Obsah (10)

§ 100§ 109§ 107§ 89§ 5§ 6§ 1§ 104§ 95§ 97

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-14

) § 107 lg 2 alusel ning mõista kostjalt välja

§ 100

lg 1 järgne hüvitis 2198 eurot 66 senti ja

§ 109lg 1 järgne hüvitis 6595 eurot 98 senti.

B.B. (hageja II) esitas 22. mail 2019 töövaidluskomisjonile kostja vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping

§ 107

lg 2 alusel ning mõista kostjalt välja

§ 100

lg 1 järgne hüvitis 2167 eurot 8 senti ja

§ 109lg 1 järgne hüvitis 6501 eurot 24 senti.

Hagejate avalduste (mida maakohus luges hagiavaldusteks) kohaselt töötasid hagejad kostja juures X ametikohtadel perioodil X kuni X. Hagejad töötasid Rootsis. Nende töötasuks oli 12 eurot tunnis, kostja tasus eluaseme- ja sõidukulud. Töölepingud olid sõlmitud suuliselt. Kirjalike lepingute puudumisele vaatamata maksis kostja töötasu igakuiselt ülekandega ja korraldas hagejatele laevapiletite ostmise ja majutuse Rootsis. Pärast hagejate puhkust teatas kostja, et tööd ei ole ja töölepingud lõpetatakse. Kirjalikku ülesütlemist hagejad ei saanud, kuid XX laekus nende kontole lõpparve. Töötukassast said hagejad teada, et kostja lõpetas töösuhte

§ 89lg 1 alusel seoses koondamisega.

1. Töövaidluskomisjon rahuldas
2. augusti 2019 otsusega hagejate avaldused osaliselt, tuvastas töölepingute ülesütlemise tühisuse ja lõpetas töölepingud

§ 107

lg 2 alusel alates XX, mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

§ 109

lg 1 järgse hüvitise 4397 eurot 32 senti (bruto) ning hageja II kasuks 4334 eurot 16 senti (bruto). Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hagejate nõuded kostja vastu

§ 100lg 1 järgse hüvitise saamiseks.

1. Kostja esitas Viru Maakohtule taotluse hagejate poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagimenetluses. Kostja leidis, et asjaolusid arvestades ei ole kahekuulise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Lisaks on töövaidluskomisjon ebaõigesti kohaldanud Rootsi ehitustööliste kollektiivlepingut, jättes arvestamata, et hagejad ei töötanud neli nädalat kuus. Hagejad ei töötanud igakuiselt ka täistööajaga. 2 MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus rahuldas
3. detsembri 2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

§ 109

lg 1 järgse hüvitise 2837 eurot 86 senti ja hageja II kasuks hüvitise 2896 eurot 80 senti. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kostja töölepingu lõpetamine koondamise tõttu on tühine ja töösuhe on lõpetatud

§ 107lg 2 alusel alates XX.

Vaidlus on

§ 109lg 1 järgse hüvitise suuruses.

Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitise välja mõistmata jätmine olukorras, kus on tuvastatud tööandja töösuhte ülesütlemise tühisus ning töösuhte nõrgem pool on töötaja.

§ 109

lg 1 näeb ette võimaluse asjaolusid ja poolte huve arvestades hüvitise suurust muuta, mitte selle välja mõistmata jätta. Samas ei ole põhjendatud hüvitise nõue kolme keskmise töötasu ulatuses olukorras, kus töösuhte on kestnud vaid aasta. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole teavitanud hagejaid töötingimustest (

§ 5

lg 1) ega töötingimustest erijuhtudel (

§ 6) ning on lõpetanud töösuhte ülesütlemise korda rikkudes.

Samas on kostja võimaldanud alates XX võtta hagejatel end arvele töötukassas ning seeläbi saada kindlustushüvitist. Kostja on maksnud hagejatele tasu, mille suurusele ei ole hagejad vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on hüvitise väljamõistmine kahe kuu keskmise töötasu ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Kuna hagejate töökoht asus Rootsis, tuleb töötasu maksmisel lähtuda Rootsis kehtivatest töötasu tingimustest (Rootsi ehitustööliste kollektiivlepingust). Töölepingule kohalduva õiguse määrab kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

1. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art
2. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või (kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha) kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd (vt Riigikohtu
3. jaanuarist 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13). Praegusel juhul ei ole pooled kohaldatavas õiguses kokku leppinud. Hagejad töötasid X ametikohal. Vastavat erialast kvalifikatsiooni hagejatel ei ole. Seda arvestades ei saa hagejaid paigutada oskustööliste kategooriasse. Vastavalt töötatud ajale saab hagejad paigutada kategooriasse „Muud töötajad S1“ ehk töötajad, kes on töötanud rohkem kui 60, kuid vähem kui 90 nädalat. Kollektiivlepingu p-s 9.2 toodud palgatabeli kohaselt on S1 gruppi kuuluvate töötajate põhipalk
4. aastal 140,36 SEK tunnis ning 24 423 SEK kuus (
5. aastal 13 eurot 60 senti tunnis ja 2367 eurot kuus). Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hüvitise aluseks olevat staaži tuleks arvestada vastavalt reaalselt töötatud ajale. Kollektiivlepingu palgamäära aluseks olevat staaži tuleb arvestada lähtuvalt töösuhte kestusest. Arvestades hagejate töötatud aega ning kollektiivlepingu p 9.2 palgatabelis toodud põhipalka kujuneb hagejate töösuhte lõpetamisele eelneva kuue kuu keskmine töötasu alljärgnevalt: hageja I - XX kuni XX töötatud tunde 626 eurot; 626 x 13,60 : 6 = 1418 eurot 93 senti; hageja II –XX kuni XX töötatud tunde 639; 639 x 13,60 : 6 = 1448 eurot 40 senti. Seega tuleb kostjalt mõista hageja I kasuks välja

§ 109

lg 1 järgne hüvitis 2837 eurot 86 senti (2 x 1418,93) ja hageja II kasuks 2896 eurot 80 senti (2 x 1448,40). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

§ 109

lg 1 järgse hüvitise 2837 eurot 86 senti ja hageja II kasuks 2837 eurot 86 senti, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta 3 hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt vähendada väljamõistetud hüvitist. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole kahekuulise hüvitise väljamõistmine asjaolusid arvestades põhjendatud.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu

1. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.2-32.5). Maakohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks tuleb välja mõista just kahe keskmise kuutasu suurune hüvitis. Töösuhe on kestnud äärmiselt lühikest aega. Hagejad ei ole ka selgitanud, milline on nendele tekkinud kahju, mistõttu oleks põhjendatud kahekuulise hüvitise väljamõistmine. Hagejaid olid tegelikkuses suuliselt teavitatud koondamise olukorrast. Kostja tegevuse tõttu said hagejad võimaluse võtta ennast arvele töötukassas ning saada kindlustushüvitist. Kui hagejad oli arusaamisel, et töösuhe kestab, oleks nad pidanud naasma tagasi tööle, mitte naasma Eestisse. Kostja tasus hagejate reisi- ja eluasemekulud. Praegusel juhul ei ole põhjendatud menetluskulude poolte endi kanda jätmine. Kostja esitas taotluse hagejate poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagimenetluses. Esialgsete avaldustega võrreldes on maakohus mõistnud kostjalt hageja I kasuks välja 32% nõudest ja hageja II kasuks 33,4% nõudes. Hagi on jäetud ca 70% ulatuses rahuldamata. Kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta võrdelises osas hagi rahuldamisega (s.o vähemalt 70% menetluskuludest) solidaarselt hagejate kanda.
2. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
4. detsembri 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja

§ 109

lg 1 järgse hüvitise 2837 eurot 86 senti ja hageja II kasuks 2837 eurot 86 senti. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtus otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas. Kuna Viru Maakohtu

1. detsembri 2019 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kahekuulise hüvitise väljamõistmine ei ole asjaolusid arvestades põhjendatud. Maakohus on hagejatele hüvitise välja mõistnud

§ 109

lg 1 alusel.

§ 109

lg 1 kohaselt kui kohus lõpetab töölepingu

§ 107

lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. 4 10. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 p-d 32.2-32.5), kuid samas ei ole nimetatud asjaolu maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu arvates on kohtul

§ 109

lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel suur kaalutlusõigus arvestamaks erinevate asjaolude ja poolte huvidega. Seetõttu võib kohus

§ 109

lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et tööandja on jätnud täitmata

§ 5

lg-s 1 sätestatud kohustuse ning töölepingu kirjalikus dokumendis ei ole fikseeritud sättes nimetatud andmeid (poolte vahel puudus kirjalik tööleping). Samuti on maakohus õigesti hüvitise suuruse määramisel arvestanud asjaoluga, et kostja lõpetas töösuhte hagejatega ülesütlemise korda rikkudes, mistõttu on asjas tuvastatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus (

§ 104lg 1).

11. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud kaalutlused, millistest ta on lähtunud hagejatele hüvitise suuruse määramisel, ning kostja vastupidine väide on alusetu. Maakohus on hüvitise suuruse juures arvestanud muuhulgas seda, et töösuhe hagejate ja kostja vahel kestis ligikaudu aasta ning samuti seda, et kostja tegevuse tõttu said hagejad võimaluse võtta ennast arvele töötukassas ning saada kindlustushüvitist. Asja materjalide kohaselt rikkus kostja töölepingu erakorralisel ülesütlemisel lisaks sellele, et ei esitatud

§ 95

kohast ülesütlemisavaldust, ka

§ 97

lg-s 2 sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega ning võttis sellega hagejatelt võimaluse otsida ülesütlemise etteteatamise tähtaja jooksul uut tööd. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis (s.o puudus töölepingu kirjalik dokument, milles oleksid fikseeritud

§ 5

lg-s 1 sätestatud andmeid; kostja lõpetas töösuhte hagejatega ülesütlemise korda rikkudes, millega võttis hagejatelt võimaluse otsida ülesütlemise etteteatamise tähtaja jooksul uut tööd), on maakohus õigustatult määranud hagejatele

§ 109lg 1 alusel hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses.

1. Kostja väitel ei ole põhjendatud menetluskulude poolte endi kanda jätmine, sest maakohus on mõistnud kostjalt hageja I kasuks välja 32% nõudest ja hageja II kasuks 33,4% nõudes ning seetõttu tuleks kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võrdelises osas hagi rahuldamisega (s.o vähemalt 70% menetluskuludest) solidaarselt hagejate kanda. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud juhul on hagid rahuldatud osaliselt ning maakohus on jätnud TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et kuna on tegemist töösuhtest tuleneva vaidlusega, siis on maakohus õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda ning puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus juhib siinkohal kostja tähelepanu sellele, et hagejad ei ole asjas solidaarsed võlausaldajad (VÕS § 73), vaid kumbki on esitanud oma nõude ning juba seetõttu ei ole õiguslikult võimalik jätta menetluskulusid solidaarselt hagejate kanda.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS §1 171 lg 1 alusel kostja kanda. 5 Hageja I ei ole esitanud ringkonnakohtule avaldust õigusabi kulude väljamõistmiseks kostjalt. Hageja II on esitanud koos vastusega apellatsioonkaebusele arve nr 54226 (tl 125). Arve puudutab õigusabi osutamist avalduse koostamisel töövaidluskomisjonile ning ei ole seotud õigusabi osutamisega ringkonnakohtus. Lähtudes eeltoodust asub ringkonnakohus seisukohale, et hagejatel ei ole ringkonnakohtus asjas hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud ja seetõttu tuleb jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 6