1-20-3869/2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kohtuasja number 1-20-3869 Alustamata jäetud kriminaalasja number Kohtunik 20700000017 Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. aprilli
3. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Õigusabi taotleja XX (ik XXXXXXXXXXX) Julia Katškovskaja RESOLUTSIOON Jätta XX riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kuriteokaebus
5. märtsil 2020 registreeriti Riigiprokuratuuris XX kuriteokaebus, milles ta taotles kriminaalmenetluse alustamist Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri CC suhtes KarS § 89 tunnustel inimsusvastases kuriteos. Teokirjelduse kohaselt esitas prokurör kriminaalasjas X-XX-XXXX teadvalt ebaseadusliku süüdistuse. Kui prokurör oleks süüdistusest loobunud, ei oleks kohtunikud saanud kaebajat alusetult vangi mõista. Kaebaja ei ole nõus Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohtadega ja vaidleb neile vastu. Lisaks leiab kaebaja, et kui peaprokurörile saab teatavaks, et mõni tema alluv ei ole takistanud inimsusevastase kuriteo toimepanemist, kuigi see oli tema võimuses, siis on peaprokurör kohustatud tegutsema nii nagu nõuab KarS § 88, vastasel korral on ka peaprokuröri tegevusel kõik KarS § 89 järgse kuriteo tunnused. 1 Kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine
7. aprillil 2020 koostas Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr 20700000017, milles jäeti kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu vastavalt KrMS § 199 lg 1 p-le
8. Riigiprokurör kirjeldas kriminaalasja nr 09260100746 kohtumenetlust (kohtumenetluse nr XXX-XXXX), milles jõustus Riigikohtu
9. juuni 2013 otsusega XX suhtes süüdimõistev kohtuotsus ja korduvalt on teistmisavaldused jäetud menetlusse võtmata, ning leidis, et kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalides ei ole midagi sellist, mis viitaks KarS § 310 järgi kvalifitseeritavale kuriteole ehk prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistusakti koostamisele. KrMS § 226 lg 1 sätestab, et kui prokuratuur pärast kriminaaltoimiku tutvustamist on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid, koostab ta süüdistusakti vastavalt KrMS §-le
10. Ringkonnaprokuröril oli seesugune veendumus, mida näitab see, et ta koostas süüdistusakti ja saatis kriminaalasja kohtusse. Seda, et riiklik süüdistaja tõenditele hinnangut andes eksiteel ei olnud, näitab seegi, et erinevad kohtuinstantsid on oma siseveendumuse alusel andnud tõenditele samasuguse hinnangu, leides, et XX on temale süüks arvatud omastamises süüdi ja mõistnud talle karistuse. Ka Riigikohtus muudeti vaid ühe kuriteoepisoodi kvalifikatsiooni. Ei saa isegi teoreetiliselt rääkida sellest, et prokuröri hinnang tõenditele võis olla ebaõige ja see võis olla teadlik. Asjaolu, et süüdimõistetule tema süüdimõistmine ei meeldi, on mõistetav, aga tema eriarvamusele jäämine ei ole õigusemõistjale siduv. KarS § 89 seisneb süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmises või nende õiguste ja vabaduste piiramises, samuti tsiviilelanike tapmises, piinamises, vägistamises, neile tervisekahjustuse tekitamises, nende sunniviisilises ümberasustamises, väljasaatmises, prostitutsioonile sundimises, neilt alusetult vabaduse võtmises või muus väärkohtlemises. XX ei ole konkretiseerinud, millist ülalnimetatud kuritegelikest käitumisaktidest ta enda vastu sooritatud arvab olevat. Tõenäoliselt avaldab XX pahameelt selle üle, et väidetavalt on temalt alusetult võetud vabadus, kuid ka selles osas on etteheide absurdne. Alusetu vabaduse võtmine seisneb KarS §-s 316 sätestatud süüteos (vabaduse võtmine seadusliku aluseta). XX mõisteti Eesti Vabariigis kohtu poolt süüdi, kohtuotsus jõustus ja kuna jõustunud kohtuotsusega oli isikule määratud karistuseks nn šokivangistus, siis süüdimõistev kohtuotsus lubas XX-lt vabaduse võtta. Nii ei viita miski vähimalgi määral KarS § 89 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele ringkonnaprokuröri CC käitumises kriminaalasja nr X-XX-XXXX (kohtueelse menetluse nr 09260100746) menetluses. Seetõttu ei saa kõnealuse kuriteo tunnuseid olla ka peaprokuröri käitumises. Kaebuse rahuldamata jätmise määrus
11. Riigiprokuratuuri
12. aprilli
13. a määrusega jäeti XX kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Määruse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Prokuratuur on korduvalt ja järjepidevalt pidanud süüdistuskohustusmenetluste raames alusetuks kaebaja väiteid tema suhtes menetletud kriminaalmenetluses väidetavalt prokuröri ja kohtuniku poolt toime pandud kuritegude kohta. Samuti on prokuröri poolt väidetavalt teadvalt vale süüdistuse esitamise osas seisukoht võetud korduvalt (nt teated nr 14700000025, 15760000020, 16700000075). Kuigi iga kuriteokaebuse põhjendatust hinnatakse vastavalt kuriteokaebuses esitatud asjaoludele, on XX valinud enda suhtes jõustunud kohtuotsuse vaidlustamiseks ilmselt 2 vale menetlusliku tee. Riigiprokuratuur on korduvalt rõhutanud, et ei teosta jõustunud kohtuotsuste üle järelevalvet. Sellegipoolest on kaebaja järjepidevalt esitanud erinevaid ning ainetuid kuriteokaebusi süüdimõistva otsuse teinud kohtuniku, kuriteokaebuse ja tsiviilhagi esitajate, süüdistuse esitanud prokuröri, kohtueelset menetlust toimetanud uurimisasutuse ametnike, kuriteokaebusi lahendanud prokuröride kui ka peaprokuröri suhtes. Sealjuures on kaebaja korduvalt vääralt mõistnud kriminaalmenetlus- ja materiaalõigust. Juhtiv riigiprokurör, olles korduvalt lahendanud kaebaja samasisulisi kaebusi erinevates süüdistuskohustusmenetlustes, peab äärmiselt ebatõenäoliseks, et kaebaja seni esitatud asjakohatute väidete põhjal alustataks kriminaalmenetlust ka tulevaste samasisuliste kaebuste korral. Selgitatu põhjuseks on võimatus sedastada senistest kuriteokaebustest isegi kriminaalmenetluse alustamiseks mittepiisavat teoreetilist kuriteokahtlust, veelgi vähem kuriteo tunnuseid. Enamjaolt on kuriteokaebuse sisuks olnud kaebaja poolt kontekstist välja võetud osa kohtuotsusest või süüdistusaktist ning seejärel sellele väära õigusliku kvalifikatsiooni andmine. XX väiteid on varem käsitletud. RIIGI ÕIGUSABI TAOTLUS
15. juunil
16. a registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus XX taotlus riigi õigusabi määramiseks, esitamaks ringkonnakohtule kaebust Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. XX on esitanud nõutavad andmed oma majandusliku seisundi kohta. Sellest nähtuvalt on tema tulud minimaalsed, kulutused ületavad neid. Nii on tegu riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt maksejõuetu isikuga. See ei taga taotlejale veel riigi õigusabi määramist. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt on riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseks see, kui esitatav kaebus jääks suure tõenäosusega rahuldamata. Arvestades, mis asjaoludel ja kuriteo tunnustel taotleb XX kriminaalmenetluse alustamist, sh seda, et Tallinna Ringkonnakohus on samadel asjaoludel jätnud XX taotluse varemgi rahuldamata, (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
18. jaanuari
19. a määrus nr 1-17-11759), on kaebuse rahuldamise võimalused ringkonnakohtus väga tagasihoidlikud. XX taotleb kriminaalmenetluse alustamist prokuröri suhtes inimsusevastase kuriteo tunnustel, seetõttu, et vastav prokurör esitas talle kunagi süüdistuse, mis sai kõigis kohtuastmetes kinnitust ja mille alusel mõisteti ta kuritegudes süüdi. Riigiprokuratuur on nii kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates, kui kaebuse rahuldamata jätmise määruses selgitanud XX-le põhjalikult ja asjakohaselt, mis on inimsusevastase kuriteo õiguslikud eeldused ja miks nendest arutataval juhul rääkida ei saa. KarS § 89 lg 1 eeldab muu hulgas, et selles kirjeldatud teod on toime pandud süstemaatiliselt või massiliselt või laiemalt tsiviilelanikkonna suhtes. XX esitatud asjaoludest ei nähtu juba eos, et väidetav kuritegu oleks toime pandud selliselt. Lisaks on prokuratuur kaalunud omal initsiatiivil märksa asjakohasemate kuriteokoosseisude esinemise võimalusi, kuid näidanud ära nendegi osas, miks vastavatest kuriteokahtlustest rääkida ei saa. XX püstitatud kuriteohüpoteesid on saanud igakülgse, põhjaliku ja asjakohase analüüsi Riigiprokuratuurilt, mistõttu käsitletud asjaoludel jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamise taotlemine ringkonnakohtus on perspektiivitu.
20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 5, jätab ringkonnakohus XX taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3