕS § 7 lg 1 p-st 1 tulenev alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis antud juhul puudub vajadus taotleja majandusliku seisundi hindamiseks ja maksejõuetuse kindlakstegemiseks. Kohus leiab, et kaebaja saab halduskohtus ise ise oma õiguste kaitsmisega hakkama. Tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Kohus peab enda initsiatiivil välja selgitama nii menetlusosalise jaoks soodsad kui ka teda koormavad faktilised asjaolud, samuti avalikku huvi puudutavad asjaolud (

Kommenteeritud väljaanne, Koost K. Merusk, I. Pilving, lk 28). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus taotleja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Halduskohtu menetlusabi keeldumise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja või riigi õigusabi seaduse § 15 lõikes 8 sätestatud juhul advokatuur esitada määruskaebuse (

§ 119lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ 3